On raske öelda, millal algas N Liidu lõplik ja pöördumatu allakäik. Võimalik, et juba NEPi lõpetamise ja igasuguse mõistuspärase majanduse hävitamisega 1920ndail aastail. Teise seisukoha järgi oli N Liidul šanss veel 1960ndatel, mil üldise optimismiõhustiku taustal levisid lootused Nõukogude impeeriumi seestpoolt reformida ja paindlikumaks muuta.
N Liidu juhtkond valis tollal teise tee. Uuemeelsuse sümboliks kujunenud Tšehhoslovakkia katsed «inimnäolist sotsialismi» rajada suruti tankiroomikute all laiaks ja kogu maailmale kuulutati, et N Liidus ning selle satelliitriikides on lubatav ja ainuõige vaid nõukogulik jäik käsumajandus koos vastava, ainuparteilise poliitilise süsteemiga.
Iseasi on see, et sõnaga «valik» tuleb ajaloolastel alati ettevaatlik olla. Ehk pole õige öelda, et N Liit «valis» allakäigutee – võib-olla oli see paratamatu, teisiti ei olnud konkreetsete valitsejate ja konkreetse rahva puhul lihtsalt võimalik.
Tagasiteed polnud
Nii või teisiti, N Liit oli asunud rajale, millelt enam tagasipöördumist ei olnud. Majandus muutus järjest mõistusevastasemaks, ebaefektiivsemaks ja raiskavamaks.
Eriti kujukas on see, mis toimus naftaga. Läänemaailma tabas 1973. aastal majanduslik maksahaak – järjekordse Iisraeli-Araabia sõja tulemusena lõid õliriigid naftahinnad lakke ja rikaste lääneriikide majandus pidi läbi tegema tõsise kriisi.
Samal ajal avastati Lääne-Siberis tohutud õliväljad, mida N Liit brutaalsete meetoditega ekspluateerima asus. Tulemuseks oli, et sellal kui Lääs õppis hädaga efektiivsemalt majandama, kadus N Liidus selleks viimnegi põhjus või tahtmine.
Naftadollarid voolasid sisse mitte miljonite, vaid miljardite kaupa ja tekitasid illusiooni küllusesarvest, mis tänu nõndanimetatud sotsialismile iial ei ammendu.
Tohutud põhjaalad hävitati ja lagastati sajanditeks, põhjarahvad mõisteti viinasurma, naftapuurijad ise elasid vaesuses ja räpasuses, kuid selle tulemusel elati mõnel pool mujal (kaasa arvatud Eesti kolhoosides-sovhoosides) võrdlemisi hästi. Nii hästi, et mõni ei mõista tänaseni, miks see hea aeg kellegi nurjatu vandenõu tagajärjel «ära lõpetati».
Tegelikult ei lõpetatud midagi, lihtsalt nafta hakkas 1980ndate keskel otsa saama. Täpsemalt öeldes, ta ei pursanud enam endise jõuga, sest ressurssi oli pööraselt raisatud. Teine ja ehk veelgi olulisem oli see, et lihtsameelseks tembeldatud Ronald Reagani vägagi nutika poliitika tulemusel langes naftahind maailmaturul järsult ja N Liit kaotas hoobilt suurema osa oma harjumuspärasest tulust.
Teie surete, meie lendame
Need arengud ei olnud veel päris käes, vaid alles prognoositavad, kui N Liidu stagneerumise sümbol, NLKP KK peasekretär Leonid Brežnev 1982. aasta lõpus manalasse varises. Järgnes agoonia.
Uueks peasekretäriks valiti haige Juri Andropov, kes lahkus 1984. aastal. Kui Margaret Thatcher Andropovi matustel järgmist liidrit, tudisevat Konstantin Tšernenkot nägi, olevat ta oma kaaslasele pomisenud: «Varsti tuleb jälle Moskvasse sõita.» Nii oligi – Tšernenko suri 1985. aastal ja jälle tuli hakata tsaari valima.
