Graps: «Ega Eestis keegi peale poplaulja-linnukese mingit kasumit teeni.»Jaanus Kulli, SLÕL, neljapäev. 8. jaanuar 2004
 Kalev Lilleorg
 HINGELT LÄBI JA LÕHKI MUUSIK: Üdini muusikast läbi imbunud Gunnar Graps ei taha ega oskagi ennast mõnel muul alal teostada. «Eks ma esinemistest elatun, autorikaitse aitab ka natuke kaasa,» ütleb ta. «On ka aegu, kui terve kuu pole ühtegi esinemist ja proovi siis ära elada. Aga maksud on vaja maksta. Vahel võtad võlgu ja kui tuleb esinemine, siis maksad jälle tagasi, nii on ka elatud.» |
«Ega ma nüüd trumme enam eriti mängi, see aeg on läbi. See segab laval rahvaga suhtlemist, aga ma tahan saada publikuga vahetu kontakti,» ütleb kunagi Nõukogude Liidu parimaks rokktrummariks tituleeritud Gunnar Graps, kes laupäeval esitleb Laagris Scotland Yardi pubis oma uut heliplaati «Rajalt maas».
Ka uuel plaadil piirdub Graps vaid laulmise ja suupillimänguga. Trummipulgad on nüüd nurka visatud. Kui löökriistade taga istumisest loobumine välja arvata, on raudmees Grapsi juures aga kõik muu vanaviisi. Jätkuv heavy-mehe imago, mida rõhutavad üle õlgade juuksed ja AC/DC T-särk.
Kui Graps kunagi Nõukogude Liidus Magnetic Bandiga kontserte andis, võttis ta iga esinemisega poolteist kilo maha. Nüüd suurt Liitu enam pole ja Graps kurdab, et võiks vähe rohkem hoolitseda oma välimuse eest, pidades ennekõike silmas T-särgi all punnitavat kõhukest.
Kiidab noort publikut
Plaadile «Rajalt maas» jõudnud lood on eranditult uued. Mõni on kirjutatud küll varem ja paar pala jäävad isegi Grapsi Ameerika aega.
Üle Suure Lombi tõotatud maale pages muusik 90ndate lõpus, kui sai üha selgemaks, et tema muusikalisi ettevõtmisi kodus enam eriti ei hinnatud. Ja kuna ka Nõukogude Liit lagunes, polnud Grapsil sinnagi asja. «Venemaa minu põhiturg oligi, Eestisse tulin ma koju ainult sokke ja trussikuid vahetama,» meenutab ta. «Eks ma loll olin, et tagasi tulin,» kahetseb Graps tänagi veel Eestisse tagasipöördumist. «Ent viisaprobleemid tulid kaela ja mõtlesin: kas viitsin sellega jamada.»
Ameerikasse läheks ta tänagi tagasi. Aga mitte kui muusik. «Minu eas seal enam läbi ei lööks. Aga hingepuhkuseks ja uute mõtete kogumiseks on see suurepärane maa,» leiab Graps. Ja kukub seepeale kiruma siinset muusikaelu. «Eesti on ju nii tüma maa, sest sellist saasta, mida siin toodetakse ja propageeritakse…» rehmab ta käega. «Siin on ju muusikaprodutsendid ennekõike selle peal väljas, et panna ühe hoo-aja beibed saba liputama. Ah, mis seal ikka kiruda. Mul on juba üle poole sajandi turjal. Ma ei viitsi lihtsalt enam. Hing on raske, mis ma punnitan.»
Ometi vaatab Graps tulevikku palju lootusrikkamalt kui mitu head aastat tagasi.
«Rokielu on viimasel ajal päris tugevalt kasvama hakanud, häid noori bände ja perspektiivikaid noori on peale tulnud,» leiab Graps. Ta kiidab ka uut ja noort auditooriumi. «Eriti poole viimase aasta esinemistel on märgata, et uus põlvkond on peale tulnud. Publikut on teismelistest kuuekümneste taatideni. Poleks uskunud, et sellised 17aastased noored laulavad kõiki mu hitte kaasa, sõnad on peas. Nagu polekski 20 aastat mööda läinud. See oli mulle täielik üllatus,» on Graps rahul.
Kui vinüülid ja kogumikud kaasa arvata, on «Rajalt maas» Grapsi kaheksas plaat. «Iga kord, kui uus plaat välja tuleb, tundub see olevat kõige parem, aga siiski hindan ma oma parimaks plaadiks «Põlemist»,» tunnistab muusik. «See oli selline ehe heavy aeg ja seal ei ole mitte ühtegi stiilitut lugu, mida ma kahjuks ei saa öelda oma viimase albumi kohta,» avameelitseb ta. «Seal on paar stiilitut lugu. Oma hooletus. Aeg läks kiireks, suvel oli palju esinemisi. Ja kui nädalavahetusel on esinemised, siis teise poole nädalast taastud, enne kui viitsid jälle stuudiosse minna,» muigab ta. «Kõik lood paadil on küll väga head, aga stiili mõttes oleks ehk mõni teine pala sinna rohkem sobinud,» on ta kokkuvõttev hinnang.
Sült toob raha taskusse
Plaadi tiraa? on tuhat ja ehk paarsada eksemplari on juba müüdud. «Ega ma sellest mingit erilist tulu saa, sest ega siin keegi peale nende poplauljate-linnukeste mingit kasumit teeni. Ja süldiga lükkab ka kokku. Muidu on see asi surnud ring,» on muusik nukker. Ometi loodab Graps järgmised plaadid juba sel aastal välja anda. Üks peaks olema bluusiplaat, kus mängivad Graps ja ta sõbrad ning ka uue rokialbumi jaoks on ootamas juba 7-8 lugu.
xxx
Raudmehe lahkumine
Tõnu Talivee, SLÕL, 18. mai 2004
«Raudmees» oli esimene lugu, mis Gunnar Grapsi lahkumisest kuuldes kõigepealt meelde tuli. Hüüti ju Gunnarit just selle loo järgi Raudmeheks – raske roki vedajaks.
Kuid keegi meist pole igavesti raudne ja ühel päeval me murdume. Kes teab, kui palju aitab sellele murdumisele kaasa teine murdeiga – aeg, kui inimene saab aru, et kätte on jõudmas vanadus, pensionipõlv. Sageli on selle murdeea sümptomid stress, töötus või siis vastupidi ületöötamine, teadmine, et sa pole enam tipus – kohas, kus oled harjunud olema.
