Galileo sööstis põledes Jupiterile
 Heiki Suurkask
 Päikesesüsteemi 14 aastat uurinud kosmoseaparaat lõpetas oma töö
Galileo leidis, et Veenusel esineb äikest ja Jupiteri kuul võib olla vett
USA kosmoseagentuur NASA läkitas 14 aastat Päikesesüsteemi ja ennekõike selle suurimat planeeti kaardistanud kosmoseaparaat Galileo eile Jupiteri atmosfääri, et see oma viimasel teekonnal leegitsedes hävineks.
Kuigi Galileo pika lennu ajal on esinenud rida tehnilisi probleeme, on tegemist ühega NASA edukamatest missioonidest. Algselt kaheks aastaks Jupiteri orbiidil viibima kavandatud aparaat pidas vastu neli korda pikema eluea ja pidi taluma tunduvalt rohkem radiatsiooni, kui algselt ette oli nähtud.
Mullu langes aparaat “koomasse”, sest sattus Jupiteri radioaktiivse vöö sisse. Liigse radiatsiooni tõttu langes aparaat nn safe mode’i ehk lülitas ennast välja. Eelmise aasta lõpus avastati aga, et Galileo on veel täiesti töökorras.
Edu probleemide kiuste
Galileo startis Kennedy kosmosekeskusest Floridas 18. oktoobril 1989 kosmosesüstiku Atlantis pardal ning jõudis Jupiteri orbiidile alles 1995. aasta lõpus. Kokku jõudis aparaat teha hiidplaneedi ümber 34 tiiru, möödudes 11 korda lähedalt Jupiteri kaaslasest Europa, 8 korda Kallistost, 8 korda Ganymedesest, 7 korda Iost ja ühe korra Amaltheast.
Algselt otse Jupiterile suunduma pidanud aparaat vajas stardi järel hoovõtuks Veenuse ja Maa gravitatsiooni abi. Veenusest 1990. aastal 16 000 ja Maast 960 kilomeetri kauguselt möödunud aparaat sai aga hoogu vaid nii palju, et kaks aastat Päikese ümber tiirelda. 1992. aastal Maast 303 kilomeetri kauguselt möödudes sai Galileo lõpuks kätte hoo, mis viis ta Jupiterini.
Galileolt said teadlased pilte Veenuse madalamatest pilvedest, samuti tõendeid, et Veenusel esineb äikest. Aparaat andis lisainfot Maa enese polaaralade ja ka Kuu kohta. Stardiprobleemide tõttu pidi aparaat taluma märgatavalt suuremat kuumust Päikeselt, kui algselt oli kavandatud.
Jäämäed Euroopa pinnal
Jupiterile lähenedes avanes erakordne võimalus talletada kokkupõrget Jupiteri ja komeet Shoemaker-Levy 9 jäänuste vahel. Galileo nägi ainsana kokkupõrget pealt Jupiteri tagumisel küljel, edastades selle kohta pilte ka Maale.
Jupiteri orbiidile saabudes möödus Galileo 7. detsembril 1995 juba esimese 24 tunni jooksul nii Europast kui ka Iost ja sattus 25 korda tugevama radiatsiooni kätte, kui on vaja inimese surmamiseks. Samal päeval põles Jupiteri atmosfääris ära ka Galileo läkitatud sond, olles enne seda mõõtnud tuulte kiiruseks 720 kilomeetrit tunnis.
Kõige enam uuris Galileo aga Jupiteri 3130-kilomeetrise läbimõõduga kaaslast Europa, tuvastades selle jäätunud pinna, millel nähtavad jooned viitavad sulamisele ja sellele, et kõvema kooriku all võib leiduda vett. Galileo uuris ka Io vulkaanilist tegevust, kusjuures aparaadi piltidelt on näha ka laavavoolusid.
Hiinal ja Euroopal oma Galileo
Hiina teatas, et kavatseb liituda Euroopa Kosmoseagentuuri kavandatava globaalse satelliitnavigatsioonisüsteemiga Galileo, et sellega luua konkurent USA sõjaväe hallatavale globaalsele kohamäärangusüsteemile GPS.
Hiina investeerib 230 miljonit eurot ja selle eest rajatakse Hiina-Euroopa teaduskeskus Pekingisse. Galileo süs-teem peaks valmima aastal 2008, kogumaksumuseks arvestatakse 3,2 miljardit eurot.
