|
Esimese vähemusrahvusena Eestis võivad kultuurautonoomia staatuse saada ingersoomlased. Ligi kümme aastat kestnud võitlus kultuurilise iseseisvuse eest võib anda tulemusi juba sel sügisel.
– – – – –
Eesti on riik, kus kultuurautonoomia seadus on olemas juba kümme aastat, aga kultuurautonoomiaid pole ühtegi. Seda vaatamata sellele, et vähemusrahvusi paikneb siin üle saja. Osaliselt on säärane olukord sellesama seaduse tagajärg. Näiteks võivad selle järgi kultuurautonoomiat eelisseisundis taotleda rahvused, kes omasid seda juba esimese Eesti Vabariigi ajal. Täpsemalt: juudid, venelased, sakslased ja rootslased.
Kuid Eesti venelased on kultuurautonoomiat pidanud alandavaks; juudid on ajaloole viidates deklareerinud, et igasugused registreeritud rahvusnimekirjad võivad olla hukatuslikud; rootslaste ja sakslaste seas aga napib neid, kel olemas Eesti kodakondsus. Autonoomiat saavad aga taotleda ainult vabariigi kodanikud.
Ülejäänud rahvused peavad autonoomia taotlemiseks kokku koguma 3000 oma rahvuse esindajat ja viima nimekirja kinnitamiseks siseministeeriumisse. Viimase rahvaloenduse järgi suudavad sellise rahvahulga kokku kutsuda vähesed. Näiteks ukrainlased ja valgevenelased, keda on Eestis mõlemaid mõnikümmend tuhat. Samas on nende seas halli passi omanikke rohkem kui sinise passi omanikke ning nagu nendib Eesti Rahvuste Ühenduse president Jaak Prozes, tekib probleem, kas too mittekodanikest suurem grupp suudab jagada väiksema, kodanikest koosneva grupi huve.
Nõnda ongi saanud ainsaks Eesti vähemusrahvuseks, kes taotleb kultuurautonoomiat ingerisoomlased, keda on Eestis umbes 13 000. Ingerlased on ainsad, kelle pürgimused mahuvad seaduse piiridesse, kuid see pole neile kultuurautonoomia saavutamist kergemaks teinud. Ennekõike seetõttu, et puudub regulatsioon, kuidas kultuurautonoomia ka tegelikkuses toimima peaks.
Eesti Rahvuste Ühendus on aastaid olnud seisukohal, et seadust tuleks parandada, kuid nagu mainib ühenduse president Jaak Prozes, on valitsustel nappinud poliitilist tahet.
“Mul on isiklikult kurb meel, et kümneks aastaks on see soiku jäänud. Tegelikult on see küsimus Eesti riigile välispoliitilise imidzhi koha pealt väga oluline. Me saaksime näidata, et riik ei riku rahvusvähemuste õigusi. Me näeme igal pool mujal maailmas, et rahvusvähemusi erinevad riigid doteerivad,” ütles Prozes Raadio Vaba Euroopale.
Praegu on rahvusgruppide esindajatel võimalik kultuuriministeeriumi vahendusel erinevatele projektidele toetust küsida, aga et taotlejateks on mittetulundusühingud, jäävad rahvuse seisukohalt säärased toetused juhuslikeks, rääkimata sellest, et kõigi taotlejate vahel kokku läheb aastas jagamisele ainult kaks miljonit krooni. Kultuurautonoomia tähendaks ühe rahvuse järjepidevat riigipoolset toetamist ja võimalust taotleda raha Euroopa Liidu fondidest.
Et riik ja kohalikud omavalitsused hakkaksid vähemusrahvustele tähelepanu pöörama just seaduse alusel – see ongi siinsete ingerlaste eesmärk, ütleb Raadio Vaba Euroopale Eesti Ingerisoomlaste Liidu esimees Toivo Kabanen.
“Kui seaduses oleks reguleeritud, et vastavas piirkonnas, linnas või vallas on toetusevajadus olemas, kui seal tegutsevad vähemusrahvuste esindajad ja organisatsioonid, siis on vaja nendega ka tegeleda.
“Me tahame, et oleks riigipoolne baasfinantseering selleks, et saaksime oma tegevust vähemalt aasta-paari jagu ette planeerida. Ja et piirkonniti oleks võimalik määrata kultuurisekretär, kes koha peal asja eest veaks. Meie praegune tegevus toimub ühiskondlikul alustel, põhitöö kõrvalt,” kõneles Kabanen.
