Sean Hepburn Ferrer on kirjutanud emast raamatu «Audrey Hepburn – elegantne hing». Suures formaadis, rohkete piltidega teos kirjeldab maailmakuulsa filmitähe elu õnnetust lapsepõlvest kuni siitilmast lahkumiseni 1993. aasta jaanuaris. Poja väitel vajutas ema elule sügava pitseri Teine maailmasõda.
«Ema ei unustanud iialgi hirmu, mida ta tundis lapsena, kui Saksa väed vallutasid Arnheimi linna Hollandis, kus ta veetis enamiku sõjast,» meenutab 43aastane Sean intervjuus uudistekanalile CNN. «Ta rääkis meile ka seda, kuidas tema vennad sõid koeraküpsiseid, kui midagi muud süüa ei olnud… kuidas leib oli roheline, sest ainsana oli saada hernestest tehtud jahu. Ema istus terve päeva voodis ja luges, et nälga unustada.»
Sõi sõja ajal tulbisibulaid
Hilisemates intervjuudes tunnistas näitlejanna, et sõi sõja ajal isegi tulbisibulaid ning osales vastupanuliikumises, viies põrandaalustele võitlejatele kinga sees sõnumeid. Läbielamiste tõttu keeldus Audrey mängimast filmis «Anne Franki päevik», kartes, et natside eest redutava juuditüdruku kehastamisega kaasneks liiga valusaid mälestusi.
Hepburn igatses taga ka isa, jõukat inglise pankurit, kes jättis oma parunessist naise ning lapsed sõja väljakuulutamisel maha. Audrey nägi teda uuesti alles 20 aasta pärast, juba eduka filminäitlejana.
Poeg Seani sõnul jaguneski ema elustsenaarium kolmeks: filmikarjäär, kahe poja kasvatamine (noorem poeg Luca sündis 1970. aastal abielust psühhiaater Andrea Dottiga) ning tegutsemine UNICEFi hea tahte saadikuna, kui pojad olid juba täiskasvanud. Sean Ferreri raamatu tulud lähevadki Audrey Hepburni nimelisele lastefondile, mida ta juhatab.
«Ma usun, et emotsionaalsed märgid jätavad jälje juba väga varajasele elule,» ütleb Ferrer. «Isegi kui suudad neid suurest peast mõistusega võtta, jätavad nad endast ikkagi järele rõske nukruse, mida inimene ei suuda endalt maha raputada. Sellepärast uskuski ema, et ühiskonna prioriteete peaks olema puudustkannatavate laste abistamine.» See ei tohiks Seani meelest piirduda tassitäie supi või mõne vitamiinitabletiga.
«Ema leppis varajase surmaga.»
Audrey Hepburni ja näitleja ning re?issööri Mel Ferreri pojana on Sean Ferrer üritanud filmimaailmas läbi lüüa, kuid tulutult. Enda meelest pole ta edukas produtsent seetõttu, et keeldub linale toomast kommertsfilme, mis meeldiksid kõigile. «Minus on kirge teha midagi head, mitte üksnes keskpärast,» ütleb ta. Kuid ta pole loobunud unistamast. Seni pühendub Ferrer ema mälestusele.
Miks ta otsustas raamatu välja anda alles nüüd, kümme aastat pärast ema surma? «Kirjutasin juba varem. Mõte tekkis veidi pärast ema surma. Ma ei teadnud, et sellest saab raamat, aga ma tahtsin maha istuda ja kirjutada oma lapsepõlvest oma lastele.»
Audrey Hepburn oli surres vaid 63aastane. 1992 opereeriti näitlejannal Californias maovähki, kuid tõbi levis edasi. Teine lõikus näitas, et Hepburni ei saa enam päästa. Filmitäht naasis koju Šveitsi, kus ta suri 20. jaanuaril 1993.
«Ema oli küll pettunud, et teda ei saa enam opereerida… Aga ta oli leppinud. Ta tundis, et surm on elu loomulik osa.»
