Evelin Int-Lambot paneb ette iseseisvuspäeva kostüümidraama mitte vähem ülevaks pereürituseks kujundada.
Kuninganna küsib ühel veebruarikuu hommikul: “Peeglike, peeglike seina peal! Kes on kauneim kogu maal?” Vastuses pole midagi rõõmustavat. “Veel mullu ei leidunud armulisest prouast kenamat. Kuid nüüd elab kõrgel mäel printsess Daisy, kes on tuhat korda teist kaunim!”
Umbes sellisele sõnumile näib olevat ehitatud vabariigi aastapäeva tipphetk. On küll varahommikune hümn, paraad ja isegi kirik. Ometi ei ole ühelgi isamaalisel üritusel sellist hulka kaasaelajaid kui õhtusel pidulikul vastuvõtul. Alles see oli, kui Eurovisioon naelutas pea pool miljonit eestimaalast õhtuks telerite ette. Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril on siis järgmist vaatajarekordit oodata. Kuid mida ütleb riik oma üritusega inimestele?
Eelarveline kostüümidraama
Telemeediaga on tavaliselt nii, et mida meelelahutuslikum saade, seda rohkem vaatajaid. Ja tihti ka vastupidi: mida sügavama ja kvaliteetsema sõnumiga eetrisse minnakse, seda väiksemat auditooriumi köidetakse. See pole muidugi põhjus kõigi vaatajarekordeid tegevate soorituste kritiseerimiseks. ETV “Pealtnägija” on enamasti ka parimas ajakirjanduslikus mõttes hästi tehtud tunnike. Ja Eurovisiooni lauluvõistlus on ju nagu sport, seejuures nii rahvusliku kui üle-euroopalise mõõtmega. Kuhu aga liigitub riigi aastapäeva vastuvõtu teleshow?
Ühte seebikate ja miljonimänguga?
Jah, mul on hea kõnelda. Mulle on juhtunud “õnn” sellest peost juba mitugi korda osa saada. On mõistetav, et inimesed, kel niigi vähe võimalusi pika kleidi ja frakiga välja minna, ei pruugi just vaimustuda selle ürituse lõpetamisest. Olgugi et Euroopas keegi enam ammu frakki ei kanna, on omamoodi tore mõnd vana ja peent tava oma käitumisarsenalis omada. Või vähemalt näidata, et ka siinses maanurgas suursugused olla osatakse. Ükski naine ei loobu kergekäeliselt tasuta pakutavast glamuurist, mehed ammugi mitte. Nii ei hakka minagi vassima, et mulle neil õhtutel midagi väga vastumeelt oleks. Siledad ja heatujulised inimesed on ikka kenad vaadata olnud. Mind häirib hoopis asjaolu, et ajal, mil üha enam räägime perekonna vabalangemisest meie väärtusskaalal, on just riigi sünnipäevapeost saanud võimsaim kummardus välisele hiilgusele. Riiklikult tasutud kostüümidraama riivab kõigi nende tuhandete laste vanemaid, kes tänases Eestis alla vaesuspiiri elavad. Ja niisugune sünnipäev ei süvenda usaldust riigi vastu ega anna neile lootust paremale tulevikule.
President perede kaitseingliks
Ma ei hakka demagoogitsema ja nõudma, et peo eelarve asemel lastele 500 krooni kaupa kätte jagataks. Peresid ei aita ühekordsed rahasüstid, vaid korralikult läbitöötatud peretoetuste süsteem. Mis aga veelgi tähtsam – riigi tõsine tahe muuta väärtusi. Kui perekond ei saavuta kõige olulisemat rolli meie mõtetes, ei muutu iive ega vähene kuritööd. Väärtushinnanguid on lihtsaim muuta isikliku eeskujuga. Tõsi, meil pole kunagi olnud laste- (ja isegi perede)vaesemat valitsust. Sestap ei saa siinkohal koalitsioonile loota. Kuid president sobiks oma sõbraliku perepea olekuga ideaalselt vedavasse rolli. Sestap võikski tema initsiatiivi võtta ja pingviinide asemel ükskord peresid tunnustama hakata.
Vabariigi sünnipäev on alustamiseks suurepärane aeg. Üritus, mis praegu kannab eelkõige sõnumit kadeduse kõrgpilotaaÏist, on justkui meelelahutusajakirjanduse tellimustöö. Miks me siis alatasa kurdame, et eestlased üha enam maist mammonat seesmistele väärtustele eelistavad? Võiksime kordki mõelda, kust need ihad alguse saavad. Äkki on nutikamaidki lahendusi riigi sünnipäeva tähistamiseks kui tundide kaupa tualette demonstreerida.
