|
ANDRES TARAND: Jääaeg Läänemerel
Eesti Päevaleht, 09. jaanuar 2003 00:00
Ilmauurija Andres Tarand meenutab, kuidas külm talv Eesti saatust aastasadade jooksul on kujundanud.
Esimesel üksikasjalikumal Läänemere kaardil (1539) on autor Olaus Magnus joonistanud jääkatte piiri Soome lahel kohe Naissaare taha. Selle servale lähenevad ida suunast kaks suusatajat, aga Botnia lahel sõidetakse põhjapõtrade ning saanidega.
Neil aegadel joonistati kaartidele ka täiesti ebamaiseid elukaid, nii et selline realism väärib märkimist. Veelgi enam väärib märkimist (nii vana kaardi täpsusklassi arvestades) jääpiiri joonistamine täpselt sinna, kuhu ta hilisemate sajandite andmetel keskmiselt langeb, see on enam-vähem Tallinna alla.
Ei saa märkimata jätta, et selline merejää hamletlik küsimus “olla või mitte olla” Tallinna reidil on pakkunud endiste aegade talveolude rekonstrueerimiseks suurepärase võimaluse, mis on ära kasutatud pika ja pideva temperatuurirea tegemiseks ning Põhjamaade parim. Ma ei räägiks sellest muidu, kuid see viimased 500 aastat on aluseks väitele, et siin linnas ei ole iialgi elatud nii jäävaba aega, nagu elavad praegused inimesed (need, kelle mälu ulatub 1988. aastani). Sellest ajast on Tallinna laht olnud lahti 13 talve ning kinni nüüd siis kolmandat talve. Nii saigi jääst uudis.
Sõdurid ja kuningad. Kõige varem on jää Läänemerel uudis olnud Taani väinades, juhul muidugi, kui mõni Taani kuningate pikast reast on kõndinud Kopenhaagenist jääd pidi Skånesse või kuninglik laevastik on Landskronas kinni külmanud. Lõpuks, 17. sajandi keskpaigas, mille ilmastikuolud on erialases slängis tootnud nimetuse “väikene jääaeg”, sai väinade jäätumine Taanile saatuslikuks: suur Rootsi vägi marssis Kopenhaageni alla (1658) ja et nad koju läheks, pidi Taani loovutama Rootsile lõpuks kogu Skåne. Olen kogenud, et mõnes taanlases toodab see jää Rootsi-suhetesse külma siiamaani.
Jäälahingute rida on muidugi pikk ja ei piirdu mainituga või meie vanemale põlvele pähe tuubitud Jäälahinguga Peipsil. Tegelikult lõpetas jää meie muistse vabadusvõitluse, “kui püha missatalitus oli ära peetud, liikusid nad jääd mööda edasi Saaremaa poole. Aga see oli suur ja tugev sõjavägi, temas oli ligi 20 000 meest.”
Läti Henrik märgib oma kroonikas, et sellest 1227. aasta jaanuari lõpupoolel alanud sõjaretkest võtsid osa “kõik sakslased, riiglased, liivlased koos lätlastega ning eestlased kõigist oma maakondadest.” Pole just populaarne lõik meie ajalookäsitluses, aga jääjutu puhul see ei loe.
Saaremaad vallutanud ristisõdijatest kehvemini käis käsi tatarlastel Liivi sõjas 1577. Nad otsustasid Tallinna alt Soome naisi tooma (röövima) minna ja saidki neid hulga kätte. Kuid tagasiteel vedas jää alt ning uputas kõik süütud ja süüdlased.
Sõjalugude lõpetuseks sobib meie kandi nimekas mees ja väepealik Barclay de Tolly. Sõjas Rootsiga võttis ta märtsis 1808 oma korpusega ette retke üle Botnia lahe kitsama koha, merekurgu, Umeåsse. Tulemus: Rootsi ehmatas end tänaseni rahuriigiks ja Jõgeveste mees sai Soome esimeseks kuberneriks.