Gunnari kaasealisena käis täna hommikul tema äraminemisest kuuldes jõnks läbi – miks nii vara? Miks ei suutnud juba eluajal legendiks saanud trummar ja hea laulja üle elada teist murdeiga? Alles see ju oli, kui Gunnar kutsus teleekraanil inimesi olema elu lõpuni – ja selle all pidas ta silmas kõrget iga – sellised, nagu nad olla tahavad. Miks Gunnar seda ise ei suutnud? Miks ei suuda seda paljud temaealised?
Väidetavalt põdes Gunnar juba tükk aega rasket depressiooni. Gunnar, kellelt ilmus veebruaris album «Rajalt maas».
Kuidas elada nii, et teise murdeea saabudes ei astutaks jäädavalt rajalt maha? Mina ei tea.
xxx
Raudmees liitus taevase bändiga
Immo Mihkelson, toimetaja,18.05.2004 
27.11.1951 – 17.05.2004
Gunnar Grapsi ei ole enam. Tema laulud jäävad, samuti rockivaim, mille ta mitukümmend aastat tagasi eesti muusikasse tõi. Mõnes mõttes oli ta legend juba oma eluajal, sest neli kümnendit pika muusikutee vältel kogunes tal üldteada tähiseid terve rida.
Trummar, laulja ja laululooja-rockikomponist Gunnar Graps kuulub sellesse põlvkonda, kes biitlivaimustuse ja 1960. aastate biitmuusika ajel tõi eesti n-ö kergesse muusikasse suure muutuse. See oli kirglik noortemuusikalaine, iseolemise kultuurimanifest, millele ei suutnud päitseid pähe panna ka tolleaegne nõukogude ideoloogia.
See oli ka isetegemise pidurdamatu laine. Tolleaegne entusiasm ja loominguline purse on midagi niisugust, mille kui lätte juurde pöörduvad praegused noored muusikud ikka ja jälle.
Rajal ja raja kõrval
Olles muusikukarjääri alustanud 1964. aastal ja tuntuks saanud mõned aastad pärast seda biitansambliga Mikronid, siirdus Gunnar Graps teisele rajale kui Jaak Joala, Ivo Linna ja osalt ka Tõnis Mägi. Temast ei saanud estraadilaulik, teda ei paelunud niivõrd biitlite päikeseline optimism, kuivõrd briti biitmuusika rockilik ja bluusilik pale. Tema iidoliteks olid Rolling Stones ja Mick Jagger.
Ansambel Ornament, mille ta moodustas 1973. aastal, oli raske rocki pioneer Eestis. Kõrvuti Rujaga, kuid siiski viimase varju jäänuna, mängis Ornament ledzeppelinlikke psühhedeelse varjundiga riffe, esindas käre-tumedat kõlamaailma.
1976 pani Graps kokku Magnetic Bändi ja pööras teisele rajale, hakates mängima huvitavate instrumentaalseadetega jazzrocki, millest ei puudunud ka viited reggae’le ja funk-soul’ile.
Varsti aga muutis ta grupi koosseisu, kuna kuulajaid nappis, pani selga neetidega nahkrõivad ja hakkas Magnetic Bandi nime all mängima briti tolleaegse uue hevilaine vaimus metal-rocki. Kui 70ndad olid Grapsi muusikaline kuldaeg, siis 80ndatest sai publikumenu tipp-periood.
Just siis mängis ta Mosfilmi filmis «Seal, kus meid ei ole» peaosa. Film rääkis rocklaulja ja balletitantsija armastusest.
Magnetic Band ja selle teisik Gunnar Graps Grupp tiirutas aastaid mööda Nõukogude Liitu, kuni perestroika järellainetus ja Eesti iseseisvumisega kaasnenud uste sulgemine ta rajalt maha võttis.
Graps läks Ameerikasse, oli seal poolteist aastat, töötas remondimehena, unistas muusikukarjääri jätkamisest.
Tema neljakümnendale sünnipäevakontserdile 1991. aastal kogunes Tallinna linnahalli vaid kolmsada inimest. Graps oli DJ mitmes raadios ning klubides ja laevadel; mõned aastad tagasi reklaamis tema nägu ja trummimäng Hansapanga pensionifonde. Temast kirjutas Kroonika.
Igas kontekstis püüdis ta kehastada siiski rockimeelset mässulist. Ühes intervjuus rääkis Graps, et ta on terve elu olnud mässaja ning teinud muusikat, mis talle meeldib. «Mina ennast muutma ei hakka. Kahjuks on aga paljud mu põlvkonnakaaslased, kunagised meeletud rokkarid, libedale teele läinud ning sülti tegema hakanud.»
Retrohõngune Magnetic Band tegutses 1996. aastast taas vahelduva edu ja sagedusega. Elwood Music andis välja plaadi. Grapsi laulu ja suupilli võis kuulda bluusikontsertidel. Muusikuna oli ta taas pildil, ehkki mitte keskel, vaid serval.
Oma viimaseks jäänud plaadi pealkirjaks tahtis Gunnar panna «Kloun», mis osalt peegeldanuks tema pisut iroonilisevõitu enesehinnangut, kuid mullu ilmunud plaadi nimeks sai teistmoodi sümbolina mõjuv «Rajalt maas».
Jättis raudse jälje
Eesti Muusikaauhinnad 2004 pärjas Gunnar Grapsi elutöö auhinnaga. Ta plaanis teha bluusikogumiku, kus osaleksid tema kõrval kõik Eestis bluusi mängivad parimad muusikud. Kuulutas, et tahab taas minna Venemaale kontserte andma.
Mõned aastad tagasi tunnistas Graps Kroonikale: «Jamad tervisega on mu hoogu maha võtnud. Eks ma olen oma räigelt elatud aastate jooksul elu täiel raual põletanud ja kaua see mootor ikka vastu peab. Hirm tuleb peale küll, kui näed, kuidas tuttavad muusikud ümberringi tasapisi kasti vajuvad.»
Eilehommikune uudis Raudmehe surmast tõi Postimehe veebiversiooni terve laviini siiraid järelehüüdeid Gunnar Grapsi muusika austajatelt. On selge, et oma laulude ja hoiakuga suutis ta jätta paljude südamesse püsiva jälje.