Praeguseks on ingerlased jõudnud kultuurautonoomiale lähemale kui kunagi varem. Maikuus kinnitas valitsus suuresti ingerlaste initsiatiivil väikerahvaste kultuurinõukogu valimise korra. Seni polnud kultuurautonoomia võimalik ainuükski seetõttu, et puudunuks organ, kes rahvuse kultuurilisi tegemisi juhiks. Toivo Kabanen loodab, et neil on kavas kultuuurinõukogu valida juba hilissügisel.
Tõsi, kultuuriomavalitsuse valimine ei too veel autonoomiat. Õhus on mitmeid juriidilisi küsimusi. Näiteks pole seadustes kirjas, millised õigused ja kohustused kultuurautonoomiaga kaasnevad Lahtine on nõukogu juriidiline staatus, samuti tema esindaja õigused, märkis Eesti Rahvuste ühenduse president Jaak Prozes.
“Praegu on lahendamata see küsimus, et mismoodi Eesti riik peaks seda esindajat aktsepteerima. Tal on legitiimsust rohkemgi kui riigikogu saaadikul, hääli võib tal olla üle kolme tuhande. Kuidas aga peaks riik temasse suhtuma? Kas nagu rahvasaadikusse? Ja mis küsimustes võiks ta üldse sõna võtta? Need asjad on paika panemata,” osutas Prozes.
Eesti Ingerisoomlaste Liidu esimees Toivo Kabanen usub, et pärast seda kui kultuuriomavalitsus on valitud, ei jää valitsusel muud üle, kui neile küsimustele vastused leida ja seaduseks vormistada.
Ingerlastel on sel aastal autonoomiaga kiirem kui kunagi varem, seda eriti juhul, kui Eesti liitub Euroopa Liiduga. Seni saavad ingerlased Soome riigilt iga aastast toetust, mis ulatub pooleteise miljoni kroonini. Selle rahaga on ehitatud ingerisoome keskused Tartusse, Viljandisse, Jõhvi ja Rakverre.
Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ei saa Soome siinseid ingerlasi aga senisel kujul enam toetada. Ülalpidamist aga vajavad nii keskused, 11 seltsi, 1993. aastast ilmuv ajaleht Inkeri ning muu kultuuritegevus.
|
Uudised
VE: Ingerisoomlaste kultuurautonoomia
Ingerisoomlased kultuurautonoomia lävepakul
Holger Berg – 14. juuli, 2003 11:39
Esimese vähemusrahvusena Eestis võivad kultuurautonoomia staatuse saada ingersoomlased. Ligi kümme aastat kestnud võitlus kultuurilise iseseisvuse eest võib anda tulemusi juba sel sügisel.
– – – – –
Eesti on riik, kus kultuurautonoomia seadus on olemas juba kümme aastat, aga kultuurautonoomiaid pole ühtegi. Seda vaatamata sellele, et vähemusrahvusi paikneb siin üle saja. Osaliselt on säärane olukord sellesama seaduse tagajärg. Näiteks võivad selle järgi kultuurautonoomiat eelisseisundis taotleda rahvused, kes omasid seda juba esimese Eesti Vabariigi ajal. Täpsemalt: juudid, venelased, sakslased ja rootslased.
Kuid Eesti venelased on kultuurautonoomiat pidanud alandavaks; juudid on ajaloole viidates deklareerinud, et igasugused registreeritud rahvusnimekirjad võivad olla hukatuslikud; rootslaste ja sakslaste seas aga napib neid, kel olemas Eesti kodakondsus. Autonoomiat saavad aga taotleda ainult vabariigi kodanikud.
Ülejäänud rahvused peavad autonoomia taotlemiseks kokku koguma 3000 oma rahvuse esindajat ja viima nimekirja kinnitamiseks siseministeeriumisse. Viimase rahvaloenduse järgi suudavad sellise rahvahulga kokku kutsuda vähesed. Näiteks ukrainlased ja valgevenelased, keda on Eestis mõlemaid mõnikümmend tuhat. Samas on nende seas halli passi omanikke rohkem kui sinise passi omanikke ning nagu nendib Eesti Rahvuste Ühenduse president Jaak Prozes, tekib probleem, kas too mittekodanikest suurem grupp suudab jagada väiksema, kodanikest koosneva grupi huve.
Nõnda ongi saanud ainsaks Eesti vähemusrahvuseks, kes taotleb kultuurautonoomiat ingerisoomlased, keda on Eestis umbes 13 000. Ingerlased on ainsad, kelle pürgimused mahuvad seaduse piiridesse, kuid see pole neile kultuurautonoomia saavutamist kergemaks teinud. Ennekõike seetõttu, et puudub regulatsioon, kuidas kultuurautonoomia ka tegelikkuses toimima peaks.
