ID-kaart on Eestis esmane isikuttõendav dokument.
ID-kaardi abil saad tõendada enda isikut kõikjal, kus on selleks tarvidus. Seaduse järgi on kõik kohustatud ID-kaarti aktsepteerima ja selle asemel ei tohi isiku tõendamiseks nõuda ühtegi muud dokumenti.
ID-kaardi peamine kasu isikule seondub selle elektroonilise kasutusega. ID-kaardi abil saad elektrooniliselt tõendada enda isikut kõigis rakendustes – näiteks riigi või firmade teenuseid veebi kaudu kasutades.
ID-kaarti saab kasutada ka digitaalallkirja andmiseks . Digitaalallkirja ja elektrooniliste dokumentide kasutamine on mugavam ja samas odavam kui paberil asjaajamine.
Iga isik saab ID-kaardiga endale isikliku @eesti.ee meiliaadressi, mis on lihtne ja mugav võimalus nii riigiasutustele, firmadele kui kõigile teistele huvitatutele isikuga suhtlemiseks. Lähemalt loe siit.
ID-kaardi kasutamisel tuleb järgida lihtsaid turvareegleid – loe siit lähemalt.
ID-kaardi jaoks ei teki kuskilt mingeid müstilisi “uusi” teenuseid ja pole ühtegi välist osapoolt või kõrgemat jõudu, kes neid kehtestaks. ID-kaart aitab lihtsalt kõike, mida me juba täna teeme, paremini korraldada. (www.id.ee alusel)
Artikleid kasutuspraktikast
Aktiivsel internetikasutajal tasub ID-kaart ennast ära
 |
Ä P
Kolmapäevane Äripäeva uudis nentis, et Eesti kommertspangad ei tule ID-kaardi rakendustele taha – eelkõige sellele kaardile ehk siis isikutunnistusele pangakaardi funktsioonide lisamiseks.
Pankade “ei” küll vähendab ID-kaardi rakendusvõimalusi, kuid ei tee ID-kaarti veel kasutuks.
Kasutajale oleks võrdlemisi mugav, kui isikutunnistus täidaks ka pangakaardi otstarvet. Sellega väheneks rahakoti vahel hoitavate plastkaartide ja inimmälus hoitavate PIN-koodide arv. Tõenäoliselt on pankadel õigus, kui nad väidavad, et uute pangakaartide kiibi-tehnoloogia ja ID-kaardi tehnoloogia on ühitamiseks liiga erinevad. Ent viitamine tehnilistele probleemidele on mugav ka siis, kui koostöötahe muudel põhjustel puudub.
Pangakaart on äärmiselt oluline kui üks panga reklaamikanal. ID-kaardile ei õnnestuks panna panga logo, parimal juhul aitaksid pangad Eestit kui tervikut turundada.
Tegelikult tulevad eraldi pangakaardid inimesele kallimad kui n-ö ühiskaart. Kui ID-kaardi hankimine maksab 150 krooni, siis sama raha eest saab ühe panga üht deebetkaarti kasutada vaid 10 kuud järjest. Tõsi, ID-kaardi sertifitseerimisaeg on kolm aastat, mille järel tuleb maksta 60 krooni järgmise kolme aasta eest. Ka kaardilugeja tuleb endal (või tööandjal) hankida. Kuid need väljaminekud oleks pikemas perspektiivis ikkagi väiksemad deebetkaartide eest nõutavast summast.
ID-kaardi põhifunktsiooniks tuleb pidada siiski isiku elektroonilist tuvastamist, nagu mujal teeb seda pass, ja mis tahes dokumentide, lepingute digiallkirjastamise võimalust, nii nagu mujal teeb seda käsitsi kirjutatud allkiri.
Kui keegi peab neid võimalusi liiga kasinaks, siis tänases päevas võib tal õigus olla. Digiallkiri pole veel laiemalt levinud. Samas on kõigil ID-kaardi omanikel, keda on täna juba 200 000, õigus nõuda ametiasutustelt digiallkirjastamise võimalust.