Lahkus pühendunud, jonnakalt oma rida ajanud rockimees, kellest kõige paremini jutustab tema loodud muusika
Jaak Ahelik , trummar:
Jonn, oma liini ajamine oli tema juures kõige olulisem. Gunnar teadis täpselt, mida teeb ja muusikasse puutuvates asjades oli ta endas väga kindel.
Tema bändidest on läbi käinud vähemalt 90 protsenti oma ja praeguse aja arvestatavaid pillimehi. Ta on üks väheseid, keda võib eesti muusikas tõeliselt pidada legendiks.
Kõige paremini räägivad temast ta enda tehtud lood ja muusika. See oli tema suhtlemise moodus. Gunnarile polnud kunagi ükskõik, kas saalis on 10 või 100 inimest. Kuigi ta mängis ka kümnele alati täie jõuga, tahtis ta alati, et teda kuulaks täissaal. Ta oli maksimalist, kes kunagi ei tahtnud midagi teha poolikult.
Ma tutvusin temaga 1970ndate keskel. Talle täiesti tundmatuna läksin küsima, kas võin üheks mänguks laenata tema trummikomplekti. Imelik, aga ta andiski. Sel ajal oli trummide hind mõõtmatult teistsugune kui praegu. Gunnar oli väga abivalmis inimene. Ja ta elas kõiki asju väga läbi.
Margus Kiis , kriitik:
Natuke kahetsusväärsel kombel mäletatakse Gunnar Grapsi liiga ühekülgselt. Tema imagoloogias domineerib kujutlus 1980ndate tüüpilisest egomaniakaalsest hevimehest, kes musta nahka riietatult peenikese häälega kisades laval kargleb.
Tegelikult viljeles Graps oma muusikuteel väga erinevaid liine ja stiile. Tema juhitud Mikronid oli 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses väheseid stiilipuhtaid Eesti r’n’b ansambleid. Isegi tavaliselt hard-rock-bändiks tituleeritud Ornament viljeles ka souli ja isegi reggae’t.
Legendaarne Magnetic Band alustas 70ndatel keeruka jazzrockiga, jätkas reggae, disco, funky ja popiga ja alles 80ndate keskpaiku pöördus ta heavy metali poole, mis tõi talle ka kõige suurema kuulsuse nii Eestis kui ka kogu NSVLis.
Nii õnneks kui kahjuks saabus surm siis, kui ta oli üle 10 aasta saavutamas loomingulist kõrgseisu. Sel aastal sai ta maha hea albumiga «Rajalt maas», kus kostus ka tema puhul enneolematut eneseirooniat.
Tiit Karuks, ajakirjanik:
Graps oli oluline tegija eesti rockmuusikas, kuhu Ornament, Magnetic Band ja GGG on jätnud märgatava jälje. Ta ajas kogu oma elu jooksul kangekaelselt oma rida, selles oli tema tugevus ja nõrkus. Tugevus seepärast, et teda oli võimatu mitte märgata, meeldis tema muusika või mitte. Nõrkus aga selles, et see suhteliselt jäik joon 1990ndatel enam peale ei läinud. Sellest ka ehk mõningane kibestumus. Mina puutusin Grapsiga kokku tema kõrgajal – 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses –, kui tegin ETVs rocki- ja dþässisaadet «Heli jälg». Ning muidugi need aastad, mil istusin Tartu muusikapäevade þüriides.
Grapsi rokkarlikkust näitas kas või seegi, et aastad ei muutnud tema soengufassongi – hevimees ta oli ja hevimeheks ta jäi. Hevimehena läks ta ka ära teise ja paremasse maailma.
Minu meelest oli üks teda iseloomustavaid lugusid «Raudmees». Sellised inimesed nagu tema ei paindu, sellised inimesed murduvad. Graps, paraku, murdus liiga noorelt.
xxx
(18.05.2004)
|
 |
|
| Märtsis pälvis Gunnar Graps muusika-auhinna panuse eest Eesti muusikasse. |
|
Ööl vastu esmaspäeva (17.05.2004)lahkus 52- aastasena meie hulgast Gunnar Graps. Alates 1964. aastast rokkmuusikaga nii trummari kui lauljana tegelenud Grapsi tuntuimad ansamblid olid Magnetic Band ja hilisem GGG ehk Gunnar Grapsi Grupp.
Kaheksakümnendail aastail Nõukogude Liidus superstaari seisusesse tõusnud Graps on kirjutanud sadu rokilaule ning ilmutanud mitmeid heliplaate, milledest viimane “Rajalt maas” ilmus möödunud aastal.
Tõnis Mägi, muusik
Eesti väiksuse mõttes on paratamatus, et reeglina ei märka me enda kõrval kultuuripildis väga olulisi persoone enne, kui nad kaovad, sest nad on kogu aeg nii lähedal. Natuke nagu see lugu, kus pimedad kompavad elevanti – kellele tundub ta müürina, kellele köiejupina, tegelikku suurust aga ei osata hinnata.
Gunnar Grapsi kaotust on raske üle tähtsustada, ta oli ja on rokilegend, kelle nimi kirjutatakse kuldtähtedega ajalukku. Ta oli Eesti suurim rokistaar, ilma liialdusteta, eriti ajal, mil toimus eesti muusikute invasioon Nõukogude Liidu lavadele ja mitmed bändid olid edetabelite tipus. Olime kord Grapsiga koos Piiteris turneel ja fänniklubi oli alati kohal, nagu megastaarile kohane. Kopeeriti soengut ja riietust, pool saali oli täis mustade nahktagide ja valgete sallidega austajaid.
Tema maailm oli omapärane, nagu suurtel ja karismaatilistel isiksustel ikka.
Hendrik Sal-Saller, muusik
Ma käisin juba pisikesest peast Magnetic Bandi vaatamas, hiljem sattusime pidevalt kokku, kas siis juhuslikult, nagu näiteks siis, kui me oma pundiga Leningradis ühiselamus kontserti andes kuulutuselt lugesime, et Graps kontserdimajas esineb ja muidugi vaatama läksime. Vaat see oli võimas – fännide hordid, afterparty hotellis, kus lauad juba kaetud ja chickid, jalg üle põlve, ootamas. Tõeline välismaa värk – rokimehe elu! Mäletan, et temperamentsed vene neiud murdsid öösel tema tuppa sisse, panid valge salli kaela ja tegid pilti.
