PEETER JÄRVELAID: E-tiigrike ilmutab väsimusmärke
Professor Peeter Järvelaid: E-riigi tarbijana on vahel tunne, et nii mõnigi osa e-riigi projektist on jäänud esimese kodulehekülje tasemele.
Hiljuti juhtus minuga naljakas lugu. Käisin oma estofiilist kolleegiga poes ja tasusime mõlemad oma ostude eest pangakaardiga. Kui väliskolleegi pangakaart töötas laitmatult, siis nii minu pangakaart kui ka kaubamaja kliendikaart tõrkusid makse teostamisel. Seisin piinlikkust tundes kassa juures ning kolleeg oli valmis juba mu eest maksma, arvates, et ma pole maksujõuline. Kuid siis nägi ta midagi, mida ta Saksamaal elades veel polnud näinud. Kolleeg oli sedavõrd rabatud, et lubas nähtut isegi oma sõpradele Saksamaal kui tõelist Eesti Nokiat tutvustada.
Saksa kolleeg, kelle sügavam huvi Eesti vastu algas vaimustumisest meie eeposest ja kes tunneb Oskar Looritsa väidet, et meie rahva enamik on ühtlasi eestlaste paremikuks. Oleme kolleegiga rahva ja eliidi asja korduvalt arutanud. Temale kui väljast tulevale psühhoanalüütikule on rahvas huvitavam. Üheks selliseks kangelaseks rahva hulgast sai kolleegile sel õhtul üks tavaline eesti naine, selvepoe kassiir. Heaoluühiskonnast tulnud kolleegi jaoks tegutses see naine tõelise mustkunstnikuna. Selle asemel, et tagastada tõrkuv kaart, torkas kassiir tõrkuva kliendikaardi ja siis pangakaardi kilekotti ning oh imet, tehing sai tehtud!
Raiskab end kassiirina
Meie oleme sellise pildi nägemisega nii harjunud, et mõned lugejad ehk ütlevadki, milleks sellest kirjutada. Kuid välismaalasele oli asi palju selgem. Ta nägi selle naise tehtud lisatöös kogu seda jada, mis sellele tehingule järgneb. Mina sain vajalikud ostud tehtud, kuid selle tehingu taga algab jada finantsoperatsioone, millele me ei ole harjunud mõtlema. Kui elektrooniliste ülekannete puhul käiks tehtud tehingu juurde rahakõlin ja tavalise poe kassa arvutiekraanil projekteeruks ka see maksude-aktsiiside jada, mis lõpuks riigikassasse jookseb, hakkaks me vaatama oma kodanike panust riigi ülalpidamisse veidi teise pilguga.
Kujutage ette müüja enesetunnet, kui ta tööpäeva lõpuks trükiks välja väikese aruande tehtud tööst, kus kirjas, kui palju tema töö kaudu teenisid omanikud, pangad, kui palju makse-aktsiise jne laekus riigile. Välismaalasele aga oli siin küsimus olemas. Ta imestas meie rahva andekuse üles, sest tema arvates tehniliselt nii andekas ja innovatiivselt mõtlev inimene raiskab end asjata madalapalgalisel tööl kassiirina.
Teiseks oli kolleeg veendunud, et end Baltikumi suurimaks pangaks pidav pank ja suur kaubamaja kindlasti maksavad midagi kassiiridele, kes annavad neile võimaluse teenida täiendavat kasumit, sest pangad ja kaubamajad saavad hoida käibes ikka veel odavaid – pidevalt streikivaid pangakaarte. Lääne inimesele on iseenesest mõistetav, et sellist mustkunsti tegevale kassiirile kindlasti kompensatsiooni makstakse!
Kui ma vastasin, et ei usu neid kassiire mingit lisatasu saavat, esitas ta ühe küsimuse, millele oli minul kõige raskem vastata. Küsimus oli tegelikult lihtne. Miks on vaja minu pangakaarti kilekoti sisse panna, kui tema Saksa panga kaart töötab ilma täiendava turvaabinõuta?
