Verni Leivak, SLÕhtuleht, neljapäev. 6. november 2003
Jaak Joala sõnul tegeleb Valmise firma muusikapiraatlusega: «Aastaid on neil lastud karistamatult tegutseda – nüüd aitab!»
Arne Valmise meelest on põhjused aga sügavalt isiklikud.
Hitivabriku ja EELi vastasseis algas taas seoses täna kaupluselettidele ilmuva, «Kullafondi» sarja kuuluva Raimond Valgre loomingu duubelkogumikuga. Sellel on 1946.- 2003. aastani salvestatud laulud. Plaadi üllitab Valmise Hitivabrik.
«Jaška püüab meile metsikus koguses probleeme tekitada ja tegevust takistada,» kurdab Valmis, kelle meelest Joala ei kaitse esitajaid, vaid maksab kätte Hitivabrikule.
«Tegu on lausvarastamisega!»
Tüliõunteks on olnud ka mitu Hitivabriku varasemat plaati – «Eesti seitsmekümnendad», «Eesti kuuekümnendad», Arne Oidi ja Joel Steinfeldti «Kullafondi» sarja plaadid, kus kasutati vanu Eesti Raadio fonogramme.
«Lugu on lihtne. Tegu on vanade asjade jälle mahamüümisega ilma esitajate loata,» selgitab Jaak Joala, et ka tema enda nõusolekut «Eesti seitsmekümnendate» plaadil leiduva kolme laulu taasavaldamiseks ei küsitud. «Kui kas või üks mees, kes omaaegses loos pilli mängib, ütleb selle uuesti avaldamisele ei, jääb asi ära,» on Joala kindel. Nii jäigi värskele Valgre plaadile üks lugu lisamata, sest üks EELi kuuluv pillimees oli vastu. Kõigi teiste muusikutega on lepingud olemas.
Joala sõnul teeb Hitivabrik plaadi valmis ja vaatab siis, mis edasi saab: «Äkki ei korjatagi müügilt ära? Ehk: mina varastan ära sinu auto ja siis teatan – varastasin su auto, aga annan sulle natuke pappi, ära politseisse mine, mätsime asja kinni. Pean ütlema, et esitajate suhtes on selline käitumine alatu. Ei ole mõtet mängida märtrit, et tahame teha heategu ja tuua rahva ette need lood, mis hakkavad kaduma. Tegu on lausvarastamisega! Plaadifirma pole kulutanud nende lugude tootmise peale mitte krossigi,» ei saa Joala fonogrammide omaniku Eesti Raadio (ER) käitumisest samuti aru.
«Ka ERi tegevuse nimetuseks on lausvarastamine,» väidab Joala.
«Meie maksime ERile Orumetsa «Kullafondi» plaadi laulude eest 45 000 krooni,» ütleb Valmis vastu. Autoriõiguse seadus (§ 68) ei määratle, et esitajaga peab lepingu sõlmima just enne plaadi ilmumist, võib ka pärast. Ent samas on esitajal õigus lubada või keelata salvestise kasutamist plaadil.
«Mille vastu nad võitlevad?»
Joala juhitavasse Esitajate Liitu kuuluvast umbes 200 muusikust on 38 – teiste hulgas Ivo Linna, Erich Krieger, Raivo Tafenau, Margus Kappel ja ansambel Noorkuu – teatanud oma õiguste peatamisest EELis varalistes küsimustes, mis seonduvad plaatide reprodutseerimisega. Nad on huvitatud Valgre plaadi ilmumisest kas või juba sellepärast, et nende müügist laekub pisut raha nende pangakontole.
«Need 38 inimest lihtsalt ei saa aru, mida nad teevad,» ütleb Joala. «See on suur rumalus. Nad jäävad üksi, hakkavad edaspidi ise oma huve esindama.»
«Minu jaoks on EELi kõige suurem probleem see, et mulle ei suudeta ära põhjendada, mille vastu liit võitleb,» märgib saksofonist Raivo Tafenau. Ta on Valgre plaadi ilmumise poolt sellepärast, et teab, kui väike on Eesti muusikaturg. «See ei ole varastamine, vaid muusika taastoomine inimesteni laserketta kujul. Raadio fonoteegis on ju nii palju head ja väärt muusikat,» ütleb Tafenau.
