Kuigi Imran Ahhajev on oma riigi – Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigi (ametlik nimi, toim.) – Eesti esindaja, ei korralda ta diplomaatidele priiskavaid vastuvõtte ega tiirle poliitikute seltskonnas.
“Tðetðeenias toimuv ei huvita mitte kedagi. Terve maailm on meid unustanud,” arvab ehitusel abitöölisena leiba teeniv Ahhajev.
Alles see, mis Moskvas juhtus, tõi Tðetðeenia sõja uuesti maailma huviorbiiti, arvab ta.
1993. a. Tðetðeenia välisministeeriumilt riigi esindamise volitused saanud Ahhajev tunnistab, et Eestiski on väga vähesed jäänud tema rahva vabaduspüüdu toetama. Ta loeb üles hulga organisatsioone, kes kunagi neile toetust avaldasid, kuid varsti Tðetðeenia unustasid. “Saan neist aru. Ma ei taha, et keegi kannataks minu probleemide pärast. Nad kardavad.” Ahhajev ei taha ühtki nime nimetada, sest tunneb nii Venemaa kui ka Eesti võimude ängistavat survet.
“Aga teate, millist rõõmu tundsin, kui riigikogu aastaid tagasi Tðetðeenia iseseisvuspüüdeid tunnustas! Tulin Toompealt alla, pea püsti, pisarad silmis. Tean ka, et kui toetusavaldus Tðetðeenias ette loeti, olid inimesed pisarateni liigutatud. Nad ütlesid: näete, meie võitlejad pole asjata surnud,” elavneb mees.
Volitused Dudajevilt
Eestisse tuli Ahhajev 1977. a. Õppis EPAs zootehnikuks ja jäigi siia. Kui Tðetðeenia hakkas iseseisvust taotlema, sõitis ta vanemate vendade kutsel kodumaale, kohtus Dþohhar Dudajeviga, hakkas tööle Tðet-ðeenia välisministeeriumis ning sai varsti volituse riigi esindamiseks Eestis. “Mind polnud vaja selleks keelitada. Hinges olen alati oma rahva esindaja,” ütleb Ahhajev.
“Ma pole diplomeeritud saadik. Olen õppinud näiteks välismaal tegutsenud Eesti majades, kuidas okupeeritud riiki esindada. Õppisin ka Tðetðeenias vanadelt mägilastel, kuidas targalt asju ajada,” tunnistab küsitletu.
“Eestis hoolitsesin selle eest, et meid teataks. Viimati käisin Tðetðeenias 1998. a. koos Eesti delegatsiooniga – Krista Kilveti, Andrus Villemi, Toomas Kümmeli ja Linnart Mälliga. Nad nägid, mis seal toimub,” jääb Ahhajaev mõtlikuks.
Tðetðeenia kunagist täievolilist esindajat Jaanus Raidalit nimetab ta aferistiks: “Haige inimene. Moskva poolt paika pandud. Ta tegi palju halba.”
Hea sõnaga meenutab mees Mart Laari valitsust, mis andis 1999. aastal 600 000 krooni sõjapõgenikele tekkide ja talverõivaste ostmiseks.
Ahhajevi naine Sarema ütleb kõrvalt, et on ka Punase Risti siinsete töötajatega rääkinud põgenikelaagrite abistamisest. “Nad ütlevad aga, et kõik on Vene vägede kontrolli all ja abi ei saa saata,” ohkab naine.
“Me pole bandiidid!”
Pärast Moskva terroritegu on Ahhajev täiesti nõutu. “Ma ei tea enam, kellelt abi paluda. Tðetðeenina olin nende tüdrukute poolt, kes läksid (lõhkeainega, toim.) Moskvasse. Nad ei läinud sinna tapma, vaid tahtma rahu… Me pole bandiidid, nagu meist püütakse pilti maalida. Kuigi meie riiki pole kunagi ametlikult tunnustatud, on ka meil õigus vabadusele!”
“Olen mõelnud, miks Venemaa ei lase meid vabaks. Nafta, gaas, maavarad? Ei usu, et ainult see. Ja geopoliitiliselt on Baltikum ju tähtsamgi. Sellele sõjale pole loogilist seletust,” laiutab esindaja käsi.
“Tðetðeenia pole Afganistan. Sõda ja eesmärgid on erinevad. Aga meie rahvas hoiab hõimudesse kuulumisest hoolimata ühte,” ütleb Ahhajev. “Ja meil on veritasu. Andestust peetakse aga meie usus jumala ees õigeks teoks. Kui inimene aga tappis ja käitus ebainimlikult, siis on sugulased kohustatud selle eest kätte maksma,” lisab Sarema.
