Kuidas valges mantlis Eesti teatrimehed Moskvas kinni peeti
 Andres Laasik
 GITIS-e Eesti stuudios õppinud rahvakunstnikud tähistasid laupäeval poole sajandi möödumist kooli lõpetamisest
|
 |
|
Silvia Laidla selja taga pildistavat Kaljo Kiiska jälgis samal ajal videokaamera, mis rahvakunstniku dokumentaalfilmile jäädvustab.
Foto: Marko Mumm |
|
Kui me Ervin Abeliga 1950. aastal Moskvasse saabusime, olid meil seljas valged mantlid, mis olid tol ajal Euroopas moes. Miilits peatas meid pidevalt, pidas välismaalasteks, kontrollis dokumente,” meenutas eestlase elu Nõukogude Liidu südames Tõnis Kask.
Veel kummalisemalt läks Arvo Kruusemendil, kes valges mantlis Punasele väljakule sammus, seisatas ja tuldud teed tagasi minema hakkas. Ta aeti autosse, veeti julgeolekusse ja seletamist oli pikalt.
Südamlik suhtumine
Ometi mäletavad GITIS-e stuudiolased Moskva ajast just inimlikult sooja suhtumist, mille osaliseks nad kõik said. “Meisse suhtuti väga hästi, ei öeldud meile ei tðuhhonets ega faðist, õpi ainult…” iseloomustas koolis valitsevat õhkkonda Jaanus Orgulas.
Ometi tundub täna, et paljudel juhtudel olid Moskvasse õppima mineku motiivid poliitilised – nii sai kergemini põgeneda eemale oma mahasalatud ankeediandmetest. Kolm meest: Kaljo Kiisk, Hans Luik ja Lembit Anton olid Saksa sõjaväes, viimane teenis kindralkomissar Litzmanni kaitseteenistuses raudristigi välja. Politseipataljonidest oli pärit üks.
Paljud mehed ei elanud meie päevadeni, kui võis vabamalt oma minevikust rääkima hakata. Aastakäigunumbrite järgi võis “valel poolel sõdinuid”, nagu tollal öeldi, olla rohkemgi. Kaks meest olid Punaarmeest, Laskurkorpuses oli Vello Rummo, Ben Drui aga sõdis tankivägedes. “Ta kiitis pidevalt oma tanki T-34,” meenutasid kaasüliõpilased.
Paljud arreteeriti
Ometi ei läinud eestlaste Moskvas õppimine kadudeta – neli tudengit arreteeriti. “Nad lihtsalt kadusid ühel hetkel ära,” meenutas Tõnis Kask. Aga selle poolest ei olnud GITIS-e eestlaste stuudio erandlik, tudengeid kadus ära ka venelaste kursustelt, leedulaste stuudiost kadus kaks meest. Aeg oli selline – NKVD pidi plaani täitma. Elati üle Endla Hermanni korraldatud jõulukuusk ja salajased Ameerika Hääle kuulamised ühikas.
“Me hoidsime kokku nagu juudid,” iseloomustas tollast kambavaimu Orgulas. Kursusel oli ka oma koputaja – julgeoleku poolt sisse sokutatud Olev Padar, kes jõi ennast Moskvas põhja ja visati koolist välja.
Kursuse juhendaja Sudakov olevat öelnud, et kui kursuselt tuleb neli, parimal juhul viis näitlejat, siis on juba hästi läinud.
GITIS-e Eesti stuudio näitlejaid näeb lavalaudadel tänaseni. Sovetiajal antud aunimetusigi on jagunud ohtralt: kolm rahvakunstnikku ja 12 teenelist. Eri võimude aumärke on terve kursuse peale nii palju, et igaühele jätkuks vähemalt üks.
Endised GITIS-e tudengid leidsid, et Eesti riik võiks autasustada ka kooli, mis neile nii väärt hariduse andis. “See on lihtne, kool asub kohe saatkonna juures, üle tänava,” ütles mitmel korral Vene teatri direktori ametit pidanud Olev Kitsas.
Moskvas saadi osa teatri suur-sündmustest. Nii meenutati näiteks, kuidas eesti tudengid nägid Moskva Kunstiteatri suure staari Boris Dobronravovi mängu tsaar Fjodorina kuulsas Stanislavski lavastuses. See kujunes ta viimaseks, sest näitleja kukkus pärast etendust kokku.
Kui pärast lõpetamist 1953 sai kursuse tuumik tööd Draamateatris, siis peagi jätkus neid ka mujale, sealjuures teatriga külgnevatele aladele. Üheksa inimest on teinud tööd Eesti Televisioonis, kolm olnud ETV peare-þissöörid. Kask vedas menukat telesarja “Õnne 13” möödunud hooajani.