Vastasin talle, et meie oleme Eestis juba jõudnud e-riiki ja sellepärast me moodsa ühiskonnana hoidume e-viirustest. Kui välismaalane ei teinud nägu, et asjast aru saab, siis selgitasin, et kilekott minu pangakaardile on sama kui temale tuntud preservatiiv reisimehele, kes tahab maailma julgemalt avastada.
Teie, eestlased, olete ikka üks imerahvas, vangutas kolleeg pead! Teie jääte siin maailmas alles ka siis, kui objektiivselt peaksite välja surema. Olukord oli selleks korraks naljaga lahendatud, kuid õhtul oli kolleeg veidi mures Eesti tuleviku pärast. Poes nähtu põhjal süvenesid kahtlused, et kui ka meie ülejäänud e-riigi projektid on analoogselt üles ehitatud kui maksukaartidega maksmise süsteem täna, pole see asi eriti jätkusuutlik.
Skeem oli tuntud õpikust. Kuid Eesti sõbrana ei tahaks ta näha, et siin valitseks nii julmalt Ladina-Ameerika riikidele omistatav skeem, kus kasumid lähevad ka e-riigi ülesehitamisel pankadele ja vahendusfirmadele, projekti elushoidmine pannakse aga vaeste-vaprate ja hingelt suurte inimeste ennastsalgavale vähetasustatavale või üldse tasustamata jäävale tööle. Lääne heaoluühiskonnas valitseb kokkuleppeline aksioom – vabal maal teeni kasumit, kuid tehtud töö eest tuleb kõigile maksta.
Estofiilist sõber arvab, et Eestis oleks see eluterve reegel vaja kiirelt üle võtta. Ta arvab ka, et Eestile tuleks e-riik kindlasti kasuks, sest see peaks tähendama suuremat avatust ja infoühiskonna eeliste arvel ühiskonna kiiremat rikastumist, mis Eesti ühiskonna vajaduste rahuldamiseks oleks hädavajalik.
Kas e-riik toob infoühiskonna meie õuele?
Me armastame rääkida infoühiskonnast, kuid sageli ei vaevu kontrollima, kui hea meie loodu on. Praegu on valitsuse jaoks saabumas üks tõetunni hetk. Juba lähiajal pannakse proovile Eesti infokanalite läbilaskevõime, kusjuures ka osa sellest, mis e-riigi projekti alla viidav.
E-riigi tarbijana on vahel tunne, et nii mõnigi osa e-riigi projektist on jäänud esimese kodulehekülje tasemele. Iga ametkond peaks regulaarselt ise tavatarbijana proovima saada oma infobaasidest teavet. Siis saaks ka tegijad-finantseerijad endale pildi, milline mulje nendest jääb tavatarbijale. Kui raha jääb üle, siis võiks säärast hindamist tellida spetsialistidelt-firmadelt, sest paraku on meil olukord, kus e-riigi tarbija ei usu, et tema arvamust keegi Eestis teada tahaks.
Vesteldes kolleegidega, kes tegelesid ülikoolidesse vastuvõtuga, jäi kõlama, et paljud ellu astuvad noored ei tea näiteks peaministri nime. Riigikogu esimehe nimi meenub veelgi vähemale.
Püüdes sellele fenomenile seletust leida, sain teada, et paljud pered ei telli enam ajalehti. Kusjuures lehed jäetakse tellimata peredes, kus raha ei ole takistuseks. Trükiväljaannete vähese tellimise taga on üks põhjus kultuur, kümne aastaga pole suudetud Eestis kehtestada Lääne ajalehetraditsiooni standardit – leht on tellija postkastis vähemalt kell 6 hommikul.
Elan ise piirkonnas, kus töötab väga mugav ja elunautija postikandja, kes saab lubada endale elustiili, et ta loeb hommikukohvi juues uue päeva lehed rahulikult kodus läbi, enne kui läheb teistele ajalehti koju toimetama. See tähendab, et meie piirkonna inimestele saabub post ajal, kui lapsed juba koolis ja ise peame juba tööle tõttama. Olen kindel, et ka meediaettevõtte peadirektor on sel ajal juba töölaua taga.