Maailm vaikib
“Arvatakse, et maailm muutus mullu pärast 11. septembrit. Ei, see muutus varem! Kogu maailm teab, mis toimub aastaid Tðetðeenias, aga Euroopa inimõiguste tsitadell vaikib. Ja USA vaikib. Iga päev hukkub kellegi isa, naine, poeg. Süstemaatiliselt tapetakse minu rahvast. Keegi ei tea, millega see lõpeb, kui keegi ei sekku väljastpoolt,” lausub Ahhajev.
Kõige rohkem vaevab meest aga see, et tðetðeenid ei saa kusagil paluda sõjapõgeniku staatust ega varjupaika, sest ametlikult riigis sõda ei ole. “Aasta tagasi kutsusin vennapojad siia, et nad astuksid põllumajandusülikooli. See oli just see aeg, kui venelased püüdsid noori sõjaväkke. Tahtsin neid päästa. Kõik dokumendid olid neil korras, aga Eesti ei andnud neile viisasid. Ma ei tea, kus nad praegu on…”
Ahhajev süüdistab lõputuna näivas sõjas Venemaad, sest suurriik ei vali tolles võitluses vahendeid: “Euroopas pole olnud ühtki tðetðeenide korraldatud plahvatust. Ega ka Venemaal. Nad ise korraldavad plahvatusi, tapavad oma saadikuid ja kubernere…”
Ema põgenikelaagris
Sarema käis kodumaal kaheksa aastat tagasi. Oma ema kohta sai ta viimati teateid Soome TV saatest, kus näidati Inguððia põgenikelaagreid. Kaamera ette jäi nimelt ka Sarema 70aastane ema, kes näitas pilti Eestis elava tütre perest. “Naabrid nägid saadet ja rääkisid sellest meilegi. Tänu sellele sain teada, et ema õpetab põgenikelaagris lapsi. Sain talle ka korra helistada. Nii valus oli kuulda, kuidas ema küsis: miks midagi ette ei võeta? Miks kõik on vait?” räägib Sarema.
“See on põrgu, mis seal toimub. Mehe vend käis siin ja rääkis, kuidas vene sõdurid öösel lapsed voodist välja kamandavad ja raha nõuavad. Ähvardavad muidu vägistada, filtratsioonilaagrisse saata. Kõik võetakse ära. Inimeste kannatused on mõõtmatud. Oleme pikaealine rahvas, aga praegu surevad noored mehed, sest süda ei pea lihtsalt alandustele vastu. Olen tänulik eestlastele, et meid vähemalt siin ei solvata ega alandata,” räägib naine pisaraid tagasi hoides.
“See ongi kummaline, et lihtsad inimesed ei tunne sellist viha. Töö juures pole mingit vaenu. Ja naabrid aitavad meid – kes kutsub sauna, kes toob lastele riideid. Nende halastus annab jõudu. Mis sellest, et elame külmas – elekter lülitati suure võla pärast välja,” selgitab mees, miks tema pere pisike kodu on külm nagu hundilaut. “Ise olen selles süüdi. Aga ikkagi oleme õnnelikud. Siin ei pea me kartma, kuulid ei vihise,” lausub Imran.
Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigi verine lähiminevik
Riigi rahvakongress algatas 1990. aastal pensionile läinud kindralmajor Dþohhar Dudajevi juhtimisel Nõukogude Liidust väljaastumise. Järgmise aasta 27. oktoobril rahvusvaheliste vaatlejate kontrolli all peetud valimistel sai Dudajev presidendiks. Venemaa kuulutas valimised aga kehtetuks. President Boriss Jeltsin kehtestas Tðetðeenias eriolukorra ja vahepeal lahkunud sõjavägi naasis riiki.
1992. a. valmis Tðetðeenia põhiseadus. SRÜ kehtestas riigile majandusblokaadi. Riigis kuulutati välja sõjaseisukord.
1994. aasta 11. detsembril algas esimene Tðetðeenia sõda.
1996. a. kevadel tapeti Dudajev raketirünnakuga.
1997. a. valiti presidendiks Aslan Maðhadov. Mais sõlmiti relvarahuleping Venemaaga.
1999. aasta sügisel algas teine Tðetðeenia sõda, mille ajendiks oli elumajade õhkulaskmine.
Enne sõda, 1991. aastal elas Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigis 1,3 miljonit inimest. Groznõi elumajade pommitamises hukkus 1996. a. 40 000 inimest. Kokku arvatakse tðetðeene olevat hukkunud umbes 80 000, suurem osa neist tsiviilisikud. 65 000 vene sõduri vastu sõdib väidetavalt vaid 2000 sissi. Saksa eriteenistuse arvates on teises sõjas hukkunud 10 000 vene sõdurit, Moskva andmeil aga vaid 4500.