Gunn tuli lahkelt alati kaasa, kui me mingi esinemise välja käisime. Sellist küsimust ei tekkinud kunagi, et mis ma selle eest saan.
Viimasel ajal hakkas tal kõik justkui jälle ülesmäge minema, ta suutis oma raudse jalaga ukse jälle lahti lüüa, suurem Venemaa tuur oli ees. Mänge hakkas aina rohkem olema, aga… Õnneks tegi ta ikka kõvasti musa, ja õnneks oli ka neid, kes võtsid heaks selle üles lindistada.
Siiri Sisask, laulja ja poliitik
Kui mina kontsertidel hakkasin käima, siis mõjus mulle eriti tema vahetu ja elav esinemismaneer. Isegi süüdimatu, võib öelda, aga kogu aeg oli tunne, et õige inimene õiges kohas, nagu olekski seatud seda tegema. Olin ikka tõsine fänn.
Tänases muusikatootmises pole sellised kategooriad nagu ausus ja spontaansus enam olulised, neid hoitakse heal juhul kuskil undergroundi-maastikul vaikselt au sees. Grapsi ekspressiivsus ja paduenergia aga ei kadunud kuskile, viimane plaat kõlab sama värskelt ja võimsalt, ei mingeid vanumise märke.
Konservatiivsele eestlasele oli tema vabameelsus vist arusaamatu, Nõukogude Liidus aga, suure rahva ja riigi sees, jagus talle austajaid igaks kontserdiks ja tuuriks. Tema oli ikka tõeline staar.
Oleks ta elanud kusagil mujal, oleks terve maailm temast kuulnud, ma ei kahtlegi. Andekaid inimesi leidub hulganisti igal pool, aga kui andele ja häälele lisandub veel võimalus seda miljonitega jagada, siis on see ekstra kingitus. Seda ei juhtu tihti. Gunnar Grapsil oli see võimalus olemas. Võib öelda, et ta oli õnnesärgis sündinud.
Vahur Kersna, ajakirjanik
Meid ühendas üks heategu. Mingil eluhetkel pidin ma juhtima põhjaminevat laeva nimega TOP Raadio ja pakkusin Gunnar Grapsile, kes polnud sel hetkel just elu tõusuvetel, tööd. Ja võrreldes paljude teistega sai ta väga hästi hakkama, mäletan vaid üht korda, kui ta padujoobnult stuudiosse tuli. Staadione hullutanud rokistaari viletsust oli valus vaadata. Aga elada oli vaja.
Grapsi looming on suurepärane, mitte isegi suurepärane, vaid geniaalne. Kas või “Sügisõhtu blues”, mis kuulub kindlalt kõigi aegade eesti kümne parima loo hulka. Aga geeniused on teatavasti tundlikud hinged, ja see tundlikkus teeb nende elu raskeks. Grapsi elu ei olnud kerge. Tema õnnetuseks akumuleeris ta kogu kapitali täiesti valedesse kohtadesse, naised olid ta hukatus. Väga kurb kaotus, ta oli osavõtlik ja ääretult meeldiv inimene, aga liiga tundlik. Nii tundlik ei tohi ükski mees olla.
Rein Rannap, pianist
Gunnar oli millalgi 1989.-1990 aastal Californias oma onul külas. Onu elas linnast kaugel. Gunnar peatus nädalakese minu pool Hollywoodi linnaosa servas ja seikles seal ringi. Eriline oli selle juures, et ta pidas parasjagu paastu. Ei söönud kohe mitte midagi, küll aga tarvitas – energia saamiseks? – alkoholi. Igal õhtul oli tal midagi “magusamat” kaasas. Paast oli tervise taastamiseks. Kuidas see aga koos alkoholiga mõjus – vist mitte hästi, nagu nüüd näeme.
Riho Sibul, muusik
Mängisin Magnetic Bandis aastatel 1976-77. See oli minu esimene päris bändi kogemus, tänu temale olen ma muusikamaailmas. Ja mitte ainult mina. Kunagi arutasime, et kui kõik Grapsiga koos musitseerinud kitarristid kokku koguda, saaks ühe suure orkestri. Enamik eesti kitarriste on temaga mingil ajal seotud olnud.
Graps oli üks esimesi hard-rocki maaletoojaid. Kõige eredamad mälestused on Ornamendi ajast.
Muidu sõbralik ja heatahtlik, oli ta viimasel ajal üha enam kibestunud. Selline ootamatu ja traagiline lugu peaks panema üksteist rohkem hoidma, hoolimatust on liiga palju.
Mälestusi kogus Margit Tõnson
|
 |
xxx
Rahunenud Raudmees lahkus rokkmuusika saatel
Anneli Ammas, 25.05.2004
|
 |
|
Tarmo Urb õnnistas sõpra indiaani kombe kohaselt kahe kotkasule ning salveisuitsuga, sest indiaanlaste vaimsus ei olnud Grapsile kaugeltki võõras.
Foto: Priit Simson |
|
“Ma pole teda kunagi nii rahulikult ja õnnelikult uinumas näinud. Ta nägi kindlasti mõnda ilusat und,” lausub Grapsi väike õde Gaida, kui päev on õhtus.
“Ta teeb kindlasti oma taevalikud bändid. Ta ei saa lihtsalt kaduda!”
Nutvad nahkmehed, lilled pihus. Tundeline Gunnar Graps Pärnamäe krematooriumisaalis kõlamas ja kirglik Graps naeratades jälgimas lõputus reas temaga hüvasti jätjaid. See ongi Raudmehe saatmine sinna, kust ta loodab tagasi tulla.
Gunnar on siin küll nahkseis rõivais, aga ta polnud ju nahahoidja, ning seepärast lebab siin tema ja mitte mina, lausub Ott Arder.
Tarmo Urb laulab Alliksaart ja Jesseninit ning lausub endale ja teistele muusikuile, et peaks kohtuma sama üksmeelselt, mitte kellegi matuste puhul. Sest muidu võib see juhtuda jälle siis, kui keegi siin Pärnamäel lebab, ütleb Urb, kes Grapsi omaste palvel lahkumistalitust veab. Urb võtab kaks kotkasulge ja õnnistab salveisuitsuga Raudmeest, tema lähedasi ja kõiki teisi. Nagu indiaanlased seda teeksid, sest Grapsi jaoks olid indiaanlaste tõed lähedased ja umbes nii olekski ta minna soovinud.
