Linnapead kammivad tuka siledaks, maavanemad nööbivad pintsaku kinni ja ministrid kohendavad lipsu. Kultuuritöötajad lisavad huultele puna. “Televisioon tuli,” käib ürituste korraldajate seast läbi rahulolev kahin, kui ETV logoga märgistatud Suzuki veeretab kohale Ago Gaškovi, kelle kohalolek lisab Virumaa sündmustele kaalu – “Aktuaalse kaamera” uudisekünnis on ületatud.
Teda on palju, ta on erudeeritud, ta on pühendunud tööle, ta on äkkvihaga – kas võtad sellest nimekirjast midagi omaks?
Teda on palju? Ma olen oma parimas kaalus! Äkkvihaga… (paus) noh… (paus). Mõnikord ma jah ütlen halvasti – mõnikord. Erudeerituse kohta võib öelda niimoodi, et iga inimene arvab muidugi, et ta on erudeeritud. Kas ta seda alati on? Ma võin kõik omaks võtta ja kõik ümber lükata, mida vaja on?
Need on lihtsalt sinuga ühe katuse all töötanud inimeste arvamused sinust, kelle eetritagust häält “Aktuaalses kaameras” kuuldes käratakse siinkandi kodudes lapsed ja naised teleka ees vait – Virumaa on eetris!
Ei usu, et see nii on.
Usu ikka. Kas sa oled Virumaa sündmusi kajastades mõnikord ka oma põhimõtetega vastuollu läinud? Et ülemus tahab ühte, sina teist.
Me oleme alati kokkuleppele jõudnud – mina vähemalt arvan nii. Ma ei tea, kas ka ülemused.
Kas oled ka mõne kohtuprotsessi kaela saanud?
On juhtunud, aga see oli nii ammu. See oli tööõnnetus ja sellest ma ei räägi.
Kas sa uudiste asemel jutusaateid ei taha teha? Alex Lepajõe kombel “mu daamid ja härrad” kilgates laua taga istuda või Tondi moodi pada panna?
Nagu Lepajõe ma ei taha istuda. Mulle meeldib teha aeg-ajalt raadios “Argipäeva” saadet. Seda juhtub õnneks harva – liiga tihti hakkaks tüütuks muutuma. Midagi sellist meeldiks mulle ka teles teha – nagu oli omal ajal “Suures plaanis”, kus sai avaldada oma isiklikku vaatenurka ja televõimalustega rohkem mängida kui uudistes.
Sa alustasidki ju raadioajakirjanikuna. Praegu raadiot ikka kuulad veel?
Mõnikord “Argipäeva”, mõnikord hommikuprogrammi, aga üha vähem ja vähem: mul on kahju, et Kersna seda enam ei tee. Saatejuht peab olema raadios irooniline – heatahtlikult irooniline. Igal juhul ei pea raadios olema hüsteerilisi tädisid – vabandust! – ja pudistavaid noorukeid nagu praegu.
“Mis sa neist närustest nelkidest ostad, võta parem gladioolid – nii ilusad lilled,” jagasid sa mulle kord lillepoes soovitusi. Tõsi küll, see oli sada aastat tagasi, kui sa ise gladioole kasvatasid. Enam mitte?
Kui pensionile lähen, siis hakkan uuesti. Praegu ei kasvata ma midagi.
Kasvatad ikka – kolme poega.
Ma kardan, et nad kasvavad ise, vähemalt naine kasvatab neid minust rohkem. Küsi mu käest parem miljonidollarilise vaate kohta! (Gaškov lööb lahti Maalehe tele- ja raadiokava, kus “Aktuaalse kaamera” Tartu korrespondent nimetab miljonidollariliseks vaateks oma töötoa aknast avaneva pilti.) Jah, ma arvan, et see Tartu vaade on kindlasti miljoni dollari vaade, aga kas tead, kus on Eesti ainus õige miljoni dollari vaade?
Ei tea.
See võiks avaneda Narvas Aleksandri kiriku platsi kõrvalt, kui sinna ehitada viisakas maja vaatega kahele kindlusele. See võiks olla koht, kus Eesti Televisiooni hommikuprogramm Eesti esimese päikesetõusu ajal eetrisse läheb. Aga seda ilmselt ei juhtu.
Räägime vaatest sinu töötuppa, kus pidi avanema “loominguline” segadus, mis ei lase telekalgi välja paista.
