Ida-Virumaal võimenduvad Eestimaa kontrastid, siinsed tööstusmaastikud on esiletükkivamad, metsad sügavamad, pankrannik kõrgeim. Ka inimkätega loodu skaala viib kõrgarhitektuurist, klassitsismi parimatest näidetest sotsialismiaja lohakate saavutusteni. Vaatamisväärsest siin puudu ei tule.
Taani Hindamisraamatus on Jõhvit külana märgitud juba 1241.aastal. Linna peamine vaatamisväärsus, 14.sajandil rajatud ja korduvalt vallutajate poolt rüüstatud Jõhvi kindluskirik sai oma lõpliku ilme 16.sajandi algul.
Koos Balti raudtee avamisega hoogustus ka siinne ehitustegevus. 1938.aastal anti Linnaõigused, ent 1960. muudeti ta Kohtla-Järve osaks. Maakonnakeskuseks tõusis Jõhvi taas iseseisva linnana 1991.aastal.
Narva on suuruselt kolmas Eesti linn, mis läbi aegade pealinnale konkurentsi pakkunud. 13.sajandil taanlaste poolt rajatud linnuse juurde tekkinud Narva sai 1345.aastal Lüübeki linnaõiguse. Linnus on Narva sümboliks tänaseni. Saksa Ordu ehitas taanlaste tsitadelli ümber konvendihooneks. Enne ordu võimu langemist valmis 50 meetri kõrgune Pika Hermanni torn, mida pärast II maailmasõda on pidevalt restaureeritud.
Rootsi ajal pöörati Narva linna kindlustamisele suurt tähelepanu, just siis ehitati välja bastionide ja muldkindlustuste süsteem. Linn sai kauni barokkhoonestuse, mis hävis II maailmasõjas ja sõjale järgnevatel aastatel.
19.sajandil kujunes Narva tekstiilitööstuse keskuseks. 1857.aastal käiku läinud Kreenholmi Manufaktuuri loeti üheks Euroopa suurimaks tööstusettevõtteks. Kreenholmi saarele rajatud vabrikud, meistrite ja tööliste elumajad on tööstusarhitektuuri huvitavaks näiteks.
Oma tänase näo sai Narva 20.sajandi keskel.
Narva-Jõesuu kujunes pärast Balti raudtee avamist Hungerburgi kalurikülast Peterburi ja Moskva koorekihi armastatud suvituskohaks. Linna hoonestuses on kõrvuti sajandivanused puitpitsilised suvilad, pansionid ning viimastel aastatel ehitatud sanatooriumid.
Vaiksesse puhkekohta Sillamäele rajati esimene põlevkivitöötlemisettevõte juba enne II maailmasõda. Linnaõigused saadi 1957 ja siia pääses vaid eriloaga, kuna metallurgiatehases töödeldi uraanimaake. Suurtööstus ilmestab Sillamäed ka täna.
Toila sai puhkepaigana tuntuks eelmise sajandi keskpaigas, kui Peterburi suurkaupmees G. Jelissejev rajas siia Oru lossi nime all tuntuks saanud luksussuvila, mis II maailmasõja eel ehitati ümber president K. Pätsi suveresidentsiks. Lossi hävitas 1952.aastal Punaarmee, kuid säilinud on liigirikas park. Praegu pakub Toilas puhkamisvõimalusi kaevuritele ehitatud profülaktoorium.
1946.aastal linnaõigused saanud Kohtla-Järve tekkis tänu põlevkivi kaevandamisele ja töötlemisele. Siinse tööstuse ajalugu tutvustab Põlevkivimuuseum. Tänane Kohtla-Järve ühendab endas kuut linnaosa. “Põlevkivipealinna” vanemat osa ilmestavad ennesõjaaegsed paekivihooned, uued linnaosad on rajatud neoklassitsistlikus stiilis.
Lüganuse ja tema ümbrus on tähtis muinasaja mälestiste poolest. 14.-15.sajandil rajatud kiriku torn on ebatavaline, ta alaosa on kandiline, ülaosa aga ümmargune. Ainulaadne on ka viilukaunistusena müüri süvendatud rist ja gooti minusklis kiri.
Kiviõli linn kasvas välja õlitehase töölisasulast ja siin paikneb Eesti kõrgeim tehispinnavorm, 115 m kõrgune tuhamägi.
Kuremäel asuv Pühtitsa nunnaklooster on Eesti ainuke. 1892.aastal rajatud kloostrikompleks pidi kaasa aitama õigeusu levikule. Kuremäe on seotud nii Kalevipoja kui õigeusu legendidega.
Iisaku on Peipsi-äärsetest valdadest koosneva Lõunaregiooni keskuseks, tema ümbruse loodust, ajalugu ja kultuuri tutvustab Iisaku koduloomuuseum.
Iisaku kalmistul on säilinud mitmed 17. sajandist pärinevad rõngasristid.
Tudulinnas ehitati Eesti esimese iseseisvusaja viimane kirik. Taastamisel on Tudulinna hüdroelektrijaam.
Avinurme on vallakeskus, kus tähelepanu väärib uusgooti stiilis maakivikirik. Ümbruses laiuvate suurte metsade ja soode tõttu oli põllupidamine siinkandis raske ja kohalik rahvas sai tuntuks oma puutööoskuse poolest.