Ajalehtede omanikud ja info levitamisest huvitatud teevad pingsalt tööd, kuid neil pole aega huvituda, kas nende tegevuse lõpptulemust ei seata kahtluse alla vale teenindusstandardi kasutamisega. Ei
tea, kes peaks seda üldusutavalt ütlema, et kliendisõbralik teenindus info edastamisel aitab firmadel enam raha teenida ja riigiasutuste puhul suurendab ühiskonna rikkust, kui mitte vahetult, siis vähemalt kaudselt.
Minul endal oli suur lootus, et haridus- ja teadusministeerium kujuneb e-riigi arendamisel üheks oluliseks veduriks. Ministeeriumil tasuks interneti abiga juba sügisest ette võtta mahajäänumate koolide järeleaitamine. Heade õpetajate tunnid üle riigi tuleb interneti teel teha kättesaadavaks teistegi koolide õpilastele. Muidu me vaid räägime headest õpetajatest, kuid siis on ka avalikult näha, kuidas tõeliselt hea õpetaja õpilasi õpetab. Hea õpetaja on suur väärtus ja ehk saab internetis tuulav teismeline oma küsimustele vastuse, kui ta vaatab-kuulab Eesti parimate õpetajate seletusi samas aines, mida ei suuda ilmselt arusaadavaks teha tema kodukooli õpetaja. Selle lahenduse kaudu saame tõesti rääkida juba pikemast sammust infoühiskonna poole.
Edasine pikk samm e-riigi poole ei ole seotud enam niivõrd tehniliste võimalustega, kuivõrd istub meie peades. E-riik nõuab paratamatult ühiskonna avatuse uut standardit. Momendil on suund teises suunas. Soov liikuda avatuma ühiskonna poole on takerdunud mitte rahva, vaid poliitilise ja majandusliku eliidi mõtlemise taha.
E-riigi küsimus on kinni eestluse põhiolemuses
Tulebki välja, et e-riigi ehitamine Eestis on kinni eetikas. See tähendab, et reeglite-normide kehtestajad peaksid neid kohustuslikuks ka endale.
Infoühiskonda püüdlevas riigis on ka infotehnoloogiaspetsialistidel raske eetiline koorem kanda. Ühiskond pole paljudes tehnilistes nüanssides võimeline orienteeruma ja loodab spetsialistide arvamusele. Samas sunnib majanduslike huvirühmade surve nõrgemaid eksperte vahetama oma eetilised väärtused firmadelt saadava raha vastu. Ühiskond võtab e-riigi vastu ja on nõus selle ülalpidamise eest oma võimaluste piires maksma, kui see annab ühiskonnale juurde kindlust, et siin kehtivad monistlikud ehk ühtsed mängureeglid.
Miks on siis eetiline monism, mida täna filosoofid viivad eetilise absolutismi nimetaja alla, nii oluline Eestile? Tuleks veel kord Oskar Looritsa eestluse olemuse seletuse juurde. Loorits luges eestlust oma põhilaadilt reaktiivsesse tüüpi kuuluvaks, s.t eestlane elab ise ja laseb ka teistel elada. Kui aga need teised teda häirivad, reageerib eestlane enesekaitseks nagu siil, tõmbudes kerra ja ajades okkad turtsudes sassi.
Seega, e-riigi küsimuse areng ongi eestluse põhiolemuse taha maetud. Kuni Eestis on lahti rääkimata tänase ühiskonna eetilised põhiküsimused, pole midagi parata, et meie E-tiigrike iga aastaga üha enam väsinud ka väljastpoolt välja näeb.