Ma ei näegi praegu telekat – antenn varastati ära. Kohtla-Järvel varastatakse ju kõik ära, mis jääb väljapoole taraga piiratud ala. Tegelikult seal ei ole nii suur kaos, kui tundub.
Milline on sinu ja lipsu suhe?
Mul on ta olemas. Mul on isegi mitu lipsu olemas. Aga miks ma peaksin tööle lipsuga minema?
Mina ka ei tea. Mõned lihtsalt arvavad, et peaksid – et viisakam välja näha.
Kui ma Tallinnas tööle hakkan, siis panen lipsu ette. Aga mul ei ole kavaski sinna minna – Tallinna küll mitte.
Aga mujale?
Kas sind ei ole Kohtla-Järve aeg-ajalt ära tüüdanud?
Ma elan õnneks Jõhvis.
Kui niimoodi jätkub, siis läheb Jõhviga varsti samamoodi kui Kohtla-Järvega, ma arvan. Jõhvi on Eesti suurima maakonna keskus, aga siin me istume – kohas, kuhu saab sisse kaardiga. (Istume Privaadis.) Ma ei ole seda kaarti põhimõtteliselt ostnud. Selleks, et siin linnas saaks kusagil rahulikult istuda, peame me ostma kaardi – see on absurd! Siin all on pubi, kus mängib hästi kõva tümps. Millegipärast arvatakse siin linnas, et kõva tümps loob miljöö – ka poodides, kus sina ei kuule müüjat ja tema sind, ja kui keeled on ka veel erinevad, siis… ei ostagi sellest poest. Ostan mujalt – Rakverest või Narvast või Tartust.
Kuidas sa saad läbi Ragnar Kondiga, kes vahendab “Aktuaalsesse kaamerasse” uudiseid Eesti lõunapoolsest küljest? Räägitakse, et ei saa.
Mina ja Kond ei saa läbi? Kes seda räägib? Ma küsin Kondi käest, kas me saame läbi või ei saa. Me saame läbi!
Igal juhul ei pidavat sulle meeldima, kui teid võrreldakse ja leitakse, et olete ühtemoodi.
Noh… (Gaškov kehitab õlgu. Ja teeb seda veel üks kord.) Läheme järgmise küsimuse juurde. Ma ei tea, kust seda võetakse, et me läbi ei saa. See on tõesti jama. Mis küsimused sul seal veel on?
Vähe kajastad Virumaa sporti, kurdetakse.
Korraliku spordiloo tegemine võtab ikka ropult aega. Sa mõtle ise – jalgpallimatð kestab ligi kaks tundi, pärast peab selle materjali ju veel üle vaatama. Ei jõua kõike teha, arvestades selle maakonna röögatut suurust.
Kuidas on hispaania keeles “tere”?
Praegusel kellaajal buenos dias – tere hommikust!
Su kunagine hispaania keele õpetaja rääkis, et sa haarad kõike lennult. Ka rootsi keelt oled õppinud. Kas saaksid nendes keeltes ka saate tegemisega hakkama?
Saate tegemisega mitte, õlut võin küll tellida.
Olgu inimene või minister – kui ta on loll, siis tema ametipostile vaatamata sa temaga lugu tegema ei lähe, teavad su kolleegid rääkida.
Meil on siin Eesti Vabariigis tõepoolest olnud selliseid ministreid, kelle käest ei ole mõtet midagi küsida ja aega selle peale raisata. Samal ajal mõne teise inimese pärast tasub oodata ka päevakese ja rohkemgi. Ja see inimene ei pea sugugi minister olema.
Päevakese ja kauemgi! Ma mäletan, kui Mäetaguse restaureeritud mõisahoone avamistseremoonia hilines mõned minutid, panid sa pillid kotti ja tuiskasid minema.
Tõenäoliselt oli mul valida ja me läksime mujale lugu tegema. Ilmselt oli mul selle mõisaloo saatesse pakkumisega ka suuri raskusi.
Aeg-ajalt treid sa lehte nupukesi. Kas sa kujutad ennast ette kirjutava ajakirjanikuna – hommikust õhtuni, hommikust õhtuni, lehekülgede kaupa?
Kujutad sa ennast ette teleajakirjanikuna – hommikust õhtuni, õhtust hommikuni? Mis seal vahet on? Töö on töö. Aga teles on kahtlemata kõige huvitavam, kui võrrelda kõiki neid võimalikke kanaleid.
Paari kuu eest sai sul teles viisteist aastat täis. Kas paned järgmised viisteist veel?
