18.03.1928.a. sündis Jõhvis helilooja Hans Hindpere.
Pärast Jõhvi Gümnaasiumi lõpetamist õppis ta Tallinna muusikakoolis ja lõpetas selle 1958.a-l muusikateooria alal. Edasi viis koolitee Konserva-
tooriumi, mille lõpetas 1963.a.-l kompositsiooni alal A.Garshneki
klassis.1948-49.a. oli H. Hindpere Rakvere Teatri muusikajuht,
1962-65 oli Eesti Televisoonis muusikasaadete toimetajaks ja siit
edasi kahe aasta jooksul J. Kreuksi nim. Noorsoo Kultuuripalee (praegune Mustapeade klubi) kunstiline juht.
H. Hindpere on tegutsenud konstertmeistrina filharmoonias ja Estonia teatris, mänginud ansamblites “Elektron” ,”Varioola” jne. on juhendanud mitmeid vokaalansambleid nagu “Meloodia”, “Karikakar”, “Vanad sõbrad” ja esinenud koos nendega Poolas, Saksamaal, Jugoslaavias ja mujal.
Praegu on vabakutseline helilooja ja kirjutab peamiselt rahvalik-humoristlikke laule ja lastelaule.
H. Hindperele on pühendatud oma nurgake ka Iisaku Muuseumis, kus on väljas tema loomingule ja tegevusele pühendatud stendid, kassetid ja noodid.
Väga kenasti tähistati tema 70 juubelisünnipäeva kodulinnas Jõhvis. Muuseas: Hindperede maja (ilus kahekordne puumaja) asus Jõhvis umbes sellel kohal, kus praegu on apteegihoone.
Arthur Ruusmaa, kasutatud S. Hurma kirjalikke märkmeid.
2.02.2003 Estonia kontserdisaalis toimunud Tartu rahu aasrapäeva kontserdil saatis H. Hindpere Helend Peepu. Esitati Laulja oma laulu “Helin” (J. Liivi sõnad). AB foto.
xxx
Hans Hindpere: «Kurb, kui kaob tahtejõud…»
Katrin Pauts, 14. veebruar 2004
 Mihkel-Markus Mikk
 «KIRJUTAGE, HINDPERE, KIRJUTAGE!»: Nii soovitas arst heliloojale ja pianistile Hans Hindperele, kui too sai võitu raskest haigusest. Ja Hindpere aina kirjutabki muusikat. |
Hans Hindpere, kelle laule lapsed tänini muusikatunnis laulavad, ei halise enda elu pärast. Aga ta on mures nende pärast, kes tõepoolest raskustes. Pelk mõte, et varsti võiks tema põlvkonna muusikutel olla koht, kus juttu ajada ja pilli mängida, paneb mehe silmad särama: «Helistaksin kõigile sõpradele: pane nüüd lips ette!»
«Enne, kui kohvi joome, mängin teile ühe svingi!» tõuseb hallipäine mees krapsakalt nahkdiivanilt ja tõttab toanurka klaveri taha. «See on Jerome Kerni kuulus viis «Smoke Gets In Your Eyes»!»
Hans Hindpere silmad sädelevad soojalt – sving on lastelaulude looja noorpõlvearmastus.
Muusikust helilooja haarab klaverilt ajaleheväljalõike: «Näete – siin on veidi valesti kirja saanud, et Hindpere alustab hommikuid muusikaga! Tõsi on hoopis, et kui lapsed magavad (majas on neli korterit), ei tõsta ta enne kella 11 käsi klahvidele.» Selle asemel istub ta hoopis hiirvaikselt, noodivihik ees ja pliiats näpus, akna all suure ümmarguse laua ääres.
Aastad, mil ta kohvikutes raha eest klaverit mängis, on jäänud poole sajandi taha. Hindpere saab 18. märtsil 76aastaseks. Kuldaeg on möödas.
«See on loomulik,» ütleb ta rahulikult. Eelmisel, juubeliaastal, pühendas talle leheküljetäie ruumi vaid üks suurem ajaleht.
Vara veel mälestusi kirjutada
Tallinnas valitseb Hindpere sõnul praegu popkultuur, aga maal peetakse kunagisi tegijaid rohkem meeles. Iisakul, kus helilooja suvitab, korraldatakse temanimelisi konkursse, vallaleht aga ilmutab mälestusi. Iisaku kooli saadab Hindpere aeg-ajalt uusi noote, uusi laule.
