Kaido Jäger tõestab end Sigwari kaudu
Iga kord, kui sealiha hind kukub, jääb mõni seakasvataja vähemaks ja suuredki farmerid otsivad kogu kupatusele ostjat. Kaido Jägeril pole ligi üksteist aastat tagasi asutatud osaühingu Sigwar müümise mõtet kordagi pähe tulnud. Ehkki pakkumisi on talle tehtud.
“Vaevalt seda seakasvatust tahetakse, neid huvitab rohkem maa,” usub Kaido Jäger pakkujatest.
Mereäärne maa on hinnas. Nõnda hinnas, et Sigwarile on seda jagunud vähem kui pool vajadusest.
“Kui veel vabu maid oli, polnud meil raha. Nüüd saaks osta ainult kinnisvarafirmadelt või eraisikutelt,” tõdeb Jäger.
Sigwari algusaegadel polnud maad sedapalju vajagi. 1993. aasta 2. veebruaril loodud OÜ Sigwar tähendas esiotsa vaid ühtainukest sigalat. Ja Lüganuse kolhoosist jäänud võlgu, mis ühismajandi lagunedes tekkinud nelja osaühingu vahel laiali jagati (Sigwaril jäi tasuda 600 000 krooni).
Et võlga maksta, tuli Jägeril vastselt käiku läinud vorstitsehh kaubandusvalitsusele maha müüa. (Nelja aasta eest ostis ta pankrotti läinud tsehhi tagasi. Kaks aastat varem oli ta ostnud Maidla vorstitsehhi.)
Ühismajandist tekkinud neljast osaühingust on Sigwar praegu kõige kindlamalt jalul. Teine (Purtse) käis käest kätte, kuni pankrotti läks ja Jäger sealse sigala ära ostis. Kolmas (Varja) on kolmanda omaniku käes ja kannab Saka-Era nime. Neljas (Lüganuse) on taandunud eraloomapidamiseks.
“Üks viga sai ühistute loomisel tehtud,” on toona kolhoosiesimehe ametit pidanud Jäger tagantjärele tark. “Kolhoosis oli spetsialiste üle kolmekümne, aga ühistute ette polnud neist kedagi panna. Keegi ei tahtnud.”
Edu alus on ettenägelikkus
Põhjused, miks Sigwar püsima on jäänud, on Kaido Jäger endale põhjalikult selgeks mõelnud. “On vaja osata ette näha, vähemalt paar aastat ette planeerida, sest liha hinnad kõiguvad umbes poole aasta kaupa. Ja tugevat infot on vaja. Olin algusest peale Viru lihaühistu liige, sealt sain hästi palju infot.”
Kindlasti on põhjus seegi, et toorainet müüakse välja väga vähe, enamik liha töödeldakse ise valmistoodanguks. Sellepärast ei kõigu ka hinnad kuigivõrd.
Ja see, et toodangu kvaliteedile hinnaalandust ei tehta.
“Töötada tuleb selle heaks, et firma areneks ja selle väärtus kogu aeg tõuseks,” on Jäger veendunud. “Kui alguses võis Sigwarit hinnata miljoni krooni ringis, siis nüüd tuleb ikka paarkümmend korda rohkem.”
Stressi maandavad sport ja saun
Viimased üksteist aastat on Sigwar olnud Kaido Jägeri elu – 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas.
“Puhanud ma nende aastate jooksul ei olegi, ühe nädala ainult võtsin, sõitsin oma bussiga Euroopa läbi,” ütleb ta.
Sellegipoolest ei tunnista Jäger end väsinuks. “Kui saad midagi uut teha – see annab energiat juurde,” kinnitab ta. Jõudes kaks korda nädalas Maidlasse võrkpalli mängima ja peaaegu igal nädalal Vinni ujuma.
“Juhtide kõige suurem probleem ongi see, et vaimne ja füüsiline töö ei ole tasakaalus,” usub ta. “Peale spordi on veel saun, mis stressi maandab. Mina käin kodus peaaegu iga päev saunas.”
Jäger pole puhkuseplaane teinud isegi selleks ajaks, kui ükskord pensionile peaks jääma. “Võib-olla kuu-kaks sõidaks ringi, vaataks üle need kohad, kus ma veel käinud ei ole,” arvab ta.
Euroopa on enam-vähem läbi käidud. Nõukogude Liit lausa otsast otsani – ajal, mil Saka osakonna juhatajast Jäger põllumajandusministeeriumi määratud ühiskondliku instruktorina põllumajandusrongiga kaasa sõitis.
Kuigi Jäger pole suutnud endale puhkamise ajaks asendajat leida, ei tähenda see, et ta end asendamatuks peaks. “Ükskord võtab poeg juhtimise üle,” usub ta. “Praegu töötab ta ühes Saksa firmas, seal on nii hea materiaalne põhi, et pole mõtet ära tulla. Aga küll ta ükskord tuleb; oma firma on ikka väärtuslikum kui töötasu. Osanik on ta siin juba praegu.”