SLÕhtuleht, 02.11.2002
Uudised
VE: Itshkeeria Tshetsheeni Vabariik
Ametlikult mittetunnustatud Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigi esindaja Eestis Imran Ahhajevi residents on Harjumaal Kiili vallas väikeses külmas elektrita korteris, kus juhutööd tegev võlgades mees elab koos naise ja kolme lapsega.Krista Taim
“Tðetðeenias toimuv ei huvita mitte kedagi. Terve maailm on meid unustanud,” arvab ehitusel abitöölisena leiba teeniv Ahhajev.
Alles see, mis Moskvas juhtus, tõi Tðetðeenia sõja uuesti maailma huviorbiiti, arvab ta.
1993. a. Tðetðeenia välisministeeriumilt riigi esindamise volitused saanud Ahhajev tunnistab, et Eestiski on väga vähesed jäänud tema rahva vabaduspüüdu toetama. Ta loeb üles hulga organisatsioone, kes kunagi neile toetust avaldasid, kuid varsti Tðetðeenia unustasid. “Saan neist aru. Ma ei taha, et keegi kannataks minu probleemide pärast. Nad kardavad.” Ahhajev ei taha ühtki nime nimetada, sest tunneb nii Venemaa kui ka Eesti võimude ängistavat survet.
“Aga teate, millist rõõmu tundsin, kui riigikogu aastaid tagasi Tðetðeenia iseseisvuspüüdeid tunnustas! Tulin Toompealt alla, pea püsti, pisarad silmis. Tean ka, et kui toetusavaldus Tðetðeenias ette loeti, olid inimesed pisarateni liigutatud. Nad ütlesid: näete, meie võitlejad pole asjata surnud,” elavneb mees.
Volitused Dudajevilt
Eestisse tuli Ahhajev 1977. a. Õppis EPAs zootehnikuks ja jäigi siia. Kui Tðetðeenia hakkas iseseisvust taotlema, sõitis ta vanemate vendade kutsel kodumaale, kohtus Dþohhar Dudajeviga, hakkas tööle Tðet-ðeenia välisministeeriumis ning sai varsti volituse riigi esindamiseks Eestis. “Mind polnud vaja selleks keelitada. Hinges olen alati oma rahva esindaja,” ütleb Ahhajev.
“Ma pole diplomeeritud saadik. Olen õppinud näiteks välismaal tegutsenud Eesti majades, kuidas okupeeritud riiki esindada. Õppisin ka Tðetðeenias vanadelt mägilastel, kuidas targalt asju ajada,” tunnistab küsitletu.
“Eestis hoolitsesin selle eest, et meid teataks. Viimati käisin Tðetðeenias 1998. a. koos Eesti delegatsiooniga – Krista Kilveti, Andrus Villemi, Toomas Kümmeli ja Linnart Mälliga. Nad nägid, mis seal toimub,” jääb Ahhajaev mõtlikuks.
Tðetðeenia kunagist täievolilist esindajat Jaanus Raidalit nimetab ta aferistiks: “Haige inimene. Moskva poolt paika pandud. Ta tegi palju halba.”
Hea sõnaga meenutab mees Mart Laari valitsust, mis andis 1999. aastal 600 000 krooni sõjapõgenikele tekkide ja talverõivaste ostmiseks.
Ahhajevi naine Sarema ütleb kõrvalt, et on ka Punase Risti siinsete töötajatega rääkinud põgenikelaagrite abistamisest. “Nad ütlevad aga, et kõik on Vene vägede kontrolli all ja abi ei saa saata,” ohkab naine.
“Me pole bandiidid!”
Pärast Moskva terroritegu on Ahhajev täiesti nõutu. “Ma ei tea enam, kellelt abi paluda. Tðetðeenina olin nende tüdrukute poolt, kes läksid (lõhkeainega, toim.) Moskvasse. Nad ei läinud sinna tapma, vaid tahtma rahu… Me pole bandiidid, nagu meist püütakse pilti maalida. Kuigi meie riiki pole kunagi ametlikult tunnustatud, on ka meil õigus vabadusele!”
“Olen mõelnud, miks Venemaa ei lase meid vabaks. Nafta, gaas, maavarad? Ei usu, et ainult see. Ja geopoliitiliselt on Baltikum ju tähtsamgi. Sellele sõjale pole loogilist seletust,” laiutab esindaja käsi.
“Tðetðeenia pole Afganistan. Sõda ja eesmärgid on erinevad. Aga meie rahvas hoiab hõimudesse kuulumisest hoolimata ühte,” ütleb Ahhajev. “Ja meil on veritasu. Andestust peetakse aga meie usus jumala ees õigeks teoks. Kui inimene aga tappis ja käitus ebainimlikult, siis on sugulased kohustatud selle eest kätte maksma,” lisab Sarema.