Keegi ei tea. Viisteist aastat – oota, issand, pensionini on veel 20 aastat aega!
Sul on varsti sünnipäev tulemas – jõulu esimesel pühal. Kui vanaks sa siis saadki?
Nelikümmend kolm.
Mees parimas eas.
Ajakirjaniku kohta veel noorgi. Ma loodan, et see aeg on möödas, kus Eesti oli lapsajakirjanike maa.
Sa oskad kultuurisündmusi kajastada, sa oskad tööstusest rääkida – põlevkiviga seotu on sinu kui hariduselt geoloogi jaoks arusaadav nagu ükskordüks.
Aga põlevkivi on ju huvitav – tõesti huvitav! Minu arvates on see siin üks huvitavamaid asju, millest rääkida. Öeldakse, et see on iganenud ja minevikuvärk ning Eesti peaks põlevkivikaevandamise üldse lõpetama. Vastupidi – seda tuleb arendada, arvan mina.
Arvan mina… Kuhu sa oma arvamuse paned, kui uudised peavad olema erapooletud?
Mis sa ise arvad sellest, kui objektiivne võib ajakirjandus olla?
See on liiga igihaljas teema.
Mõned arvavad, et erapooletus on näiteks see, et Keskerakonna kohta ei tohi midagi halvasti öelda, nagu kommentaaridest võib lugeda.
Kas sa loed neid kommentaare sageli – kõikvõimalikest portaalidest?
Kui ma loen, siis ma loen Postimehe või Eesti Päevalehe või Põhjaranniku omi. Delfi omi mitte, seal on liiga palju müra.
Kui sageli sa ise seal sõna võtad?
Väga, väga, väga harva, kui pean seda tõesti vajalikuks.
Kas teed seda reeglina oma nime all?
Reeglina, aga reeglites on erandeid.
Intervjuu lõppedes tuleb igaks juhuks küsida, kas on midagi sellist, mida ajakirjanik ei märganud küsida. Ma siis küsin su käest.
Tead, mis on mu õudusunenägu? Neid on isegi kaks. Esimene on see, et ma olen kaotanud ära auto – olen parkinud kuskile, kust ma teda enam üles ei leia. Ja teine, et ma olen sõnas “Virumaa” klaviatuuril segamini ajanud kaks kõrvutiasuvat tähte – kui see peaks eetrisse jõudma, siis ma ei tea, mis saaks. (Need tähed on r ja t.)
TIIA LINNARD
Laupäev, 7.12.2002
xxx
Kohtla-Järve linnavalitsus loodab võita soojasõja populismiga
Kohtla-Järve linnas ei suudeta juba aastaid lahendada umbes kahekümne korteriühistu ja soojafirma vahelist vastuolu.
Enam-vähem sama järjekindlusega, nagu vahelduvad aastaajad, keeravad aktsiaseltsi Kohtla-Järve Soojus töötajad talve kõige külmemal ajal kinni korteriühistu Kalevi 16 soojakraanid.
Kalevi 16 on 120 korteriga maja Kohtla-Järve ühe peatänava ääres. Korteriühistu juhid ja soojafirma juhid ei leia ühist keelt, kuidas sõlmida soojavarustuse lepingut.
Korteriühistu juhid on kindlalt veendunud, et soojafirma peab sõlmima lepingu iga korterivaldajaga eraldi. Soojafirma viitab seadustele, mis kohustavad sõlmima lepingut maja valdajaga, antud juhul korteriühistuga.
Vastuolu on viinud füüsiliste kontaktideni soojafirma töötajate ja majaelanike vahel, igatahes on Kohtla-Järve Soojuse jurist esitanud politseile avalduse, milles süüdistab maja elanikke selles, et need võtsid ühelt nende töötajalt ebaseaduslikult vabaduse, sulgedes ta mõneks ajaks soojasõlme.
Praegu meenutab maja hoov välilaagrit. Elanikud on püstitanud telgi, et valvata soojasõlmi ja trassikaeve. Keegi vedas möödunud nädalal kaevuluukidele killustikukoormad.
Laupäeval arutas linna soojamajanduse olukorda Kohtla-Järve linnavolikogu. Istungit jälgisid ka korteriühistute esindajad. “Kalevi 16 elanike ettepanek on, et soojafirma sõlmiks meiega ajutise lepingu, kuni kestab kohtuvaidlus,“ ütles üks Kalevi 16 elanikest, Valeri Kiviselg.