Mitu aastat ette mõtlev Kaido Jäger on tegelikult pensioniajani ette mõelnud küll. “Siis ma teen endale ühe rahulikuma firma. See võiks olla näiteks põllumajandustehnika hooldus – seda ju Ida-Virumaal üldse ei ole. Meil on kanalitega angaar olemas ja isegi üks kaks aastat Saksamaal õppinud mees on olemas. Kui teise sellise veel leiaks… Koju ma küll ei jää, vara veel!”
Kodus loomi ei pea
Kunagi ammu kasvatas Jägerite pere broilereid. Siis peeti jäneseid, pärast neid tulid lambad, seejärel noorloomad ja lõpuks sead.
“Kõik on läbi proovitud,” kinnitab ta. “Ega sel ajal muudmoodi saanudki, suuruke see palk siis oli.”
Kui rahavahetus kätte jõudis, müüdi pullid ja tõuloomad maha ning müügist saadud raha läks puha Sigwari loomiseks.
“Ega see raha kaduma läinud – siin firmas on ju kõik oma,” ei tee Jäger asjast numbrit.
Omaks peab Sigwarit ka Kaido Jägeri 6. klassis õppiv pojapoeg, kes kaelakandmise east saati loomaarstist vanaemal abiks on käinud.
Nii et firmaomanike järelkasv on tagatud.
Jaanalinde (vist) ikka ei tule
Mõne nädala taguses Maalehes andis Kaido Jäger aimu mõttest hakata sigade kõrval jaanalinde kasvatama.
Selle peale saatsid Eesti veterinaararstid talle suure hulga kirju, tutvustamaks kõikvõimalikke nõudmisi, mis nende hinnaliste lindude pidamise ja realiseerimisega kaasnevad. Võttis isu ära.
Aga midagi võiks sigade kõrval olla küll. Näiteks ðoti veised, kellele Sigwari mereäärsed maad hästi passiksid.
“Lihaveist võiks kasvatada küll,” arvab Jäger. “Nad on ju nii vähenõudlikud, elavad aasta läbi väljas ja saavad põhustki söönuks.”
Midagi eksootilisemat, näiteks tðintðiljasid, pole plaani võetud.
“Neid ei raatsiks ju tappa,” toob Jäger näiteks ühe neid loomakesi kasvatava tuttava, kelle tðintðiljakogukond just sel põhjusel üha suureneb.
KÜLLI KRIIS
Põhjarannik, kolmapäev, 24.12.2003
Uudised
VE: Jäger, Kaido – majandusmees
Kaido Jäger tõestab end Sigwari kaudu
Iga kord, kui sealiha hind kukub, jääb mõni seakasvataja vähemaks ja suuredki farmerid otsivad kogu kupatusele ostjat. Kaido Jägeril pole ligi üksteist aastat tagasi asutatud osaühingu Sigwar müümise mõtet kordagi pähe tulnud. Ehkki pakkumisi on talle tehtud.
“Vaevalt seda seakasvatust tahetakse, neid huvitab rohkem maa,” usub Kaido Jäger pakkujatest.
Mereäärne maa on hinnas. Nõnda hinnas, et Sigwarile on seda jagunud vähem kui pool vajadusest.
“Kui veel vabu maid oli, polnud meil raha. Nüüd saaks osta ainult kinnisvarafirmadelt või eraisikutelt,” tõdeb Jäger.
Sigwari algusaegadel polnud maad sedapalju vajagi. 1993. aasta 2. veebruaril loodud OÜ Sigwar tähendas esiotsa vaid ühtainukest sigalat. Ja Lüganuse kolhoosist jäänud võlgu, mis ühismajandi lagunedes tekkinud nelja osaühingu vahel laiali jagati (Sigwaril jäi tasuda 600 000 krooni).
Et võlga maksta, tuli Jägeril vastselt käiku läinud vorstitsehh kaubandusvalitsusele maha müüa. (Nelja aasta eest ostis ta pankrotti läinud tsehhi tagasi. Kaks aastat varem oli ta ostnud Maidla vorstitsehhi.)
Ühismajandist tekkinud neljast osaühingust on Sigwar praegu kõige kindlamalt jalul. Teine (Purtse) käis käest kätte, kuni pankrotti läks ja Jäger sealse sigala ära ostis. Kolmas (Varja) on kolmanda omaniku käes ja kannab Saka-Era nime. Neljas (Lüganuse) on taandunud eraloomapidamiseks.
“Üks viga sai ühistute loomisel tehtud,” on toona kolhoosiesimehe ametit pidanud Jäger tagantjärele tark. “Kolhoosis oli spetsialiste üle kolmekümne, aga ühistute ette polnud neist kedagi panna. Keegi ei tahtnud.”
Edu alus on ettenägelikkus
Põhjused, miks Sigwar püsima on jäänud, on Kaido Jäger endale põhjalikult selgeks mõelnud. “On vaja osata ette näha, vähemalt paar aastat ette planeerida, sest liha hinnad kõiguvad umbes poole aasta kaupa. Ja tugevat infot on vaja. Olin algusest peale Viru lihaühistu liige, sealt sain hästi palju infot.”