Memuaare raamatuks kokku panna on aga tema arust vara – nii palju olevat veel teha!
Tillukesse korterisse paistab talvine päike. Jalgu soojendab põrandaküte.
«See on haruldane koht,» ütleb Hindpere kodu kohta. «Nii vaikne!»
Samas on trollipeatus lähedal. Linnas ta nimelt enam autoga ei sõida, sest silmaoperatsioon ei läinud korda.
Õnneks on tal kolm poega. Oma neljatoalise korteri andis ta juba tükk aega tagasi poja perele, poeg aga sättis isale Pelgulinna mugava pesa.
«Kirjutage, Hindpere! Kirjutage!»
«Mina toetust ei vaja,» ütleb Hans Hindpere toetusfondi kohta.
«Aga oleksin nõus kaasa lööma, et abistada neid, kellel on (seda) vaja.»
Hindperel on valus mõelda, et paljud kehval järjel muusikud on viimastel aastatel surnud, jõudmata ära oodata kultuurkapitali elutöötoetuse saajate nimekirja pääsemist. Sest toetust saaks alles siis, kui mõni eakas kolleeg nimistus nii-öelda koha vabaks teeks…
Näiteks helilooja Ülo Vinter ootas Hindpere sõnul oma aega mitu aastat, kuid jõudis toetust saada vaid kaks aastat.
Veidi aega tagasi käis ka Hindpere onkoloogi juures tervist kontrollimas. Õnneks on kõik nüüd korras. Aga enne seda lamas ta mitu kuud haiglas, voolikud elu andmas. «Kirjutage, Hindpere! Kirjutage!» ütles arst pärast hullema möödumist. «Tehke seda, mida olete harjunud tegema!»
Ja Hindpere – mees, kes 1970. aastast on loonud 1000 muusikapala, – kirjutabki. Ja palju. Iga päev. Välja arvatud suvel, kui maakodus puhkab. Ning saadab laule konkurssidele. Mullu võitis ta enda rõõmuks politseiteemaliste lastelaulude võistluse. Ja igal aastal ilmub tema sulest uus lastelaulukogumik «Lauluredel».
Kust leida suure südamega ärimeest?
Vanade muusikute abistamise fondi mõte meeldib Hindperele – seda oleks lausa väga vaja. «Aga kuidas seda teha?» küsib ta. «Raha kindlasti tuleb, kui organisatsioon on loodud. Eesotsas peaks olema 3-4 noort…»
Ta kahetseb, et loomeliitudel pole enam varasemat jõudu.
«Heliloojate Liit lakkas pärast Lepo Sumera surma tegelikult olemast. Kui vabariik tuli, likvideeriti raha ja pool maja renditi välja.
Meie, vanema põlvkonna kontaktid on väikesed – juubelid, matused…»
Aga kui oleks raha regulaarsete kohtumisõhtute korraldamiseks, oleks taas midagi oodata, millegi nimel vormis püsida.
«Helistaksin kohe tuttavatele: aja habe ära, pane lips ette!» innustub Hindpere.
«Räägiksime, musitseeriksime. Igaüks võtaks ühe pilli kaasa… «Kuule, kas sa seda lugu mäletad?» Ja las tulevad noored ka!»
xxx
Hans Hindpere: «Kui ma Vaiket nägin, hakkasid mul jalad värisema.»
Katrin Pauts, SLÕL, 14. aprill 2004
 Erakogu
PULMAPÄEVAL JA KULDPULMAPÄEVAL: Vaike ja Hans Hindpere abiellusid 18. märtsil 1954. 50 aastat hiljem on paar endiselt õnnelik ja särav. Aastapäeva tähistasid Hindpered Estonia teatri talveaias kontserdiga. |
 |
«Tee tööd, küll siis tuleb ka armastus,» kordab sel kevadel kuldpulmi tähistanud helilooja Hans Hindpere Tammsaare sõnu. Suuri sõnu teha pole Hindperedel kombeks. Kuid Hans on abikaasa Vaikele kirjutanud lugematuid laule, Vaike aga hoidnud haiglavoodil Hansu kätt ning aidanud koos arstidega kaasa mehe imelisele tervenemisele.