Seda arulagedust kommenteeris rahvasuu mitmeti. Näiteks pöörati paroodiaks vana loosung «Viisaastak nelja aastaga!», millest sai «Viisaastak nelja peasekretäriga!». Asiaatlikest matuseprotsessioonidest tüdinud ameeriklased aga teravmeelitsesid: «You die, we fly!» See otsekui lennukompanii reklaamplakatilt maha astunud lause tähendab: «Teie (muudkui) surete, meie (muudkui) lendame!»
Juba tsaaride kiire vaheldumine ise raputas nõukogude rahvast tardumusest. Kui Brežnevi surma järel kuuldi ühes Tartu autobussis poisikest ema käest küsimas: «Kes meie uueks breesneviks saab?», siis Tšernenko surma järel oli Brežnev juba peaaegu unustatud.
Kuid mis saab edasi? Igal aastal riigijuhti matta oli kahtlemata piinlik, juba sellepärast tuli valida noorem ja tervem mees, mitte näiteks Moskva parteiliider Viktor Grišin.
Grišin ise oleks küll meelsasti Tšernenko mantli pärinud ja tal leidus poliitbüroos ka toetajaid, kuid ta oli ikkagi 71-aastane ja pealegi polnud temalt küll mingeid muudatusi oodata.
Maapoiss Kubanist
Kuid muudatusi ootas juba isegi keskkomitee, ja poliitbüroo ei saanud keskkomitee enam-vähem ilmsele tahtele vastu hakata. Ajad ei olnud enam need. Niisiis ei jäänudki suurt muud üle kui Tšernenko teise asetäitja Mihhail Gorbatšovi kandidatuur. Mõistes keskkomitee meelsust, asus Gorbatšovi otsustavalt toetama poliitbüroo liige Jegor Ligatšov.
Teine, vähemalt sama oluline toetaja ilmus Gorbatšovile legendaarse «Härra Njet’i» ehk N Liidu igipõlise välisministri Andrei Gromõko näol.
Gorbatšov, kunagine maapoiss Kubani steppidest, oli äsja saanud 54-aastaseks. Nooruses oli ta töökas kombainer, siis Moskva Ülikooli juuratudeng, misjärel algas tema karjäär kommunistlikus parteis. Selle juures sattus talle võib-olla kõige perspektiivitum ala – põllumajandus, mille najal mitte ükski kõrge parteilane polnud veel suurt karjääri teinud. Parim, mida saavutada võis, oli vältida täielikku läbikõrbemist. Kuidagi see Gorbatšovil õnnestus.
Gorbatšovi taust oli kirju. Ühest küljest nägi ta lapsena oma silmaga maainimeste vaevamist ja represseerimist, teisest küljest kujundas teda 1960ndate aastate optimistlik lootus, et sotsialistlik süsteem on hea – et selles peitub «tohutu potentsiaal», nagu tõsimeeli arvas ka tema soosija Juri Andropov – ja et tarvis on vaid see süsteem puhastada vigadest ning eksitustest, anda talle «hapnikku ja uut hingamist».
Vastuoluline tõik on seegi, et noore ja võrdlemisi liikuva mõistusega parteitähe teiseks soosijaks kujunes legendaarselt ilmetu ideoloogiavalvur, poliitbüroo raudvara Mihhail Suslov.
Surmahaige riigi pärija
Üliriigi juhiks ei saada kogemata ega ka mitte põhjusel, et kedagi teist parasjagu võtta pole. Gorbatšov oli kõvasti üle keskmise võimetega mees. Tal oli isiklikku sarmi, ta oli kiire ja paindliku mõtlemisega ning, nagu märgib Michael Dobbs raamatus «Maha suur vend!», mõjus Lääne riigijuhtidele hiljem väga positiivselt tema komme kõneldes oma vestluspartnerile kartmatult silma vaadata.
Jah, Gorbatšov armastas palju rohkem rääkida kui kuulata, tema jutt oli sageli edev ja tühjalt targutav, kuid see oli ikkagi mäekõrguselt üle endiste parteibosside hoopis sisutust liturgilisest pominast.
Gorbatšov pidas oma kõned suuremalt jaolt peast, sellal kui keskmisel parteituusal oli raskusi nende mahalugemisegagi.
