Otto Heinze sündis 11.03.1877.a. Kotlõ mõisas Jamburgi (praeguse Kingissepa) lähedal. Kooli- ja haridustee kulges läbi kodu ja Narva 4.-klassilise linnakooli.
06.10.1897.a. astus O.Heinze vabatahtlikuna 92.Petseri jalaväepolku Narvas ja peagi suunati siit õppima Peterburi Sõjakooli, mille lõpetamisele järgnes teenistus nooremleitnandina 1. Soome Laskurpolgus.
1905.a. määrati ta 5. Soome Laskurpolku ja selle koosseisus võitles ka I maailmasõja ajal Ida-Preisimaal, Karpaatides ja Leedus, kus sai kolm korda haavata.
Otto Heinze sõjatee algas rooduülemana ja lõppes polguülemana.
Tema teeneid I maailmasõjas märgiti Püha Stanisalvi III ja II järgu, Püha Anna III ja II järgu, Püha Vladimiri IV järgu ordenitega, Püha Georgi IV ohvitseri ja sõduririst´idega ja Püha Georgi kuldmõõgaga (ühe kõrgema väejuhi autasuga).
1918.a. läks ta erru ja asus Narva elama, peagi tuli jälle sõjatee ette võtta ja 1918.a. novembris sai O.Heinzest Põhja-Armee (hilisema Loodearmee) 3.Rezitsa polgu ülem, kust peagi läks üle Eesti kaitsevägede teenistusse ja temast sai 1.jalaväepolgu ülem, mille ridades ta võitles Viru rindel.
1919.a. määrati O.Heinze 1.diviisi ülema asetäitjaks ja mõne aja mõõdudes ka diviisi ülemaks
13.02.1920.a. ülendati O.Heinze kindralmajoriks ja tema teeneid Eesti Vabadussõjas märgivad I liigi 2.järgu ja II liigi 2.järgu Vabadusrist, Läti Karutapja III ja II järgu orden, Poola Sõja Rist ja talumaa.
Pärast Vabadussõja lõppu teenis kindralmajor O.Heinze Kaitseministeeriumis, kust läks 1.05.1936.a. erru ja esiemese punase okupatsiooni ajal õnnestus tal abikaasa saksa päritolu töttu 1941.a. märtsis Saksamaale pääseda. Sellega pääses ka repressioonidest.
Ta suri Bad Windsheimis 08.06.1968.a. 91 aasta vanuses.
Muuseumi kogude baasil Arthur Ruusmaa.
Fotokoopia saadan ka järgmise kirjaga teele.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Heinze, Otto – kindral
Otto Heinze sündis 11.03.1877.a. Kotlõ mõisas Jamburgi (praeguse Kingissepa) lähedal. Kooli- ja haridustee kulges läbi kodu ja Narva 4.-klassilise linnakooli.
06.10.1897.a. astus O.Heinze vabatahtlikuna 92.Petseri jalaväepolku Narvas ja peagi suunati siit õppima Peterburi Sõjakooli, mille lõpetamisele järgnes teenistus nooremleitnandina 1. Soome Laskurpolgus.
1905.a. määrati ta 5. Soome Laskurpolku ja selle koosseisus võitles ka I maailmasõja ajal Ida-Preisimaal, Karpaatides ja Leedus, kus sai kolm korda haavata.
Otto Heinze sõjatee algas rooduülemana ja lõppes polguülemana.
Tema teeneid I maailmasõjas märgiti Püha Stanisalvi III ja II järgu, Püha Anna III ja II järgu, Püha Vladimiri IV järgu ordenitega, Püha Georgi IV ohvitseri ja sõduririst´idega ja Püha Georgi kuldmõõgaga (ühe kõrgema väejuhi autasuga).
1918.a. läks ta erru ja asus Narva elama, peagi tuli jälle sõjatee ette võtta ja 1918.a. novembris sai O.Heinzest Põhja-Armee (hilisema Loodearmee) 3.Rezitsa polgu ülem, kust peagi läks üle Eesti kaitsevägede teenistusse ja temast sai 1.jalaväepolgu ülem, mille ridades ta võitles Viru rindel.
1919.a. määrati O.Heinze 1.diviisi ülema asetäitjaks ja mõne aja mõõdudes ka diviisi ülemaks
13.02.1920.a. ülendati O.Heinze kindralmajoriks ja tema teeneid Eesti Vabadussõjas märgivad I liigi 2.järgu ja II liigi 2.järgu Vabadusrist, Läti Karutapja III ja II järgu orden, Poola Sõja Rist ja talumaa.
Pärast Vabadussõja lõppu teenis kindralmajor O.Heinze Kaitseministeeriumis, kust läks 1.05.1936.a. erru ja esiemese punase okupatsiooni ajal õnnestus tal abikaasa saksa päritolu töttu 1941.a. märtsis Saksamaale pääseda. Sellega pääses ka repressioonidest.
Ta suri Bad Windsheimis 08.06.1968.a. 91 aasta vanuses.
Muuseumi kogude baasil Arthur Ruusmaa.
Fotokoopia saadan ka järgmise kirjaga teele.