Hindperede pensionipõlve pesa on väike, aga hubane ja tulvil mälestusi. Neid on kõikjal – raamitud fotod, aknalaual pulmakingiks saadud sinine vaas, klaverikaanele toetuv Hansu portreemaal, mille Vaike tähtsaks päevaks välja pannud. Hansu sünnipäeval, 18. märtsil tähistasid Hindpered kuldpulma.
«Armastuslaule Vaikele on ikka pööraselt palju,» muheleb Hans. Kui algul kirjutas ta kallimale mõeldes loodud muusikale pühendusi, siis nüüd pole seda enam vaja – Vaike mõistab ka sõnadeta.
Saatuslik telegramm
Viiekümne aasta eest, kui Hindpered abiellusid, oli hirmuvalitseja Stalin juba surnud, aga sõjast oli möödas vaid kümme aastat ja see andis end ikka veel tunda.
Vaike meenutab, et ega meheleminekueas tüdrukud tollal väga pirtsakad saanud olla, sest paljud plikapõlve unistuste printsid olid lahinguväljale jäänud. Seepärast peab ta saatust Hansu eest eriti tänama. «Tuleb otsida, mitte esimesele minna,» teab Vaike nüüd kindlalt. Abielludes oli ta 28aastane, peigmees 26.
Tutvunud olid Iisaku kandi noored küll juba kooliajal, aga kohe ei tekkinud nende vahel sädet. Enne jõudis Hans kodukandist mõneks ajaks ära sõita, Leningradi. Võõrsil avastas ta, et ei saa Vaiket enam peast. Kirju noored ei vahetanud, kuid Hans kirjutas neiule mõeldes palju muusikat.
Ühel päeval sai Vaike Hansult telegrammi: «Ootan sind, ja sellest oleneb kõik.»
Naerdes meenutab Vaike, et postkontori näitsikud olid hoolitsenud, et kuniks dramaatiline sõnum adressaadini jõudis, kihas sellest juba kogu asula.
«Kui ma sind siis nägin, hakkasid mul jalad värisema,» meenutab Hans Vaikele üksiti silma vaadates kauaoodatud kohtumist. «Sina võlusid mind oma olekuga, mina sind oma muusikaga.»
Pulmapäev sattus Hansu sünnipäevale siiski juhuslikult. «Hakkas koolivaheaeg, vabad päevad, kolleegid said peole tulla,» meenutab kaua õpetaja ametit pidanud Vaike.
Salajane laulatus
Et sõda oli maa ja rahva vaeseks laastanud, oli uhke valge pulmakleit määratud jäämagi Vaike plikapõlveunistuseks. Tema kleit oli küll uus ja kena, aga lihtsast kirjust riidest. Kuid kiriklikku laulatust nad Nõukogude võimu kiuste ära ei jätnud. Mõlemad meenutavad, kuidas salaja kirikuõpetaja koju hiiliti ja nelja tunnistaja silme all paari mindi. See oli suur risk – kui sündmus oleks jõudnud Vaike ülemusteni, oleks noor õpetaja kohe töö kaotanud.
Mõlemad meenutavad, et abielu alustati väga kehvades oludes. «Rahas ei peitu õnn,» ütleb Vaike, ja veendumusega, mis ei lase seda lihtsalt kliðeeks pidada.
Esimese päris oma korteri said nad alles siis, kui Hansu üheksa aastat kestnud õpingud 1963. aastal ühele poole said.
«Nii kiire oli, töö, kolm last… raske oli algul,» meenutab Vaike. Kaks poega sündisid peagi pärast abiellumist, kümne aasta pärast tuli ilmale pesamuna. «Küll ma tahtsin seda kolmandat last! Lapsed ühendavad ikka väga – kui neid pole, minnakse kergemini lahku.»
«Ela vaeselt, aga ela ausalt,» täiendab Hans. «Usaldus on suur asi. Elu toob muidugi kõike.» Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Hans kontserte andma nii liidus kui teistes sotsialismimaades peaaegu hinge tõmbamata. Kodumail oli hea teenistus kolhooside süldipeod. Ehkki mees tuli koju, kohver head-paremat täis – võimalus, millest paljud tollased pereisad vaid unistasid -, tunneb ta tagantjärele siiski veidi süümepiinu. «Minu nooruke naine pidi kolme lapsega kodus olema, ise käis tööl,» ohkab ta. «Vapper naine!» Ta toob võrdluseks välismaised imalmagusad seebiseriaalid: «Iga kohtumine lõpeb sõnadega I love you. Eestlane nii ei räägi – elu ise ongi armastus. Elu rasked momendid toovad armastuse välja.»