Kohtla-Järve linnavõimud soovivad soojatrasse taas linna valdusse saada. Linnavolikogu esimehe Valeri Korbi sõnul saab sel moel lahti Kohtla-Järve Soojuse monopolist. “Linnas on teisigi firmasid, mis Järve linnaosale soojust annaksid,“ ütles Korb, lugedes üles kolm-neli ettevõtet, mis oleksid nõus linna kütma.
Linnavolikogu energeetikust liige Jüri Utt arvas, et trasside taasmunitsipaliseerimisest pole kasu. “Võlgnikud on ja jäävad, tuleb tegelda nendega,“ ütles Utt. Veetrassid kuuluvad linnale, ent see pole päästnud võlgnikega maju vee kinnikeeramisest.
Kohtla-Järve Soojuse omanikud on Eesti Energia ja Kohtla-Järve linn. Eesti Energia finantsdirektor Sandor Liive, kes on ka Kohtla-Järve Soojuse nõukogu esimees, on nimetanud Kohtla-Järve linna käitumist ebaeetiliseks. Eesti Energia on investeerinud soojatrasside uuendamiseks kümneid miljoneid kroone.
Kohtla-Järve Soojuse juhatuse esimees Toomas Niinemäe on veendunud, et linn ei saa soojavõrku niisama lihtsalt tagasi. “Sellel majal pole aga meiega ühtki kehtivat lepingut,“ kinnitas Niinemäe.
Samal ajal kasutab korteriühistu juba novembri lõpust alates soojust ebaseaduslikult. Soojafirma nõuab seetõttu ühistult soojuse kolmekordset hinda. Niinemäe sõnul on Kohtla-Järve Soojus nõus sõlmima ainult tüüplepinguid, ühelegi tarbijale erandit ei tehta.
Korteriühistute hirm tüüplepingute ees on mõistetav. Nad ei taha, et soojavõla pärast kannataksid korralikud maksjad. Tüüplepingu järgi aga vastutab võlglaste eest korteriühistu.
Kohtla-Järve Soojuse jäik positsioon on samuti mõistetav. Enamik korteriühistuid on soojafirma lepingutega nõustunud. Kui nüüd mingi järeleandmine teha, kannaksid ülejäänud linnaelanikud firma piltlikult öeldes kivihaaval laiali. See soojafirma on juba kord pankroti äärel olnud. Firma makseraskuste põhjus oli just nimelt klientide hiigelvõlg. Ent praegugi jääb soojafirmal umbes kümnendik rahast saamata.
Raske on aga mõista Kohtla-Järve linnajuhte. Probleemide lahendamise asemel võetakse ette populistlikke samme, samas pole suudetud otsustada, kuidas vältida raharaiskamist, küttes suurte majade tühje kortereid.
Elanikel lubatakse kortereid üle viia alternatiivküttele, mõtlemata sellele, et tulemuseks on suurmajade küttesüsteemide tasakaalu rikkumine.
“Gaasiküte tuleb odavam ainult teiste korterite arvel,” ütles Niinemäe, kelle sõnul on tehtud uuring, mis näitas, et keset maja asuvas kütmata korteris püsib talvel 14-kraadine temperatuur, sest ümbritsevate korterite seinad, põrand ja lagi akumuleerivad soojust.
Ago Gaškov
xxx
Virulased tunnustasid Purtse linnuses telemehi Ago Gaškovi ja Jaak Eelmetsa
22. juuni 2007
Autor: Rein Sikk
Virumaa reporteritele avaldati tunnustust aastatepikkuse integratsioonitöö eest.
Eile tunnustati Purtse linnuses Ida- ja Lääne-Virumaa piiril ETV reporterit Ago Gaškovi ja operaator Jaak Eelmetsa, tänu kellele jõuab eetrisse suurem osa Virumaa võlust ja valust.
Soov telemeeste tänamiseks tuli rahva hulgast pärast ärevaid aprillipäevi. Siis kirjutas seitse Virumaa kultuuritegelast avaliku kirja, mis ilmus kohalikes ajalehtedes. Allkirja andnute hulgas olid näiteks Narva sümfooniaorkestri dirigent Anatoli Štšura, Rakvere teatri juht Üllar Saaremäe, Sillamäe muusikakooli juht Galina Kuznetsova, Avinurme kultuuriedendaja Ülle Tooming. Nad kutsusid üles meeles pidama neid inimesi, kes on tegelenud sisulise integratsiooniga aastakümneid. Konkreetselt peeti silmas Gaškovi ja Eelmetsa. Kultuurirahvas kutsus erasektorit üles Virumaa reportereid meeles pidama.
