Veidi juudisoost Idel Jakobsoni tegudest (väljavõte vanast ajalehest Eesti Ekspress).
##… Kuklalaskude aegu.
IDEL JAKOBSON naasis Eestisse kohe pärast juunipööret. Juulis sai temast NKVD uurija Tallinnas. Nutikas mees tegi kiiret karjääri. Juba septembris 1940 sai ta NKVD juurdlusosakonna ülema asetäitjaks,/…/ pärast ülemana ja lõpuks podpolkovnikuna pani IDEL JAKOBSON toime nende vangide «ülekuulamise», kes Eestist 14. juunil 1941 olid viidud Sverdlovski oblasti surmalaagritesse. Jakobsoni ohvritest jõudsid Eestisse vaid üksikud…
Viimased teavad, et tshekist Jakobsoni «uurimistegevus» toimus kehaliste ja psüühiliste piinamiste saatel ja nn Võshinski doktriini ehk süüdioleku presumptsiooni alusel. Süüdistatava vangi kohta olid Jakobsonil Eestist kaasas eelandmed, nn kompromaat selle kohta, kes oli kes enne Nõukogude okupatsiooni «kodanlikus Eestis». Lisaks sellele kohaliku NKVD määrus «süüaluse» Eestis vangistamise kohta.
Süüalune-vang pidi surmalaagri uurijale ise tõestama, et ta süüdi pole. Seda ei saanud aga keegi teha ja enamasti ei tahtnudki. Nimelt loet süüks, kuriteoks see, et «süüalune» oli Eesti Vabariigi, tegelikult siis teise riigi territooriumil olnud kaitseliidus, politseis, naiskodukaitses, mõnes noorte- või usuühingus või lihtsalt elanud jõukal järjel.
Samad andmed «kuriteo koosseisu» kohta võinuks ju leida ka Eesti telefoniraamatust. Uurija Jakobsoni käes aga nimetati seda Vene kriminaalkoodeksi § 58 eri punktide, peamiselt p. 2 ja p. 13 järgi «riiklikuks revolutsioonivastaseks kuritööks kodusõja tingimustes». Mitte kohtuotsus, vaid nn erinõupidamise postanovlenije ehk määrus oli enamasti BMH (vene k. võshaja mera nakazanija, rasstrel) – mahalaskmine. Harva «ainult» 10 aastat vangistust surmalaagris.
Ohvrite toimikutest selgub, et Idel Jakobsonile oli selles mõrvakäitises antud ise olla otsuste fabritseerija ja massihukkamiste korraldaja. Sügaval sõjatagalas olid tema relvadeks sulepea ja nagaan.
/…/ Pärast arreteerimisi ja hukkamisi ei jäänud Jakobson sakslasi ootama, vaid lahkus juba juulis 1941 Eestist. Temast sai NKVD juurdlusosakonna ülem algul Ukrainas Starobelskis, hiljem Venemaal Sverdlovskis.
Sõja ajal hekseldas ta läbi vähemalt 1200 inimest, kellest 621 puhul kinnitas surmaotsuse. Ideli hukkamishimu oli liig isegi Moskva erikomisjonile, mis mitmel juhul asendas surmaotsuse vanglakaristusega. Põhiliselt olid ohvrid juuniküüditamise ajal Siberisse viidud eesti mehed. Ülekuulamised olid pealiskaudsed – pärast esimest vestlust valmis süüdistuskokkuvõte ja ettepanek karistuseks. Jakobsoni ohvrite hulgas oli ka tuntud ühiskonnategelasi, nagu Ado Birk ja Jaan Hünerson. Aga ka RAHVUSKAASLASTEST JUUDI ärimehi.
Eestisse naasis Jakobson 1944. aastal ja jätkas tööd uurimisosakonna ülemana kuni 1950. aastani. Teadaolevalt osales ta tollal 540 inimese represseerimises. Kuna eestiaegsed ohvitserid ja politseinikud olid saadetud taevasse juba sõja ajal, andsid nüüd uut tööd omakaitselased jt. Tänu leebemaks muutunud seadustele ootas neid hukkamiskomando asemel pikaajaline vangistus Siberis.
….
Protsessi ootel
…. Kui selle NKVD alampolkovniku üle peaks kunagi protsess algama, elustuks kohtusaalis osake Eesti ajalugu. Üksnes süüdistusmaterjal koosneb 2400 leheküljest, millest enamiku moodustavad koopiad poole sajandi tagustest dokumentidest. Kohtunikul võtab selle läbitöötamine selja higiseks. (Märkus: Paraku, IJ on praeguseks surnud)….##
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Jakobson, Idel – NKVD uurija vägiteod
Veidi juudisoost Idel Jakobsoni tegudest (väljavõte vanast ajalehest Eesti Ekspress).