Õpetajana oli Vaikel õnneks võimalus juba 1974. aastal pensionile jääda, Hans aga sai just sel ajal eriti palju tööpakkumisi, ja siis lõppes tema ootamiste-aeg. Edaspidi reisisid abikaasad Hansu kontserdipaikadesse sageli koos.
Abielupaari lastest pole muusikuid saanud, aga kunstiannet on neil küll. Ehk kõnnib vanaisa jälgedes lapselaps Helen, kes muusikakoolis klaverit õpib.
Usk päästis Hansu surmasuust
Vaike oli koolipõlves põhimõttekindel tüdruk nagu Raja Teele – kui Teele nõustus minema ainult põllumehe naiseks, siis Vaike kirjutas gümnaasiumi lõpuklassis, et tahab musikaalset abikaasat. Tänu muusikale pole nende majas suuri tülisidki olnud – Hansu sõnul on ta pilvisematel päevadel end alati klaveri taga välja elanud.
Raskeim aeg tuli mõne aasta eest, kui Hansul avastati kaugelearenenud vähk. Arstid ei andnud mehele esialgu erilist paranemislootust, kuid Vaike uskus. Visalt käis ta voodiserval mehe kätt hoidmas. Õnneks uskus sama tugevalt ka üks tohter, kes konsiiliumi otsusele vastu astudes omal vastutusel Hansu opereeris ja mehe elule tagasi tõi. Hans meenutab, et nägi juba valgust, mida surmasuust pääsenud sageli hiljem mäletavad, aga siis tõmmati ta tagasi elavate sekka. Nüüd levivat haiglas imeliste tervenemiste kohta koguni väljend «Hindpere sündroom».
Tagasi kodus, õppis mees esmalt uuesti käima. Peagi hakkas ta jälle tööle – kirjutage, tehke, mida olete harjunud tegema, olnud ka arsti soovitus. Hans usubki, et tervis sõltub paljuski inimese tahtejõust.
Pärast läbielatut usuvad Hindpered, et peale nende endi on neid hoidnud ka miski inimtahtest kõrgem jõud – nimeta seda kuidas tahad. «Kui oled noor ja tervis hea, siis ei mõtle sellele,» kostavad mõlemad.
Kõigile, kes samuti tahaksid kord kuldpulmi pidada, soovitab Vaike: «Armastus võrdub minu jaoks viljaga – kui paned tera maha ja tahad, et see kasvaks, pead tema eest hoolitsema. Meil on olnud 50 aastat nii päikest kui ka vihma, kõike peab olema parasjagu.»
Milline on paras hulk, retsepti tal siiski pole, seda peab igaüks ise tunnetama.
Uudised
VE: Hindpere, Hans – helilooja
18.03.1928.a. sündis Jõhvis helilooja Hans Hindpere.
tooriumi, mille lõpetas 1963.a.-l kompositsiooni alal A.Garshneki
klassis.1948-49.a. oli H. Hindpere Rakvere Teatri muusikajuht,
1962-65 oli Eesti Televisoonis muusikasaadete toimetajaks ja siit
edasi kahe aasta jooksul J. Kreuksi nim. Noorsoo Kultuuripalee (praegune Mustapeade klubi) kunstiline juht.
H. Hindpere on tegutsenud konstertmeistrina filharmoonias ja Estonia teatris, mänginud ansamblites “Elektron” ,”Varioola” jne. on juhendanud mitmeid vokaalansambleid nagu “Meloodia”, “Karikakar”, “Vanad sõbrad” ja esinenud koos nendega Poolas, Saksamaal, Jugoslaavias ja mujal.
Praegu on vabakutseline helilooja ja kirjutab peamiselt rahvalik-humoristlikke laule ja lastelaule.
H. Hindperele on pühendatud oma nurgake ka Iisaku Muuseumis, kus on väljas tema loomingule ja tegevusele pühendatud stendid, kassetid ja noodid.
Väga kenasti tähistati tema 70 juubelisünnipäeva kodulinnas Jõhvis. Muuseas: Hindperede maja (ilus kahekordne puumaja) asus Jõhvis umbes sellel kohal, kus praegu on apteegihoone.