Kaljo Kiisa sõnul nad Moskvas õppides erilist filmipisikut ei saanud. “Kinoinstituudi poistega mängisime sõpruskohtumistel palli, kuid filmi tõus tuli hiljem ning ka kontaktid ja suhted vene filmitegijatega. Mul seisab siiani riiulis Andrei Tarkovski kirjutatud stsenaarium “Hoffamanniaana”, mille ta andis mulle pärast “Hullumeelsuse” nägemist. Ütles, et tee ära. Tegelikult on selle stsenaariumi aeg praegu, kui saab kasutada arvutiefekte.”
Everit pidi kaua veenma
Kiisk, Kruusement ja Kromanov said Eesti sündivas filmitööstuses tööd, sest tegijaid ei olnud. Tänaseks on kõik kolm meest klassikud. Kes ei teaks nende vändatud filme: “Viimne reliikvia”, “Kevade”, “Nipernaadi”. “Ma ei räägi endast, Griða ja Arvo lasid 9 ja 10 vahele,” võttis gitislaste filmikunstipanuse kokku Kaljo Kiisk.
Kursuse priimuseks peetakse üldiselt esimest kursusevanemat Jaanus Orgulast, kes käitus aktiivselt kriisiolukorras. Pärast arreteerimisi ja väljakukkumisi käis Orgulas Eestis kursusele täiendust otsimas ja tõi Moskvasse õppima uued tudengid, kelle hulgas oli ka Ita Ever. Teda tuli kaks korda jutuajamisega töödelda, enne kui ta teatrikooli minema soostus.
Putru saab ilma rahata
Suvel tegi Eesti gitislaste kolmeliikmeline delegatsioon viisakusvisiidi oma alma materisse. Orgulas, Kiisk ja Virve Kiple käsid Venemaa Teatriakadeemiaks ümber nimetatud kõrgkoolis, kus neid võttis vastu rektor.
“Rektori nimi on Hmelnitskaja,” kandis Kiisk sõidust kaaslastele ette. “Meile näidati saale ja koridore – samasugune nagu meie ajal!” Orgulas leidis ka erinevusi: “Seda vinigretti ja batoonsaia, mis meie ajal, puhvetist enam ei saa. Aga puder on ilma rahata!” “Meie ajal olid leib ja sinep ilma rahata,” kommenteerisid asjade käiku daamid.
Käidi ka õpetaja haual, kus tuli kogeda üllatust. “Novodevitði kalmistu on häbiväärselt korrast ära,” ütles Orgulas. “Seal on ju Venemaa ajud! Ka meie pedagoogi haud on korrast ära.”
GITIS-e Eesti stuudiost on kavas välja anda mälestusteraamat, mida paneb kokku Virve Koppel ja kirjastab teatriliit. Kiiska saatis aga kursusekaaslastega kohtumisel kaamera – Jüri Sillart teeb temast tõsielufilmi.
|
Uudised
VE: GITISe Eesti stuudio
(11.11.2003)
Foto: Marko Mumm
Kui me Ervin Abeliga 1950. aastal Moskvasse saabusime, olid meil seljas valged mantlid, mis olid tol ajal Euroopas moes. Miilits peatas meid pidevalt, pidas välismaalasteks, kontrollis dokumente,” meenutas eestlase elu Nõukogude Liidu südames Tõnis Kask.
Veel kummalisemalt läks Arvo Kruusemendil, kes valges mantlis Punasele väljakule sammus, seisatas ja tuldud teed tagasi minema hakkas. Ta aeti autosse, veeti julgeolekusse ja seletamist oli pikalt.
Südamlik suhtumine
Ometi mäletavad GITIS-e stuudiolased Moskva ajast just inimlikult sooja suhtumist, mille osaliseks nad kõik said. “Meisse suhtuti väga hästi, ei öeldud meile ei tðuhhonets ega faðist, õpi ainult…” iseloomustas koolis valitsevat õhkkonda Jaanus Orgulas.
Ometi tundub täna, et paljudel juhtudel olid Moskvasse õppima mineku motiivid poliitilised – nii sai kergemini põgeneda eemale oma mahasalatud ankeediandmetest. Kolm meest: Kaljo Kiisk, Hans Luik ja Lembit Anton olid Saksa sõjaväes, viimane teenis kindralkomissar Litzmanni kaitseteenistuses raudristigi välja. Politseipataljonidest oli pärit üks.
Paljud mehed ei elanud meie päevadeni, kui võis vabamalt oma minevikust rääkima hakata. Aastakäigunumbrite järgi võis “valel poolel sõdinuid”, nagu tollal öeldi, olla rohkemgi. Kaks meest olid Punaarmeest, Laskurkorpuses oli Vello Rummo, Ben Drui aga sõdis tankivägedes. “Ta kiitis pidevalt oma tanki T-34,” meenutasid kaasüliõpilased.
Paljud arreteeriti
Ometi ei läinud eestlaste Moskvas õppimine kadudeta – neli tudengit arreteeriti. “Nad lihtsalt kadusid ühel hetkel ära,” meenutas Tõnis Kask. Aga selle poolest ei olnud GITIS-e eestlaste stuudio erandlik, tudengeid kadus ära ka venelaste kursustelt, leedulaste stuudiost kadus kaks meest. Aeg oli selline – NKVD pidi plaani täitma. Elati üle Endla Hermanni korraldatud jõulukuusk ja salajased Ameerika Hääle kuulamised ühikas.