Kui me räägime ühiskonnas selgeks täna painavad eetilised probleemid, siis on lootust ka Eestil kui E-tiigrikesel saada kord suureks, tugevaks ja ilusaks E-tiigriks.
|
Uudised
VE: Järvelaid, Peeter – professor
(30.08.2003)
Professor Peeter Järvelaid: E-riigi tarbijana on vahel tunne, et nii mõnigi osa e-riigi projektist on jäänud esimese kodulehekülje tasemele.
Hiljuti juhtus minuga naljakas lugu. Käisin oma estofiilist kolleegiga poes ja tasusime mõlemad oma ostude eest pangakaardiga. Kui väliskolleegi pangakaart töötas laitmatult, siis nii minu pangakaart kui ka kaubamaja kliendikaart tõrkusid makse teostamisel. Seisin piinlikkust tundes kassa juures ning kolleeg oli valmis juba mu eest maksma, arvates, et ma pole maksujõuline. Kuid siis nägi ta midagi, mida ta Saksamaal elades veel polnud näinud. Kolleeg oli sedavõrd rabatud, et lubas nähtut isegi oma sõpradele Saksamaal kui tõelist Eesti Nokiat tutvustada.
Saksa kolleeg, kelle sügavam huvi Eesti vastu algas vaimustumisest meie eeposest ja kes tunneb Oskar Looritsa väidet, et meie rahva enamik on ühtlasi eestlaste paremikuks. Oleme kolleegiga rahva ja eliidi asja korduvalt arutanud. Temale kui väljast tulevale psühhoanalüütikule on rahvas huvitavam. Üheks selliseks kangelaseks rahva hulgast sai kolleegile sel õhtul üks tavaline eesti naine, selvepoe kassiir. Heaoluühiskonnast tulnud kolleegi jaoks tegutses see naine tõelise mustkunstnikuna. Selle asemel, et tagastada tõrkuv kaart, torkas kassiir tõrkuva kliendikaardi ja siis pangakaardi kilekotti ning oh imet, tehing sai tehtud!
Raiskab end kassiirina
Meie oleme sellise pildi nägemisega nii harjunud, et mõned lugejad ehk ütlevadki, milleks sellest kirjutada. Kuid välismaalasele oli asi palju selgem. Ta nägi selle naise tehtud lisatöös kogu seda jada, mis sellele tehingule järgneb. Mina sain vajalikud ostud tehtud, kuid selle tehingu taga algab jada finantsoperatsioone, millele me ei ole harjunud mõtlema. Kui elektrooniliste ülekannete puhul käiks tehtud tehingu juurde rahakõlin ja tavalise poe kassa arvutiekraanil projekteeruks ka see maksude-aktsiiside jada, mis lõpuks riigikassasse jookseb, hakkaks me vaatama oma kodanike panust riigi ülalpidamisse veidi teise pilguga.
Kujutage ette müüja enesetunnet, kui ta tööpäeva lõpuks trükiks välja väikese aruande tehtud tööst, kus kirjas, kui palju tema töö kaudu teenisid omanikud, pangad, kui palju makse-aktsiise jne laekus riigile. Välismaalasele aga oli siin küsimus olemas. Ta imestas meie rahva andekuse üles, sest tema arvates tehniliselt nii andekas ja innovatiivselt mõtlev inimene raiskab end asjata madalapalgalisel tööl kassiirina.
Teiseks oli kolleeg veendunud, et end Baltikumi suurimaks pangaks pidav pank ja suur kaubamaja kindlasti maksavad midagi kassiiridele, kes annavad neile võimaluse teenida täiendavat kasumit, sest pangad ja kaubamajad saavad hoida käibes ikka veel odavaid – pidevalt streikivaid pangakaarte. Lääne inimesele on iseenesest mõistetav, et sellist mustkunsti tegevale kassiirile kindlasti kompensatsiooni makstakse!
Kui ma vastasin, et ei usu neid kassiire mingit lisatasu saavat, esitas ta ühe küsimuse, millele oli minul kõige raskem vastata. Küsimus oli tegelikult lihtne. Miks on vaja minu pangakaarti kilekoti sisse panna, kui tema Saksa panga kaart töötab ilma täiendava turvaabinõuta?