Eile anti Gaškovile ja Eelmetsale Purtses üle E-Betoonelemendi ning teiste Virumaa ettevõtjate tunnustus. Kohal oli mitmest rahvusest õnnitlejaid üle Virumaa, eraldi avaldas soovi ajakirjanikele kiidulaulu laulda Mäetaguse meesansambel.
Kiitmine algas telemeeste traditsioonilise hilinemisega, põhjuseks kiire eetriloo üles-võtmine Tapa polügoonil. Kiitmine lõppes aga improviseeritud pressikonventsiga, kus tavaliselt ise küsimusi esitavad mehed pidid vastama igasugustele veidratele pärimistele. Näiteks tuli selgitada trilobiitite suguelu mõju Virumaa energeetikale.
Koosolnud tõdesid, et samalaadseid, Virumaa ühendajate meelespidamisi võiks olla tulevikuski, praegu ajavad nii Ida- kui ka Lääne-Viru maakond pigem oma asja, unustades ühisosa.
xxx
Uudised
VE: Gaškov, Agu – teleajakirjanik
Teda on palju, ta on erudeeritud, ta on pühendunud tööle, ta on äkkvihaga – kas võtad sellest nimekirjast midagi omaks?
Laupäev, 7.12.2002
xxx
Kohtla-Järve linnavalitsus loodab võita soojasõja populismiga
Kohtla-Järve linnas ei suudeta juba aastaid lahendada umbes kahekümne korteriühistu ja soojafirma vahelist vastuolu.
Enam-vähem sama järjekindlusega, nagu vahelduvad aastaajad, keeravad aktsiaseltsi Kohtla-Järve Soojus töötajad talve kõige külmemal ajal kinni korteriühistu Kalevi 16 soojakraanid.
Kalevi 16 on 120 korteriga maja Kohtla-Järve ühe peatänava ääres. Korteriühistu juhid ja soojafirma juhid ei leia ühist keelt, kuidas sõlmida soojavarustuse lepingut.
Korteriühistu juhid on kindlalt veendunud, et soojafirma peab sõlmima lepingu iga korterivaldajaga eraldi. Soojafirma viitab seadustele, mis kohustavad sõlmima lepingut maja valdajaga, antud juhul korteriühistuga.
Vastuolu on viinud füüsiliste kontaktideni soojafirma töötajate ja majaelanike vahel, igatahes on Kohtla-Järve Soojuse jurist esitanud politseile avalduse, milles süüdistab maja elanikke selles, et need võtsid ühelt nende töötajalt ebaseaduslikult vabaduse, sulgedes ta mõneks ajaks soojasõlme.
Praegu meenutab maja hoov välilaagrit. Elanikud on püstitanud telgi, et valvata soojasõlmi ja trassikaeve. Keegi vedas möödunud nädalal kaevuluukidele killustikukoormad.
Laupäeval arutas linna soojamajanduse olukorda Kohtla-Järve linnavolikogu. Istungit jälgisid ka korteriühistute esindajad. “Kalevi 16 elanike ettepanek on, et soojafirma sõlmiks meiega ajutise lepingu, kuni kestab kohtuvaidlus,“ ütles üks Kalevi 16 elanikest, Valeri Kiviselg.
Kohtla-Järve linnavõimud soovivad soojatrasse taas linna valdusse saada. Linnavolikogu esimehe Valeri Korbi sõnul saab sel moel lahti Kohtla-Järve Soojuse monopolist. “Linnas on teisigi firmasid, mis Järve linnaosale soojust annaksid,“ ütles Korb, lugedes üles kolm-neli ettevõtet, mis oleksid nõus linna kütma.
Linnavolikogu energeetikust liige Jüri Utt arvas, et trasside taasmunitsipaliseerimisest pole kasu. “Võlgnikud on ja jäävad, tuleb tegelda nendega,“ ütles Utt. Veetrassid kuuluvad linnale, ent see pole päästnud võlgnikega maju vee kinnikeeramisest.
Kohtla-Järve Soojuse omanikud on Eesti Energia ja Kohtla-Järve linn. Eesti Energia finantsdirektor Sandor Liive, kes on ka Kohtla-Järve Soojuse nõukogu esimees, on nimetanud Kohtla-Järve linna käitumist ebaeetiliseks. Eesti Energia on investeerinud soojatrasside uuendamiseks kümneid miljoneid kroone.