Tõenäoliselt ei julge ka pangad kliendi niisugust soovi ignoreerida. Võib-olla on täna veel lihtsam allkirja andmiseks kohale jalutada. Kuid kes oleks võinud arvata, et näiteks interneti kasutamine Eestis sedavõrd plahvatuslikult kasvab (praegu 40% inimestest). Ent interneti kasutajaskond on ka potentsiaalne ID-kaardi turg.
Kui kritiseerida teravalt riiki ja valitsust, et miks nii suur käivitamise kulu ja nii vähe tulu, siis me murrame sisse lahtisest uksest. Kodakondsus- ja migratsiooniamet väljastab ID-kaarte, kuid erasektoris, nagu näiteks kommertspanganduses rakendusvõimaluste leidmine…? Samas soovivad pangad anda pangakaartidele neid omadusi, mis on ID-kaardil, et laiendada oma turuosa samas valdkonnas.
Riigi kulutatud 300–400 miljonit krooni tuleb lugeda isiku elektroonilise tuvastamise ja digiallkirja andmise võimaluse kuluks. Võimalik, et välja reklaamitud ühtse kaardi idee oli ennatlik, kui mitte teostamatu, kuid tuleviku kasutusvõimalused kindlasti kasvavad. Kui seaduse järgi on ID-kaart kohustuslik, siis praktikas on selle hankimine vabatahtlik – kellele ei meeldi, see ei pruugi võtta.
|
Kasutaja kommentaar:
ALAR EHANDI: [ 02.05.2003 00:59:34 ]
Artiklis kirjuttakse: “Samas on kõigil ID-kaardi omanikel, keda on täna juba 200 000, õigus nõuda ametiasutustelt digiallkirjastamise võimalust. Tõenäoliselt ei julge ka pangad kliendi niisugust soovi ignoreerida. ” Mitte ainult tõenäoliselt, vaid ka tegelikult. Internetipangas ei saa paraku kõiki vajalikke taotluseid teha ja selliseid taotluseid olen mina saatnud nii Hansapanka kui Ühispanka digiallkirjastatuna ja mõlemad võtsid mu paberid ilusti vastu ilma, et ma oleks kohal käinud või posti kasutanud. Soovitan kõigile, väga mugav.
Taustainfo
Pangad kasutavad ID-kaarti aktiivselt
|
J A A N U S K A S E Jaanus Kase, AS Sertifitseerimiskeskus, kommunikatsioonijuht
Kolmapäevane “Äripäev” kirjutab, kuidas pankadel ei ole hetkel plaanis võimaldada ID-kaardi kasutamist maksete tegemiseks (vt Pangad tõrguvad ID-kaarti kasutusele võtmast). Pangad hakkavad kiipkaartidena välja andma EMV-platvormile tuginevaid rahvusvahelisi pangakaarte, mis ID-kaardist oluliselt erinevad. Siiski ei ole kindlasti selles valguses õige väita, et pangad ID-kaarti kuidagi ei toeta ega kasuta.
Pangad on olnud ja on jätkuvalt olulisimad uute tehnoloogiate juurutajad ja kasutajad Eestis. Siia kuulub kindlasti ka ID-kaart, mille suurimad kasutajad on hetkel just pangad. Igal ID-kaardi omanikul on võimalik kasutada Internetipankade keskkondadesse sisselogimiseks ID-kaarti, mis perspektiivis võib asendada nii pankade kui kõigi muude organisatsioonide erinevaid kasutajatunnuseid, paroole ja koodikaarte. Pangad pakuvad inimestele võimalust logida sisse nii ID-kaardi kui koodikaartide abil – igaüks kasutab seda, mis talle enim sobib ja meeldib.
ID-kaardi olulisim funktsioon on digitaalallkiri, mis võimaldab loobuda paberite liigutamisest ja allkirjastada dokumente arvuti ja Interneti vahendusel. Ka siin on pangad esirinnas uute võimaluste arendamisel ja kasutamisel. Näiteks Ühispank teatas 17. märtsil, et alustab digitaalselt allkirjastatud tagatisvara hindamisaktide vastuvõtmist. Võimalusi kasutada digitaalallkirja erinevates suhtlusprotsessides ja toimingutes uurivad ja arendavad hetkel kõik pangad.