<SCRIPT language=javascript src=”/cgi-bin/rot.fcgi?m=1&zone=31&type=js”></SCRIPT>
On kõlanud Grapsi sõbra Tiit Bürgeri tðello ja Ants Nuudi tromboon ning Erich Kiegeri rahvalaul.
Ja lõpuks, kui siniste lilledega üle külvatud kirst suletakse ning Raudmees hüvastijätjate silme all sügavusse kaob, et fööniksina tuhast tõusta, laulab Tõnis Mägi. Ta laulab Procol Harumi poolt ligi 40 aastat tagasi loodud lugu “A Whiter Shade of Pale”. See on laul, mille saatel Graps lahkuda soovis. See on laul, mida kunagi ürgammu mängis ka ansambel Kristallid, kuhu Grapski kuulus. Siis kõlas see lugu Boris Lehtlaane suust.
Aga kõige lõpuks, kui kõik möödas – vähemalt saatjate jaoks –, jääb sõna Gunnar Grapsile ja Willem Grünthal Ridalale:
Mind tõstke täheraale
Kus säras paistvad kauged sinitaevad
Ja kaovad maised vaevad
Mind viige ilmutiste maale
Siis käivitavad nahkmehed taas mootorrattad ning kellahelinaga seguneb Pärnamäe kalmistul jõuline mürin. Sületäied lilli rändavad Nõmmele Grapsi õe koduõuele. “Laotasime lilled murule laiali – mõtlesime, et see on õige koht,” ütleb õde rokiõhtul pubis Scotland Yard. “Ta tahtis, et tema lahkumispäeval rahvas ikkagi pidutseks, et rokimehed oleks koos ja keegi ei ütleks kellelegi halvasti,” lisab Gaida. “See, mis siin on, meeldiks Gunnarile!” on õde veendunud, kui viipab üle hämara kõrtsisaali, mille üle valvab Raudmehe pilt, teleriekraanidel jooksevad videod Grapsi bändide kontsertidelt ning rokimehed on sõbralikult koos, et muusikat teha.
Gunnar Graps avab peagi oma perekonna puhkepaiga Rahumäe kalmistul. “Ükski mu kõige lähedasemaist pole veel lahkunud, aga nüüd läks Grapside pere kõige andekam!” lausub Gaida.
“Gunnarile peab ausamba püstitama ja seda me teeme, et ka tema fännidel oleks koht, kuhu vahel tulla,” lubab õde ning lisab, et Raudmehe võib kivisse raiuda tema kunstnikust poeg Jan.
|
|
Uudised
VE: Graps, Gunnar – rock-trummarist Raudmeheks
Graps: «Ega Eestis keegi peale poplaulja-linnukese mingit kasumit teeni.»Jaanus Kulli, SLÕL, neljapäev. 8. jaanuar 2004
«Ega ma nüüd trumme enam eriti mängi, see aeg on läbi. See segab laval rahvaga suhtlemist, aga ma tahan saada publikuga vahetu kontakti,» ütleb kunagi Nõukogude Liidu parimaks rokktrummariks tituleeritud Gunnar Graps, kes laupäeval esitleb Laagris Scotland Yardi pubis oma uut heliplaati «Rajalt maas».
Kui Graps kunagi Nõukogude Liidus Magnetic Bandiga kontserte andis, võttis ta iga esinemisega poolteist kilo maha. Nüüd suurt Liitu enam pole ja Graps kurdab, et võiks vähe rohkem hoolitseda oma välimuse eest, pidades ennekõike silmas T-särgi all punnitavat kõhukest.
Kiidab noort publikut
Plaadile «Rajalt maas» jõudnud lood on eranditult uued. Mõni on kirjutatud küll varem ja paar pala jäävad isegi Grapsi Ameerika aega.
Üle Suure Lombi tõotatud maale pages muusik 90ndate lõpus, kui sai üha selgemaks, et tema muusikalisi ettevõtmisi kodus enam eriti ei hinnatud. Ja kuna ka Nõukogude Liit lagunes, polnud Grapsil sinnagi asja. «Venemaa minu põhiturg oligi, Eestisse tulin ma koju ainult sokke ja trussikuid vahetama,» meenutab ta. «Eks ma loll olin, et tagasi tulin,» kahetseb Graps tänagi veel Eestisse tagasipöördumist. «Ent viisaprobleemid tulid kaela ja mõtlesin: kas viitsin sellega jamada.»
Ameerikasse läheks ta tänagi tagasi. Aga mitte kui muusik. «Minu eas seal enam läbi ei lööks. Aga hingepuhkuseks ja uute mõtete kogumiseks on see suurepärane maa,» leiab Graps. Ja kukub seepeale kiruma siinset muusikaelu. «Eesti on ju nii tüma maa, sest sellist saasta, mida siin toodetakse ja propageeritakse…» rehmab ta käega. «Siin on ju muusikaprodutsendid ennekõike selle peal väljas, et panna ühe hoo-aja beibed saba liputama. Ah, mis seal ikka kiruda. Mul on juba üle poole sajandi turjal. Ma ei viitsi lihtsalt enam. Hing on raske, mis ma punnitan.»
Ometi vaatab Graps tulevikku palju lootusrikkamalt kui mitu head aastat tagasi.
«Rokielu on viimasel ajal päris tugevalt kasvama hakanud, häid noori bände ja perspektiivikaid noori on peale tulnud,» leiab Graps. Ta kiidab ka uut ja noort auditooriumi. «Eriti poole viimase aasta esinemistel on märgata, et uus põlvkond on peale tulnud. Publikut on teismelistest kuuekümneste taatideni. Poleks uskunud, et sellised 17aastased noored laulavad kõiki mu hitte kaasa, sõnad on peas. Nagu polekski 20 aastat mööda läinud. See oli mulle täielik üllatus,» on Graps rahul.
