Ita Ever 75: Teiste jaoks kihvt mutt, aga iseenda jaoks igavene koeranael…
Jaanus Kulli
«Oleksin mina ajakirjanik, nopiks ma Everi kohta kokku kõik tema krutskid, millega ta nii elus kui ka lava taga on hakkama saanud. Nii et lugeja lööks käsi kokku ja mõtleks, et püha jumal, mõtle, milline nõid ta tegelikult on,» õpetab Eesti teatrilava grand old lady Ita Ever, ise teiselpool telefonitoru nakatavalt naerdes.
Ita Everi veidi kõrisev, veidi kähisev hääl heliseb kõrvus vist kõigil, kes kordki teda teatris näinud. Eesti Raadio režissöör Heino Kulvere on Everi häält nimetanud vaskjaks. «Vask, jah! Vask moodustab kõige ilusamaid helisid, kuigi on metall.»
Vaimukusi pillavast Everist ja eriti tema nõrkusest musta huumori vastu pajatavad paljud. «Just nii kirjutage,» utsitab Ever endiselt naerdes takka, «seda enam, et mul on sünnipäev 1. aprillil.» Hea õpetada.
«Nii nagu 1. aprill on nalja poolest ammendamatu, on ammendamatu ka Ita. Nii teatris kui ka väljaspool teatrit,» teab Everi kohta öelda Ain Lutsepp, kes on olnud tänase juubilari partneriks mitmes filmis, rääkimata enam kui paarikümneaastasest partnerlusest Draamateatri laval. Ometi on teada, et väljaspool teatrit ei naudi Ever vähimatki tähelepanu, nagu kinnitab ka Ülle Kaljuste: «Tema enda sünnipäevad ja ka igasugused presentatsioonid väljaspool teatrit tekitavad talle vaid stressi ja peavalu.»
Hea õpetada, kui isegi enamik kolleege Draamateatris vaatab Everile alt üles ja paljud neist, kes Everiga ka 30 aastat kõrvu ja isegi ühes garderoobis teatritolmu sisse hinganud, teda jätkuvalt teietavad. Nagu näiteks Maria Klenskaja. Lugupidamisest. Austusest. Või on siis põhjuseks hoopis must kass, mis Everi ja mõne naiskolleegi vahelt läbi jooksnud?
«Kui talle «teie» öeldakse, siis mitte hirmust, vaid ennekõike austusest,» usub garderoobikaaslane Kaie Mihkelson. «Arvestades seda tsooni, mis on ta ümber ja mille taha ta kedagi ei lase. Temaga on mõnus rääkida väga paljudel teemadel, aga kuskilt algab piir, millest keegi üle ei roni.»
Minu kodu on mu kindlus
Maria Klenskaja, kes koos Everiga on 30 aastat Draamateatris õhtust õhtusse oma ihu ja hinge vaataja ette toonud, ütleb, et tema respekt kolleegi vastu on sedavõrd suur, et avalikult seda jagada ei saagi. «Paljud, kes ei tunne Itat, lausa kardavad teda,» arvab kolmas garderoobikaaslane Ülle Kaljuste. Ka Mihkelson ei julge Everit oma sõbrannaks nimetada. «Ma ei teagi teatris kedagi, kes julgeb öelda, et olen ta sõbranna. Nagu ma ei tea sedagi, kas meie garderoobist on keegi tal kodus külas käinud. Mina igatahes pole. Nagu õhust on teada, et tema kodu on tema oma ja sinna kedagi ei kutsuta.»
«Mul on olnud palju suhteid, aga ühegi mehega pole mul õnnestunud luua kodu, kus õhtuti oodatakse teineteist koju, tõmmatakse kardinad ette ja süüakse perega mõnusasti õhtust,» on näitlejanna pihtinud seitsme aasta eest Eesti Naisele.
«Lähen õhtul pärast etendust koju, panen ukse enda järel kinni, olen iseendaga ja – oma jumalaga, võtke seda kuidas tahate. See on see koht, kust ma ammutan jõudu.»
Et seda jõudu siis jagada oma publikuga. Õhtust õhtusse. Ühes teatris. Alates 1953. aastast. Selles, et meil on üleüldse selline näitleja nagu Ita Ever, on oma osa Jaanus Orgulasel, kes meelitas noorukese Ita Moskvasse.