Tuleb silmas pidada, et digitaalallkirja tehnoloogia on väga värske – esimesed digitaalallkirjad Eestis andsid eelmise aasta 7. oktoobril linnapead Edgar Savisaar ja Andrus Ansip. Seetõttu on mõistetav, miks pole uued võimalused mõne kuuga turule tulnud – protsessid vajavad katsetamist, töötajad koolitust jms. Sellegipoolest võib kindel olla, et 2003. aasta on Eestis digitaalallkirja ja elektroonilise dokumendivahetuse seisukohalt murranguline, kuna väga paljud teenused ja suhtlusprotsessid nii pankades kui ka teistes firmades, samuti riigiasutustes hakkavad toetama ID-kaarti ja digitaalallkirja ning vabastavad inimesed kohustusest pabereid liigutada ja kontorites kohal käia.
Uued tehnoloogiad on üsna keerukad ja palju on uusi mõisteid. ID-kaart ja EMV-tehnoloogiale tuginev pangakaart on erinevad kontseptsioonid, mis sobivad eri toiminguteks. Üht annab inimesele välja riik, teist pank. Nende funktsioonide ühendamine ja pangakaartide asendamine ID-kaardiga pole kunagi olnud ID-kaardi projekti eesmärk.
ID-kaardi olulisimad uued omadused on seotud siiski elektroonilise isikutuvastuse ja digiallkirja andmise võimalustega, mida pangad aktiivselt kasutavad, nagu ülal kirjeldatud. Kuidagi ei saa väita ja ei mina ega keegi teine pole kunagi väitnudki, nagu pangad ei teaks kõike ID-kaardi projektiga seonduvat – vastupidi, just pankadesse on Eestis koondunud kõige rohkem kiipkaartide ja ID-kaardiga seotud oskusteavet. See on ID-kaardi uute kasutusvõimaluste loomiseks vabalt kättesaadav kõigile soovijaile näiteks ID-kaardi kodulehe www.id.ee kaudu.
Kogu ID-kaardi projekt on kantud ideest, et elektrooniline isikutuvastus ja digitaalallkiri võimaldavad mugavamaks muuta kõigi organisatsioonide tööd ja inimeste igapäevaelu. Pangad on aktiivsed neid võimalusi kasutama ja neist võiksid eeskuju võtta kõik Eesti organisatsioonid nii avalikus kui erasektoris.
|
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: ID – kaart
ID-kaart on Eestis esmane isikuttõendav dokument.
ID-kaardi abil saad tõendada enda isikut kõikjal, kus on selleks tarvidus. Seaduse järgi on kõik kohustatud ID-kaarti aktsepteerima ja selle asemel ei tohi isiku tõendamiseks nõuda ühtegi muud dokumenti.
ID-kaardi peamine kasu isikule seondub selle elektroonilise kasutusega. ID-kaardi abil saad elektrooniliselt tõendada enda isikut kõigis rakendustes – näiteks riigi või firmade teenuseid veebi kaudu kasutades.
ID-kaarti saab kasutada ka digitaalallkirja andmiseks . Digitaalallkirja ja elektrooniliste dokumentide kasutamine on mugavam ja samas odavam kui paberil asjaajamine.
Iga isik saab ID-kaardiga endale isikliku @eesti.ee meiliaadressi, mis on lihtne ja mugav võimalus nii riigiasutustele, firmadele kui kõigile teistele huvitatutele isikuga suhtlemiseks. Lähemalt loe siit.
ID-kaardi kasutamisel tuleb järgida lihtsaid turvareegleid – loe siit lähemalt.
ID-kaardi jaoks ei teki kuskilt mingeid müstilisi “uusi” teenuseid ja pole ühtegi välist osapoolt või kõrgemat jõudu, kes neid kehtestaks. ID-kaart aitab lihtsalt kõike, mida me juba täna teeme, paremini korraldada. (www.id.ee alusel)
Artikleid kasutuspraktikast
Aktiivsel internetikasutajal tasub ID-kaart ennast ära
Ä P
Kolmapäevane Äripäeva uudis nentis, et Eesti kommertspangad ei tule ID-kaardi rakendustele taha – eelkõige sellele kaardile ehk siis isikutunnistusele pangakaardi funktsioonide lisamiseks.