Vastasin talle, et meie oleme Eestis juba jõudnud e-riiki ja sellepärast me moodsa ühiskonnana hoidume e-viirustest. Kui välismaalane ei teinud nägu, et asjast aru saab, siis selgitasin, et kilekott minu pangakaardile on sama kui temale tuntud preservatiiv reisimehele, kes tahab maailma julgemalt avastada.
Teie, eestlased, olete ikka üks imerahvas, vangutas kolleeg pead! Teie jääte siin maailmas alles ka siis, kui objektiivselt peaksite välja surema. Olukord oli selleks korraks naljaga lahendatud, kuid õhtul oli kolleeg veidi mures Eesti tuleviku pärast. Poes nähtu põhjal süvenesid kahtlused, et kui ka meie ülejäänud e-riigi projektid on analoogselt üles ehitatud kui maksukaartidega maksmise süsteem täna, pole see asi eriti jätkusuutlik.
Skeem oli tuntud õpikust. Kuid Eesti sõbrana ei tahaks ta näha, et siin valitseks nii julmalt Ladina-Ameerika riikidele omistatav skeem, kus kasumid lähevad ka e-riigi ülesehitamisel pankadele ja vahendusfirmadele, projekti elushoidmine pannakse aga vaeste-vaprate ja hingelt suurte inimeste ennastsalgavale vähetasustatavale või üldse tasustamata jäävale tööle. Lääne heaoluühiskonnas valitseb kokkuleppeline aksioom – vabal maal teeni kasumit, kuid tehtud töö eest tuleb kõigile maksta.
Estofiilist sõber arvab, et Eestis oleks see eluterve reegel vaja kiirelt üle võtta. Ta arvab ka, et Eestile tuleks e-riik kindlasti kasuks, sest see peaks tähendama suuremat avatust ja infoühiskonna eeliste arvel ühiskonna kiiremat rikastumist, mis Eesti ühiskonna vajaduste rahuldamiseks oleks hädavajalik.
Kas e-riik toob infoühiskonna meie õuele?
Me armastame rääkida infoühiskonnast, kuid sageli ei vaevu kontrollima, kui hea meie loodu on. Praegu on valitsuse jaoks saabumas üks tõetunni hetk. Juba lähiajal pannakse proovile Eesti infokanalite läbilaskevõime, kusjuures ka osa sellest, mis e-riigi projekti alla viidav.
E-riigi tarbijana on vahel tunne, et nii mõnigi osa e-riigi projektist on jäänud esimese kodulehekülje tasemele. Iga ametkond peaks regulaarselt ise tavatarbijana proovima saada oma infobaasidest teavet. Siis saaks ka tegijad-finantseerijad endale pildi, milline mulje nendest jääb tavatarbijale. Kui raha jääb üle, siis võiks säärast hindamist tellida spetsialistidelt-firmadelt, sest paraku on meil olukord, kus e-riigi tarbija ei usu, et tema arvamust keegi Eestis teada tahaks.
Vesteldes kolleegidega, kes tegelesid ülikoolidesse vastuvõtuga, jäi kõlama, et paljud ellu astuvad noored ei tea näiteks peaministri nime. Riigikogu esimehe nimi meenub veelgi vähemale.
Püüdes sellele fenomenile seletust leida, sain teada, et paljud pered ei telli enam ajalehti. Kusjuures lehed jäetakse tellimata peredes, kus raha ei ole takistuseks. Trükiväljaannete vähese tellimise taga on üks põhjus kultuur, kümne aastaga pole suudetud Eestis kehtestada Lääne ajalehetraditsiooni standardit – leht on tellija postkastis vähemalt kell 6 hommikul.
Elan ise piirkonnas, kus töötab väga mugav ja elunautija postikandja, kes saab lubada endale elustiili, et ta loeb hommikukohvi juues uue päeva lehed rahulikult kodus läbi, enne kui läheb teistele ajalehti koju toimetama. See tähendab, et meie piirkonna inimestele saabub post ajal, kui lapsed juba koolis ja ise peame juba tööle tõttama. Olen kindel, et ka meediaettevõtte peadirektor on sel ajal juba töölaua taga.