Arthur Ruusmaa, kasutatud S. Hurma kirjalikke märkmeid.
2.02.2003 Estonia kontserdisaalis toimunud Tartu rahu aasrapäeva kontserdil saatis H. Hindpere Helend Peepu. Esitati Laulja oma laulu “Helin” (J. Liivi sõnad). AB foto.
xxx
Hans Hindpere: «Kurb, kui kaob tahtejõud…»
Katrin Pauts, 14. veebruar 2004
Hans Hindpere, kelle laule lapsed tänini muusikatunnis laulavad, ei halise enda elu pärast. Aga ta on mures nende pärast, kes tõepoolest raskustes. Pelk mõte, et varsti võiks tema põlvkonna muusikutel olla koht, kus juttu ajada ja pilli mängida, paneb mehe silmad särama: «Helistaksin kõigile sõpradele: pane nüüd lips ette!»
Hans Hindpere silmad sädelevad soojalt – sving on lastelaulude looja noorpõlvearmastus.
Muusikust helilooja haarab klaverilt ajaleheväljalõike: «Näete – siin on veidi valesti kirja saanud, et Hindpere alustab hommikuid muusikaga! Tõsi on hoopis, et kui lapsed magavad (majas on neli korterit), ei tõsta ta enne kella 11 käsi klahvidele.» Selle asemel istub ta hoopis hiirvaikselt, noodivihik ees ja pliiats näpus, akna all suure ümmarguse laua ääres.
Aastad, mil ta kohvikutes raha eest klaverit mängis, on jäänud poole sajandi taha. Hindpere saab 18. märtsil 76aastaseks. Kuldaeg on möödas.
«See on loomulik,» ütleb ta rahulikult. Eelmisel, juubeliaastal, pühendas talle leheküljetäie ruumi vaid üks suurem ajaleht.
Vara veel mälestusi kirjutada
Tallinnas valitseb Hindpere sõnul praegu popkultuur, aga maal peetakse kunagisi tegijaid rohkem meeles. Iisakul, kus helilooja suvitab, korraldatakse temanimelisi konkursse, vallaleht aga ilmutab mälestusi. Iisaku kooli saadab Hindpere aeg-ajalt uusi noote, uusi laule.
Memuaare raamatuks kokku panna on aga tema arust vara – nii palju olevat veel teha!
Tillukesse korterisse paistab talvine päike. Jalgu soojendab põrandaküte.
«See on haruldane koht,» ütleb Hindpere kodu kohta. «Nii vaikne!»
Samas on trollipeatus lähedal. Linnas ta nimelt enam autoga ei sõida, sest silmaoperatsioon ei läinud korda.
Õnneks on tal kolm poega. Oma neljatoalise korteri andis ta juba tükk aega tagasi poja perele, poeg aga sättis isale Pelgulinna mugava pesa.
«Kirjutage, Hindpere! Kirjutage!»
«Mina toetust ei vaja,» ütleb Hans Hindpere toetusfondi kohta.
«Aga oleksin nõus kaasa lööma, et abistada neid, kellel on (seda) vaja.»
Hindperel on valus mõelda, et paljud kehval järjel muusikud on viimastel aastatel surnud, jõudmata ära oodata kultuurkapitali elutöötoetuse saajate nimekirja pääsemist. Sest toetust saaks alles siis, kui mõni eakas kolleeg nimistus nii-öelda koha vabaks teeks…
Näiteks helilooja Ülo Vinter ootas Hindpere sõnul oma aega mitu aastat, kuid jõudis toetust saada vaid kaks aastat.
Veidi aega tagasi käis ka Hindpere onkoloogi juures tervist kontrollimas. Õnneks on kõik nüüd korras. Aga enne seda lamas ta mitu kuud haiglas, voolikud elu andmas. «Kirjutage, Hindpere! Kirjutage!» ütles arst pärast hullema möödumist. «Tehke seda, mida olete harjunud tegema!»
Ja Hindpere – mees, kes 1970. aastast on loonud 1000 muusikapala, – kirjutabki. Ja palju. Iga päev. Välja arvatud suvel, kui maakodus puhkab. Ning saadab laule konkurssidele. Mullu võitis ta enda rõõmuks politseiteemaliste lastelaulude võistluse. Ja igal aastal ilmub tema sulest uus lastelaulukogumik «Lauluredel».
