| Kardioloogiaosakonnas õena töötav Hissamutdinova meenutab oma elu viimast 18 kuud ja raputab õlgu. Justkui oleks tema keha tabanud külmavärinalaine.
«Tuttavad küsisid pidevalt: Natalja, mis sinuga juhtunud on – kas oled väsinud? Või, miks sa nii kurb oled? Nad ei tahtnud öelda, et vaata peeglisse, milline sa välja näed!» meenutab 24-aastane Hissamutdinova. «Mul on selle kõige pärast nii kahju. Aeg jookseb. Isegi mitte ei jookse, vaid lendab. Ma ei saa 40 aastat enam ujuda, töötada aga küll.»
Hommikul kella kaheksast tööle läinud 70-kordne Eesti meister lõpetas haiglas tihtipeale õhtul kella kaheksast. Pool tundi hiljem ujus juba Kalevi basseinis, kus tegi vähemalt paaritunnise treeningu. Ja nii päevast päeva.
«Pärast trenni jalutasin koju. Või mis jalutasin?! Pigem roomasin kuidagi – nii väsinud olin lihtsalt. Panin kõik mured ja pinged vette. Koju jõudes jäin kohe magama ja hommikul hakkas sama ring peale,» pajatab nelja Eesti täiskasvanute ujumisrekordi omanik. «Tööpäevad olid pikad ja tahtsin trennis ka midagi ära teha, aga füüsiliselt oli see võimatu. Vahel hüppasin basseini lihtsalt selleks, et kohal olla. Samas mõistsin, et pean tööl käima, pole valikut. See oli sundkäik.»
Juba Tallinna meditsiinikooli viimase kursuse kõrvalt tööl käinud Hissamutdinova eluraskused sellega veel ei piirdunud. Olles veebruaris kooli lõpetanud ja ühiselamust välja kolinud, tuli tal hakata ka 12-tunniseid öövalveid tegema. Treener Tiit-Urmas Reiterile ta sellest ei rääkinud – lihtsalt ei julgenud.
«Paari kuu pärast lobisesin ise kogemata välja. Treeneril oli kahju, aga ta sai minust aru – ma poleks saanud kuidagi teisiti ära elada,» tõdeb Hissamutdinova. «Olin öövalvete ajal väga depressiivne. Kogu aeg tundsin, et külm on. Enesetunne oli pehmelt öeldes kehv.»
Ujumisliidult tal toetust loota polnud – olümpianormi täitnud sportlane saab kvartalis kõigest 10 000 krooni. Pekingi olümpianormatiividest jääb Hissamutdinova praeguse seisuga aga kaugele.
Päästerõngas haiglalt
«Ma ei mäletagi, millal viimati ujumisliidult igakuist toetust sain. A- ja B-normi täitjad saavad toetusega hakkama vaid koos vanematega elades. Mina aga elan üksi ja isegi kui saaksin seda toetust, poleks sellega midagi teha,» mõtiskleb Kohtla-Järvelt pärit piiga.
Vaid ujumisliidu korraldatud laagrites sai ta täielikult oma lemmikalale pühenduda. Paraku ei andnud ka see talle suurt midagi juurde.
«Laagris hakkasid tulemused järjest paremaks minema. Tagasi Eestisse jõudes pidin aga töötunnid tasa tegema ja nii algas kõik jälle pihta. See oli surnud ring,» sõnab ta mornilt.
Pärast seda hakkasid Hissamutdinovale vägisi pähe tungima ka loobumismõtted.
«Mul oli hästi palju selliseid hetki. Läksin koju ja ütlesin endale – kõik, ma enam ei suuda. Kurvastasin natuke aega ja siis mõistsin, et lõpetamise jaoks pean ise selleks valmis olema. Mina aga polnud,» meenutab kunagine Eesti esiujuja. «Siis sisendasin endale, et teen täpselt nii palju, kui jõuan, ja naudin seda. Läheb nii hästi kui läheb.»
Nii hästi, kui loota võis, paraku ei läinud. Viimasel pooleteisel aastal jäi ta oma rekorditest kaugele. Ka olümpia B-normatiiv ei ole seni veel alistunud.
