Professor Kaido Jaanson ennustab ajaloolisi paralleele tõmmates Ameerika Ühendriikide ainuvalitsuse lõppemist maailmas juba lähematel aastakümnetel.
Käesolev ajalooline hetk rahvusvaheliste suhete arengus on murranguline. Seda rohkemgi kui praeguse sajandivahetuse või kahekümnenda sajandi lõikes.
Maailma rahvusvaheliste suhete telg on seni olnud Euroopa rahvusvahelised suhted ehk nende ajaline pikendus. Kujunenud Kolmekümneaastase sõja (1618-1648) järgselt, on nende sisuks olnud jõudude tasakaal. Vinklist välja on see tasakaal viimase kolme ja poole saja aasta jooksul läinud üksnes ajutiselt ja seda kõigest neljal korral. Neist kaks korda sõdade (Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade päevil 1792-1815 ning hitlerliku Saksamaa tegevuse resultaadina 1938-1945) ja kaks korda sisemistel põhjustel.
Ajaloos…
Kuna praegune unipolaarne seisund maailmas on kujunenud samuti mitte sõjategevuse resultaadina, jätan esimesed kaks varianti kõrvale. Esimest korda eksisteeris meid huvitav olukord Prantsusmaa Euroopas Päikesekuninga, Louis XIV ajal (1660-1715), eriti selle valitsemise algperioodil, kordus see Suurbritannia näol täpselt kakssada aastat hiljem, 19. sajandi kuuekümnendail aastail.
Kuid multipolaarsus taastus mõlemal korral mõnekümne aasta jooksul, üheks, kui mitte peamiseks põhjuseks teiste suurriikide (esimesel juhul Inglismaa, Austria ja Venemaa, teisel korral Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Jaapan) pingutused unipolaarsuse ületamiseks, kusjuures abiks nende abinõude matkimine ja ülevõtmine, mis olid sisemiste arengute tulemusena teinud hegemoonist hegemooni. Viimane on seega ühteaegu nii stiimul kui eeskuju.
20. sajandil kujunesid globaalsed rahvusvahelised suhted pea täpselt sama malli kohaseks, nagu seda olid olnud Euroopa omad kolmsada aastat enne seda, Ameerika Ühendriigid etendamas Euraasia mandri suhtes sama rolli, mis Suurbritannial oli olnud Euroopa suhtes, seda geograafiliseltki – saareline asend peamisest tandrist veidi eemal.
Nagu öeldud, on ka nüüd globaalne jõudude tasakaal vinklist välja läinud rahuliku arengu, mitte otsese vallutustegevuse tagajärjel. Senistest situatsioonidest on see kõige sarnasem 17. sajandi teisele poolele. Tähelepanu väärivad kaks asjaolu. Üks neist on seotud nn jõudude tasakaalu pahupoolega, olukorraga, kus üks riikidest on nii tugev, et puudub vastukaal. See mõjutab riike, kel pole lootust üliriigi suhtes ise mingit tasakaalustavat jõudu luua, otsima tugeva riigi ehk hegemooni heasoovlikkust. Väliskommentaatorite ülesanne võiks olla analüüsida, kas ja kui palju esineb seda praegustes rahvusvahelistes suhetes.
…ja XXI sajandil
Ent veelgi intrigeerivam on teine küsimus – mis või kes võib lähima paari-kolmekümne aasta vältel moodustada vastukaalu Ameerika Ühendriikidele. Kui kaasaegses maailmas ringi vaadata, siis ei tule kandidaatidena kõne alla rohkem kui kolm riiki või riiklikku moodustist: Saksamaa oma Euroopa Liiduga, Hiina Rahvavabariik ja India.
Neist esimeses süsteemis toimuvad otsingud mahuvad kindlasti juba vastukaalu loomise protsessi raamesse, kuid on niivõrd keerukad ja mitmenurksed, et nõuaksid eri artiklit. Samad sõnad India kohta, kel seni erilisi ülemaailmseid pretensioone pole küll veel olnud, ent miski ei välista neid. Praeguses kontekstis loeb üksnes Hiina, mille tugevnevast majandussõjast Ühendriikidega on üha enam ja enam juttu.
Sellega seostub aga teinegi huvipakkuv probleem. Üks eeldusi, et Euroopas jõudude tasakaal nii pikka aega ja suhteliselt püsivalt eksisteeris, oli asjaolu, et selle maailmajao riigid on olnud suhteliselt ühte mõõtu – tugevuselt, olgu siis rahvaarvult või majanduselt ehk nende kombinatsioonidelt, teine ja kolmas osutusid enamasti tugevamaks kui esimene, mis võimaldas luua hegemoone ennetavaid, neid ohjeldavaid ja lõppeks hävitavaid koalitsioone.
Majandusliku võimsuse aluseks on aga tootlikkus, täpsemalt selle tase elaniku kohta. Nii nagu teoreetiliselt on võimalik ette kujutada ideaalset gaasi, on võimalik ka luua pilti olukorrast, mil see tase globaliseerumise jätkudes kunagi maailma elanike vahel võrdsustub.
Eeldusel, et EL ega India ei suuda moodustada mingit vastukaalu praegusele hegemoonile, võib siis tekkida situatsioon, et uus hegemoon, Hiina, ei kohta enam ohjeldavaid koalitsioone. Ent arvestades rahvusvaheliste suhete senist arengut, võib arvata, et nii ei juhtu ning Euroopa Liit Saksamaa juhtimisel ja India liiguvad senisest jõudsamalt maailmapoliitikasse. Vajadus vastustada hegemooni lihtsalt tingib seda. Missuguste tulemustega, see saab sajandi jooksul selgemaks.
|
Uudised
VE: Jaanson, Kaido – professor
KAIDO JAANSON: Hegemooni likvideerimine
(29.12.2003)
Professor Kaido Jaanson ennustab ajaloolisi paralleele tõmmates Ameerika Ühendriikide ainuvalitsuse lõppemist maailmas juba lähematel aastakümnetel.