Kust leida suure südamega ärimeest?
Vanade muusikute abistamise fondi mõte meeldib Hindperele – seda oleks lausa väga vaja. «Aga kuidas seda teha?» küsib ta. «Raha kindlasti tuleb, kui organisatsioon on loodud. Eesotsas peaks olema 3-4 noort…»
Ta kahetseb, et loomeliitudel pole enam varasemat jõudu.
«Heliloojate Liit lakkas pärast Lepo Sumera surma tegelikult olemast. Kui vabariik tuli, likvideeriti raha ja pool maja renditi välja.
Meie, vanema põlvkonna kontaktid on väikesed – juubelid, matused…»
Aga kui oleks raha regulaarsete kohtumisõhtute korraldamiseks, oleks taas midagi oodata, millegi nimel vormis püsida.
«Helistaksin kohe tuttavatele: aja habe ära, pane lips ette!» innustub Hindpere.
«Räägiksime, musitseeriksime. Igaüks võtaks ühe pilli kaasa… «Kuule, kas sa seda lugu mäletad?» Ja las tulevad noored ka!»
xxx
Hans Hindpere: «Kui ma Vaiket nägin, hakkasid mul jalad värisema.»
Katrin Pauts, SLÕL, 14. aprill 2004
«Tee tööd, küll siis tuleb ka armastus,» kordab sel kevadel kuldpulmi tähistanud helilooja Hans Hindpere Tammsaare sõnu. Suuri sõnu teha pole Hindperedel kombeks. Kuid Hans on abikaasa Vaikele kirjutanud lugematuid laule, Vaike aga hoidnud haiglavoodil Hansu kätt ning aidanud koos arstidega kaasa mehe imelisele tervenemisele.
«Armastuslaule Vaikele on ikka pööraselt palju,» muheleb Hans. Kui algul kirjutas ta kallimale mõeldes loodud muusikale pühendusi, siis nüüd pole seda enam vaja – Vaike mõistab ka sõnadeta.
Saatuslik telegramm
Viiekümne aasta eest, kui Hindpered abiellusid, oli hirmuvalitseja Stalin juba surnud, aga sõjast oli möödas vaid kümme aastat ja see andis end ikka veel tunda.
Vaike meenutab, et ega meheleminekueas tüdrukud tollal väga pirtsakad saanud olla, sest paljud plikapõlve unistuste printsid olid lahinguväljale jäänud. Seepärast peab ta saatust Hansu eest eriti tänama. «Tuleb otsida, mitte esimesele minna,» teab Vaike nüüd kindlalt. Abielludes oli ta 28aastane, peigmees 26.
Tutvunud olid Iisaku kandi noored küll juba kooliajal, aga kohe ei tekkinud nende vahel sädet. Enne jõudis Hans kodukandist mõneks ajaks ära sõita, Leningradi. Võõrsil avastas ta, et ei saa Vaiket enam peast. Kirju noored ei vahetanud, kuid Hans kirjutas neiule mõeldes palju muusikat.
Ühel päeval sai Vaike Hansult telegrammi: «Ootan sind, ja sellest oleneb kõik.»
Naerdes meenutab Vaike, et postkontori näitsikud olid hoolitsenud, et kuniks dramaatiline sõnum adressaadini jõudis, kihas sellest juba kogu asula.
«Kui ma sind siis nägin, hakkasid mul jalad värisema,» meenutab Hans Vaikele üksiti silma vaadates kauaoodatud kohtumist. «Sina võlusid mind oma olekuga, mina sind oma muusikaga.»
Pulmapäev sattus Hansu sünnipäevale siiski juhuslikult. «Hakkas koolivaheaeg, vabad päevad, kolleegid said peole tulla,» meenutab kaua õpetaja ametit pidanud Vaike.
Salajane laulatus
Et sõda oli maa ja rahva vaeseks laastanud, oli uhke valge pulmakleit määratud jäämagi Vaike plikapõlveunistuseks. Tema kleit oli küll uus ja kena, aga lihtsast kirjust riidest. Kuid kiriklikku laulatust nad Nõukogude võimu kiuste ära ei jätnud. Mõlemad meenutavad, kuidas salaja kirikuõpetaja koju hiiliti ja nelja tunnistaja silme all paari mindi. See oli suur risk – kui sündmus oleks jõudnud Vaike ülemusteni, oleks noor õpetaja kohe töö kaotanud.