Niisiis sisenesid NLKP KK Poliitbüroo liikmed 11. märtsil 1985. aastal keskkomitee marmorpõrandaga saali ja kõnepulti astus Andrei Gromõko.
Ta teatas haudvaikusse tardunud auditooriumile, et poliitbüroo on jõudnud üksmeelsele otsusele «soovitada» keskkomiteel valida uueks peasekretäriks ehk gensek’iks (generalnõi sekretar) Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi.
See avaldus oli ilmseks kergenduseks ja saalist lahvatas vastu aplaus. Kaasa aplodeerisid needki keskkomitee liikmed, kes alles äsja olid Gorbatšovi vastu olnud, sest tsaar on tsaar. Ka poliitbüroo otsus polnud ju päris üksmeelne.
Näiteks organiseeris Ligatšov asja nii, et kaks potentsiaalset Grišini toetajat, Kunajev ja Štšerbitski, istungilt puudusid. Või vähemalt on esitatud versioon, et see oli organiseeritud. Nüüd polnud sellel kõigel enam mingit tähtsust.
Gorbatšov, kes erinevalt Andropovist ja Tšernekost polnud küll ise surmahaige, päris kummatigi surmahaige impeeriumi. N Liit lagunes järgneva kuue aastaga, ja koos temaga läks igaveseks minevikku nõukogulik sotsialismimudel.
Teame ka, et Gorbatšov seda ei kavandanud ega ette ei näinud. On öeldud, et tema peamine tarkus seisnes selles, et ta ei hakanud tõsiasjade karmile loogikale (üldjuhul) vastu. Kuid on öeldud ka, et see ei tulnud tarkusest, vaid otsustusvõimetusest. Kui nii, siis võib seda õnnelikuks asjaoluks pidada.
Uudised
VE: Gorbatšov, Mihhail – peasekretär
Peasekretär on surnud, elagu peasekretär!
11. märtsil 1985 kogunes Moskvasse umbes kolmsada NLKP Keskkomitee liiget. Valitses ootusärev meeleolu. Istungitesaali sisenes partei pärisladvik, KK Poliitbüroo, mille liikmed olid koosolekut pidanud nii eelmisel õhtul kui sama päeva hommikul. Oodati otsust. Küsimus ei olnud enamas ega vähemas kui N Liidu, üht kuuendikku maakerast hõlmava suurvõimu uues valitsejas.
12.03.2005 00:01Lauri Vahtre, ajaloolane
On raske öelda, millal algas N Liidu lõplik ja pöördumatu allakäik. Võimalik, et juba NEPi lõpetamise ja igasuguse mõistuspärase majanduse hävitamisega 1920ndail aastail. Teise seisukoha järgi oli N Liidul šanss veel 1960ndatel, mil üldise optimismiõhustiku taustal levisid lootused Nõukogude impeeriumi seestpoolt reformida ja paindlikumaks muuta.
N Liidu juhtkond valis tollal teise tee. Uuemeelsuse sümboliks kujunenud Tšehhoslovakkia katsed «inimnäolist sotsialismi» rajada suruti tankiroomikute all laiaks ja kogu maailmale kuulutati, et N Liidus ning selle satelliitriikides on lubatav ja ainuõige vaid nõukogulik jäik käsumajandus koos vastava, ainuparteilise poliitilise süsteemiga.
Iseasi on see, et sõnaga «valik» tuleb ajaloolastel alati ettevaatlik olla. Ehk pole õige öelda, et N Liit «valis» allakäigutee – võib-olla oli see paratamatu, teisiti ei olnud konkreetsete valitsejate ja konkreetse rahva puhul lihtsalt võimalik.
Tagasiteed polnud
Nii või teisiti, N Liit oli asunud rajale, millelt enam tagasipöördumist ei olnud. Majandus muutus järjest mõistusevastasemaks, ebaefektiivsemaks ja raiskavamaks.
Eriti kujukas on see, mis toimus naftaga. Läänemaailma tabas 1973. aastal majanduslik maksahaak – järjekordse Iisraeli-Araabia sõja tulemusena lõid õliriigid naftahinnad lakke ja rikaste lääneriikide majandus pidi läbi tegema tõsise kriisi.