Käesolev ajalooline hetk rahvusvaheliste suhete arengus on murranguline. Seda rohkemgi kui praeguse sajandivahetuse või kahekümnenda sajandi lõikes.
Maailma rahvusvaheliste suhete telg on seni olnud Euroopa rahvusvahelised suhted ehk nende ajaline pikendus. Kujunenud Kolmekümneaastase sõja (1618-1648) järgselt, on nende sisuks olnud jõudude tasakaal. Vinklist välja on see tasakaal viimase kolme ja poole saja aasta jooksul läinud üksnes ajutiselt ja seda kõigest neljal korral. Neist kaks korda sõdade (Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade päevil 1792-1815 ning hitlerliku Saksamaa tegevuse resultaadina 1938-1945) ja kaks korda sisemistel põhjustel.
Ajaloos…
Kuna praegune unipolaarne seisund maailmas on kujunenud samuti mitte sõjategevuse resultaadina, jätan esimesed kaks varianti kõrvale. Esimest korda eksisteeris meid huvitav olukord Prantsusmaa Euroopas Päikesekuninga, Louis XIV ajal (1660-1715), eriti selle valitsemise algperioodil, kordus see Suurbritannia näol täpselt kakssada aastat hiljem, 19. sajandi kuuekümnendail aastail.
Kuid multipolaarsus taastus mõlemal korral mõnekümne aasta jooksul, üheks, kui mitte peamiseks põhjuseks teiste suurriikide (esimesel juhul Inglismaa, Austria ja Venemaa, teisel korral Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Jaapan) pingutused unipolaarsuse ületamiseks, kusjuures abiks nende abinõude matkimine ja ülevõtmine, mis olid sisemiste arengute tulemusena teinud hegemoonist hegemooni. Viimane on seega ühteaegu nii stiimul kui eeskuju.
20. sajandil kujunesid globaalsed rahvusvahelised suhted pea täpselt sama malli kohaseks, nagu seda olid olnud Euroopa omad kolmsada aastat enne seda, Ameerika Ühendriigid etendamas Euraasia mandri suhtes sama rolli, mis Suurbritannial oli olnud Euroopa suhtes, seda geograafiliseltki – saareline asend peamisest tandrist veidi eemal.
Nagu öeldud, on ka nüüd globaalne jõudude tasakaal vinklist välja läinud rahuliku arengu, mitte otsese vallutustegevuse tagajärjel. Senistest situatsioonidest on see kõige sarnasem 17. sajandi teisele poolele. Tähelepanu väärivad kaks asjaolu. Üks neist on seotud nn jõudude tasakaalu pahupoolega, olukorraga, kus üks riikidest on nii tugev, et puudub vastukaal. See mõjutab riike, kel pole lootust üliriigi suhtes ise mingit tasakaalustavat jõudu luua, otsima tugeva riigi ehk hegemooni heasoovlikkust. Väliskommentaatorite ülesanne võiks olla analüüsida, kas ja kui palju esineb seda praegustes rahvusvahelistes suhetes.
…ja XXI sajandil
Ent veelgi intrigeerivam on teine küsimus – mis või kes võib lähima paari-kolmekümne aasta vältel moodustada vastukaalu Ameerika Ühendriikidele. Kui kaasaegses maailmas ringi vaadata, siis ei tule kandidaatidena kõne alla rohkem kui kolm riiki või riiklikku moodustist: Saksamaa oma Euroopa Liiduga, Hiina Rahvavabariik ja India.
Neist esimeses süsteemis toimuvad otsingud mahuvad kindlasti juba vastukaalu loomise protsessi raamesse, kuid on niivõrd keerukad ja mitmenurksed, et nõuaksid eri artiklit. Samad sõnad India kohta, kel seni erilisi ülemaailmseid pretensioone pole küll veel olnud, ent miski ei välista neid. Praeguses kontekstis loeb üksnes Hiina, mille tugevnevast majandussõjast Ühendriikidega on üha enam ja enam juttu.
Sellega seostub aga teinegi huvipakkuv probleem. Üks eeldusi, et Euroopas jõudude tasakaal nii pikka aega ja suhteliselt püsivalt eksisteeris, oli asjaolu, et selle maailmajao riigid on olnud suhteliselt ühte mõõtu – tugevuselt, olgu siis rahvaarvult või majanduselt ehk nende kombinatsioonidelt, teine ja kolmas osutusid enamasti tugevamaks kui esimene, mis võimaldas luua hegemoone ennetavaid, neid ohjeldavaid ja lõppeks hävitavaid koalitsioone.
Majandusliku võimsuse aluseks on aga tootlikkus, täpsemalt selle tase elaniku kohta. Nii nagu teoreetiliselt on võimalik ette kujutada ideaalset gaasi, on võimalik ka luua pilti olukorrast, mil see tase globaliseerumise jätkudes kunagi maailma elanike vahel võrdsustub.
Eeldusel, et EL ega India ei suuda moodustada mingit vastukaalu praegusele hegemoonile, võib siis tekkida situatsioon, et uus hegemoon, Hiina, ei kohta enam ohjeldavaid koalitsioone. Ent arvestades rahvusvaheliste suhete senist arengut, võib arvata, et nii ei juhtu ning Euroopa Liit Saksamaa juhtimisel ja India liiguvad senisest jõudsamalt maailmapoliitikasse. Vajadus vastustada hegemooni lihtsalt tingib seda. Missuguste tulemustega, see saab sajandi jooksul selgemaks.