Mõlemad meenutavad, et abielu alustati väga kehvades oludes. «Rahas ei peitu õnn,» ütleb Vaike, ja veendumusega, mis ei lase seda lihtsalt kliðeeks pidada.
Esimese päris oma korteri said nad alles siis, kui Hansu üheksa aastat kestnud õpingud 1963. aastal ühele poole said.
«Nii kiire oli, töö, kolm last… raske oli algul,» meenutab Vaike. Kaks poega sündisid peagi pärast abiellumist, kümne aasta pärast tuli ilmale pesamuna. «Küll ma tahtsin seda kolmandat last! Lapsed ühendavad ikka väga – kui neid pole, minnakse kergemini lahku.»
«Ela vaeselt, aga ela ausalt,» täiendab Hans. «Usaldus on suur asi. Elu toob muidugi kõike.» Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Hans kontserte andma nii liidus kui teistes sotsialismimaades peaaegu hinge tõmbamata. Kodumail oli hea teenistus kolhooside süldipeod. Ehkki mees tuli koju, kohver head-paremat täis – võimalus, millest paljud tollased pereisad vaid unistasid -, tunneb ta tagantjärele siiski veidi süümepiinu. «Minu nooruke naine pidi kolme lapsega kodus olema, ise käis tööl,» ohkab ta. «Vapper naine!» Ta toob võrdluseks välismaised imalmagusad seebiseriaalid: «Iga kohtumine lõpeb sõnadega I love you. Eestlane nii ei räägi – elu ise ongi armastus. Elu rasked momendid toovad armastuse välja.»
Õpetajana oli Vaikel õnneks võimalus juba 1974. aastal pensionile jääda, Hans aga sai just sel ajal eriti palju tööpakkumisi, ja siis lõppes tema ootamiste-aeg. Edaspidi reisisid abikaasad Hansu kontserdipaikadesse sageli koos.
Abielupaari lastest pole muusikuid saanud, aga kunstiannet on neil küll. Ehk kõnnib vanaisa jälgedes lapselaps Helen, kes muusikakoolis klaverit õpib.
Usk päästis Hansu surmasuust
Vaike oli koolipõlves põhimõttekindel tüdruk nagu Raja Teele – kui Teele nõustus minema ainult põllumehe naiseks, siis Vaike kirjutas gümnaasiumi lõpuklassis, et tahab musikaalset abikaasat. Tänu muusikale pole nende majas suuri tülisidki olnud – Hansu sõnul on ta pilvisematel päevadel end alati klaveri taga välja elanud.
Raskeim aeg tuli mõne aasta eest, kui Hansul avastati kaugelearenenud vähk. Arstid ei andnud mehele esialgu erilist paranemislootust, kuid Vaike uskus. Visalt käis ta voodiserval mehe kätt hoidmas. Õnneks uskus sama tugevalt ka üks tohter, kes konsiiliumi otsusele vastu astudes omal vastutusel Hansu opereeris ja mehe elule tagasi tõi. Hans meenutab, et nägi juba valgust, mida surmasuust pääsenud sageli hiljem mäletavad, aga siis tõmmati ta tagasi elavate sekka. Nüüd levivat haiglas imeliste tervenemiste kohta koguni väljend «Hindpere sündroom».
Tagasi kodus, õppis mees esmalt uuesti käima. Peagi hakkas ta jälle tööle – kirjutage, tehke, mida olete harjunud tegema, olnud ka arsti soovitus. Hans usubki, et tervis sõltub paljuski inimese tahtejõust.
Pärast läbielatut usuvad Hindpered, et peale nende endi on neid hoidnud ka miski inimtahtest kõrgem jõud – nimeta seda kuidas tahad. «Kui oled noor ja tervis hea, siis ei mõtle sellele,» kostavad mõlemad.
Kõigile, kes samuti tahaksid kord kuldpulmi pidada, soovitab Vaike: «Armastus võrdub minu jaoks viljaga – kui paned tera maha ja tahad, et see kasvaks, pead tema eest hoolitsema. Meil on olnud 50 aastat nii päikest kui ka vihma, kõike peab olema parasjagu.»
Milline on paras hulk, retsepti tal siiski pole, seda peab igaüks ise tunnetama.