SLÕL, 7. september 2004
Nn. Lihula juhtum toob kahetsusväärse eredusega esile hulga õppetunde, millega Eesti poliitika tänased ja tulevased kujundajad peavad arvestama.
Kõigepealt muidugi see, et valitsuse valitud meetod, millega «tülikaks kujunenud» monumendist vabaneti, oli halvim võimalikest. Iseseisva Eesti riigi ajaloos on olnud palju keerulisemaid kriise, mille lahendamisel on suudetud vältida jõu kasutamist. Meenutagem kas või Pullapää jäägrimässu 1993. aastal.
Valitsus puges peitu
Praegu mindi monumenti võtma pimeduse varjus ja vargapoisi kombel ning segajaid kumminuiade ja gaasiga laiali ajades. Valitsus ei selgitanud midagi. Ma pole siiamaani kuulnud, et peaminister Parts või siseminister Leivo oleksid kas või pärast monumendi äraviimist Lihulas käinud, üritanud inimestega rääkida ning vabandanud selgelt ülemäärase jõu kasutamise ja ebaväärikalt läbi viidud operatsiooni pärast. Rääkimata sellest, et nende ennetav töö võrdus nulliga.
Siiani on eestlased selgelt ja kainelt vahet teinud natsiideoloogial ning sunnitult Saksa vormis Eesti vabadust kaitsnud meestel. Äärmusluse kandepind on olnud õhuke. Pärast Lihulat ei pruugi see nõnda olla.
Kui varem neelati punamälestusmärkide olemasolu alla, siis nüüd on neid juba omaalgatuslikult rüvetatud. Lühiajaline välispoliitiline kasu, mis Lihulas saadi, ei kaalu üles hoopis pikema vinnaga sisepoliitilist kahju, mida tekitab tuhandete inimeste haavumine. Jääb üle vaid loota, et rahvas on tasakaalukas ega lähe võimalike provokatsioonidega kaasa.
Kommunism hukka mõistmata
Loomulikult on maailm ebatäiuslik ning tihti ka karjuvalt ebaõiglane. Kommunismi kuriteod on tänaseni autoriteetsel rahvusvahelisel tasandil hukka mõistmata. Meil endil kulus taasiseseisvumisest alates kümme aastat, enne kui suutsime kommunismi riigikogu avaldusega hukka mõista ning natsikuritegudega võrdsustada. Samas ei näe ma valitsuse tasandil ühtegi tõsist katset selle küsimusega edasi minna. Uskuge, sellest ei piisa, kui peaminister oma Läti sõbraga Valgas kohalike telekaamerate ees vastu rinda lööb ja ütleb, et Kartaago tuleb hävitada.
Vaja on selget riigi strateegiat. Peale poliitiliste ja diplomaatiliste kanalite parema kasutamise tuleb alustada näiteks sellest, et iga Eestisse saabuv turist saaks selge pildi siin toimunud kommunistliku hävitustöö ulatusest. Okupatsioonimuuseum on hea, aga sinna igaüks ei jõua. Kus on näiteks Tallinna südalinnas need mälestusmärgid ja mälestusmärkide juurde käivad selgitustahvlid, kust saaks (ja tingimata ka mõnes tähtsamas võõrkeeles) lugeda, mis juhtus 1940. aastal, 1941. aastal jne? Üksnes Harju tänava servas maltsa mattunud varemete ees on neljas keeles tekst, kust saab teada, et need olid Nõukogude lennukid, mis 1944. aastal Tallinna pommitasid. Olin muide õige üllatunud, kui mu Ðveitsi külaline hiljaaegu seda a priori sakslaste kätetööks kippus pidama. Aga selliseid välismaalasi on palju, selgitada tuleb.
Kus on vabadusmonument?
Eriti kahetsusväärne on keskse vabadusmonumendi puudumine Tallinna kesklinnas. Pärast Lihula sündmusi saab ainult kas väga küüniline või väga rumal inimene küsida, milleks seda on vaja? Kõigepealt on seda vaja meile enestele, eeskätt neile meie hulgast, kelle hinge Lihulas toimunu sügava haava lõi.
Säärase monumendi püstitamisel tuleb enim arvestada küüditatute ning vabadusvõitlejate organisatsioonidesse kuulujatega. Suur osa neist on leidnud, et Vabaduse väljakul peab olema Vabadussõja üleriigiline ausammas, mis osutaks nii riigi sünnile kui ka kõigile hilisematele pingutustele Eesti iseseisvust kaitsta.
Isetegevuslike ja mitte kõige paremini õnnestunud monumentide probleem hajub siis, kui riik – aga antud juhul ka näiteks Tallinn ja miks mitte teisedki omavalitsused – suudab pakkuda õnnestunud lahendusi. Selles, et siiani pole jõutud rahvusliku kokkuleppeni ega ole suudetud midagi ära teha, on mingil moel süüdi kogu Eesti poliitikaeliit.
xxx
Miks ma Jõksi poolt hääletada ei saanud?