Meenutagem: imelapse staatusesse tõusnud Hissamutdinova püstitas 14-aastaselt 100 meetri rinnulujumises Eesti rekordi. Kolm aastat hiljem langesid samal distantsil ka täiskasvanute rekordid. Nii 100 kui ka 200 meetri rinnuliujumise tippmarke pole keegi suutnud üle lüüa.
Viimane kordaminek oli tal aga 2006. aasta EMil, kui pääses 200 meetri rinnuliujumises poolfinaali.
«Olümpianormid on pea samad kui minu isiklikud rekordid. Need pole imeajad – juba kaheksa aastat tagasi ujusin kiiremini. Aga siis olin noor ja muresid polnud,» mõtiskleb Hissamutdinova. «Tahan iseendale tõestada, et saan hakkama. Usun, et midagi ületamatut nendes normides pole.»
Lootust jagub: abistav päästerõngas saabus piigale aga sealt, kust ta seda kõige vähem oodata oskas.
«Haigla juhatuse esimees Ralf Allikvee kutsus mind enda juurde ja tavaliselt kui seda tehakse, siis on ikka midagi halvasti. Aga tema pakkus hoopis toetust,» meenutab Hissamutdinova, kes möödunud nädalal tegi oma viimase 12-tunnise tööpäeva. Nüüd peab ta peaaegu sama suure sissetuleku juures vaid kord nädalas kaheksa tundi töötama. Seda kuni Pekingi olümpiani.
«Nüüd on mul juba väike hirm, et hakkan ületrenne tegema,» sõnab Hissamutdinova.
Natalja Hissamutdinova
• Sünniaeg: 16.11.1983
• Saavutused: 2003. Dublini EMi 200 meetrit rinnuli viies koht, kompleks ja rinnuliujumise Eesti rekordid, 2006. EMi 200 meetrit rinnuli 12. koht, 50 meetrit rinnuli 14. koht,2008 Manchesteri lühiraja MMi 200 meetrit rinnuli 20. koht, 70-kordne Eesti meister |
Uudised
VE: Hissamutdinova, Natalja – tipp-ujuja, Kohtla-Järve ujumiskooli kasvandik
Tippujuja jaks kulus haiglas rassimisele
07.05.2008 00:01Ann Hiiemaa, Postimees
Natalja Hissamutdinova on möödunud kümnendi jooksul rohkem Eesti rekordeid püstitanud kui ükski teine naisujuja. Viimased poolteist aastat on tema treeningud aga vaheldunud 12-tunniste tööpäevadega Ida-Tallinna keskhaiglas.
Foto: Toomas Huik
«Tuttavad küsisid pidevalt: Natalja, mis sinuga juhtunud on – kas oled väsinud? Või, miks sa nii kurb oled? Nad ei tahtnud öelda, et vaata peeglisse, milline sa välja näed!» meenutab 24-aastane Hissamutdinova. «Mul on selle kõige pärast nii kahju. Aeg jookseb. Isegi mitte ei jookse, vaid lendab. Ma ei saa 40 aastat enam ujuda, töötada aga küll.»
Hommikul kella kaheksast tööle läinud 70-kordne Eesti meister lõpetas haiglas tihtipeale õhtul kella kaheksast. Pool tundi hiljem ujus juba Kalevi basseinis, kus tegi vähemalt paaritunnise treeningu. Ja nii päevast päeva.
«Pärast trenni jalutasin koju. Või mis jalutasin?! Pigem roomasin kuidagi – nii väsinud olin lihtsalt. Panin kõik mured ja pinged vette. Koju jõudes jäin kohe magama ja hommikul hakkas sama ring peale,» pajatab nelja Eesti täiskasvanute ujumisrekordi omanik. «Tööpäevad olid pikad ja tahtsin trennis ka midagi ära teha, aga füüsiliselt oli see võimatu. Vahel hüppasin basseini lihtsalt selleks, et kohal olla. Samas mõistsin, et pean tööl käima, pole valikut. See oli sundkäik.»
Juba Tallinna meditsiinikooli viimase kursuse kõrvalt tööl käinud Hissamutdinova eluraskused sellega veel ei piirdunud. Olles veebruaris kooli lõpetanud ja ühiselamust välja kolinud, tuli tal hakata ka 12-tunniseid öövalveid tegema. Treener Tiit-Urmas Reiterile ta sellest ei rääkinud – lihtsalt ei julgenud.