EEL on andnud mitu Hitivabriku plaati uurimiseks majanduspolitseisse. «Need on tehtud esitajate loata ning järelikult on piraatplaadid,» sõnab Joala. Tallinna majanduspolitsei juhtinspektori Anu Baumi sõnul on Hitivabriku toodetega seonduvat kord menetletud, kuid prokuratuur polnud seisukohaga nõus ning saatis kriminaalasja tagasi, käskides üle kuulata EELi tegevjuhi Urmas Amburi.
«Et saaksime uue seisukoha võtta,» selgitab Baum, kelle meelest on probleem kahe otsaga: «Eks seal ole mõlema poole tegematajätmisi, kuid tunda annab ühe poole kangus. Isiklikult arvan, et EEL võiks olla paindlikum. Tundub, et tahetakse lihtsalt konkurente pommitada.»
Isiklik jonn ja viha?
Miks on kõik nii kaugele läinud? Arne Valmis oletab, et suure isikliku jonni ja viha tõttu. Konflikti juured peituvat minevikus ning on sügavalt isiklikud.
Joala eitab seda: «Neile käib tõepoolest see kõige rohkem närvidele, et mina EELiga tegelen. Aga kui Valmis arvab, et tema on minu elus nii tähtis inimene, et hommikul silmi avades vaid temale mõtlen, siis ta eksib. Mul on täiesti ükskõik, kas ta on või teda ei ole. Ütlen vaid üht: tehke kõik seaduse järgi ja EELil pole võimalik takistada.»
Valmis räägib, et seitse aastat tagasi tegid nad Joalaga koos kaks plaati sarjast «Las jääda kõik, mis hea» ning viisid läbi samanimelise kontserdireisi. Valmis oli tuurimäned?er, Joala aga idee algataja, korraldaja ja üks artiste. Plaadid andis välja Eesti Raadio.
Siis tekkisid uued mõtted, kuid Joala polevat kaasa lüüa viitsinud ning olnud solvunud, et keegi temaga enam koostööd teha ei taha.
«Kui üks mees saab teistest kümme korda rohkem raha, aga plaati tehakse koos, on suhted sassis,» vihjab Valmis. « Ta kujutab vist ette, et on ühiskonna valvekoer. See on ainuke seletus. Väga vastuoluline isiksus. Kui praegu toimuv puudutaks vaid mind ja teda isiklikult, siis võiks nii olla. Aga see puudutab ka teisi.»
Joala arvates võiks Valmis pisut pabereis sobrada ning veenduda, et plaadi väljalaskja polnud mitte Joala, vaid Eesti Raadio. «Kogu ürituse mõte oli päästa Eesti Raadio estraadiorkester ja mõelda välja midagi, mis annaks sellele tööd.»
Jaak Joala tunnistab, et pole Arne Valmisega aastaid kohtunud.
Siiski on veel midagi, mis Valmise ja Joala vahel paksu verd tekitab. Raha, mis laekub fonogrammide edastamise eest koguneva tasuna ning mis jaotatakse fonogrammitootjate ja esitajate vahel. Kultuuriministeerium eelistas tasu jaotajana Valmise juhitavat EFÜt Joala eestvõttel loodud Eesti Muusika- ja Fonogrammitootjate Liidule (EMFL). Raha laekub EFÜle, kes kannab sellest poole EELile.
«Ta lootis, et hakkab seda raha ise jagama. Usun, et tema jaoks on praegu alandav, et see raha tuleb kaudselt minu ehk EFÜ käest,» arvab Valmis. «Summad, mis me siin Eesti liivakastis haldame, on tegelikult naeruväärsed, kuid meie mõistes arvestatavad.» Joala väidab vastupidist: «Kui raha esitajatele tuleks EFÜ kaudu, oleks väga tore, me ei peaks sõrmegi liigutama, saaksime oma 50 protsenti kätte, aga tänase päevani see nii pole. EELile pole mitte ühtki senti ega penni aastate jooksul EFÜst laekunud! Me ei saa neile piraatplaatide eest arveid esitadagi.»
Valmis kinnitab, et raha, mis ootab pillimehi Joel Steinfeldti plaadi eest, on kokku 25 000 krooni ringis, ent välja maksta seda ei saa. Sest lepingu olevat nad EELilt saanud posti teel kätte viis päeva kokkulepitud kuupäevast hiljem.
Kuidas vastasseis lahendada?