Uudised
VE: Hepburn, Audrey – Hollywoodi printsess
Audrey Hepburni poeg: «Ema ei suutnud sõja hirme unustada.»Triin Tael, SLÕL, laupäev. 13. detsember 2003
Printsess Anne’ina komöödias «Puhkus Roomas» ning Eliza Doolittle’ina «Minu veetlevas leedis» õhkas Audrey Hepburnist sisemist rahu ja enesekindlust. Ent näitlejanna poeg Sean Hepburn Ferrer mäletab oma ema naisena, keda alatasa näris nukrus ja ebakindlus.
«Ema ei unustanud iialgi hirmu, mida ta tundis lapsena, kui Saksa väed vallutasid Arnheimi linna Hollandis, kus ta veetis enamiku sõjast,» meenutab 43aastane Sean intervjuus uudistekanalile CNN. «Ta rääkis meile ka seda, kuidas tema vennad sõid koeraküpsiseid, kui midagi muud süüa ei olnud… kuidas leib oli roheline, sest ainsana oli saada hernestest tehtud jahu. Ema istus terve päeva voodis ja luges, et nälga unustada.»
Sõi sõja ajal tulbisibulaid
Hilisemates intervjuudes tunnistas näitlejanna, et sõi sõja ajal isegi tulbisibulaid ning osales vastupanuliikumises, viies põrandaalustele võitlejatele kinga sees sõnumeid. Läbielamiste tõttu keeldus Audrey mängimast filmis «Anne Franki päevik», kartes, et natside eest redutava juuditüdruku kehastamisega kaasneks liiga valusaid mälestusi.
Hepburn igatses taga ka isa, jõukat inglise pankurit, kes jättis oma parunessist naise ning lapsed sõja väljakuulutamisel maha. Audrey nägi teda uuesti alles 20 aasta pärast, juba eduka filminäitlejana.
Poeg Seani sõnul jaguneski ema elustsenaarium kolmeks: filmikarjäär, kahe poja kasvatamine (noorem poeg Luca sündis 1970. aastal abielust psühhiaater Andrea Dottiga) ning tegutsemine UNICEFi hea tahte saadikuna, kui pojad olid juba täiskasvanud. Sean Ferreri raamatu tulud lähevadki Audrey Hepburni nimelisele lastefondile, mida ta juhatab.
«Ma usun, et emotsionaalsed märgid jätavad jälje juba väga varajasele elule,» ütleb Ferrer. «Isegi kui suudad neid suurest peast mõistusega võtta, jätavad nad endast ikkagi järele rõske nukruse, mida inimene ei suuda endalt maha raputada. Sellepärast uskuski ema, et ühiskonna prioriteete peaks olema puudustkannatavate laste abistamine.» See ei tohiks Seani meelest piirduda tassitäie supi või mõne vitamiinitabletiga.
«Ema leppis varajase surmaga.»
Audrey Hepburni ja näitleja ning re?issööri Mel Ferreri pojana on Sean Ferrer üritanud filmimaailmas läbi lüüa, kuid tulutult. Enda meelest pole ta edukas produtsent seetõttu, et keeldub linale toomast kommertsfilme, mis meeldiksid kõigile. «Minus on kirge teha midagi head, mitte üksnes keskpärast,» ütleb ta. Kuid ta pole loobunud unistamast. Seni pühendub Ferrer ema mälestusele.
Miks ta otsustas raamatu välja anda alles nüüd, kümme aastat pärast ema surma? «Kirjutasin juba varem. Mõte tekkis veidi pärast ema surma. Ma ei teadnud, et sellest saab raamat, aga ma tahtsin maha istuda ja kirjutada oma lapsepõlvest oma lastele.»
Audrey Hepburn oli surres vaid 63aastane. 1992 opereeriti näitlejannal Californias maovähki, kuid tõbi levis edasi. Teine lõikus näitas, et Hepburni ei saa enam päästa. Filmitäht naasis koju Šveitsi, kus ta suri 20. jaanuaril 1993.
«Ema oli küll pettunud, et teda ei saa enam opereerida… Aga ta oli leppinud. Ta tundis, et surm on elu loomulik osa.»