Samal ajal avastati Lääne-Siberis tohutud õliväljad, mida N Liit brutaalsete meetoditega ekspluateerima asus. Tulemuseks oli, et sellal kui Lääs õppis hädaga efektiivsemalt majandama, kadus N Liidus selleks viimnegi põhjus või tahtmine.
Naftadollarid voolasid sisse mitte miljonite, vaid miljardite kaupa ja tekitasid illusiooni küllusesarvest, mis tänu nõndanimetatud sotsialismile iial ei ammendu.
Tohutud põhjaalad hävitati ja lagastati sajanditeks, põhjarahvad mõisteti viinasurma, naftapuurijad ise elasid vaesuses ja räpasuses, kuid selle tulemusel elati mõnel pool mujal (kaasa arvatud Eesti kolhoosides-sovhoosides) võrdlemisi hästi. Nii hästi, et mõni ei mõista tänaseni, miks see hea aeg kellegi nurjatu vandenõu tagajärjel «ära lõpetati».
Tegelikult ei lõpetatud midagi, lihtsalt nafta hakkas 1980ndate keskel otsa saama. Täpsemalt öeldes, ta ei pursanud enam endise jõuga, sest ressurssi oli pööraselt raisatud. Teine ja ehk veelgi olulisem oli see, et lihtsameelseks tembeldatud Ronald Reagani vägagi nutika poliitika tulemusel langes naftahind maailmaturul järsult ja N Liit kaotas hoobilt suurema osa oma harjumuspärasest tulust.
Teie surete, meie lendame
Need arengud ei olnud veel päris käes, vaid alles prognoositavad, kui N Liidu stagneerumise sümbol, NLKP KK peasekretär Leonid Brežnev 1982. aasta lõpus manalasse varises. Järgnes agoonia.
Uueks peasekretäriks valiti haige Juri Andropov, kes lahkus 1984. aastal. Kui Margaret Thatcher Andropovi matustel järgmist liidrit, tudisevat Konstantin Tšernenkot nägi, olevat ta oma kaaslasele pomisenud: «Varsti tuleb jälle Moskvasse sõita.» Nii oligi – Tšernenko suri 1985. aastal ja jälle tuli hakata tsaari valima.
Seda arulagedust kommenteeris rahvasuu mitmeti. Näiteks pöörati paroodiaks vana loosung «Viisaastak nelja aastaga!», millest sai «Viisaastak nelja peasekretäriga!». Asiaatlikest matuseprotsessioonidest tüdinud ameeriklased aga teravmeelitsesid: «You die, we fly!» See otsekui lennukompanii reklaamplakatilt maha astunud lause tähendab: «Teie (muudkui) surete, meie (muudkui) lendame!»
Juba tsaaride kiire vaheldumine ise raputas nõukogude rahvast tardumusest. Kui Brežnevi surma järel kuuldi ühes Tartu autobussis poisikest ema käest küsimas: «Kes meie uueks breesneviks saab?», siis Tšernenko surma järel oli Brežnev juba peaaegu unustatud.
Kuid mis saab edasi? Igal aastal riigijuhti matta oli kahtlemata piinlik, juba sellepärast tuli valida noorem ja tervem mees, mitte näiteks Moskva parteiliider Viktor Grišin.
Grišin ise oleks küll meelsasti Tšernenko mantli pärinud ja tal leidus poliitbüroos ka toetajaid, kuid ta oli ikkagi 71-aastane ja pealegi polnud temalt küll mingeid muudatusi oodata.
Maapoiss Kubanist
Kuid muudatusi ootas juba isegi keskkomitee, ja poliitbüroo ei saanud keskkomitee enam-vähem ilmsele tahtele vastu hakata. Ajad ei olnud enam need. Niisiis ei jäänudki suurt muud üle kui Tšernenko teise asetäitja Mihhail Gorbatšovi kandidatuur. Mõistes keskkomitee meelsust, asus Gorbatšovi otsustavalt toetama poliitbüroo liige Jegor Ligatšov.