Arne Valmis: «Luua uus, EELile alternatiivne esitajate ühing. Kuid lihtsam võimalus oleks sundida EEList lahkuma juhatuse esimees Jaak Joala. Ühest on kergem lahti saada. Ja kui Joala EELi juhatusest lahkuks, taandaksin ka mina ennast EFÜ juhatusest, et ta hing rahule jääks.»
Jaak Joala: «Sellest, et mina lahkun, võib Valmis vaid und näha. Mujal maailmas käib nii, et artistid sõdivad plaadifirmade vastu, sest need kägistavad neid. Meil on aga hoopis teistpidi. Et plaadifirma kaitseb ja Esitajate Liit ahistab.»
Joala lisab, et tema andmetel on EFÜ praeguseks sama hästi kui kokku kukkunud. «Neil on kaelas meeletud võlad, mis nad on võtnud väljastpoolt Eestit. Miljonid, millega nad pidid üles ehitama organisatsiooni, on maha laristatud. Eks nüüd ta siis ütlebki, et tema on nõus minema. Tal lihtsalt pole valikut!»
Valmis tähendab, et EFÜ elab praegu paremini kui kunagi varem ning pole kellelegi võlgu. Mingitest miljonitest ei saa rääkidagi, vaid paarisajast tuhandest. «Sellise jutu pärast tuleb kaaluda Joala laimu eest kohtusse kaebamist.»
Raivo Tafenau: «EELi ja EFÜ vahel on suhtlemisbarjäär. Kolme aasta jooksul pole nad teinud koostööd, suutnud lõpetada kaklust, istuda laua taha ja ajada omavahel juttu. Inimesele on antud ju asi, mida loomariigis ei eksisteeri: artikuleeritud kõne. Kuid nemad kasutavad kõne asemel juriidilisi nonsensse ja paragrahve. Kui aga see vähenegi osa Eesti muusikaäriga seotud inimestest omavahel kakleb, on midagi väga valesti. Nii et – istuge läbirääkimiste laua taha ja tekitage avalik arutelu. Lõpetage see jura!»
Uudised
VE: Joala, Jaak – estraadiartist
Jaak Joala: Kui see pole lausvargus, siis mis asi see vargus üldse on?
Verni Leivak, SLÕhtuleht, neljapäev. 6. november 2003
«Seda jama ei suuda keegi lahti harutada,» ütleb Eesti Fonogrammitootjate Ühingu (EFÜ) ja firma Hitivabrik juht Arne Valmis. Kaks ühiste eesmärkidega organisatsiooni – EFÜ ja Jaak Joala juhitav Eesti Esitajate Liit (EEL) – on sõjas.
Arne Valmise meelest on põhjused aga sügavalt isiklikud.
Hitivabriku ja EELi vastasseis algas taas seoses täna kaupluselettidele ilmuva, «Kullafondi» sarja kuuluva Raimond Valgre loomingu duubelkogumikuga. Sellel on 1946.- 2003. aastani salvestatud laulud. Plaadi üllitab Valmise Hitivabrik.
«Jaška püüab meile metsikus koguses probleeme tekitada ja tegevust takistada,» kurdab Valmis, kelle meelest Joala ei kaitse esitajaid, vaid maksab kätte Hitivabrikule.
«Tegu on lausvarastamisega!»
Tüliõunteks on olnud ka mitu Hitivabriku varasemat plaati – «Eesti seitsmekümnendad», «Eesti kuuekümnendad», Arne Oidi ja Joel Steinfeldti «Kullafondi» sarja plaadid, kus kasutati vanu Eesti Raadio fonogramme.
«Lugu on lihtne. Tegu on vanade asjade jälle mahamüümisega ilma esitajate loata,» selgitab Jaak Joala, et ka tema enda nõusolekut «Eesti seitsmekümnendate» plaadil leiduva kolme laulu taasavaldamiseks ei küsitud. «Kui kas või üks mees, kes omaaegses loos pilli mängib, ütleb selle uuesti avaldamisele ei, jääb asi ära,» on Joala kindel. Nii jäigi värskele Valgre plaadile üks lugu lisamata, sest üks EELi kuuluv pillimees oli vastu. Kõigi teiste muusikutega on lepingud olemas.
