Funktsionalistlik arhitektuur Pärnu muuseumis
16.10.2003
Juba mõnda aega on Pärnu muuseumis avatud näitus eesti arhitektuuriloo kõige huvitavamast perioodist – sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsest funktsionalistlikust arhitektuurist.
Fotod, joonised ja maketid annavad hea ettekujutuse uuest vaimsest palangust, mis tabas eesti vaimueliiti ja ühiskonda laiemalt Vabadussõja-järgsest majanduslikust surutisest väljatulekul.
On loogiline, et muutused avalduvad varem sellistel kunstialadel nagu kaunid kunstid, kirjandus või muusika, kuna arhitektuur on paratamatult kõige rohkem kahe jalaga maa peal kunstiliik. Mitte ühegi teise kunsti puhul ei sõltu areng niivõrd palju tellijast. Seega annab arhitektuur alati näo oma tellijale, olgu see siis isik või riik.
Funktsionalistliku arhitektuuri tellija oli toonases Eestis valdavalt inimene, kes tahtis oma naabrile märku anda, et ta on moodne haritud eurooplane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii Põlvamaa küngaste vahel kui Pariisi tänavatel ning on kursis tehnika viimase sõnaga.
Siiski valmis esimene funktsionalistlik elamu Eestis alles 1929. aastal, see oli funktsionalistliku arhitektuuri olulise riikitooja arhitekt Herbert Johansoni eramu. Vähem tähtsad polnud arhitektid Erich Jacoby, Eugen Habermann ja teised, kes samuti võtsid vähehaaval järjest kasutusse Euroopas kinnistunud funktsionalismi tüüpilisi väljendusvahendeid: lamekatus, sammastele tõstetud hoone(osa), horisontaalne aknariba, ornamentidest puhtad (tihtipeale valged) seinapinnad, vaba ruumiplaneering.
Funktsionalismi kõrgaeg jääb Eestis suhteliselt lühikesse perioodi: aastaisse 1931-34, millest viimane tähistab vaikiva ajastu algust ja samal ajal esinduslikuma arhitektuurisuuna riiklikku soosimist. See avaldus eelkõige väärikate viimistlusmaterjalide (näiteks dolomiit) ja eestipärase ornamentika kasutuselevõtus fassaadikujunduses.
Siiski ei kadunud nõndanimetatud valge funktsionalism, mille kõige tuntum esindaja oli pikki aastaid Pärnu peaarhitekt Olev Siinmaa, pärast vaikiva ajastu saabumist kuhugi, kuigi riigi esindusfunktsioone see enam ei kandnud.
Kuulsaimad valge funktsionalismi esindajad valmisidki pärast 1934. aastat Pärnus: Rannahotell (1937) ja rannahoone (1939). Eesti funktsionalismi absoluutsesse paremikku kuulub kindlasti Siinmaa oma maja Pärnus Rüütli 1a, mis on valminud 1932, ja sama mehe projekteeritud villa Tallinnas Roosikrantsi tänaval (samuti 1932).
1930. aastatel Eestis ja eriti Pärnus valminud funktsionalistlikud Euroopa uuematest suundumustest inspireeritud hooned kandsid nõukogude ajal nostalgilist pitserit, olles ainus märk kadunud iseseisvuse ajast ja tõeliselt omast eesti arhitektuurist.
Henry Kuningas, Pärnu Postimees, 3.11.2003
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: funktsionalistlik arhitektuur Eestis
Funktsionalistlik arhitektuur Pärnu muuseumis
16.10.2003
Juba mõnda aega on Pärnu muuseumis avatud näitus eesti arhitektuuriloo kõige huvitavamast perioodist – sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsest funktsionalistlikust arhitektuurist.
Fotod, joonised ja maketid annavad hea ettekujutuse uuest vaimsest palangust, mis tabas eesti vaimueliiti ja ühiskonda laiemalt Vabadussõja-järgsest majanduslikust surutisest väljatulekul.
On loogiline, et muutused avalduvad varem sellistel kunstialadel nagu kaunid kunstid, kirjandus või muusika, kuna arhitektuur on paratamatult kõige rohkem kahe jalaga maa peal kunstiliik. Mitte ühegi teise kunsti puhul ei sõltu areng niivõrd palju tellijast. Seega annab arhitektuur alati näo oma tellijale, olgu see siis isik või riik.
Funktsionalistliku arhitektuuri tellija oli toonases Eestis valdavalt inimene, kes tahtis oma naabrile märku anda, et ta on moodne haritud eurooplane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii Põlvamaa küngaste vahel kui Pariisi tänavatel ning on kursis tehnika viimase sõnaga.
Siiski valmis esimene funktsionalistlik elamu Eestis alles 1929. aastal, see oli funktsionalistliku arhitektuuri olulise riikitooja arhitekt Herbert Johansoni eramu. Vähem tähtsad polnud arhitektid Erich Jacoby, Eugen Habermann ja teised, kes samuti võtsid vähehaaval järjest kasutusse Euroopas kinnistunud funktsionalismi tüüpilisi väljendusvahendeid: lamekatus, sammastele tõstetud hoone(osa), horisontaalne aknariba, ornamentidest puhtad (tihtipeale valged) seinapinnad, vaba ruumiplaneering.
Funktsionalismi kõrgaeg jääb Eestis suhteliselt lühikesse perioodi: aastaisse 1931-34, millest viimane tähistab vaikiva ajastu algust ja samal ajal esinduslikuma arhitektuurisuuna riiklikku soosimist. See avaldus eelkõige väärikate viimistlusmaterjalide (näiteks dolomiit) ja eestipärase ornamentika kasutuselevõtus fassaadikujunduses.
Siiski ei kadunud nõndanimetatud valge funktsionalism, mille kõige tuntum esindaja oli pikki aastaid Pärnu peaarhitekt Olev Siinmaa, pärast vaikiva ajastu saabumist kuhugi, kuigi riigi esindusfunktsioone see enam ei kandnud.
Kuulsaimad valge funktsionalismi esindajad valmisidki pärast 1934. aastat Pärnus: Rannahotell (1937) ja rannahoone (1939). Eesti funktsionalismi absoluutsesse paremikku kuulub kindlasti Siinmaa oma maja Pärnus Rüütli 1a, mis on valminud 1932, ja sama mehe projekteeritud villa Tallinnas Roosikrantsi tänaval (samuti 1932).
1930. aastatel Eestis ja eriti Pärnus valminud funktsionalistlikud Euroopa uuematest suundumustest inspireeritud hooned kandsid nõukogude ajal nostalgilist pitserit, olles ainus märk kadunud iseseisvuse ajast ja tõeliselt omast eesti arhitektuurist.
Henry Kuningas, Pärnu Postimees, 3.11.2003