Pankade “ei” küll vähendab ID-kaardi rakendusvõimalusi, kuid ei tee ID-kaarti veel kasutuks.
Kasutajale oleks võrdlemisi mugav, kui isikutunnistus täidaks ka pangakaardi otstarvet. Sellega väheneks rahakoti vahel hoitavate plastkaartide ja inimmälus hoitavate PIN-koodide arv. Tõenäoliselt on pankadel õigus, kui nad väidavad, et uute pangakaartide kiibi-tehnoloogia ja ID-kaardi tehnoloogia on ühitamiseks liiga erinevad. Ent viitamine tehnilistele probleemidele on mugav ka siis, kui koostöötahe muudel põhjustel puudub.
Pangakaart on äärmiselt oluline kui üks panga reklaamikanal. ID-kaardile ei õnnestuks panna panga logo, parimal juhul aitaksid pangad Eestit kui tervikut turundada.
Tegelikult tulevad eraldi pangakaardid inimesele kallimad kui n-ö ühiskaart. Kui ID-kaardi hankimine maksab 150 krooni, siis sama raha eest saab ühe panga üht deebetkaarti kasutada vaid 10 kuud järjest. Tõsi, ID-kaardi sertifitseerimisaeg on kolm aastat, mille järel tuleb maksta 60 krooni järgmise kolme aasta eest. Ka kaardilugeja tuleb endal (või tööandjal) hankida. Kuid need väljaminekud oleks pikemas perspektiivis ikkagi väiksemad deebetkaartide eest nõutavast summast.
ID-kaardi põhifunktsiooniks tuleb pidada siiski isiku elektroonilist tuvastamist, nagu mujal teeb seda pass, ja mis tahes dokumentide, lepingute digiallkirjastamise võimalust, nii nagu mujal teeb seda käsitsi kirjutatud allkiri.
Kui keegi peab neid võimalusi liiga kasinaks, siis tänases päevas võib tal õigus olla. Digiallkiri pole veel laiemalt levinud. Samas on kõigil ID-kaardi omanikel, keda on täna juba 200 000, õigus nõuda ametiasutustelt digiallkirjastamise võimalust.
Tõenäoliselt ei julge ka pangad kliendi niisugust soovi ignoreerida. Võib-olla on täna veel lihtsam allkirja andmiseks kohale jalutada. Kuid kes oleks võinud arvata, et näiteks interneti kasutamine Eestis sedavõrd plahvatuslikult kasvab (praegu 40% inimestest). Ent interneti kasutajaskond on ka potentsiaalne ID-kaardi turg.
Kui kritiseerida teravalt riiki ja valitsust, et miks nii suur käivitamise kulu ja nii vähe tulu, siis me murrame sisse lahtisest uksest. Kodakondsus- ja migratsiooniamet väljastab ID-kaarte, kuid erasektoris, nagu näiteks kommertspanganduses rakendusvõimaluste leidmine…? Samas soovivad pangad anda pangakaartidele neid omadusi, mis on ID-kaardil, et laiendada oma turuosa samas valdkonnas.
Riigi kulutatud 300–400 miljonit krooni tuleb lugeda isiku elektroonilise tuvastamise ja digiallkirja andmise võimaluse kuluks. Võimalik, et välja reklaamitud ühtse kaardi idee oli ennatlik, kui mitte teostamatu, kuid tuleviku kasutusvõimalused kindlasti kasvavad. Kui seaduse järgi on ID-kaart kohustuslik, siis praktikas on selle hankimine vabatahtlik – kellele ei meeldi, see ei pruugi võtta.