Tegelikult on juba esimestest ballidest alates jäänud kummitama kaks probleemi. Esiteks, kui tähtsal päeval võtab president kodanikke õnnitleda, siis ei meenu kellelegi, et iga kiidetu selja taga tema pere seisab. Mehe taga naine ja naise taga mees – mõlema taga nende lapsed. Kas ei vääri nemadki tähelepanust osa? Ja teiseks kuulutatakse väljavalituiks enamasti udupeente ja vahel ka arusaamatute tegude eest, ilma seda avalikkusele selgitamata.
Kes kindlasti senisest enam tähelepanu vääriksid, on suured pered. Igaüks, kelle pessa juba neljas laps sünnib, peaks väärima kohta ka presidendi vastuvõtul. Need erilised inimesed peavad eeskujuna kõigi austuse pälvima, sest muidu saab Eesti varsti otsa.
Riigi sünnipäev perepeoks
Nii võikski kostüümidraamast tasapisi hoopis perekeskne pidulik sünnipäevapidu kujuneda. Muidugi peaksid väliskülalised ja tunnustatud kodumaised tegijad jääma. Kuid kutsutagu nad koos peredega – koos lastega. Kui USA president võtab vastu võõrriigi suursaadikute volikirju, kutsutakse isegi sinna saadik kogu perega. Jah, koos kõige pisemate lastega. Iga pidu võimaldab tillematele järelevaatajaid ja eriprogramme teha. Suuremad aga on üliõnnelikud, kui pidulikes riietes VIP-idega võrdväärsed on.
Mind pole see mõte aastaid maha jätnud. Kuid sel aastal, kui oma tütrele 24. veebruariks lapsehoidjat otsisin, tajusin äkki eriti teravalt, kui ebaõiglane on meie pisikesed suurtest hetkedest ilma jätta. Lapse jaoks on mõõtmatult suurem rõõm pista oma pisike käsi presidendile pihku, kui see ehk tema vanemaile kunagi olnud on.
Pilt tähtsast hetkest perealbumis aga jääb ilusat päeva alatiseks meenutama. Miks me alahindame isamaaliku ülevuse kasvatuslikku mõju? Pealegi kulub vanematel oma võsukeste silme all palju vähem alkoholi, mille arvelt ka õhtut sisukamaks teha. Kokkuvõttes kahaneks ind ka “elu riiete” hankimiseks, nagu “Terevisiooni” ajakirjanik kostüümidraama kokku võttis. Televisioon aga võiks suures plaanis meie lapsi näidata. Ja kuulata, mis nendel kõige kohta öelda on. Mida teie arvate?
|
Uudised
VE: Int-Lambot, Evelin – mainekujundaja
EVELIN INT-LAMBOT: Presidendi peole uus hingamine
(23.02.2004)
Evelin Int-Lambot paneb ette iseseisvuspäeva kostüümidraama mitte vähem ülevaks pereürituseks kujundada.
Kuninganna küsib ühel veebruarikuu hommikul: “Peeglike, peeglike seina peal! Kes on kauneim kogu maal?” Vastuses pole midagi rõõmustavat. “Veel mullu ei leidunud armulisest prouast kenamat. Kuid nüüd elab kõrgel mäel printsess Daisy, kes on tuhat korda teist kaunim!”
Umbes sellisele sõnumile näib olevat ehitatud vabariigi aastapäeva tipphetk. On küll varahommikune hümn, paraad ja isegi kirik. Ometi ei ole ühelgi isamaalisel üritusel sellist hulka kaasaelajaid kui õhtusel pidulikul vastuvõtul. Alles see oli, kui Eurovisioon naelutas pea pool miljonit eestimaalast õhtuks telerite ette. Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril on siis järgmist vaatajarekordit oodata. Kuid mida ütleb riik oma üritusega inimestele?
Eelarveline kostüümidraama
Telemeediaga on tavaliselt nii, et mida meelelahutuslikum saade, seda rohkem vaatajaid. Ja tihti ka vastupidi: mida sügavama ja kvaliteetsema sõnumiga eetrisse minnakse, seda väiksemat auditooriumi köidetakse. See pole muidugi põhjus kõigi vaatajarekordeid tegevate soorituste kritiseerimiseks. ETV “Pealtnägija” on enamasti ka parimas ajakirjanduslikus mõttes hästi tehtud tunnike. Ja Eurovisiooni lauluvõistlus on ju nagu sport, seejuures nii rahvusliku kui üle-euroopalise mõõtmega. Kuhu aga liigitub riigi aastapäeva vastuvõtu teleshow?
Ühte seebikate ja miljonimänguga?