Teine, vähemalt sama oluline toetaja ilmus Gorbatšovile legendaarse «Härra Njet’i» ehk N Liidu igipõlise välisministri Andrei Gromõko näol.
Gorbatšov, kunagine maapoiss Kubani steppidest, oli äsja saanud 54-aastaseks. Nooruses oli ta töökas kombainer, siis Moskva Ülikooli juuratudeng, misjärel algas tema karjäär kommunistlikus parteis. Selle juures sattus talle võib-olla kõige perspektiivitum ala – põllumajandus, mille najal mitte ükski kõrge parteilane polnud veel suurt karjääri teinud. Parim, mida saavutada võis, oli vältida täielikku läbikõrbemist. Kuidagi see Gorbatšovil õnnestus.
Gorbatšovi taust oli kirju. Ühest küljest nägi ta lapsena oma silmaga maainimeste vaevamist ja represseerimist, teisest küljest kujundas teda 1960ndate aastate optimistlik lootus, et sotsialistlik süsteem on hea – et selles peitub «tohutu potentsiaal», nagu tõsimeeli arvas ka tema soosija Juri Andropov – ja et tarvis on vaid see süsteem puhastada vigadest ning eksitustest, anda talle «hapnikku ja uut hingamist».
Vastuoluline tõik on seegi, et noore ja võrdlemisi liikuva mõistusega parteitähe teiseks soosijaks kujunes legendaarselt ilmetu ideoloogiavalvur, poliitbüroo raudvara Mihhail Suslov.
Surmahaige riigi pärija
Üliriigi juhiks ei saada kogemata ega ka mitte põhjusel, et kedagi teist parasjagu võtta pole. Gorbatšov oli kõvasti üle keskmise võimetega mees. Tal oli isiklikku sarmi, ta oli kiire ja paindliku mõtlemisega ning, nagu märgib Michael Dobbs raamatus «Maha suur vend!», mõjus Lääne riigijuhtidele hiljem väga positiivselt tema komme kõneldes oma vestluspartnerile kartmatult silma vaadata.
Jah, Gorbatšov armastas palju rohkem rääkida kui kuulata, tema jutt oli sageli edev ja tühjalt targutav, kuid see oli ikkagi mäekõrguselt üle endiste parteibosside hoopis sisutust liturgilisest pominast.
Gorbatšov pidas oma kõned suuremalt jaolt peast, sellal kui keskmisel parteituusal oli raskusi nende mahalugemisegagi.
Niisiis sisenesid NLKP KK Poliitbüroo liikmed 11. märtsil 1985. aastal keskkomitee marmorpõrandaga saali ja kõnepulti astus Andrei Gromõko.
Ta teatas haudvaikusse tardunud auditooriumile, et poliitbüroo on jõudnud üksmeelsele otsusele «soovitada» keskkomiteel valida uueks peasekretäriks ehk gensek’iks (generalnõi sekretar) Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi.
See avaldus oli ilmseks kergenduseks ja saalist lahvatas vastu aplaus. Kaasa aplodeerisid needki keskkomitee liikmed, kes alles äsja olid Gorbatšovi vastu olnud, sest tsaar on tsaar. Ka poliitbüroo otsus polnud ju päris üksmeelne.
Näiteks organiseeris Ligatšov asja nii, et kaks potentsiaalset Grišini toetajat, Kunajev ja Štšerbitski, istungilt puudusid. Või vähemalt on esitatud versioon, et see oli organiseeritud. Nüüd polnud sellel kõigel enam mingit tähtsust.
Gorbatšov, kes erinevalt Andropovist ja Tšernekost polnud küll ise surmahaige, päris kummatigi surmahaige impeeriumi. N Liit lagunes järgneva kuue aastaga, ja koos temaga läks igaveseks minevikku nõukogulik sotsialismimudel.
Teame ka, et Gorbatšov seda ei kavandanud ega ette ei näinud. On öeldud, et tema peamine tarkus seisnes selles, et ta ei hakanud tõsiasjade karmile loogikale (üldjuhul) vastu. Kuid on öeldud ka, et see ei tulnud tarkusest, vaid otsustusvõimetusest. Kui nii, siis võib seda õnnelikuks asjaoluks pidada.