Kui GPS võimaldab asukohta määrata 10-meetrise kõikuvusega, siis Galileo eesmärk on maksimaalne kõikuvus üks meeter, teatab ajakiri New Scientist. USA on EL-ile ette heitnud, et Galileo kahjustab USA võimet kontrollida GPS-süsteemi sõjaolukorras, EL aga väidab, et USA kardab konkurentsi. EPL
|
Uudised
VE: Galileo – kosmoseaparaat Maa – Jupiter
(22.09.2003)
USA kosmoseagentuur NASA läkitas 14 aastat Päikesesüsteemi ja ennekõike selle suurimat planeeti kaardistanud kosmoseaparaat Galileo eile Jupiteri atmosfääri, et see oma viimasel teekonnal leegitsedes hävineks.
Kuigi Galileo pika lennu ajal on esinenud rida tehnilisi probleeme, on tegemist ühega NASA edukamatest missioonidest. Algselt kaheks aastaks Jupiteri orbiidil viibima kavandatud aparaat pidas vastu neli korda pikema eluea ja pidi taluma tunduvalt rohkem radiatsiooni, kui algselt ette oli nähtud.
Mullu langes aparaat “koomasse”, sest sattus Jupiteri radioaktiivse vöö sisse. Liigse radiatsiooni tõttu langes aparaat nn safe mode’i ehk lülitas ennast välja. Eelmise aasta lõpus avastati aga, et Galileo on veel täiesti töökorras.
Edu probleemide kiuste
Galileo startis Kennedy kosmosekeskusest Floridas 18. oktoobril 1989 kosmosesüstiku Atlantis pardal ning jõudis Jupiteri orbiidile alles 1995. aasta lõpus. Kokku jõudis aparaat teha hiidplaneedi ümber 34 tiiru, möödudes 11 korda lähedalt Jupiteri kaaslasest Europa, 8 korda Kallistost, 8 korda Ganymedesest, 7 korda Iost ja ühe korra Amaltheast.
Algselt otse Jupiterile suunduma pidanud aparaat vajas stardi järel hoovõtuks Veenuse ja Maa gravitatsiooni abi. Veenusest 1990. aastal 16 000 ja Maast 960 kilomeetri kauguselt möödunud aparaat sai aga hoogu vaid nii palju, et kaks aastat Päikese ümber tiirelda. 1992. aastal Maast 303 kilomeetri kauguselt möödudes sai Galileo lõpuks kätte hoo, mis viis ta Jupiterini.
Galileolt said teadlased pilte Veenuse madalamatest pilvedest, samuti tõendeid, et Veenusel esineb äikest. Aparaat andis lisainfot Maa enese polaaralade ja ka Kuu kohta. Stardiprobleemide tõttu pidi aparaat taluma märgatavalt suuremat kuumust Päikeselt, kui algselt oli kavandatud.
Jäämäed Euroopa pinnal
Jupiterile lähenedes avanes erakordne võimalus talletada kokkupõrget Jupiteri ja komeet Shoemaker-Levy 9 jäänuste vahel. Galileo nägi ainsana kokkupõrget pealt Jupiteri tagumisel küljel, edastades selle kohta pilte ka Maale.
Jupiteri orbiidile saabudes möödus Galileo 7. detsembril 1995 juba esimese 24 tunni jooksul nii Europast kui ka Iost ja sattus 25 korda tugevama radiatsiooni kätte, kui on vaja inimese surmamiseks. Samal päeval põles Jupiteri atmosfääris ära ka Galileo läkitatud sond, olles enne seda mõõtnud tuulte kiiruseks 720 kilomeetrit tunnis.
Kõige enam uuris Galileo aga Jupiteri 3130-kilomeetrise läbimõõduga kaaslast Europa, tuvastades selle jäätunud pinna, millel nähtavad jooned viitavad sulamisele ja sellele, et kõvema kooriku all võib leiduda vett. Galileo uuris ka Io vulkaanilist tegevust, kusjuures aparaadi piltidelt on näha ka laavavoolusid.
Hiinal ja Euroopal oma Galileo
Hiina teatas, et kavatseb liituda Euroopa Kosmoseagentuuri kavandatava globaalse satelliitnavigatsioonisüsteemiga Galileo, et sellega luua konkurent USA sõjaväe hallatavale globaalsele kohamäärangusüsteemile GPS.
Hiina investeerib 230 miljonit eurot ja selle eest rajatakse Hiina-Euroopa teaduskeskus Pekingisse. Galileo süs-teem peaks valmima aastal 2008, kogumaksumuseks arvestatakse 3,2 miljardit eurot.
Kui GPS võimaldab asukohta määrata 10-meetrise kõikuvusega, siis Galileo eesmärk on maksimaalne kõikuvus üks meeter, teatab ajakiri New Scientist. USA on EL-ile ette heitnud, et Galileo kahjustab USA võimet kontrollida GPS-süsteemi sõjaolukorras, EL aga väidab, et USA kardab konkurentsi. EPL