Eesti Rahvuste Ühendus on aastaid olnud seisukohal, et seadust tuleks parandada, kuid nagu mainib ühenduse president Jaak Prozes, on valitsustel nappinud poliitilist tahet.
“Mul on isiklikult kurb meel, et kümneks aastaks on see soiku jäänud. Tegelikult on see küsimus Eesti riigile välispoliitilise imidzhi koha pealt väga oluline. Me saaksime näidata, et riik ei riku rahvusvähemuste õigusi. Me näeme igal pool mujal maailmas, et rahvusvähemusi erinevad riigid doteerivad,” ütles Prozes Raadio Vaba Euroopale.
Praegu on rahvusgruppide esindajatel võimalik kultuuriministeeriumi vahendusel erinevatele projektidele toetust küsida, aga et taotlejateks on mittetulundusühingud, jäävad rahvuse seisukohalt säärased toetused juhuslikeks, rääkimata sellest, et kõigi taotlejate vahel kokku läheb aastas jagamisele ainult kaks miljonit krooni. Kultuurautonoomia tähendaks ühe rahvuse järjepidevat riigipoolset toetamist ja võimalust taotleda raha Euroopa Liidu fondidest.
Et riik ja kohalikud omavalitsused hakkaksid vähemusrahvustele tähelepanu pöörama just seaduse alusel – see ongi siinsete ingerlaste eesmärk, ütleb Raadio Vaba Euroopale Eesti Ingerisoomlaste Liidu esimees Toivo Kabanen.
“Kui seaduses oleks reguleeritud, et vastavas piirkonnas, linnas või vallas on toetusevajadus olemas, kui seal tegutsevad vähemusrahvuste esindajad ja organisatsioonid, siis on vaja nendega ka tegeleda.
“Me tahame, et oleks riigipoolne baasfinantseering selleks, et saaksime oma tegevust vähemalt aasta-paari jagu ette planeerida. Ja et piirkonniti oleks võimalik määrata kultuurisekretär, kes koha peal asja eest veaks. Meie praegune tegevus toimub ühiskondlikul alustel, põhitöö kõrvalt,” kõneles Kabanen.
Praeguseks on ingerlased jõudnud kultuurautonoomiale lähemale kui kunagi varem. Maikuus kinnitas valitsus suuresti ingerlaste initsiatiivil väikerahvaste kultuurinõukogu valimise korra. Seni polnud kultuurautonoomia võimalik ainuükski seetõttu, et puudunuks organ, kes rahvuse kultuurilisi tegemisi juhiks. Toivo Kabanen loodab, et neil on kavas kultuuurinõukogu valida juba hilissügisel.
Tõsi, kultuuriomavalitsuse valimine ei too veel autonoomiat. Õhus on mitmeid juriidilisi küsimusi. Näiteks pole seadustes kirjas, millised õigused ja kohustused kultuurautonoomiaga kaasnevad Lahtine on nõukogu juriidiline staatus, samuti tema esindaja õigused, märkis Eesti Rahvuste ühenduse president Jaak Prozes.
“Praegu on lahendamata see küsimus, et mismoodi Eesti riik peaks seda esindajat aktsepteerima. Tal on legitiimsust rohkemgi kui riigikogu saaadikul, hääli võib tal olla üle kolme tuhande. Kuidas aga peaks riik temasse suhtuma? Kas nagu rahvasaadikusse? Ja mis küsimustes võiks ta üldse sõna võtta? Need asjad on paika panemata,” osutas Prozes.
Eesti Ingerisoomlaste Liidu esimees Toivo Kabanen usub, et pärast seda kui kultuuriomavalitsus on valitud, ei jää valitsusel muud üle, kui neile küsimustele vastused leida ja seaduseks vormistada.
Ingerlastel on sel aastal autonoomiaga kiirem kui kunagi varem, seda eriti juhul, kui Eesti liitub Euroopa Liiduga. Seni saavad ingerlased Soome riigilt iga aastast toetust, mis ulatub pooleteise miljoni kroonini. Selle rahaga on ehitatud ingerisoome keskused Tartusse, Viljandisse, Jõhvi ja Rakverre.
Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ei saa Soome siinseid ingerlasi aga senisel kujul enam toetada. Ülalpidamist aga vajavad nii keskused, 11 seltsi, 1993. aastast ilmuv ajaleht Inkeri ning muu kultuuritegevus.