IGAPÄEVATÖÖ: Kosmoses oli Gagarin oma elust alla kahe tunni. Suurema osa elust – nii enne kui ka pärast kosmose­lendu – veetis ta aga hävituslendurina.
RIA Novosti

Gagarini surma põhjuste üle on polemiseerinud küll tõsised teadusväljaanded, aga kõvasti on saanud hambaid teritada ka kollane press. Tema hukkumist ümbritseb ülim salapära. Ühtegi kindlalt tõestatud versiooni ei ole. Kuus järgnevat varianti põhinevad kõige viimastel seni salajas hoitud andmetel.

Riiklik komisjon loodi järgmisel päeval pärast õnnetust. Kohe hakkasid kõik selgunud tõsiasjad sulguma ülisalajastesse arhiividesse ning peagi läks ka komisjon tasahilju hingusele.

Lennukatastroofi uurinud riikliku komisjoni ametlikku lõpparuannet pole avaldatud täna­seni. Välja on ilmunud ainult mõningaid fragmente, mis annavad juhtunule hoopis erilise valguse.

Rahvale jäi ainsaks ametlikuks dokumendiks NLKP Keskkomitee Poliitbüroo allkirjastatud nekroloog, kus öeldi, et piloodid hukkusid treeninglennul juhtunud õnnetuses.

Mis aga oli katastroofi taga, sellest ei sõnagi.

Dramaatilisel päeval õhku tõusnud Juri Gagarin piloteeris koos Vladimir Serjoginiga hävitajat MIG-15. Ehk polnud see lihtsalt nende päev? Midagi juhtus väljalennu hommikul juba esimese kosmonaudi autoga: Tškalovi lennuväljale tuli ta igal juhul bussiga. Juba bussile hüpanud, taipas ta aga äkki – tal pole ju lennuväljapääset kaasas. Ülejäänud lendurid keelitasid küll Jurit mitte tagasi pöörduma – keegi kontrollidest poleks kindlasti söandanud kuulsale Gagarinile kätt ette panna –, ent Juri vastanud sõjaväelaslikult, et nii on ette nähtud. Ja läinudki pääset tooma. Tagasipööramine lennult tähendab aga kuratlikku needust.

Vladimir Serjoginil algas päev aga juba pärast meditsiinilist kontrolli ülimalt tõsise jutuajamisega ettevalmistuskeskuse kindralist ülemaga. Millest täpselt räägiti, pole teada. Aga lennukisse läks ta ülimalt sandis tujus ega vastanud kellegi kõnetustele.

Sündmuskohale rutanud päästemeeskonda hämmastas rinnuli lumes haigutav hiigelkraater. Kokkupõrge oli olnud nii jubejõuline, et lennukist ei olnud alles osad, vaid lausa pulber. Tundus, nagu oleks keegi täie jõuga visanud vastu betooni kristallvaasi. Lenduritest oli järel sültjas mass, ühe lenduri käsi tuvastati näiteks purunenud käekella järgi. Õhku hingamiseks enam polnud, oli vaid lõputu kütusehais.

Ent kui vaja, sooritavad venelased imesid. Ka päästemeeskonnad. Troostitust pildist hoolimata suudeti kokku koguda üle 90% totaalselt purunenud lennukist.

Esimene versioon – terroriakt

Keegi tundmatu lõikas langevarjutropid läbi, et lendurid ei saaks katapulteeruda. Vaenlased korraldasid ka avarii, seepärast polnud pilootidel isegi võimalust pääseda.

Venemaal leidub praegugi tõemeeli uskujaid, et kogu selle jama taga oli Brežnev ise. Nagu teada, põdes suur juht vaikselt, aga kindlalt suurushullustust. Ning Gagarinit saatis kõikjal kuulsus ning populaarsus, millest Brežnev pidi ilma jääma. Et oreool taas täiesti enda pähe saada, ei leidnudki peasekretär paremat võimalust kui konkurent ära koristada.

Loomulikult on see väljamõeldis. Vaid vähesed teavad, et kui kolme päeva pärast olid KGB uurijad lennukijäänuste otsingutel jõudnud ühte naaberkülla, selgus banaalne tõde: enne õhkutõusmist olid lennuki juurde pääsenud kõrvalküla marodöörid ja langevarjud lihtsalt varastanud. Et vargus kohe silma ei torkaks, olid nad langevarjude asemele pannud tavalised kangad.

Teine versioon – linnud

Veel üks komisjoni avastus – hukkunud pasknääri rümp avariipaigas. Kohemaid tekkis oletus, et Gagarini lennuk oli põrkunud linnuga ja sattunud seepärast pikeesse. Välja kutsuti akadeemikud-linnuteadlased. Nad ei teinud ainult kindlaks, et mingisugust lennuki ja linnu kokkupõrget ei olnud, vaid selgitasid, et väikese linnu oli alla toonud mõni palju suurem röövlind, arvatavasti kanakull. Ning joonistasid kohe ka paberile, mis suunast rünnak toimus.

Kolmas versioon – alkoholism

Serjogin ja Gagarin olid täis. Jah, kaks päeva enne saatuslikku lendu olid nad tõstnud mõne pitsi kosmonautide ettevalmistuskeskuse poliitülema Krõškevitši juubelil. Tõmbasid joogid rindu ja läksid kodudesse laiali. Päev enne, 26. märtsil, polnud kumbki päris kindlasti alkoholi tarvitanud.

