VE: Hõbemägi, Priit – ajakirjanik

Teede ehitamise või ehitamata jätmisega on suhteliselt kerge ajalukku minna. Nii positiivses kui negatiivses mõttes. Tallinna tänavate seisukord on juba täitsa masendavaks muutunud. Kellelgi on taas aeg oma teenetega annaalidesse pääseda.

Jeruusalemma vanalinnas on näiteks jupp roomlaste ehitatud tänavat. Kiviplaatidest, 12 meetrit lai, pärit 6. sajandist. Tee on täitsa korras ja kasutusel tänapäevalgi. Rumeenias küsisin ühe kohaliku elaniku käest, mis ta arvab kadunud diktaator Nicolae Ceausescust. Mees arvas üldiselt hästi. Rumeenias kunagi valitsenud viletsust, isegi nälga arvesse võttes oli see jahmatav seisukoht. Aga mees ütles nii: “Ta oli näru küll, aga millised priimad teed ta ehitas!”

Kunagi tahtis üks Tallinna linnapea trammiteed üles võtta ja vanarauaks anda. Pilked tema aadressil ei taha siiamaani lõppeda. Teine laskis peaväljakule lilled maalida. Naeru jätkub tänaseni. Praegune linnapea laseb Tallinna tänavad lihtsalt ära laguneda. Tema läheb ajalukku nagunii.

Rooma impeerium küll lõpuks lagunes, kuid roomlased ei olnud lollid. Nad teadsid väga hästi, et arengu võti peitub logistikas. Aga kaupade ja inimeste ühest kohast teise toimetamine kulgeb edukalt ainult siis, kui teed on heas korras. Kui teed on auklikud, siis ei liigu kaup ja lagunevad vankrid.

Tallinna tänavad on haletsusväärses seisukorras. Otse linnavalitsuse hoone lähedal Kaarli puiesteel raputab nagu maal vankriga sõites. Kõikidest ülejäänutest ja kuukulgurile parajatest teedest rääkimata.

Mis oleks loomulikum kui see, et meie, linnakodanikud, teame ja oleme kindlad, et meie poolt otse ja kaude makstud rahast hoitakse korras meie kodulinna tänavad?

Aga otse vastupidiselt kuulutas linnapea Edgar Savisaar: “Jään ka edaspidi seda meelt, et kui mul on vaja otsustada, kas anda 100 miljonit sotsiaaltoetusena abivajajatele või kulutada see raha selleks, et tuhatkond end Eesti eliidiks nimetanut saaks oma luksusautodel sõita Tallinnas mööda siledamaid teid kui praegu, otsustaksin ma ikka abivajajate kasuks.”

Nii ebaloogilist juttu kuuleb harva. Küllap Savisaarele on hästi teada tõsiasi, et mida kallim auto, seda mugavam sõit. (Ta ise sõidab ringi suure maastikuautoga!) Ega need uued autod ära ei lagune! Hummeriga sõitjal pole vahet, milline tee seal kusagil all on; luksusdþiip künnab nagu tank nii linnas kui maal.

Aukudes ja rööbastes lagunevad hoopis linnaelanike enamiku autod, need higi ja vaevaga üles putitatud vanad Kadetid, Sierrad, Ladad ja muud rahvaautod. Kas müstilise “tuhatkonna” pattude eest nuhtleb linnapea ka kõiki teisi Tallinna autoomanikke? Kui siia lisada veel Tallinna linna ebaõnnestunud kinnisvaraäri ja lubatu piirile jõudnud laenukoormus, siis on järeldus lihtne – hüvasti, siledad tänavad!

Eilne Eesti Ekspress kirjutas, kuidas keset Tallinna linna röövisid kaks bandiiti tüdrukuid ja müüsid nad lõbumajadesse orjatööle, sundides neid peksu ja vägivallaga kuulekusele.

Orjapidajad läksid küll kohtu alla, aga jalutasid kohtusaalist vabade meestena minema, sest said vaid tingimisi karistada.