Kasutaja kommentaar:
ALAR EHANDI: [ 02.05.2003 00:59:34 ]
Kolmapäevane “Äripäev” kirjutab, kuidas pankadel ei ole hetkel plaanis võimaldada ID-kaardi kasutamist maksete tegemiseks (vt Pangad tõrguvad ID-kaarti kasutusele võtmast). Pangad hakkavad kiipkaartidena välja andma EMV-platvormile tuginevaid rahvusvahelisi pangakaarte, mis ID-kaardist oluliselt erinevad. Siiski ei ole kindlasti selles valguses õige väita, et pangad ID-kaarti kuidagi ei toeta ega kasuta.
Pangad on olnud ja on jätkuvalt olulisimad uute tehnoloogiate juurutajad ja kasutajad Eestis. Siia kuulub kindlasti ka ID-kaart, mille suurimad kasutajad on hetkel just pangad. Igal ID-kaardi omanikul on võimalik kasutada Internetipankade keskkondadesse sisselogimiseks ID-kaarti, mis perspektiivis võib asendada nii pankade kui kõigi muude organisatsioonide erinevaid kasutajatunnuseid, paroole ja koodikaarte. Pangad pakuvad inimestele võimalust logida sisse nii ID-kaardi kui koodikaartide abil – igaüks kasutab seda, mis talle enim sobib ja meeldib.
ID-kaardi olulisim funktsioon on digitaalallkiri, mis võimaldab loobuda paberite liigutamisest ja allkirjastada dokumente arvuti ja Interneti vahendusel. Ka siin on pangad esirinnas uute võimaluste arendamisel ja kasutamisel. Näiteks Ühispank teatas 17. märtsil, et alustab digitaalselt allkirjastatud tagatisvara hindamisaktide vastuvõtmist. Võimalusi kasutada digitaalallkirja erinevates suhtlusprotsessides ja toimingutes uurivad ja arendavad hetkel kõik pangad.
Tuleb silmas pidada, et digitaalallkirja tehnoloogia on väga värske – esimesed digitaalallkirjad Eestis andsid eelmise aasta 7. oktoobril linnapead Edgar Savisaar ja Andrus Ansip. Seetõttu on mõistetav, miks pole uued võimalused mõne kuuga turule tulnud – protsessid vajavad katsetamist, töötajad koolitust jms. Sellegipoolest võib kindel olla, et 2003. aasta on Eestis digitaalallkirja ja elektroonilise dokumendivahetuse seisukohalt murranguline, kuna väga paljud teenused ja suhtlusprotsessid nii pankades kui ka teistes firmades, samuti riigiasutustes hakkavad toetama ID-kaarti ja digitaalallkirja ning vabastavad inimesed kohustusest pabereid liigutada ja kontorites kohal käia.
Uued tehnoloogiad on üsna keerukad ja palju on uusi mõisteid. ID-kaart ja EMV-tehnoloogiale tuginev pangakaart on erinevad kontseptsioonid, mis sobivad eri toiminguteks. Üht annab inimesele välja riik, teist pank. Nende funktsioonide ühendamine ja pangakaartide asendamine ID-kaardiga pole kunagi olnud ID-kaardi projekti eesmärk.
ID-kaardi olulisimad uued omadused on seotud siiski elektroonilise isikutuvastuse ja digiallkirja andmise võimalustega, mida pangad aktiivselt kasutavad, nagu ülal kirjeldatud. Kuidagi ei saa väita ja ei mina ega keegi teine pole kunagi väitnudki, nagu pangad ei teaks kõike ID-kaardi projektiga seonduvat – vastupidi, just pankadesse on Eestis koondunud kõige rohkem kiipkaartide ja ID-kaardiga seotud oskusteavet. See on ID-kaardi uute kasutusvõimaluste loomiseks vabalt kättesaadav kõigile soovijaile näiteks ID-kaardi kodulehe www.id.ee kaudu.
Kogu ID-kaardi projekt on kantud ideest, et elektrooniline isikutuvastus ja digitaalallkiri võimaldavad mugavamaks muuta kõigi organisatsioonide tööd ja inimeste igapäevaelu. Pangad on aktiivsed neid võimalusi kasutama ja neist võiksid eeskuju võtta kõik Eesti organisatsioonid nii avalikus kui erasektoris.