Postimehe juhtkiri: Hoolivuse ja soojuse nimel
24.12.2003
Heategevus peaks kuuluma meie elu juurde
Hoolivus ja soojus on ühiskonna seisundi oluline peegel. Individualism ja ükskõiksus, oma südame lukustamine vaesemate ja väetimate probleemidele annab tõsise sõnumi kogu ühiskonna moraalsest ja vaimsest tervisest. Arenenud demokraatlikes ühiskondades on väetimate toetamine, heategevus niisama loomulik nagu aasta- või kellaaegade vaheldumine. See kuulub mõtteviisi juurde.
Tänane Postimees kirjutab Heateo sihtasutuse ja mittetulundusühingu Caritas projektist «Igale Tallinna söögikohale üks laps», mis püüab leevendada paljude vaesuses elavate perede probleeme ja võimaldada lastele kohvikutes ja restoranides tasuta lõunat. See on kiiduväärt algatus, sest näiteks 2002. aastal elas Tallinnas toimetulekutoetustest 5068 last. Ja on kahekordselt meeldiv, et see on suunatud lastele.
Heategevusaktsioone on ühekaupa päris palju avalikkuses kajastatud, näiteks muusikute erinevad algatused (Siiri Sisaski «Saagu valgus» fond, Dave Bentoni plaadiprojekt vähihaigete laste heaks), haiglatele aparatuuri hankimiseks tehtud meediakampaaniad, misläbi paljud probleemi ning sedakaudu ka abistamisvõimalust ühiskonnas alles teadvustasid.
Eestis see veel nii ei ole – nõutakse head küll riigilt, kuid eraisikute avalikke häid tegusid piieldakse pigem kummalise kõrvalpilguga.
Näitena võib tuua kas või lahkunud Aino Järvesoo töö iibe tõstmiseks ning püüded valitsuselt eesti lastele 1000 krooni kuus toetust nõuda. Inimesed ei usalda riiki ja riik inimesi ning ega me vist üksteistki usalda. Usalduseta pole aga inimesi, kes sooviksid ja söandaksid võõrastele head teha ehk heategevusega tegelda.
Ausalt öeldes on raske mõista tooni, millega on siin-seal hakatud heategevuse mõtet saatma. See olevat südametunnistuse ostmine. Riik peaks kõigi eest hoolitsema ja muretsema.
Paraku peegeldab see vägagi levinud hoiakuid tänases Eestis. Eesti inimesed ei oska või ei taha oma südameid avada. Mentaliteet on teistsugune. Oma osa mängib ka edukuse sündroomi mõõdutundetu võimendamine.
Ent Eestigi ühiskonnas jõutakse järjest enam selleni, et nõrgemate abistamist peetakse millekski inimlikuks ja ürgseks, igapäevarähklemisest, isiklikust läbilöögist ja võimumängudest kõrgemal seisvaks.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: hoolivus
Postimehe juhtkiri: Hoolivuse ja soojuse nimel
Heategevus peaks kuuluma meie elu juurde
24.12.2003
Hoolivus ja soojus on ühiskonna seisundi oluline peegel. Individualism ja ükskõiksus, oma südame lukustamine vaesemate ja väetimate probleemidele annab tõsise sõnumi kogu ühiskonna moraalsest ja vaimsest tervisest. Arenenud demokraatlikes ühiskondades on väetimate toetamine, heategevus niisama loomulik nagu aasta- või kellaaegade vaheldumine. See kuulub mõtteviisi juurde.
Tänane Postimees kirjutab Heateo sihtasutuse ja mittetulundusühingu Caritas projektist «Igale Tallinna söögikohale üks laps», mis püüab leevendada paljude vaesuses elavate perede probleeme ja võimaldada lastele kohvikutes ja restoranides tasuta lõunat. See on kiiduväärt algatus, sest näiteks 2002. aastal elas Tallinnas toimetulekutoetustest 5068 last. Ja on kahekordselt meeldiv, et see on suunatud lastele.
Heategevusaktsioone on ühekaupa päris palju avalikkuses kajastatud, näiteks muusikute erinevad algatused (Siiri Sisaski «Saagu valgus» fond, Dave Bentoni plaadiprojekt vähihaigete laste heaks), haiglatele aparatuuri hankimiseks tehtud meediakampaaniad, misläbi paljud probleemi ning sedakaudu ka abistamisvõimalust ühiskonnas alles teadvustasid.
Eestis see veel nii ei ole – nõutakse head küll riigilt, kuid eraisikute avalikke häid tegusid piieldakse pigem kummalise kõrvalpilguga.
Näitena võib tuua kas või lahkunud Aino Järvesoo töö iibe tõstmiseks ning püüded valitsuselt eesti lastele 1000 krooni kuus toetust nõuda. Inimesed ei usalda riiki ja riik inimesi ning ega me vist üksteistki usalda. Usalduseta pole aga inimesi, kes sooviksid ja söandaksid võõrastele head teha ehk heategevusega tegelda.
Ausalt öeldes on raske mõista tooni, millega on siin-seal hakatud heategevuse mõtet saatma. See olevat südametunnistuse ostmine. Riik peaks kõigi eest hoolitsema ja muretsema.
Paraku peegeldab see vägagi levinud hoiakuid tänases Eestis. Eesti inimesed ei oska või ei taha oma südameid avada. Mentaliteet on teistsugune. Oma osa mängib ka edukuse sündroomi mõõdutundetu võimendamine.
Ent Eestigi ühiskonnas jõutakse järjest enam selleni, et nõrgemate abistamist peetakse millekski inimlikuks ja ürgseks, igapäevarähklemisest, isiklikust läbilöögist ja võimumängudest kõrgemal seisvaks.