Olgu nimetatud veel mõned kuulsad nimed Eestist, kellel Läänemere jääga on olnud erisuhted. Ajaloolase Aivar Põldvee palvel üritasin taastada pilti 1687. aasta jääoludest, mil tagasiteel Rootsist hukkus tundmata asjaoludel meie koolivõrgu rajaja Forselius. Sel ajal ja ilmselt sajandeid varem kasutati jääteed üle Soome lahe (kust jää lubas), siis piki Soome rannikut Ahvenamaani ja Rootsi.
Suure idakaarega püüdis 1918. aastal Soome jõuda Eesti Vabariigi eest seisma Jüri Vilms. Kindlad andmed temast lõpevad Suursaare juures. Edasine, mahalaskmiseni Helsingis, on ikka veel segane.
Ei saa kuidagi nimetamata jätta Otto Kotzebue nime. See üks sümpaatsemaid maadeuurijaid Eestist pärit avastajate plejaadis korraldas talvel 1815 jäärännaku otse marsruudil Tallinn-Turu. Rännak oligi raskena mõeldud, et treenida ning tundma õppida laevameeskonda enne ekspeditsiooni laeval Rjurik. Seda alust pandi parajasti Turus tammeplankudest kokku.
Need ja paljud teised lood seonduvad jääga, kuid ei kõnele alati kõige raskemate jääoludega talvedest. Läänemere kohta on meil jäätumise ulatusest täpsed andmed kahe viimase sajandi ning veidi vähema täpsusega andmed 18. sajandi kohta tänu Soome uurija Risto Jurva tööle. Ta kogus suure hulga andmeid logi- ja sadamaraamatutest ning rekonstrueeris jää maksimaalse pindala igal talvel alates aastast 1720. Ta sai oma töö enam-vähem valmis just Talvesõja ajaks. Punaarmee võib-olla Eestist lähtunud pommitajad tabasid uurija maja ning kõik kogutud andmed ja käsikiri põlesid ära. Töökohalt leiti hiljem üks mustand, mille järglased trükki toimetasid. Tõsi, algandmeid enam kontrollida ei saanud. Sõjalugu seegi.
Jääd jagub aprillikski. Niisiis teame, et Läänemeri külmub praktiliselt täiesti kinni väga külmadel talvedel, nagu seda oli ka mainitud Talvesõja aasta 1939/40. Siis võrdub jää pindala Läänemere pindalaga 420 000 ruutkilomeetrit. Pärast nüüd sageli meenutatavat 1940. aastat on maksimaalne jäätumine aset leidnud veel kahel korral – keskmiselt veel külmemal talvel 1941/42 ning viimati 1946/47. Sellest on möödas üle poole sajandi.
Väga sageli oli karme jäätalvi 19. sajandi viimasel veerandil. Siis sai Tallinn ka esimese jäälõhkuja. Kroonikad kirjutavad neist ka varasematel aegadel. Esimene Eesti kohta käiv on talvest 1253, mil jääd mööda on mindud nii Rootsi kui Ojamaale. Hiljem on pärisorjusest põgenemise jäärännakud Hiiumaalt olnud nii sagedased küll, et Päris-Soomeks kutsutava maakonna murdele jätta oma eesti värv.
Oleks ulakas lõpetada lugu välja tegemata küsimusest, mis saab edasi? Tuleb taas kinnitada, et maailmas ei tunta pikki ilmaprognoose (ütleme, üle nädala ette). Teiselt poolt on teada, et kevad tuleb niikuinii.
Tallinna sadama liiklust on jää takistanud kõige kauem 27. maini – 1867. aastal ja see tundus kellelegi Börsikomitee ametnikule juba paarkümmend aastat hiljem nii uskumatult hiline, et ta kuupäeva kogutud aastate rivist üldse välja viskas. Nägin kunagi kaks päeva arhiivis vaeva rekordi rehabiliteerimiseks.
Statistiliselt ebarahuldavalt põhjendatud mulje varasematest andmetest aga ütleb, et detsembri jäätumine ei ole Tallinnas tavaline, pigem toimub see jaanuari keskel. Kui vara moodustunud jää saab külma veebruari, on tal suured võimalused püsida aprilli keskpaigani.
|
Uudised
VE: Jääaeg Läänemerel
ANDRES TARAND: Jääaeg Läänemerel
Eesti Päevaleht, 09. jaanuar 2003 00:00
Ilmauurija Andres Tarand meenutab, kuidas külm talv Eesti saatust aastasadade jooksul on kujundanud.