Kui vinüülid ja kogumikud kaasa arvata, on «Rajalt maas» Grapsi kaheksas plaat. «Iga kord, kui uus plaat välja tuleb, tundub see olevat kõige parem, aga siiski hindan ma oma parimaks plaadiks «Põlemist»,» tunnistab muusik. «See oli selline ehe heavy aeg ja seal ei ole mitte ühtegi stiilitut lugu, mida ma kahjuks ei saa öelda oma viimase albumi kohta,» avameelitseb ta. «Seal on paar stiilitut lugu. Oma hooletus. Aeg läks kiireks, suvel oli palju esinemisi. Ja kui nädalavahetusel on esinemised, siis teise poole nädalast taastud, enne kui viitsid jälle stuudiosse minna,» muigab ta. «Kõik lood paadil on küll väga head, aga stiili mõttes oleks ehk mõni teine pala sinna rohkem sobinud,» on ta kokkuvõttev hinnang.
Sült toob raha taskusse
Plaadi tiraa? on tuhat ja ehk paarsada eksemplari on juba müüdud. «Ega ma sellest mingit erilist tulu saa, sest ega siin keegi peale nende poplauljate-linnukeste mingit kasumit teeni. Ja süldiga lükkab ka kokku. Muidu on see asi surnud ring,» on muusik nukker. Ometi loodab Graps järgmised plaadid juba sel aastal välja anda. Üks peaks olema bluusiplaat, kus mängivad Graps ja ta sõbrad ning ka uue rokialbumi jaoks on ootamas juba 7-8 lugu.
xxx
Raudmehe lahkumine
Tõnu Talivee, SLÕL, 18. mai 2004
Kuid keegi meist pole igavesti raudne ja ühel päeval me murdume. Kes teab, kui palju aitab sellele murdumisele kaasa teine murdeiga – aeg, kui inimene saab aru, et kätte on jõudmas vanadus, pensionipõlv. Sageli on selle murdeea sümptomid stress, töötus või siis vastupidi ületöötamine, teadmine, et sa pole enam tipus – kohas, kus oled harjunud olema.
Gunnari kaasealisena käis täna hommikul tema äraminemisest kuuldes jõnks läbi – miks nii vara? Miks ei suutnud juba eluajal legendiks saanud trummar ja hea laulja üle elada teist murdeiga? Alles see ju oli, kui Gunnar kutsus teleekraanil inimesi olema elu lõpuni – ja selle all pidas ta silmas kõrget iga – sellised, nagu nad olla tahavad. Miks Gunnar seda ise ei suutnud? Miks ei suuda seda paljud temaealised?
Väidetavalt põdes Gunnar juba tükk aega rasket depressiooni. Gunnar, kellelt ilmus veebruaris album «Rajalt maas».
Kuidas elada nii, et teise murdeea saabudes ei astutaks jäädavalt rajalt maha? Mina ei tea.
xxx
Raudmees liitus taevase bändiga
27.11.1951 – 17.05.2004
Immo Mihkelson, toimetaja,18.05.2004
Gunnar Grapsi ei ole enam. Tema laulud jäävad, samuti rockivaim, mille ta mitukümmend aastat tagasi eesti muusikasse tõi. Mõnes mõttes oli ta legend juba oma eluajal, sest neli kümnendit pika muusikutee vältel kogunes tal üldteada tähiseid terve rida.
Trummar, laulja ja laululooja-rockikomponist Gunnar Graps kuulub sellesse põlvkonda, kes biitlivaimustuse ja 1960. aastate biitmuusika ajel tõi eesti n-ö kergesse muusikasse suure muutuse. See oli kirglik noortemuusikalaine, iseolemise kultuurimanifest, millele ei suutnud päitseid pähe panna ka tolleaegne nõukogude ideoloogia.
See oli ka isetegemise pidurdamatu laine. Tolleaegne entusiasm ja loominguline purse on midagi niisugust, mille kui lätte juurde pöörduvad praegused noored muusikud ikka ja jälle.
Rajal ja raja kõrval
Olles muusikukarjääri alustanud 1964. aastal ja tuntuks saanud mõned aastad pärast seda biitansambliga Mikronid, siirdus Gunnar Graps teisele rajale kui Jaak Joala, Ivo Linna ja osalt ka Tõnis Mägi. Temast ei saanud estraadilaulik, teda ei paelunud niivõrd biitlite päikeseline optimism, kuivõrd briti biitmuusika rockilik ja bluusilik pale. Tema iidoliteks olid Rolling Stones ja Mick Jagger.
Ansambel Ornament, mille ta moodustas 1973. aastal, oli raske rocki pioneer Eestis. Kõrvuti Rujaga, kuid siiski viimase varju jäänuna, mängis Ornament ledzeppelinlikke psühhedeelse varjundiga riffe, esindas käre-tumedat kõlamaailma.
1976 pani Graps kokku Magnetic Bändi ja pööras teisele rajale, hakates mängima huvitavate instrumentaalseadetega jazzrocki, millest ei puudunud ka viited reggae’le ja funk-soul’ile.
Varsti aga muutis ta grupi koosseisu, kuna kuulajaid nappis, pani selga neetidega nahkrõivad ja hakkas Magnetic Bandi nime all mängima briti tolleaegse uue hevilaine vaimus metal-rocki. Kui 70ndad olid Grapsi muusikaline kuldaeg, siis 80ndatest sai publikumenu tipp-periood.
Just siis mängis ta Mosfilmi filmis «Seal, kus meid ei ole» peaosa. Film rääkis rocklaulja ja balletitantsija armastusest.
Magnetic Band ja selle teisik Gunnar Graps Grupp tiirutas aastaid mööda Nõukogude Liitu, kuni perestroika järellainetus ja Eesti iseseisvumisega kaasnenud uste sulgemine ta rajalt maha võttis.
Graps läks Ameerikasse, oli seal poolteist aastat, töötas remondimehena, unistas muusikukarjääri jätkamisest.
Tema neljakümnendale sünnipäevakontserdile 1991. aastal kogunes Tallinna linnahalli vaid kolmsada inimest. Graps oli DJ mitmes raadios ning klubides ja laevadel; mõned aastad tagasi reklaamis tema nägu ja trummimäng Hansapanga pensionifonde. Temast kirjutas Kroonika.
Igas kontekstis püüdis ta kehastada siiski rockimeelset mässulist. Ühes intervjuus rääkis Graps, et ta on terve elu olnud mässaja ning teinud muusikat, mis talle meeldib. «Mina ennast muutma ei hakka. Kahjuks on aga paljud mu põlvkonnakaaslased, kunagised meeletud rokkarid, libedale teele läinud ning sülti tegema hakanud.»