Artiklid lõbumajadest ja prostituutidest ilmuvad Eesti ajakirjanduses regulaarselt. Avalikkuse toon lõbumajadest ja prostitutsioonist kõneledes on Eestis valdavalt olukorda aktsepteeriv, igal juhul mitte hukkamõistev. Prostituut näikse üldsuse arvates olevat oma staatusega rahul ja lõbumajad täiesti normaalne nähtus.

Selline suhtumine pole mingi ime, sest suvel korraldatud Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uuring näitas, et iga teise vastaja arvates on lõbumajad vajalikud. Seda arvab 60% meestest ja 42% naistest. Vaid iga neljas arvab, et lõbumajad ei ole vajalikud.

Tsiteerin Eesti Ekspressi: “Lõbumajas käimist peetakse meestele loomulikuks, kui neil vaid piisavalt raha oleks. Lõbumajas käimist hindab kolm neljandikku Eesti elanikkonnast kui perekonda tasakaalustavat ja mõistetavat tegevust.”

Need seisukohad on mu arvates lausa metsikud. See on hullem kui pime keskaeg. Ma püüan seda seisukohta kuidagi silmade ette manada. Kujutagem siis ette, et oma naise mees ja kahe lapse isa läheb õhtul kodust välja ja suundub lõbumajja. Teeb seal väikese napsi ja rahuldab ennast prostituudiga. Tuleb siis koju tagasi ja ennäe – “perekond ongi tasakaalustatud”! Naine aga soojendab talle õhtusöögist järelejäänud kotlette ja “mõistab mehe tegevust”. Ja kui tütar kasvab, miks mitte siis kaaluda tal ka lõbumajja tööle minemist! Sest kui teenuse tarbimine on ühiskonnas heaks kiidetud, siis peab ka selle osutamine olema austusväärne.

Ma usun, et see niimoodi siiski ei ole. Ja ma näeksin hea meelega, et poliitikud astuks samasuguse ägedusega võitlusse lõbumajade ja prostitutsiooni vastu, kui nad võitlesid vanemahüvitise nimel.

Aga ma võin kihla vedada, et nad seda ei tee.

PRIIT HÕBEMÄGI: Teadmatuse tugev müür

Ostsin hiljuti ajalookultuuri ajakirja Tuna värske numbri. Lugesin ajaloolase Heino Arumäe artikli algust, kus ta kirjeldab, kuidas Eesti sõjaeelse poliitika suurkuju Jaan Tõnisson eravestluses toonasele Nõukogude Vene saadikule kinnitas, et Eesti tulevik saab olla seotud ainult N Liiduga. Pealekauba pakkus Tõnisson Venemaale veel väikest lisaboonust: “Aga kui Eesti saari tahate, siis võtke!”

Imelik hakkas. Nüüd siis Tõnisson kah! Pole ju kuigi ammu, kui ajakiri Luup, mis kuulus kunagise riigivanema Jaan Tõnissoni lihasele pojale Heldurile, paljastas president Konstantin Pätsi sidemeid kommunistliku Venemaaga ja seda, kuidas Pätsiga seotud Harju pank punaste raha “pesi”.

Muidugi, Päts ja Tõnisson olid vingamehed ja viha ulatub kaugele ajalukku. Ja nagu nüüd siis teame, polnud plekita kumbki. Aga ühel hetkel saab ka tänane päev ajalooks. Mitte lihtsalt eilseks päevaks, mida iseloomustavad nädalavanused ajalehed esiku nurgas, vaid möödanikuks, mida saab distantsilt vaadelda ja mille kohta saab tõsiseid järeldusi teha. Kujutage siis ette, milliseid paljastusi võib meie tänapäev endaga tulevikus kaasa tuua! Võtame näiteks praeguse valitsuskriisi. Ühest küljest vastuolud koalitsioonis, teiselt poolt aga…

Jah, aga kust me teame, et selle kriisi sünnitasid Eesti poliitikud ise? Miks on Eestiga samaaegselt äge kriis ka Leedus, kus nõutakse juba president Paksase tagasiastumist, kahtlustatuna sidemetes rahastajatega, kelle juurest niidid viivad Venemaale. Ka Lätis oli mõni aeg tagasi valitsuskriis, kus peaminister Einars Rep‰e valitsus ragises õmblustest nagu vana seljakott. Väikesed kriisikesed köevad peatselt Euroopa Liidu naabriks saava Venemaa läänepiiril.