Joala sõnul teeb Hitivabrik plaadi valmis ja vaatab siis, mis edasi saab: «Äkki ei korjatagi müügilt ära? Ehk: mina varastan ära sinu auto ja siis teatan – varastasin su auto, aga annan sulle natuke pappi, ära politseisse mine, mätsime asja kinni. Pean ütlema, et esitajate suhtes on selline käitumine alatu. Ei ole mõtet mängida märtrit, et tahame teha heategu ja tuua rahva ette need lood, mis hakkavad kaduma. Tegu on lausvarastamisega! Plaadifirma pole kulutanud nende lugude tootmise peale mitte krossigi,» ei saa Joala fonogrammide omaniku Eesti Raadio (ER) käitumisest samuti aru.
«Ka ERi tegevuse nimetuseks on lausvarastamine,» väidab Joala.
«Meie maksime ERile Orumetsa «Kullafondi» plaadi laulude eest 45 000 krooni,» ütleb Valmis vastu. Autoriõiguse seadus (§ 68) ei määratle, et esitajaga peab lepingu sõlmima just enne plaadi ilmumist, võib ka pärast. Ent samas on esitajal õigus lubada või keelata salvestise kasutamist plaadil.
«Mille vastu nad võitlevad?»
Joala juhitavasse Esitajate Liitu kuuluvast umbes 200 muusikust on 38 – teiste hulgas Ivo Linna, Erich Krieger, Raivo Tafenau, Margus Kappel ja ansambel Noorkuu – teatanud oma õiguste peatamisest EELis varalistes küsimustes, mis seonduvad plaatide reprodutseerimisega. Nad on huvitatud Valgre plaadi ilmumisest kas või juba sellepärast, et nende müügist laekub pisut raha nende pangakontole.
«Need 38 inimest lihtsalt ei saa aru, mida nad teevad,» ütleb Joala. «See on suur rumalus. Nad jäävad üksi, hakkavad edaspidi ise oma huve esindama.»
«Minu jaoks on EELi kõige suurem probleem see, et mulle ei suudeta ära põhjendada, mille vastu liit võitleb,» märgib saksofonist Raivo Tafenau. Ta on Valgre plaadi ilmumise poolt sellepärast, et teab, kui väike on Eesti muusikaturg. «See ei ole varastamine, vaid muusika taastoomine inimesteni laserketta kujul. Raadio fonoteegis on ju nii palju head ja väärt muusikat,» ütleb Tafenau.
EEL on andnud mitu Hitivabriku plaati uurimiseks majanduspolitseisse. «Need on tehtud esitajate loata ning järelikult on piraatplaadid,» sõnab Joala. Tallinna majanduspolitsei juhtinspektori Anu Baumi sõnul on Hitivabriku toodetega seonduvat kord menetletud, kuid prokuratuur polnud seisukohaga nõus ning saatis kriminaalasja tagasi, käskides üle kuulata EELi tegevjuhi Urmas Amburi.
«Et saaksime uue seisukoha võtta,» selgitab Baum, kelle meelest on probleem kahe otsaga: «Eks seal ole mõlema poole tegematajätmisi, kuid tunda annab ühe poole kangus. Isiklikult arvan, et EEL võiks olla paindlikum. Tundub, et tahetakse lihtsalt konkurente pommitada.»
Isiklik jonn ja viha?
Miks on kõik nii kaugele läinud? Arne Valmis oletab, et suure isikliku jonni ja viha tõttu. Konflikti juured peituvat minevikus ning on sügavalt isiklikud.
Joala eitab seda: «Neile käib tõepoolest see kõige rohkem närvidele, et mina EELiga tegelen. Aga kui Valmis arvab, et tema on minu elus nii tähtis inimene, et hommikul silmi avades vaid temale mõtlen, siis ta eksib. Mul on täiesti ükskõik, kas ta on või teda ei ole. Ütlen vaid üht: tehke kõik seaduse järgi ja EELil pole võimalik takistada.»
Valmis räägib, et seitse aastat tagasi tegid nad Joalaga koos kaks plaati sarjast «Las jääda kõik, mis hea» ning viisid läbi samanimelise kontserdireisi. Valmis oli tuurimäned?er, Joala aga idee algataja, korraldaja ja üks artiste. Plaadid andis välja Eesti Raadio.
Siis tekkisid uued mõtted, kuid Joala polevat kaasa lüüa viitsinud ning olnud solvunud, et keegi temaga enam koostööd teha ei taha.