Retrohõngune Magnetic Band tegutses 1996. aastast taas vahelduva edu ja sagedusega. Elwood Music andis välja plaadi. Grapsi laulu ja suupilli võis kuulda bluusikontsertidel. Muusikuna oli ta taas pildil, ehkki mitte keskel, vaid serval.
Oma viimaseks jäänud plaadi pealkirjaks tahtis Gunnar panna «Kloun», mis osalt peegeldanuks tema pisut iroonilisevõitu enesehinnangut, kuid mullu ilmunud plaadi nimeks sai teistmoodi sümbolina mõjuv «Rajalt maas».
Jättis raudse jälje
Eesti Muusikaauhinnad 2004 pärjas Gunnar Grapsi elutöö auhinnaga. Ta plaanis teha bluusikogumiku, kus osaleksid tema kõrval kõik Eestis bluusi mängivad parimad muusikud. Kuulutas, et tahab taas minna Venemaale kontserte andma.
Mõned aastad tagasi tunnistas Graps Kroonikale: «Jamad tervisega on mu hoogu maha võtnud. Eks ma olen oma räigelt elatud aastate jooksul elu täiel raual põletanud ja kaua see mootor ikka vastu peab. Hirm tuleb peale küll, kui näed, kuidas tuttavad muusikud ümberringi tasapisi kasti vajuvad.»
Eilehommikune uudis Raudmehe surmast tõi Postimehe veebiversiooni terve laviini siiraid järelehüüdeid Gunnar Grapsi muusika austajatelt. On selge, et oma laulude ja hoiakuga suutis ta jätta paljude südamesse püsiva jälje.
xxx
(18.05.2004)
Ööl vastu esmaspäeva (17.05.2004)lahkus 52- aastasena meie hulgast Gunnar Graps. Alates 1964. aastast rokkmuusikaga nii trummari kui lauljana tegelenud Grapsi tuntuimad ansamblid olid Magnetic Band ja hilisem GGG ehk Gunnar Grapsi Grupp.
Kaheksakümnendail aastail Nõukogude Liidus superstaari seisusesse tõusnud Graps on kirjutanud sadu rokilaule ning ilmutanud mitmeid heliplaate, milledest viimane “Rajalt maas” ilmus möödunud aastal.
Tõnis Mägi, muusik
Eesti väiksuse mõttes on paratamatus, et reeglina ei märka me enda kõrval kultuuripildis väga olulisi persoone enne, kui nad kaovad, sest nad on kogu aeg nii lähedal. Natuke nagu see lugu, kus pimedad kompavad elevanti – kellele tundub ta müürina, kellele köiejupina, tegelikku suurust aga ei osata hinnata.
Gunnar Grapsi kaotust on raske üle tähtsustada, ta oli ja on rokilegend, kelle nimi kirjutatakse kuldtähtedega ajalukku. Ta oli Eesti suurim rokistaar, ilma liialdusteta, eriti ajal, mil toimus eesti muusikute invasioon Nõukogude Liidu lavadele ja mitmed bändid olid edetabelite tipus. Olime kord Grapsiga koos Piiteris turneel ja fänniklubi oli alati kohal, nagu megastaarile kohane. Kopeeriti soengut ja riietust, pool saali oli täis mustade nahktagide ja valgete sallidega austajaid.
Tema maailm oli omapärane, nagu suurtel ja karismaatilistel isiksustel ikka.
Hendrik Sal-Saller, muusik
Ma käisin juba pisikesest peast Magnetic Bandi vaatamas, hiljem sattusime pidevalt kokku, kas siis juhuslikult, nagu näiteks siis, kui me oma pundiga Leningradis ühiselamus kontserti andes kuulutuselt lugesime, et Graps kontserdimajas esineb ja muidugi vaatama läksime. Vaat see oli võimas – fännide hordid, afterparty hotellis, kus lauad juba kaetud ja chickid, jalg üle põlve, ootamas. Tõeline välismaa värk – rokimehe elu! Mäletan, et temperamentsed vene neiud murdsid öösel tema tuppa sisse, panid valge salli kaela ja tegid pilti.
Gunn tuli lahkelt alati kaasa, kui me mingi esinemise välja käisime. Sellist küsimust ei tekkinud kunagi, et mis ma selle eest saan.
Viimasel ajal hakkas tal kõik justkui jälle ülesmäge minema, ta suutis oma raudse jalaga ukse jälle lahti lüüa, suurem Venemaa tuur oli ees. Mänge hakkas aina rohkem olema, aga… Õnneks tegi ta ikka kõvasti musa, ja õnneks oli ka neid, kes võtsid heaks selle üles lindistada.
Siiri Sisask, laulja ja poliitik
Kui mina kontsertidel hakkasin käima, siis mõjus mulle eriti tema vahetu ja elav esinemismaneer. Isegi süüdimatu, võib öelda, aga kogu aeg oli tunne, et õige inimene õiges kohas, nagu olekski seatud seda tegema. Olin ikka tõsine fänn.
Tänases muusikatootmises pole sellised kategooriad nagu ausus ja spontaansus enam olulised, neid hoitakse heal juhul kuskil undergroundi-maastikul vaikselt au sees. Grapsi ekspressiivsus ja paduenergia aga ei kadunud kuskile, viimane plaat kõlab sama värskelt ja võimsalt, ei mingeid vanumise märke.
Konservatiivsele eestlasele oli tema vabameelsus vist arusaamatu, Nõukogude Liidus aga, suure rahva ja riigi sees, jagus talle austajaid igaks kontserdiks ja tuuriks. Tema oli ikka tõeline staar.
Oleks ta elanud kusagil mujal, oleks terve maailm temast kuulnud, ma ei kahtlegi. Andekaid inimesi leidub hulganisti igal pool, aga kui andele ja häälele lisandub veel võimalus seda miljonitega jagada, siis on see ekstra kingitus. Seda ei juhtu tihti. Gunnar Grapsil oli see võimalus olemas. Võib öelda, et ta oli õnnesärgis sündinud.