Sel nädalal ilmus Eestis üks ajaleheartikkel, mis levitas ohtralt desinformatsiooni ja õhutas valitsuskriisi. Kas see oli ajakirjanike endi ämbrisse astumine või oli selle taga kellegi osav plaan?

Kõige lihtsam on sellised mõtted välja naerda. Aga küllap oleks sõjaeelses Eestis välja naerdud ka jutt, et Tõnisson oma lahkuses pakkus venelastele Vilsandit ja palju muudki, mida me täna teame.

Mõnikord on mul tunne, et Eesti julgeolek koosneb ainult mitteteadmisest. Kuna me ei tea asjade tegelikku seisu ja niiditõmbajaid, hoiab teadmatuse tugev müür meid paanikasse sattumise eest.

Priit Hõbemägi kolumn ilmub Eesti Päevalehes igal reedel. Oma kirjutises lahkab ta teemat õiglustundest ja tervest mõistusest lähtudes.

On lausa hämmastav, kui kangekaelselt keelduvad inimesed elust ja raamatutest õppust võtmast ning astuvad raudse järjekindlusega sama reha peale, millest teistel on ammu ninad sinised.

Kui palju on räägitud, et avalikkusele ei maksa jama ajada. Kui mingi bläkk juhtub, tuleb kõik kohe ära rääkida ja vabandust paluda. Aga ei!

Üks selline jube kogemus oli näiteks Mihhail Bulgakovi romaani “Meister ja Margarita” tegelasel, Varieteeteatri juhil Varenuhhal, kes telefonis pehmelt öeldes pada ajas. Õnnetuseks rääkis ta saatana lähikondlasega.

Karistuseks saadeti ta ühe silmapilguga telekineesi teel Moskvast väga kaugele, kopikata taskus. Ta ärkas mere ääres inimtühjal muulil, paha maitse suus.

Kõik mäletavad, kuidas Mart Laar and The Boys 1999. aastal Nursi baasis pumppüssist Edgar Savisaare pilti kõmmutas. Kui toonane peaminister oleks kohe alguses tõtt rääkinud ja nõmedat tegu puhtsüdamlikult kahetsenud, oleks tema asjad paremini läinud. Pärast tuli tõde ikkagi välja, peaminister Laar pidi tulistamise ja vassimise pärast avalikult vabandama ja valitsuse populaarsus langes.

Nüüd käis politseijuht Robert Antropov Saaremaa rallit vaatamas üle miljoni krooni maksva maastikuautoga Hummer, mille kasutamist politsei pressiðeff nimetas “auto testimiseks julgestuspolitsei tarbeks”. Auto kihutas maanteel vilkurite põledes nagu alarmsõiduk, milleks sel õigust ei olnud. Ehkki Antropovit üritati päästa rahatrahviga, algatas riigiprokuratuur kriminaalasja. Lisapõnevust on tulemas, sest kuigi Antropov väitis, et tal oli sel õhtul kiireloomulisi tööülesandeid, viibisid Eesti Päevalehe informatsiooni järgi Hummeris ka Antropovi pereliikmed. Family business?

Politsei on hädas ega oska nädala alguses lahvatanud kriisist siiani välja tulla. Aga mida siis teha?
Sherlock Holmes pani viiuli lauale ja võttis kaminasimsilt piibu. Süütas selle, puhus õhku esimese suitsupilve ja ütles: “Ausalt ära räägitud lugu, mis oma esimeses ilmnevuses võib tekitada isegi piinlikkust, teeb vähem kahju, kui katteks välja nuputatud versioon, mis sünnitab selliseid kuulujutte ja kahtlusi, mis on tegelikkusest palju hullemad. Aga see on ju elementaarne, Antropov!”

Priit Hõbemägi kolumn ilmub Eesti Päevalehes igal reedel. Oma kirjutises lahkab ta teemat õiglustundest ja tervest mõistusest lähtudes.