«Kui üks mees saab teistest kümme korda rohkem raha, aga plaati tehakse koos, on suhted sassis,» vihjab Valmis. « Ta kujutab vist ette, et on ühiskonna valvekoer. See on ainuke seletus. Väga vastuoluline isiksus. Kui praegu toimuv puudutaks vaid mind ja teda isiklikult, siis võiks nii olla. Aga see puudutab ka teisi.»
Joala arvates võiks Valmis pisut pabereis sobrada ning veenduda, et plaadi väljalaskja polnud mitte Joala, vaid Eesti Raadio. «Kogu ürituse mõte oli päästa Eesti Raadio estraadiorkester ja mõelda välja midagi, mis annaks sellele tööd.»
Jaak Joala tunnistab, et pole Arne Valmisega aastaid kohtunud.
Siiski on veel midagi, mis Valmise ja Joala vahel paksu verd tekitab. Raha, mis laekub fonogrammide edastamise eest koguneva tasuna ning mis jaotatakse fonogrammitootjate ja esitajate vahel. Kultuuriministeerium eelistas tasu jaotajana Valmise juhitavat EFÜt Joala eestvõttel loodud Eesti Muusika- ja Fonogrammitootjate Liidule (EMFL). Raha laekub EFÜle, kes kannab sellest poole EELile.
«Ta lootis, et hakkab seda raha ise jagama. Usun, et tema jaoks on praegu alandav, et see raha tuleb kaudselt minu ehk EFÜ käest,» arvab Valmis. «Summad, mis me siin Eesti liivakastis haldame, on tegelikult naeruväärsed, kuid meie mõistes arvestatavad.» Joala väidab vastupidist: «Kui raha esitajatele tuleks EFÜ kaudu, oleks väga tore, me ei peaks sõrmegi liigutama, saaksime oma 50 protsenti kätte, aga tänase päevani see nii pole. EELile pole mitte ühtki senti ega penni aastate jooksul EFÜst laekunud! Me ei saa neile piraatplaatide eest arveid esitadagi.»
Valmis kinnitab, et raha, mis ootab pillimehi Joel Steinfeldti plaadi eest, on kokku 25 000 krooni ringis, ent välja maksta seda ei saa. Sest lepingu olevat nad EELilt saanud posti teel kätte viis päeva kokkulepitud kuupäevast hiljem.
Kuidas vastasseis lahendada?
Arne Valmis: «Luua uus, EELile alternatiivne esitajate ühing. Kuid lihtsam võimalus oleks sundida EEList lahkuma juhatuse esimees Jaak Joala. Ühest on kergem lahti saada. Ja kui Joala EELi juhatusest lahkuks, taandaksin ka mina ennast EFÜ juhatusest, et ta hing rahule jääks.»
Jaak Joala: «Sellest, et mina lahkun, võib Valmis vaid und näha. Mujal maailmas käib nii, et artistid sõdivad plaadifirmade vastu, sest need kägistavad neid. Meil on aga hoopis teistpidi. Et plaadifirma kaitseb ja Esitajate Liit ahistab.»
Joala lisab, et tema andmetel on EFÜ praeguseks sama hästi kui kokku kukkunud. «Neil on kaelas meeletud võlad, mis nad on võtnud väljastpoolt Eestit. Miljonid, millega nad pidid üles ehitama organisatsiooni, on maha laristatud. Eks nüüd ta siis ütlebki, et tema on nõus minema. Tal lihtsalt pole valikut!»
Valmis tähendab, et EFÜ elab praegu paremini kui kunagi varem ning pole kellelegi võlgu. Mingitest miljonitest ei saa rääkidagi, vaid paarisajast tuhandest. «Sellise jutu pärast tuleb kaaluda Joala laimu eest kohtusse kaebamist.»
Raivo Tafenau: «EELi ja EFÜ vahel on suhtlemisbarjäär. Kolme aasta jooksul pole nad teinud koostööd, suutnud lõpetada kaklust, istuda laua taha ja ajada omavahel juttu. Inimesele on antud ju asi, mida loomariigis ei eksisteeri: artikuleeritud kõne. Kuid nemad kasutavad kõne asemel juriidilisi nonsensse ja paragrahve. Kui aga see vähenegi osa Eesti muusikaäriga seotud inimestest omavahel kakleb, on midagi väga valesti. Nii et – istuge läbirääkimiste laua taha ja tekitage avalik arutelu. Lõpetage see jura!»