Rahvasuus räägiti aga Gagarini alkoholilembusest juba ammu. Paha tunnistada, aga rahvasuu ei eksinud seegi kord. Piltlikult öeldes juba 12. aprillil 1961 kaeti pidulaud, millel ei paistnud lõppu tulevat. Klaasi tõsteti parteifunktsionääridega, kõrgemate sõjaväelastega ja välismaistelgi vastuvõttudel oli laud nagu äke ega piirdunud vaid lihtsa Vene viinaga. Kõik kutsusid kosmonauti oma lauda, kõik tahtsid pitsi tõstes sõbrad olla. Ning Gagarin ei mõistnud keelduda.

Neljas versioon – tehniline tõrge

Tšehhi päritolu MIG oli tõepoolest vana ja räsitud. Ka ilmavaatlejad kahtlesid tõsiselt, kas mehi sellistel tingimustel üldse õhku lubada. Kõik läks hirmsa rabinaga: ilmavaatlusi teinud lennuk maandus vaid minut enne Gagarini hävitaja starti.

MIGidele nn musta kasti ei pandud. Pardal olid vaid isekirjutid, mis fikseerisid kiiruse ja kõrguse. Tol päeval unustati kosmonaudi kirjutisse panna uus paberirull, ehkki vana oli otsas. Lendu pidid jälgima kaks raadiolokaatorit – üks fikseeris lennuki kursilpüsimise, teine kiiruse. Ning nüüd tähtis fakt: tol hetkel lendasid eri kõrgusel lähestikku seitse(!) MIGi. Kiiruslokaator sel päeval ei töötanud ning kursilokaatori ekraan ei pildistanud hetki sugugi iga 30 sekundi järel, nagu nägi ette määrustik, vaid siis, kui jumal juhatas.

Komisjoni otsuse põhjal ei mõjutanud sellised pisiasjad õppehävitajate lendu mitte karvavõrdki. Kuni MIGi mahaprantsatamiseni olevat masin olnud täiskorras. Aga fikseeritud andmetest tunti tõsiselt puudust, kui hakati selgitama, mis siis lennuki ja ekipaažiga õigupoolest juhtus.

Viies versioon – inimlik eksimus

Üks katastroofi põhiuurijaid, kindralleitnant Belotserkovski, väitis komisjoni otsuses kindlalt, et tragöödia põhjustas liiga lähedal lennanud teine MIG, mistõttu Gagarin sattus pöörisesse, lennuk kaotas juhitavuse ja päästa ei olnud enam midagi. Sama versiooni kindlate toetajate hulka kuulub ka üks legendaarsemaid kosmonaute Aleksei Leonov.

Kuues versioon – ilmasond

Maailma kosmonaudi number kaks, German Titovi arvates põrkas Gagarin kokku ilmasondiga, mis tollal oli põhiline ilmavaatluste tegemise vahend. Meteosond on hiigelõhupall, mis on täidetud gaasiga ning varustatud vaatlusteks vajalike vahenditega. Kokkupõrkel kadus lennuki hermeetilisus ja see sattus pikeesse.

Jälgi ajanud sõdurid leidsid uurimisaluses tsoonis kümneid purunenud sonde. Kõik olid aga hävinud vanaduse, mitte kokkupõrke tõttu. Sellele versioonile räägib kõva häälega vastu ka imeline fakt, et lennuki esiklaasist õnnestus leida 94%. Killud liimiti kokku. Kui klaas oleks purunenud suurel kõrgusel, oleks vaevalt enamik kilde kukkunud õnnetusekraatrisse. Järelikult – mingit kokkupõrget ei toimunudki.

Tõde ei selgunud, sest seda ei tahetudki

Venemaa üks tõsisemaid kosmose- ja lennundusdünastiaid, nüüd juba surnud akadeemik Valentin Gluško ja tema jälgedes astunud poeg Aleksandr Gluško on veendunud, et pealiskaudsus, millega tähtsaim riiklik komisjon asja uuris, on kellegi tahe, mille juured võivad viia poliitbürooni välja.

“Mäletan isa juttudest hästi, missuguste diletantlike meetoditega juhtumit analüüsiti. Ainus järeldus, milleni jõudsime mõlemad, oli see, et tegelikke põhjuseid ei tahetudki teada. Iga asja­armastajagi oleks toonud juurdlusele rohkem kasu kui nn komisjon.

2007. aastal alustas Kreml ametlikult uut Gagarini huku põhjuste uurimist.

Juri Gagarin

Sündis 9. märtsil 1934 Moskva lähistel Klušino külas puusepa ja kolhoositari peres kolmanda lapsena.

Astus pärast tehnikumi lõpetamist 1955. aastal lennuväkke. Teenis Norra piiri ääres.

Liitus 1959. aastal kosmonautide koolitusprogrammiga. 1960 valiti 19 hulka, kellest üks pidi tegema otsustava stardi. Üks tugevamaid Gagarini eeliseid oli tema kasv – 1.57.

Sooritas kosmoselaeval Vostok 1 maailma esimese kosmoselennu, mis kestis 108 minutit.

Hukkus väga salapärastel põhjustel 27. märtsil 1968 koos oma instruktori Vladimir Serjoginiga. Mõlemad on maetud Kremli müüri äärde.