Kindlasti on põhjus seegi, et toorainet müüakse välja väga vähe, enamik liha töödeldakse ise valmistoodanguks. Sellepärast ei kõigu ka hinnad kuigivõrd.
Ja see, et toodangu kvaliteedile hinnaalandust ei tehta.
“Töötada tuleb selle heaks, et firma areneks ja selle väärtus kogu aeg tõuseks,” on Jäger veendunud. “Kui alguses võis Sigwarit hinnata miljoni krooni ringis, siis nüüd tuleb ikka paarkümmend korda rohkem.”
Stressi maandavad sport ja saun
Viimased üksteist aastat on Sigwar olnud Kaido Jägeri elu – 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas.
“Puhanud ma nende aastate jooksul ei olegi, ühe nädala ainult võtsin, sõitsin oma bussiga Euroopa läbi,” ütleb ta.
Sellegipoolest ei tunnista Jäger end väsinuks. “Kui saad midagi uut teha – see annab energiat juurde,” kinnitab ta. Jõudes kaks korda nädalas Maidlasse võrkpalli mängima ja peaaegu igal nädalal Vinni ujuma.
“Juhtide kõige suurem probleem ongi see, et vaimne ja füüsiline töö ei ole tasakaalus,” usub ta. “Peale spordi on veel saun, mis stressi maandab. Mina käin kodus peaaegu iga päev saunas.”
Jäger pole puhkuseplaane teinud isegi selleks ajaks, kui ükskord pensionile peaks jääma. “Võib-olla kuu-kaks sõidaks ringi, vaataks üle need kohad, kus ma veel käinud ei ole,” arvab ta.
Euroopa on enam-vähem läbi käidud. Nõukogude Liit lausa otsast otsani – ajal, mil Saka osakonna juhatajast Jäger põllumajandusministeeriumi määratud ühiskondliku instruktorina põllumajandusrongiga kaasa sõitis.
Kuigi Jäger pole suutnud endale puhkamise ajaks asendajat leida, ei tähenda see, et ta end asendamatuks peaks. “Ükskord võtab poeg juhtimise üle,” usub ta. “Praegu töötab ta ühes Saksa firmas, seal on nii hea materiaalne põhi, et pole mõtet ära tulla. Aga küll ta ükskord tuleb; oma firma on ikka väärtuslikum kui töötasu. Osanik on ta siin juba praegu.”
Mitu aastat ette mõtlev Kaido Jäger on tegelikult pensioniajani ette mõelnud küll. “Siis ma teen endale ühe rahulikuma firma. See võiks olla näiteks põllumajandustehnika hooldus – seda ju Ida-Virumaal üldse ei ole. Meil on kanalitega angaar olemas ja isegi üks kaks aastat Saksamaal õppinud mees on olemas. Kui teise sellise veel leiaks… Koju ma küll ei jää, vara veel!”
Kodus loomi ei pea
Kunagi ammu kasvatas Jägerite pere broilereid. Siis peeti jäneseid, pärast neid tulid lambad, seejärel noorloomad ja lõpuks sead.
“Kõik on läbi proovitud,” kinnitab ta. “Ega sel ajal muudmoodi saanudki, suuruke see palk siis oli.”
Kui rahavahetus kätte jõudis, müüdi pullid ja tõuloomad maha ning müügist saadud raha läks puha Sigwari loomiseks.
“Ega see raha kaduma läinud – siin firmas on ju kõik oma,” ei tee Jäger asjast numbrit.
Omaks peab Sigwarit ka Kaido Jägeri 6. klassis õppiv pojapoeg, kes kaelakandmise east saati loomaarstist vanaemal abiks on käinud.
Nii et firmaomanike järelkasv on tagatud.
Jaanalinde (vist) ikka ei tule
Mõne nädala taguses Maalehes andis Kaido Jäger aimu mõttest hakata sigade kõrval jaanalinde kasvatama.
Selle peale saatsid Eesti veterinaararstid talle suure hulga kirju, tutvustamaks kõikvõimalikke nõudmisi, mis nende hinnaliste lindude pidamise ja realiseerimisega kaasnevad. Võttis isu ära.
Aga midagi võiks sigade kõrval olla küll. Näiteks ðoti veised, kellele Sigwari mereäärsed maad hästi passiksid.
“Lihaveist võiks kasvatada küll,” arvab Jäger. “Nad on ju nii vähenõudlikud, elavad aasta läbi väljas ja saavad põhustki söönuks.”
Midagi eksootilisemat, näiteks tðintðiljasid, pole plaani võetud.
“Neid ei raatsiks ju tappa,” toob Jäger näiteks ühe neid loomakesi kasvatava tuttava, kelle tðintðiljakogukond just sel põhjusel üha suureneb.
KÜLLI KRIIS
Põhjarannik, kolmapäev, 24.12.2003