«Paari kuu pärast lobisesin ise kogemata välja. Treeneril oli kahju, aga ta sai minust aru – ma poleks saanud kuidagi teisiti ära elada,» tõdeb Hissamutdinova. «Olin öövalvete ajal väga depressiivne. Kogu aeg tundsin, et külm on. Enesetunne oli pehmelt öeldes kehv.»
Ujumisliidult tal toetust loota polnud – olümpianormi täitnud sportlane saab kvartalis kõigest 10 000 krooni. Pekingi olümpianormatiividest jääb Hissamutdinova praeguse seisuga aga kaugele.
Päästerõngas haiglalt
«Ma ei mäletagi, millal viimati ujumisliidult igakuist toetust sain. A- ja B-normi täitjad saavad toetusega hakkama vaid koos vanematega elades. Mina aga elan üksi ja isegi kui saaksin seda toetust, poleks sellega midagi teha,» mõtiskleb Kohtla-Järvelt pärit piiga.
Vaid ujumisliidu korraldatud laagrites sai ta täielikult oma lemmikalale pühenduda. Paraku ei andnud ka see talle suurt midagi juurde.
«Laagris hakkasid tulemused järjest paremaks minema. Tagasi Eestisse jõudes pidin aga töötunnid tasa tegema ja nii algas kõik jälle pihta. See oli surnud ring,» sõnab ta mornilt.
Pärast seda hakkasid Hissamutdinovale vägisi pähe tungima ka loobumismõtted.
«Mul oli hästi palju selliseid hetki. Läksin koju ja ütlesin endale – kõik, ma enam ei suuda. Kurvastasin natuke aega ja siis mõistsin, et lõpetamise jaoks pean ise selleks valmis olema. Mina aga polnud,» meenutab kunagine Eesti esiujuja. «Siis sisendasin endale, et teen täpselt nii palju, kui jõuan, ja naudin seda. Läheb nii hästi kui läheb.»
Nii hästi, kui loota võis, paraku ei läinud. Viimasel pooleteisel aastal jäi ta oma rekorditest kaugele. Ka olümpia B-normatiiv ei ole seni veel alistunud.
Meenutagem: imelapse staatusesse tõusnud Hissamutdinova püstitas 14-aastaselt 100 meetri rinnulujumises Eesti rekordi. Kolm aastat hiljem langesid samal distantsil ka täiskasvanute rekordid. Nii 100 kui ka 200 meetri rinnuliujumise tippmarke pole keegi suutnud üle lüüa.
Viimane kordaminek oli tal aga 2006. aasta EMil, kui pääses 200 meetri rinnuliujumises poolfinaali.
«Olümpianormid on pea samad kui minu isiklikud rekordid. Need pole imeajad – juba kaheksa aastat tagasi ujusin kiiremini. Aga siis olin noor ja muresid polnud,» mõtiskleb Hissamutdinova. «Tahan iseendale tõestada, et saan hakkama. Usun, et midagi ületamatut nendes normides pole.»
Lootust jagub: abistav päästerõngas saabus piigale aga sealt, kust ta seda kõige vähem oodata oskas.
«Haigla juhatuse esimees Ralf Allikvee kutsus mind enda juurde ja tavaliselt kui seda tehakse, siis on ikka midagi halvasti. Aga tema pakkus hoopis toetust,» meenutab Hissamutdinova, kes möödunud nädalal tegi oma viimase 12-tunnise tööpäeva. Nüüd peab ta peaaegu sama suure sissetuleku juures vaid kord nädalas kaheksa tundi töötama. Seda kuni Pekingi olümpiani.
«Nüüd on mul juba väike hirm, et hakkan ületrenne tegema,» sõnab Hissamutdinova.
Natalja Hissamutdinova
• Sünniaeg: 16.11.1983
• Saavutused: 2003. Dublini EMi 200 meetrit rinnuli viies koht, kompleks ja rinnuliujumise Eesti rekordid, 2006. EMi 200 meetrit rinnuli 12. koht, 50 meetrit rinnuli 14. koht,2008 Manchesteri lühiraja MMi 200 meetrit rinnuli 20. koht, 70-kordne Eesti meister