Jah, mul on hea kõnelda. Mulle on juhtunud “õnn” sellest peost juba mitugi korda osa saada. On mõistetav, et inimesed, kel niigi vähe võimalusi pika kleidi ja frakiga välja minna, ei pruugi just vaimustuda selle ürituse lõpetamisest. Olgugi et Euroopas keegi enam ammu frakki ei kanna, on omamoodi tore mõnd vana ja peent tava oma käitumisarsenalis omada. Või vähemalt näidata, et ka siinses maanurgas suursugused olla osatakse. Ükski naine ei loobu kergekäeliselt tasuta pakutavast glamuurist, mehed ammugi mitte. Nii ei hakka minagi vassima, et mulle neil õhtutel midagi väga vastumeelt oleks. Siledad ja heatujulised inimesed on ikka kenad vaadata olnud. Mind häirib hoopis asjaolu, et ajal, mil üha enam räägime perekonna vabalangemisest meie väärtusskaalal, on just riigi sünnipäevapeost saanud võimsaim kummardus välisele hiilgusele. Riiklikult tasutud kostüümidraama riivab kõigi nende tuhandete laste vanemaid, kes tänases Eestis alla vaesuspiiri elavad. Ja niisugune sünnipäev ei süvenda usaldust riigi vastu ega anna neile lootust paremale tulevikule.
President perede kaitseingliks
Ma ei hakka demagoogitsema ja nõudma, et peo eelarve asemel lastele 500 krooni kaupa kätte jagataks. Peresid ei aita ühekordsed rahasüstid, vaid korralikult läbitöötatud peretoetuste süsteem. Mis aga veelgi tähtsam – riigi tõsine tahe muuta väärtusi. Kui perekond ei saavuta kõige olulisemat rolli meie mõtetes, ei muutu iive ega vähene kuritööd. Väärtushinnanguid on lihtsaim muuta isikliku eeskujuga. Tõsi, meil pole kunagi olnud laste- (ja isegi perede)vaesemat valitsust. Sestap ei saa siinkohal koalitsioonile loota. Kuid president sobiks oma sõbraliku perepea olekuga ideaalselt vedavasse rolli. Sestap võikski tema initsiatiivi võtta ja pingviinide asemel ükskord peresid tunnustama hakata.
Vabariigi sünnipäev on alustamiseks suurepärane aeg. Üritus, mis praegu kannab eelkõige sõnumit kadeduse kõrgpilotaaÏist, on justkui meelelahutusajakirjanduse tellimustöö. Miks me siis alatasa kurdame, et eestlased üha enam maist mammonat seesmistele väärtustele eelistavad? Võiksime kordki mõelda, kust need ihad alguse saavad. Äkki on nutikamaidki lahendusi riigi sünnipäeva tähistamiseks kui tundide kaupa tualette demonstreerida.
Tegelikult on juba esimestest ballidest alates jäänud kummitama kaks probleemi. Esiteks, kui tähtsal päeval võtab president kodanikke õnnitleda, siis ei meenu kellelegi, et iga kiidetu selja taga tema pere seisab. Mehe taga naine ja naise taga mees – mõlema taga nende lapsed. Kas ei vääri nemadki tähelepanust osa? Ja teiseks kuulutatakse väljavalituiks enamasti udupeente ja vahel ka arusaamatute tegude eest, ilma seda avalikkusele selgitamata.
Kes kindlasti senisest enam tähelepanu vääriksid, on suured pered. Igaüks, kelle pessa juba neljas laps sünnib, peaks väärima kohta ka presidendi vastuvõtul. Need erilised inimesed peavad eeskujuna kõigi austuse pälvima, sest muidu saab Eesti varsti otsa.
Riigi sünnipäev perepeoks
Nii võikski kostüümidraamast tasapisi hoopis perekeskne pidulik sünnipäevapidu kujuneda. Muidugi peaksid väliskülalised ja tunnustatud kodumaised tegijad jääma. Kuid kutsutagu nad koos peredega – koos lastega. Kui USA president võtab vastu võõrriigi suursaadikute volikirju, kutsutakse isegi sinna saadik kogu perega. Jah, koos kõige pisemate lastega. Iga pidu võimaldab tillematele järelevaatajaid ja eriprogramme teha. Suuremad aga on üliõnnelikud, kui pidulikes riietes VIP-idega võrdväärsed on.
Mind pole see mõte aastaid maha jätnud. Kuid sel aastal, kui oma tütrele 24. veebruariks lapsehoidjat otsisin, tajusin äkki eriti teravalt, kui ebaõiglane on meie pisikesed suurtest hetkedest ilma jätta. Lapse jaoks on mõõtmatult suurem rõõm pista oma pisike käsi presidendile pihku, kui see ehk tema vanemaile kunagi olnud on.
Pilt tähtsast hetkest perealbumis aga jääb ilusat päeva alatiseks meenutama. Miks me alahindame isamaaliku ülevuse kasvatuslikku mõju? Pealegi kulub vanematel oma võsukeste silme all palju vähem alkoholi, mille arvelt ka õhtut sisukamaks teha. Kokkuvõttes kahaneks ind ka “elu riiete” hankimiseks, nagu “Terevisiooni” ajakirjanik kostüümidraama kokku võttis. Televisioon aga võiks suures plaanis meie lapsi näidata. Ja kuulata, mis nendel kõige kohta öelda on. Mida teie arvate?