2007-12-18
Lugeja, keda peakiri ehmatab, ei pea tegelikult ehmuma. Ei, Herkel pole astunud ei Reformi- ega Keskerakonda. Ja mõistus on korras! Ma lihtsalt ei saanud tänasel hääletusel osaleda, sest olen Pariisis ENPA monitooringukomitee istungil.
Sellest koosolekust, kus peateema oli olukord Georgias, kuluaariteemaks on Margelovi saamine või mittesaamine Assamblee presidendiks ja mõned teemad veel jätkuvad, tuleb eraldi kommentaar. Pariisis sõltub mu osalusest midagi, aga Tallinnas poleks mu hääl Reformi- ja Keskerakonna ühisrinda kuidagi murendanud.
Seda valikut polekski ehk tarvis põhjendada, kui Keit Pentus poleks mineval nädalal ühte rumalavõitu avaldust teinud. Ta leidis, et Jõksi hääletus tuleb teha kiirelt ja kui keegi on välislähetuses, siis jäägu koju ja tegelegu põhitööga.
Esiteks tuleb aru saada, et olulist lähetust ei saa pikemata ära jätta. Teiseks oli Jõksi kandidatuuri kiire hääletamine selgelt Kesk- ja Reformierakonna huvides, et ebamugava probleemiga kiirelt ühele poole saada. Kolmandaks oleme Pentusega Jõksi osas nagunii eri meelt ja Jõksi-kukutajate hääled olid nagunii juba hoolikalt loetud.
Allar Jõks on õiguskantslerina hästi hakkama saanud. Ta tegevus selle nimel, et erakondade rahastamine oleks läbipaistev ja ühiskond ei jääks sundparteistamise objektiks, on mulle sümpaatne. Just ENPA monitooringutöö kaudu näen alatasa probleeme, millega põrkuvad riigid, kui eelistavad poliitikas suletust avatusele. Hindan Jõksi tegevust seda enam.
Tean, et sarnaseid arusaamu jagab ka Ülle Madise. Mitte selles pole asi ja mitte Ülles pole asi. Asi on intriigis, mida viimastel nädalatel hoogsalt punuti ja mille tagajärjel on tegelikult auti mängitud ilmselt mitte üks, vaid kaks head kandidaati – Jõks ja Madise.
Lõpuks on veel üks suurem asi, mille üle mõtiskleda. Mina näiteks tahan, et Ansipi valitsus ilusti neli aastat vastu peaks. Aga Reformierakonna ja Keskerakonna lähenemine õiguskantsleri küsimuses on ohumärk.
Uudised
VE: Herkel, Andres – isamaaliitlane
Lihula õppetunnidAndres Herkel, Riigikogu liige, Isamaaliit
SLÕL, 7. september 2004
Nn. Lihula juhtum toob kahetsusväärse eredusega esile hulga õppetunde, millega Eesti poliitika tänased ja tulevased kujundajad peavad arvestama.
Kõigepealt muidugi see, et valitsuse valitud meetod, millega «tülikaks kujunenud» monumendist vabaneti, oli halvim võimalikest. Iseseisva Eesti riigi ajaloos on olnud palju keerulisemaid kriise, mille lahendamisel on suudetud vältida jõu kasutamist. Meenutagem kas või Pullapää jäägrimässu 1993. aastal.
Valitsus puges peitu
Praegu mindi monumenti võtma pimeduse varjus ja vargapoisi kombel ning segajaid kumminuiade ja gaasiga laiali ajades. Valitsus ei selgitanud midagi. Ma pole siiamaani kuulnud, et peaminister Parts või siseminister Leivo oleksid kas või pärast monumendi äraviimist Lihulas käinud, üritanud inimestega rääkida ning vabandanud selgelt ülemäärase jõu kasutamise ja ebaväärikalt läbi viidud operatsiooni pärast. Rääkimata sellest, et nende ennetav töö võrdus nulliga.
Siiani on eestlased selgelt ja kainelt vahet teinud natsiideoloogial ning sunnitult Saksa vormis Eesti vabadust kaitsnud meestel. Äärmusluse kandepind on olnud õhuke. Pärast Lihulat ei pruugi see nõnda olla.
Kui varem neelati punamälestusmärkide olemasolu alla, siis nüüd on neid juba omaalgatuslikult rüvetatud. Lühiajaline välispoliitiline kasu, mis Lihulas saadi, ei kaalu üles hoopis pikema vinnaga sisepoliitilist kahju, mida tekitab tuhandete inimeste haavumine. Jääb üle vaid loota, et rahvas on tasakaalukas ega lähe võimalike provokatsioonidega kaasa.
Kommunism hukka mõistmata
Loomulikult on maailm ebatäiuslik ning tihti ka karjuvalt ebaõiglane. Kommunismi kuriteod on tänaseni autoriteetsel rahvusvahelisel tasandil hukka mõistmata. Meil endil kulus taasiseseisvumisest alates kümme aastat, enne kui suutsime kommunismi riigikogu avaldusega hukka mõista ning natsikuritegudega võrdsustada. Samas ei näe ma valitsuse tasandil ühtegi tõsist katset selle küsimusega edasi minna. Uskuge, sellest ei piisa, kui peaminister oma Läti sõbraga Valgas kohalike telekaamerate ees vastu rinda lööb ja ütleb, et Kartaago tuleb hävitada.