Maailm vaikib
“Arvatakse, et maailm muutus mullu pärast 11. septembrit. Ei, see muutus varem! Kogu maailm teab, mis toimub aastaid Tðetðeenias, aga Euroopa inimõiguste tsitadell vaikib. Ja USA vaikib. Iga päev hukkub kellegi isa, naine, poeg. Süstemaatiliselt tapetakse minu rahvast. Keegi ei tea, millega see lõpeb, kui keegi ei sekku väljastpoolt,” lausub Ahhajev.
Kõige rohkem vaevab meest aga see, et tðetðeenid ei saa kusagil paluda sõjapõgeniku staatust ega varjupaika, sest ametlikult riigis sõda ei ole. “Aasta tagasi kutsusin vennapojad siia, et nad astuksid põllumajandusülikooli. See oli just see aeg, kui venelased püüdsid noori sõjaväkke. Tahtsin neid päästa. Kõik dokumendid olid neil korras, aga Eesti ei andnud neile viisasid. Ma ei tea, kus nad praegu on…”
Ahhajev süüdistab lõputuna näivas sõjas Venemaad, sest suurriik ei vali tolles võitluses vahendeid: “Euroopas pole olnud ühtki tðetðeenide korraldatud plahvatust. Ega ka Venemaal. Nad ise korraldavad plahvatusi, tapavad oma saadikuid ja kubernere…”
Ema põgenikelaagris
Sarema käis kodumaal kaheksa aastat tagasi. Oma ema kohta sai ta viimati teateid Soome TV saatest, kus näidati Inguððia põgenikelaagreid. Kaamera ette jäi nimelt ka Sarema 70aastane ema, kes näitas pilti Eestis elava tütre perest. “Naabrid nägid saadet ja rääkisid sellest meilegi. Tänu sellele sain teada, et ema õpetab põgenikelaagris lapsi. Sain talle ka korra helistada. Nii valus oli kuulda, kuidas ema küsis: miks midagi ette ei võeta? Miks kõik on vait?” räägib Sarema.
“See on põrgu, mis seal toimub. Mehe vend käis siin ja rääkis, kuidas vene sõdurid öösel lapsed voodist välja kamandavad ja raha nõuavad. Ähvardavad muidu vägistada, filtratsioonilaagrisse saata. Kõik võetakse ära. Inimeste kannatused on mõõtmatud. Oleme pikaealine rahvas, aga praegu surevad noored mehed, sest süda ei pea lihtsalt alandustele vastu. Olen tänulik eestlastele, et meid vähemalt siin ei solvata ega alandata,” räägib naine pisaraid tagasi hoides.
“See ongi kummaline, et lihtsad inimesed ei tunne sellist viha. Töö juures pole mingit vaenu. Ja naabrid aitavad meid – kes kutsub sauna, kes toob lastele riideid. Nende halastus annab jõudu. Mis sellest, et elame külmas – elekter lülitati suure võla pärast välja,” selgitab mees, miks tema pere pisike kodu on külm nagu hundilaut. “Ise olen selles süüdi. Aga ikkagi oleme õnnelikud. Siin ei pea me kartma, kuulid ei vihise,” lausub Imran.
Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigi verine lähiminevik
Riigi rahvakongress algatas 1990. aastal pensionile läinud kindralmajor Dþohhar Dudajevi juhtimisel Nõukogude Liidust väljaastumise. Järgmise aasta 27. oktoobril rahvusvaheliste vaatlejate kontrolli all peetud valimistel sai Dudajev presidendiks. Venemaa kuulutas valimised aga kehtetuks. President Boriss Jeltsin kehtestas Tðetðeenias eriolukorra ja vahepeal lahkunud sõjavägi naasis riiki.
1992. a. valmis Tðetðeenia põhiseadus. SRÜ kehtestas riigile majandusblokaadi. Riigis kuulutati välja sõjaseisukord.
1994. aasta 11. detsembril algas esimene Tðetðeenia sõda.
1996. a. kevadel tapeti Dudajev raketirünnakuga.
1997. a. valiti presidendiks Aslan Maðhadov. Mais sõlmiti relvarahuleping Venemaaga.
1999. aasta sügisel algas teine Tðetðeenia sõda, mille ajendiks oli elumajade õhkulaskmine.
Enne sõda, 1991. aastal elas Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigis 1,3 miljonit inimest. Groznõi elumajade pommitamises hukkus 1996. a. 40 000 inimest. Kokku arvatakse tðetðeene olevat hukkunud umbes 80 000, suurem osa neist tsiviilisikud. 65 000 vene sõduri vastu sõdib väidetavalt vaid 2000 sissi. Saksa eriteenistuse arvates on teises sõjas hukkunud 10 000 vene sõdurit, Moskva andmeil aga vaid 4500.
SLÕhtuleht, 02.11.2002