Esimesel üksikasjalikumal Läänemere kaardil (1539) on autor Olaus Magnus joonistanud jääkatte piiri Soome lahel kohe Naissaare taha. Selle servale lähenevad ida suunast kaks suusatajat, aga Botnia lahel sõidetakse põhjapõtrade ning saanidega.
Neil aegadel joonistati kaartidele ka täiesti ebamaiseid elukaid, nii et selline realism väärib märkimist. Veelgi enam väärib märkimist (nii vana kaardi täpsusklassi arvestades) jääpiiri joonistamine täpselt sinna, kuhu ta hilisemate sajandite andmetel keskmiselt langeb, see on enam-vähem Tallinna alla.
Ei saa märkimata jätta, et selline merejää hamletlik küsimus “olla või mitte olla” Tallinna reidil on pakkunud endiste aegade talveolude rekonstrueerimiseks suurepärase võimaluse, mis on ära kasutatud pika ja pideva temperatuurirea tegemiseks ning Põhjamaade parim. Ma ei räägiks sellest muidu, kuid see viimased 500 aastat on aluseks väitele, et siin linnas ei ole iialgi elatud nii jäävaba aega, nagu elavad praegused inimesed (need, kelle mälu ulatub 1988. aastani). Sellest ajast on Tallinna laht olnud lahti 13 talve ning kinni nüüd siis kolmandat talve. Nii saigi jääst uudis.
Sõdurid ja kuningad. Kõige varem on jää Läänemerel uudis olnud Taani väinades, juhul muidugi, kui mõni Taani kuningate pikast reast on kõndinud Kopenhaagenist jääd pidi Skånesse või kuninglik laevastik on Landskronas kinni külmanud. Lõpuks, 17. sajandi keskpaigas, mille ilmastikuolud on erialases slängis tootnud nimetuse “väikene jääaeg”, sai väinade jäätumine Taanile saatuslikuks: suur Rootsi vägi marssis Kopenhaageni alla (1658) ja et nad koju läheks, pidi Taani loovutama Rootsile lõpuks kogu Skåne. Olen kogenud, et mõnes taanlases toodab see jää Rootsi-suhetesse külma siiamaani.
Jäälahingute rida on muidugi pikk ja ei piirdu mainituga või meie vanemale põlvele pähe tuubitud Jäälahinguga Peipsil. Tegelikult lõpetas jää meie muistse vabadusvõitluse, “kui püha missatalitus oli ära peetud, liikusid nad jääd mööda edasi Saaremaa poole. Aga see oli suur ja tugev sõjavägi, temas oli ligi 20 000 meest.”
Läti Henrik märgib oma kroonikas, et sellest 1227. aasta jaanuari lõpupoolel alanud sõjaretkest võtsid osa “kõik sakslased, riiglased, liivlased koos lätlastega ning eestlased kõigist oma maakondadest.” Pole just populaarne lõik meie ajalookäsitluses, aga jääjutu puhul see ei loe.
Saaremaad vallutanud ristisõdijatest kehvemini käis käsi tatarlastel Liivi sõjas 1577. Nad otsustasid Tallinna alt Soome naisi tooma (röövima) minna ja saidki neid hulga kätte. Kuid tagasiteel vedas jää alt ning uputas kõik süütud ja süüdlased.
Sõjalugude lõpetuseks sobib meie kandi nimekas mees ja väepealik Barclay de Tolly. Sõjas Rootsiga võttis ta märtsis 1808 oma korpusega ette retke üle Botnia lahe kitsama koha, merekurgu, Umeåsse. Tulemus: Rootsi ehmatas end tänaseni rahuriigiks ja Jõgeveste mees sai Soome esimeseks kuberneriks.