Vaja on selget riigi strateegiat. Peale poliitiliste ja diplomaatiliste kanalite parema kasutamise tuleb alustada näiteks sellest, et iga Eestisse saabuv turist saaks selge pildi siin toimunud kommunistliku hävitustöö ulatusest. Okupatsioonimuuseum on hea, aga sinna igaüks ei jõua. Kus on näiteks Tallinna südalinnas need mälestusmärgid ja mälestusmärkide juurde käivad selgitustahvlid, kust saaks (ja tingimata ka mõnes tähtsamas võõrkeeles) lugeda, mis juhtus 1940. aastal, 1941. aastal jne? Üksnes Harju tänava servas maltsa mattunud varemete ees on neljas keeles tekst, kust saab teada, et need olid Nõukogude lennukid, mis 1944. aastal Tallinna pommitasid. Olin muide õige üllatunud, kui mu Ðveitsi külaline hiljaaegu seda a priori sakslaste kätetööks kippus pidama. Aga selliseid välismaalasi on palju, selgitada tuleb.
Kus on vabadusmonument?
Eriti kahetsusväärne on keskse vabadusmonumendi puudumine Tallinna kesklinnas. Pärast Lihula sündmusi saab ainult kas väga küüniline või väga rumal inimene küsida, milleks seda on vaja? Kõigepealt on seda vaja meile enestele, eeskätt neile meie hulgast, kelle hinge Lihulas toimunu sügava haava lõi.
Säärase monumendi püstitamisel tuleb enim arvestada küüditatute ning vabadusvõitlejate organisatsioonidesse kuulujatega. Suur osa neist on leidnud, et Vabaduse väljakul peab olema Vabadussõja üleriigiline ausammas, mis osutaks nii riigi sünnile kui ka kõigile hilisematele pingutustele Eesti iseseisvust kaitsta.
Isetegevuslike ja mitte kõige paremini õnnestunud monumentide probleem hajub siis, kui riik – aga antud juhul ka näiteks Tallinn ja miks mitte teisedki omavalitsused – suudab pakkuda õnnestunud lahendusi. Selles, et siiani pole jõutud rahvusliku kokkuleppeni ega ole suudetud midagi ära teha, on mingil moel süüdi kogu Eesti poliitikaeliit.
xxx
Lugeja, keda peakiri ehmatab, ei pea tegelikult ehmuma. Ei, Herkel pole astunud ei Reformi- ega Keskerakonda. Ja mõistus on korras! Ma lihtsalt ei saanud tänasel hääletusel osaleda, sest olen Pariisis ENPA monitooringukomitee istungil.
Sellest koosolekust, kus peateema oli olukord Georgias, kuluaariteemaks on Margelovi saamine või mittesaamine Assamblee presidendiks ja mõned teemad veel jätkuvad, tuleb eraldi kommentaar. Pariisis sõltub mu osalusest midagi, aga Tallinnas poleks mu hääl Reformi- ja Keskerakonna ühisrinda kuidagi murendanud.
Seda valikut polekski ehk tarvis põhjendada, kui Keit Pentus poleks mineval nädalal ühte rumalavõitu avaldust teinud. Ta leidis, et Jõksi hääletus tuleb teha kiirelt ja kui keegi on välislähetuses, siis jäägu koju ja tegelegu põhitööga.
Esiteks tuleb aru saada, et olulist lähetust ei saa pikemata ära jätta. Teiseks oli Jõksi kandidatuuri kiire hääletamine selgelt Kesk- ja Reformierakonna huvides, et ebamugava probleemiga kiirelt ühele poole saada. Kolmandaks oleme Pentusega Jõksi osas nagunii eri meelt ja Jõksi-kukutajate hääled olid nagunii juba hoolikalt loetud.
Allar Jõks on õiguskantslerina hästi hakkama saanud. Ta tegevus selle nimel, et erakondade rahastamine oleks läbipaistev ja ühiskond ei jääks sundparteistamise objektiks, on mulle sümpaatne. Just ENPA monitooringutöö kaudu näen alatasa probleeme, millega põrkuvad riigid, kui eelistavad poliitikas suletust avatusele. Hindan Jõksi tegevust seda enam.
Tean, et sarnaseid arusaamu jagab ka Ülle Madise. Mitte selles pole asi ja mitte Ülles pole asi. Asi on intriigis, mida viimastel nädalatel hoogsalt punuti ja mille tagajärjel on tegelikult auti mängitud ilmselt mitte üks, vaid kaks head kandidaati – Jõks ja Madise.
Lõpuks on veel üks suurem asi, mille üle mõtiskleda. Mina näiteks tahan, et Ansipi valitsus ilusti neli aastat vastu peaks. Aga Reformierakonna ja Keskerakonna lähenemine õiguskantsleri küsimuses on ohumärk.