Lohusuu jaguneb kaheks: 18.sajandil vanausuliste poolt Peipsi rannikule rajatud Vene-Lohusuuks ja ülejõe Eesti-Lohusuuks.
Postitatud rubriiki VE. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Ida-Virumaa suuremad keskused
Ida-Virumaal võimenduvad Eestimaa kontrastid, siinsed tööstusmaastikud on esiletükkivamad, metsad sügavamad, pankrannik kõrgeim. Ka inimkätega loodu skaala viib kõrgarhitektuurist, klassitsismi parimatest näidetest sotsialismiaja lohakate saavutusteni. Vaatamisväärsest siin puudu ei tule.
Taani Hindamisraamatus on Jõhvit külana märgitud juba 1241.aastal. Linna peamine vaatamisväärsus, 14.sajandil rajatud ja korduvalt vallutajate poolt rüüstatud Jõhvi kindluskirik sai oma lõpliku ilme 16.sajandi algul.
Koos Balti raudtee avamisega hoogustus ka siinne ehitustegevus. 1938.aastal anti Linnaõigused, ent 1960. muudeti ta Kohtla-Järve osaks. Maakonnakeskuseks tõusis Jõhvi taas iseseisva linnana 1991.aastal.
Rootsi ajal pöörati Narva linna kindlustamisele suurt tähelepanu, just siis ehitati välja bastionide ja muldkindlustuste süsteem. Linn sai kauni barokkhoonestuse, mis hävis II maailmasõjas ja sõjale järgnevatel aastatel.
19.sajandil kujunes Narva tekstiilitööstuse keskuseks. 1857.aastal käiku läinud Kreenholmi Manufaktuuri loeti üheks Euroopa suurimaks tööstusettevõtteks. Kreenholmi saarele rajatud vabrikud, meistrite ja tööliste elumajad on tööstusarhitektuuri huvitavaks näiteks.
Oma tänase näo sai Narva 20.sajandi keskel.
Narva-Jõesuu kujunes pärast Balti raudtee avamist Hungerburgi kalurikülast Peterburi ja Moskva koorekihi armastatud suvituskohaks. Linna hoonestuses on kõrvuti sajandivanused puitpitsilised suvilad, pansionid ning viimastel aastatel ehitatud sanatooriumid.
Vaiksesse puhkekohta Sillamäele rajati esimene põlevkivitöötlemisettevõte juba enne II maailmasõda. Linnaõigused saadi 1957 ja siia pääses vaid eriloaga, kuna metallurgiatehases töödeldi uraanimaake. Suurtööstus ilmestab Sillamäed ka täna.
Toila sai puhkepaigana tuntuks eelmise sajandi keskpaigas, kui Peterburi suurkaupmees G. Jelissejev rajas siia Oru lossi nime all tuntuks saanud luksussuvila, mis II maailmasõja eel ehitati ümber president K. Pätsi suveresidentsiks. Lossi hävitas 1952.aastal Punaarmee, kuid säilinud on liigirikas park. Praegu pakub Toilas puhkamisvõimalusi kaevuritele ehitatud profülaktoorium.
1946.aastal linnaõigused saanud Kohtla-Järve tekkis tänu põlevkivi kaevandamisele ja töötlemisele. Siinse tööstuse ajalugu tutvustab Põlevkivimuuseum. Tänane Kohtla-Järve ühendab endas kuut linnaosa. “Põlevkivipealinna” vanemat osa ilmestavad ennesõjaaegsed paekivihooned, uued linnaosad on rajatud neoklassitsistlikus stiilis.
Lüganuse ja tema ümbrus on tähtis muinasaja mälestiste poolest. 14.-15.sajandil rajatud kiriku torn on ebatavaline, ta alaosa on kandiline, ülaosa aga ümmargune. Ainulaadne on ka viilukaunistusena müüri süvendatud rist ja gooti minusklis kiri.
Kuremäel asuv Pühtitsa nunnaklooster on Eesti ainuke. 1892.aastal rajatud kloostrikompleks pidi kaasa aitama õigeusu levikule. Kuremäe on seotud nii Kalevipoja kui õigeusu legendidega.
Iisaku on Peipsi-äärsetest valdadest koosneva Lõunaregiooni keskuseks, tema ümbruse loodust, ajalugu ja kultuuri tutvustab Iisaku koduloomuuseum.
Iisaku kalmistul on säilinud mitmed 17. sajandist pärinevad rõngasristid.
Tudulinnas ehitati Eesti esimese iseseisvusaja viimane kirik. Taastamisel on Tudulinna hüdroelektrijaam.
Avinurme on vallakeskus, kus tähelepanu väärib uusgooti stiilis maakivikirik. Ümbruses laiuvate suurte metsade ja soode tõttu oli põllupidamine siinkandis raske ja kohalik rahvas sai tuntuks oma puutööoskuse poolest.
Lohusuu jaguneb kaheks: 18.sajandil vanausuliste poolt Peipsi rannikule rajatud Vene-Lohusuuks ja ülejõe Eesti-Lohusuuks.