Olgu nimetatud veel mõned kuulsad nimed Eestist, kellel Läänemere jääga on olnud erisuhted. Ajaloolase Aivar Põldvee palvel üritasin taastada pilti 1687. aasta jääoludest, mil tagasiteel Rootsist hukkus tundmata asjaoludel meie koolivõrgu rajaja Forselius. Sel ajal ja ilmselt sajandeid varem kasutati jääteed üle Soome lahe (kust jää lubas), siis piki Soome rannikut Ahvenamaani ja Rootsi.
Suure idakaarega püüdis 1918. aastal Soome jõuda Eesti Vabariigi eest seisma Jüri Vilms. Kindlad andmed temast lõpevad Suursaare juures. Edasine, mahalaskmiseni Helsingis, on ikka veel segane.
Ei saa kuidagi nimetamata jätta Otto Kotzebue nime. See üks sümpaatsemaid maadeuurijaid Eestist pärit avastajate plejaadis korraldas talvel 1815 jäärännaku otse marsruudil Tallinn-Turu. Rännak oligi raskena mõeldud, et treenida ning tundma õppida laevameeskonda enne ekspeditsiooni laeval Rjurik. Seda alust pandi parajasti Turus tammeplankudest kokku.
Need ja paljud teised lood seonduvad jääga, kuid ei kõnele alati kõige raskemate jääoludega talvedest. Läänemere kohta on meil jäätumise ulatusest täpsed andmed kahe viimase sajandi ning veidi vähema täpsusega andmed 18. sajandi kohta tänu Soome uurija Risto Jurva tööle. Ta kogus suure hulga andmeid logi- ja sadamaraamatutest ning rekonstrueeris jää maksimaalse pindala igal talvel alates aastast 1720. Ta sai oma töö enam-vähem valmis just Talvesõja ajaks. Punaarmee võib-olla Eestist lähtunud pommitajad tabasid uurija maja ning kõik kogutud andmed ja käsikiri põlesid ära. Töökohalt leiti hiljem üks mustand, mille järglased trükki toimetasid. Tõsi, algandmeid enam kontrollida ei saanud. Sõjalugu seegi.
Jääd jagub aprillikski. Niisiis teame, et Läänemeri külmub praktiliselt täiesti kinni väga külmadel talvedel, nagu seda oli ka mainitud Talvesõja aasta 1939/40. Siis võrdub jää pindala Läänemere pindalaga 420 000 ruutkilomeetrit. Pärast nüüd sageli meenutatavat 1940. aastat on maksimaalne jäätumine aset leidnud veel kahel korral – keskmiselt veel külmemal talvel 1941/42 ning viimati 1946/47. Sellest on möödas üle poole sajandi.
Väga sageli oli karme jäätalvi 19. sajandi viimasel veerandil. Siis sai Tallinn ka esimese jäälõhkuja. Kroonikad kirjutavad neist ka varasematel aegadel. Esimene Eesti kohta käiv on talvest 1253, mil jääd mööda on mindud nii Rootsi kui Ojamaale. Hiljem on pärisorjusest põgenemise jäärännakud Hiiumaalt olnud nii sagedased küll, et Päris-Soomeks kutsutava maakonna murdele jätta oma eesti värv.
Oleks ulakas lõpetada lugu välja tegemata küsimusest, mis saab edasi? Tuleb taas kinnitada, et maailmas ei tunta pikki ilmaprognoose (ütleme, üle nädala ette). Teiselt poolt on teada, et kevad tuleb niikuinii.
Tallinna sadama liiklust on jää takistanud kõige kauem 27. maini – 1867. aastal ja see tundus kellelegi Börsikomitee ametnikule juba paarkümmend aastat hiljem nii uskumatult hiline, et ta kuupäeva kogutud aastate rivist üldse välja viskas. Nägin kunagi kaks päeva arhiivis vaeva rekordi rehabiliteerimiseks.
Statistiliselt ebarahuldavalt põhjendatud mulje varasematest andmetest aga ütleb, et detsembri jäätumine ei ole Tallinnas tavaline, pigem toimub see jaanuari keskel. Kui vara moodustunud jää saab külma veebruari, on tal suured võimalused püsida aprilli keskpaigani.