Kohtla-Järve Soojuse juhatuse esimees Toomas Niinemäe on veendunud, et linn ei saa soojavõrku niisama lihtsalt tagasi. “Sellel majal pole aga meiega ühtki kehtivat lepingut,“ kinnitas Niinemäe.
Samal ajal kasutab korteriühistu juba novembri lõpust alates soojust ebaseaduslikult. Soojafirma nõuab seetõttu ühistult soojuse kolmekordset hinda. Niinemäe sõnul on Kohtla-Järve Soojus nõus sõlmima ainult tüüplepinguid, ühelegi tarbijale erandit ei tehta.
Korteriühistute hirm tüüplepingute ees on mõistetav. Nad ei taha, et soojavõla pärast kannataksid korralikud maksjad. Tüüplepingu järgi aga vastutab võlglaste eest korteriühistu.
Kohtla-Järve Soojuse jäik positsioon on samuti mõistetav. Enamik korteriühistuid on soojafirma lepingutega nõustunud. Kui nüüd mingi järeleandmine teha, kannaksid ülejäänud linnaelanikud firma piltlikult öeldes kivihaaval laiali. See soojafirma on juba kord pankroti äärel olnud. Firma makseraskuste põhjus oli just nimelt klientide hiigelvõlg. Ent praegugi jääb soojafirmal umbes kümnendik rahast saamata.
Raske on aga mõista Kohtla-Järve linnajuhte. Probleemide lahendamise asemel võetakse ette populistlikke samme, samas pole suudetud otsustada, kuidas vältida raharaiskamist, küttes suurte majade tühje kortereid.
Elanikel lubatakse kortereid üle viia alternatiivküttele, mõtlemata sellele, et tulemuseks on suurmajade küttesüsteemide tasakaalu rikkumine.
“Gaasiküte tuleb odavam ainult teiste korterite arvel,” ütles Niinemäe, kelle sõnul on tehtud uuring, mis näitas, et keset maja asuvas kütmata korteris püsib talvel 14-kraadine temperatuur, sest ümbritsevate korterite seinad, põrand ja lagi akumuleerivad soojust.
Ago Gaškov
xxx
Virulased tunnustasid Purtse linnuses telemehi Ago Gaškovi ja Jaak Eelmetsa
Virumaa reporteritele avaldati tunnustust aastatepikkuse integratsioonitöö eest.
Eile tunnustati Purtse linnuses Ida- ja Lääne-Virumaa piiril ETV reporterit Ago Gaškovi ja operaator Jaak Eelmetsa, tänu kellele jõuab eetrisse suurem osa Virumaa võlust ja valust.
Soov telemeeste tänamiseks tuli rahva hulgast pärast ärevaid aprillipäevi. Siis kirjutas seitse Virumaa kultuuritegelast avaliku kirja, mis ilmus kohalikes ajalehtedes. Allkirja andnute hulgas olid näiteks Narva sümfooniaorkestri dirigent Anatoli Štšura, Rakvere teatri juht Üllar Saaremäe, Sillamäe muusikakooli juht Galina Kuznetsova, Avinurme kultuuriedendaja Ülle Tooming. Nad kutsusid üles meeles pidama neid inimesi, kes on tegelenud sisulise integratsiooniga aastakümneid. Konkreetselt peeti silmas Gaškovi ja Eelmetsa. Kultuurirahvas kutsus erasektorit üles Virumaa reportereid meeles pidama.
Eile anti Gaškovile ja Eelmetsale Purtses üle E-Betoonelemendi ning teiste Virumaa ettevõtjate tunnustus. Kohal oli mitmest rahvusest õnnitlejaid üle Virumaa, eraldi avaldas soovi ajakirjanikele kiidulaulu laulda Mäetaguse meesansambel.
Kiitmine algas telemeeste traditsioonilise hilinemisega, põhjuseks kiire eetriloo üles-võtmine Tapa polügoonil. Kiitmine lõppes aga improviseeritud pressikonventsiga, kus tavaliselt ise küsimusi esitavad mehed pidid vastama igasugustele veidratele pärimistele. Näiteks tuli selgitada trilobiitite suguelu mõju Virumaa energeetikale.
Koosolnud tõdesid, et samalaadseid, Virumaa ühendajate meelespidamisi võiks olla tulevikuski, praegu ajavad nii Ida- kui ka Lääne-Viru maakond pigem oma asja, unustades ühisosa.
xxx