##… Kuklalaskude aegu.
IDEL JAKOBSON naasis Eestisse kohe pärast juunipööret. Juulis sai temast NKVD uurija Tallinnas. Nutikas mees tegi kiiret karjääri. Juba septembris 1940 sai ta NKVD juurdlusosakonna ülema asetäitjaks,/…/ pärast ülemana ja lõpuks podpolkovnikuna pani IDEL JAKOBSON toime nende vangide «ülekuulamise», kes Eestist 14. juunil 1941 olid viidud Sverdlovski oblasti surmalaagritesse. Jakobsoni ohvritest jõudsid Eestisse vaid üksikud…
Viimased teavad, et tshekist Jakobsoni «uurimistegevus» toimus kehaliste ja psüühiliste piinamiste saatel ja nn Võshinski doktriini ehk süüdioleku presumptsiooni alusel. Süüdistatava vangi kohta olid Jakobsonil Eestist kaasas eelandmed, nn kompromaat selle kohta, kes oli kes enne Nõukogude okupatsiooni «kodanlikus Eestis». Lisaks sellele kohaliku NKVD määrus «süüaluse» Eestis vangistamise kohta.
Süüalune-vang pidi surmalaagri uurijale ise tõestama, et ta süüdi pole. Seda ei saanud aga keegi teha ja enamasti ei tahtnudki. Nimelt loet süüks, kuriteoks see, et «süüalune» oli Eesti Vabariigi, tegelikult siis teise riigi territooriumil olnud kaitseliidus, politseis, naiskodukaitses, mõnes noorte- või usuühingus või lihtsalt elanud jõukal järjel.
Samad andmed «kuriteo koosseisu» kohta võinuks ju leida ka Eesti telefoniraamatust. Uurija Jakobsoni käes aga nimetati seda Vene kriminaalkoodeksi § 58 eri punktide, peamiselt p. 2 ja p. 13 järgi «riiklikuks revolutsioonivastaseks kuritööks kodusõja tingimustes». Mitte kohtuotsus, vaid nn erinõupidamise postanovlenije ehk määrus oli enamasti BMH (vene k. võshaja mera nakazanija, rasstrel) – mahalaskmine. Harva «ainult» 10 aastat vangistust surmalaagris.
Ohvrite toimikutest selgub, et Idel Jakobsonile oli selles mõrvakäitises antud ise olla otsuste fabritseerija ja massihukkamiste korraldaja. Sügaval sõjatagalas olid tema relvadeks sulepea ja nagaan.
/…/ Pärast arreteerimisi ja hukkamisi ei jäänud Jakobson sakslasi ootama, vaid lahkus juba juulis 1941 Eestist. Temast sai NKVD juurdlusosakonna ülem algul Ukrainas Starobelskis, hiljem Venemaal Sverdlovskis.
Sõja ajal hekseldas ta läbi vähemalt 1200 inimest, kellest 621 puhul kinnitas surmaotsuse. Ideli hukkamishimu oli liig isegi Moskva erikomisjonile, mis mitmel juhul asendas surmaotsuse vanglakaristusega. Põhiliselt olid ohvrid juuniküüditamise ajal Siberisse viidud eesti mehed. Ülekuulamised olid pealiskaudsed – pärast esimest vestlust valmis süüdistuskokkuvõte ja ettepanek karistuseks. Jakobsoni ohvrite hulgas oli ka tuntud ühiskonnategelasi, nagu Ado Birk ja Jaan Hünerson. Aga ka RAHVUSKAASLASTEST JUUDI ärimehi.
Eestisse naasis Jakobson 1944. aastal ja jätkas tööd uurimisosakonna ülemana kuni 1950. aastani. Teadaolevalt osales ta tollal 540 inimese represseerimises. Kuna eestiaegsed ohvitserid ja politseinikud olid saadetud taevasse juba sõja ajal, andsid nüüd uut tööd omakaitselased jt. Tänu leebemaks muutunud seadustele ootas neid hukkamiskomando asemel pikaajaline vangistus Siberis.
….
Protsessi ootel
…. Kui selle NKVD alampolkovniku üle peaks kunagi protsess algama, elustuks kohtusaalis osake Eesti ajalugu. Üksnes süüdistusmaterjal koosneb 2400 leheküljest, millest enamiku moodustavad koopiad poole sajandi tagustest dokumentidest. Kohtunikul võtab selle läbitöötamine selja higiseks. (Märkus: Paraku, IJ on praeguseks surnud)….##