“Me hoidsime kokku nagu juudid,” iseloomustas tollast kambavaimu Orgulas. Kursusel oli ka oma koputaja – julgeoleku poolt sisse sokutatud Olev Padar, kes jõi ennast Moskvas põhja ja visati koolist välja.
Kursuse juhendaja Sudakov olevat öelnud, et kui kursuselt tuleb neli, parimal juhul viis näitlejat, siis on juba hästi läinud.
GITIS-e Eesti stuudio näitlejaid näeb lavalaudadel tänaseni. Sovetiajal antud aunimetusigi on jagunud ohtralt: kolm rahvakunstnikku ja 12 teenelist. Eri võimude aumärke on terve kursuse peale nii palju, et igaühele jätkuks vähemalt üks.
Endised GITIS-e tudengid leidsid, et Eesti riik võiks autasustada ka kooli, mis neile nii väärt hariduse andis. “See on lihtne, kool asub kohe saatkonna juures, üle tänava,” ütles mitmel korral Vene teatri direktori ametit pidanud Olev Kitsas.
Moskvas saadi osa teatri suur-sündmustest. Nii meenutati näiteks, kuidas eesti tudengid nägid Moskva Kunstiteatri suure staari Boris Dobronravovi mängu tsaar Fjodorina kuulsas Stanislavski lavastuses. See kujunes ta viimaseks, sest näitleja kukkus pärast etendust kokku.
Kui pärast lõpetamist 1953 sai kursuse tuumik tööd Draamateatris, siis peagi jätkus neid ka mujale, sealjuures teatriga külgnevatele aladele. Üheksa inimest on teinud tööd Eesti Televisioonis, kolm olnud ETV peare-þissöörid. Kask vedas menukat telesarja “Õnne 13” möödunud hooajani.
Kaljo Kiisa sõnul nad Moskvas õppides erilist filmipisikut ei saanud. “Kinoinstituudi poistega mängisime sõpruskohtumistel palli, kuid filmi tõus tuli hiljem ning ka kontaktid ja suhted vene filmitegijatega. Mul seisab siiani riiulis Andrei Tarkovski kirjutatud stsenaarium “Hoffamanniaana”, mille ta andis mulle pärast “Hullumeelsuse” nägemist. Ütles, et tee ära. Tegelikult on selle stsenaariumi aeg praegu, kui saab kasutada arvutiefekte.”
Everit pidi kaua veenma
Kiisk, Kruusement ja Kromanov said Eesti sündivas filmitööstuses tööd, sest tegijaid ei olnud. Tänaseks on kõik kolm meest klassikud. Kes ei teaks nende vändatud filme: “Viimne reliikvia”, “Kevade”, “Nipernaadi”. “Ma ei räägi endast, Griða ja Arvo lasid 9 ja 10 vahele,” võttis gitislaste filmikunstipanuse kokku Kaljo Kiisk.
Kursuse priimuseks peetakse üldiselt esimest kursusevanemat Jaanus Orgulast, kes käitus aktiivselt kriisiolukorras. Pärast arreteerimisi ja väljakukkumisi käis Orgulas Eestis kursusele täiendust otsimas ja tõi Moskvasse õppima uued tudengid, kelle hulgas oli ka Ita Ever. Teda tuli kaks korda jutuajamisega töödelda, enne kui ta teatrikooli minema soostus.
Putru saab ilma rahata
Suvel tegi Eesti gitislaste kolmeliikmeline delegatsioon viisakusvisiidi oma alma materisse. Orgulas, Kiisk ja Virve Kiple käsid Venemaa Teatriakadeemiaks ümber nimetatud kõrgkoolis, kus neid võttis vastu rektor.
“Rektori nimi on Hmelnitskaja,” kandis Kiisk sõidust kaaslastele ette. “Meile näidati saale ja koridore – samasugune nagu meie ajal!” Orgulas leidis ka erinevusi: “Seda vinigretti ja batoonsaia, mis meie ajal, puhvetist enam ei saa. Aga puder on ilma rahata!” “Meie ajal olid leib ja sinep ilma rahata,” kommenteerisid asjade käiku daamid.
Käidi ka õpetaja haual, kus tuli kogeda üllatust. “Novodevitði kalmistu on häbiväärselt korrast ära,” ütles Orgulas. “Seal on ju Venemaa ajud! Ka meie pedagoogi haud on korrast ära.”
GITIS-e Eesti stuudiost on kavas välja anda mälestusteraamat, mida paneb kokku Virve Koppel ja kirjastab teatriliit. Kiiska saatis aga kursusekaaslastega kohtumisel kaamera – Jüri Sillart teeb temast tõsielufilmi.