Vahur Kersna, ajakirjanik
Meid ühendas üks heategu. Mingil eluhetkel pidin ma juhtima põhjaminevat laeva nimega TOP Raadio ja pakkusin Gunnar Grapsile, kes polnud sel hetkel just elu tõusuvetel, tööd. Ja võrreldes paljude teistega sai ta väga hästi hakkama, mäletan vaid üht korda, kui ta padujoobnult stuudiosse tuli. Staadione hullutanud rokistaari viletsust oli valus vaadata. Aga elada oli vaja.
Grapsi looming on suurepärane, mitte isegi suurepärane, vaid geniaalne. Kas või “Sügisõhtu blues”, mis kuulub kindlalt kõigi aegade eesti kümne parima loo hulka. Aga geeniused on teatavasti tundlikud hinged, ja see tundlikkus teeb nende elu raskeks. Grapsi elu ei olnud kerge. Tema õnnetuseks akumuleeris ta kogu kapitali täiesti valedesse kohtadesse, naised olid ta hukatus. Väga kurb kaotus, ta oli osavõtlik ja ääretult meeldiv inimene, aga liiga tundlik. Nii tundlik ei tohi ükski mees olla.
Rein Rannap, pianist
Gunnar oli millalgi 1989.-1990 aastal Californias oma onul külas. Onu elas linnast kaugel. Gunnar peatus nädalakese minu pool Hollywoodi linnaosa servas ja seikles seal ringi. Eriline oli selle juures, et ta pidas parasjagu paastu. Ei söönud kohe mitte midagi, küll aga tarvitas – energia saamiseks? – alkoholi. Igal õhtul oli tal midagi “magusamat” kaasas. Paast oli tervise taastamiseks. Kuidas see aga koos alkoholiga mõjus – vist mitte hästi, nagu nüüd näeme.
Riho Sibul, muusik
Mängisin Magnetic Bandis aastatel 1976-77. See oli minu esimene päris bändi kogemus, tänu temale olen ma muusikamaailmas. Ja mitte ainult mina. Kunagi arutasime, et kui kõik Grapsiga koos musitseerinud kitarristid kokku koguda, saaks ühe suure orkestri. Enamik eesti kitarriste on temaga mingil ajal seotud olnud.
Graps oli üks esimesi hard-rocki maaletoojaid. Kõige eredamad mälestused on Ornamendi ajast.
Muidu sõbralik ja heatahtlik, oli ta viimasel ajal üha enam kibestunud. Selline ootamatu ja traagiline lugu peaks panema üksteist rohkem hoidma, hoolimatust on liiga palju.
Mälestusi kogus Margit Tõnson
xxx
Rahunenud Raudmees lahkus rokkmuusika saatel
Anneli Ammas, 25.05.2004
Foto: Priit Simson
“Ma pole teda kunagi nii rahulikult ja õnnelikult uinumas näinud. Ta nägi kindlasti mõnda ilusat und,” lausub Grapsi väike õde Gaida, kui päev on õhtus.
“Ta teeb kindlasti oma taevalikud bändid. Ta ei saa lihtsalt kaduda!”
Nutvad nahkmehed, lilled pihus. Tundeline Gunnar Graps Pärnamäe krematooriumisaalis kõlamas ja kirglik Graps naeratades jälgimas lõputus reas temaga hüvasti jätjaid. See ongi Raudmehe saatmine sinna, kust ta loodab tagasi tulla.
Gunnar on siin küll nahkseis rõivais, aga ta polnud ju nahahoidja, ning seepärast lebab siin tema ja mitte mina, lausub Ott Arder.
Tarmo Urb laulab Alliksaart ja Jesseninit ning lausub endale ja teistele muusikuile, et peaks kohtuma sama üksmeelselt, mitte kellegi matuste puhul. Sest muidu võib see juhtuda jälle siis, kui keegi siin Pärnamäel lebab, ütleb Urb, kes Grapsi omaste palvel lahkumistalitust veab. Urb võtab kaks kotkasulge ja õnnistab salveisuitsuga Raudmeest, tema lähedasi ja kõiki teisi. Nagu indiaanlased seda teeksid, sest Grapsi jaoks olid indiaanlaste tõed lähedased ja umbes nii olekski ta minna soovinud.
<SCRIPT language=javascript src=”/cgi-bin/rot.fcgi?m=1&zone=31&type=js”></SCRIPT>
On kõlanud Grapsi sõbra Tiit Bürgeri tðello ja Ants Nuudi tromboon ning Erich Kiegeri rahvalaul.
Ja lõpuks, kui siniste lilledega üle külvatud kirst suletakse ning Raudmees hüvastijätjate silme all sügavusse kaob, et fööniksina tuhast tõusta, laulab Tõnis Mägi. Ta laulab Procol Harumi poolt ligi 40 aastat tagasi loodud lugu “A Whiter Shade of Pale”. See on laul, mille saatel Graps lahkuda soovis. See on laul, mida kunagi ürgammu mängis ka ansambel Kristallid, kuhu Grapski kuulus. Siis kõlas see lugu Boris Lehtlaane suust.
Aga kõige lõpuks, kui kõik möödas – vähemalt saatjate jaoks –, jääb sõna Gunnar Grapsile ja Willem Grünthal Ridalale:
Siis käivitavad nahkmehed taas mootorrattad ning kellahelinaga seguneb Pärnamäe kalmistul jõuline mürin. Sületäied lilli rändavad Nõmmele Grapsi õe koduõuele. “Laotasime lilled murule laiali – mõtlesime, et see on õige koht,” ütleb õde rokiõhtul pubis Scotland Yard. “Ta tahtis, et tema lahkumispäeval rahvas ikkagi pidutseks, et rokimehed oleks koos ja keegi ei ütleks kellelegi halvasti,” lisab Gaida. “See, mis siin on, meeldiks Gunnarile!” on õde veendunud, kui viipab üle hämara kõrtsisaali, mille üle valvab Raudmehe pilt, teleriekraanidel jooksevad videod Grapsi bändide kontsertidelt ning rokimehed on sõbralikult koos, et muusikat teha.
Gunnar Graps avab peagi oma perekonna puhkepaiga Rahumäe kalmistul. “Ükski mu kõige lähedasemaist pole veel lahkunud, aga nüüd läks Grapside pere kõige andekam!” lausub Gaida.
“Gunnarile peab ausamba püstitama ja seda me teeme, et ka tema fännidel oleks koht, kuhu vahel tulla,” lubab õde ning lisab, et Raudmehe võib kivisse raiuda tema kunstnikust poeg Jan.