Ajalehtede omanikud ja info levitamisest huvitatud teevad pingsalt tööd, kuid neil pole aega huvituda, kas nende tegevuse lõpptulemust ei seata kahtluse alla vale teenindusstandardi kasutamisega. Ei
tea, kes peaks seda üldusutavalt ütlema, et kliendisõbralik teenindus info edastamisel aitab firmadel enam raha teenida ja riigiasutuste puhul suurendab ühiskonna rikkust, kui mitte vahetult, siis vähemalt kaudselt.
Minul endal oli suur lootus, et haridus- ja teadusministeerium kujuneb e-riigi arendamisel üheks oluliseks veduriks. Ministeeriumil tasuks interneti abiga juba sügisest ette võtta mahajäänumate koolide järeleaitamine. Heade õpetajate tunnid üle riigi tuleb interneti teel teha kättesaadavaks teistegi koolide õpilastele. Muidu me vaid räägime headest õpetajatest, kuid siis on ka avalikult näha, kuidas tõeliselt hea õpetaja õpilasi õpetab. Hea õpetaja on suur väärtus ja ehk saab internetis tuulav teismeline oma küsimustele vastuse, kui ta vaatab-kuulab Eesti parimate õpetajate seletusi samas aines, mida ei suuda ilmselt arusaadavaks teha tema kodukooli õpetaja. Selle lahenduse kaudu saame tõesti rääkida juba pikemast sammust infoühiskonna poole.
Edasine pikk samm e-riigi poole ei ole seotud enam niivõrd tehniliste võimalustega, kuivõrd istub meie peades. E-riik nõuab paratamatult ühiskonna avatuse uut standardit. Momendil on suund teises suunas. Soov liikuda avatuma ühiskonna poole on takerdunud mitte rahva, vaid poliitilise ja majandusliku eliidi mõtlemise taha.
E-riigi küsimus on kinni eestluse põhiolemuses
Tulebki välja, et e-riigi ehitamine Eestis on kinni eetikas. See tähendab, et reeglite-normide kehtestajad peaksid neid kohustuslikuks ka endale.
Infoühiskonda püüdlevas riigis on ka infotehnoloogiaspetsialistidel raske eetiline koorem kanda. Ühiskond pole paljudes tehnilistes nüanssides võimeline orienteeruma ja loodab spetsialistide arvamusele. Samas sunnib majanduslike huvirühmade surve nõrgemaid eksperte vahetama oma eetilised väärtused firmadelt saadava raha vastu. Ühiskond võtab e-riigi vastu ja on nõus selle ülalpidamise eest oma võimaluste piires maksma, kui see annab ühiskonnale juurde kindlust, et siin kehtivad monistlikud ehk ühtsed mängureeglid.
Miks on siis eetiline monism, mida täna filosoofid viivad eetilise absolutismi nimetaja alla, nii oluline Eestile? Tuleks veel kord Oskar Looritsa eestluse olemuse seletuse juurde. Loorits luges eestlust oma põhilaadilt reaktiivsesse tüüpi kuuluvaks, s.t eestlane elab ise ja laseb ka teistel elada. Kui aga need teised teda häirivad, reageerib eestlane enesekaitseks nagu siil, tõmbudes kerra ja ajades okkad turtsudes sassi.
Seega, e-riigi küsimuse areng ongi eestluse põhiolemuse taha maetud. Kuni Eestis on lahti rääkimata tänase ühiskonna eetilised põhiküsimused, pole midagi parata, et meie E-tiigrike iga aastaga üha enam väsinud ka väljastpoolt välja näeb.
Kui me räägime ühiskonnas selgeks täna painavad eetilised probleemid, siis on lootust ka Eestil kui E-tiigrikesel saada kord suureks, tugevaks ja ilusaks E-tiigriks.