Neli aastat varem oli Töönduslike Kooperatiivide Kultuuribaasi juht Enn Toona (kellesse Ita otsekohe ära armus) kutsunud neiu koolipingist nimiossa Arbuzovi «Tanjas». «See oligi esimene kord, mil ma selle teatri lavale astusin,» on diiva tänaseks enam kui 50 aastat Draamateatriga kestnud abielu algust meenutanud Helle Tamme raamatus «Ita Ever».
Roheliste kassisilmadega punapea
Mõni aasta varem oli Ilse Everist saanud Ita Ever. Ümberristimine käis tema nooruspäevade suurima südamesõbranna Lia Kaljuste (Tõnu Kaljuste ema, seega Everi garderoobikaaslase Ülle Kaljuste ämm) eestvedamisel, sest Ilse olnud särtsakale punapeale liialt pehme nimi.
Näitlejatari punasest peast, rohelistest kassisilmadest ning rohelisest kleidist räägivad peaaegu kõik.
Ka Orgulas, kes esimest korda kohtus Itaga 1946. aastal vabariikliku koolinoorte olümpiaadi lõppvoorus, kus Ever võitis Nekrassovit lugedes kuldmedali nooremas vanuseklassis. «Ennekõike jäigi ta mulle meelde oma esinemise ja punase peaga,» meenutab Orgulas. «Ühel koolipeol me tantsisime, pakkusin ennast teda koju saatma. Ta siis viisakalt lubaski. Kuni Kaarli kirikuni. Mul on see õhtu tänini eredalt meeles: suured aeglaselt langevad lumeräitsakad, kummaline valgus ning läbi selle valguse tema rohelised kassisilmad ja punased käharad juuksed.»
Kuna punapea kehastas kahes esimeses näiteringitükis arsti ja halastajaõde, hakkas ta hinge veelgi sügavamalt puurima juba varem kummitanud mõte Tartu Ülikoolist ja arstiteaduskonnast. «Oleksin tahtnud saada günekoloogiks,» on ta hiljem tunnistanud.
Pärast Moskva GITISe eesti stuudios õppiva Jaanus Orgulase pikka pinnimist kupatas Ita Moskvasse. Katsetelt tagasi, tihkus ta nutta ja otsustas raamatukauplusse müüjaks minna, ent maandus hoopis keldrisse raamatuid lahti pakkima.
Möödus kaks-kolm kuud, kuni Moskvast tuli kiri, et ta on vastu võetud. «Ita äratas kohe tähelepanu,» mäletab 1950. aasta sügisel GITISe eesti stuudio kolmandale kursusele maabunud kursuseõde Silvia Laidla, kelle Ita otsekohe Silluks ristis.
Algas juubilari pikk teatritee, millest on osa saanud mitu põlvkonda.
Ainuüksi koduteatris on tal olnud kanda üle 120 rolli. Paljud sellised, millest osa näitlejaid jääbki unistama.
«Tal on pann alati kuum, kui ta proovi tuleb.»
«Teda tuleb laval kuulata ja vaadata!» hüüatab Ain Lutsepp. «Ta on maksimalist, kes ilmselt teeb iseendaga väga palju tööd. Ta tajub alati, mille poole pürgida ning ilmselt viib ka oma tahte läbi.»
Jaanus Orgulas ütleb, et annet ei saa kunagi kadestada, küll aga töövõimet. «Ja kust ta selle on saanud, ei tea ma mitte. Temas on peidus nagu terve orkester. Ta mängib kõiki pille, tal on väga suur ja lai ampluaa.»
«Küllap ta on töökas, aga see on siis varjatud,» lisab Kaie Mihkelson. «Ta ei presenteeri oma töökust. See oli vist Panso väljend, et tal on pann alati kuum, kui ta proovi tuleb, ta ei hakka madalamalt pihtagi.»
«Ital on enda suhtes üliarenenud kriitikameel,» teab Ülle Kaljuste. Nad mõlemad on Jäära tähtkujust. «Olen tähele pannud, et meis on palju ühist,» nendib Ülle, lugedes üles põhimõtted, mis Everit iseloomustavad: «Horoskoobid teda ei huvita. Tal on meeletu kohusetunne, mis põrkab vastu mugavusele ja naudingutele, mis tegelikult talle meeldivad. Kui tal katus ära lendab ja ta lollusi teeb, süüdistab ennast sajandeid takkajärele ning talle meeldib must huumor, millega petab ennast ja teisi varjamaks oma nõrkusi.» Kokkuvõttes on Ita Kaljuste meelest teiste jaoks kihvt mutt, aga iseendale igavene koeranael.
Draamateatri trupist 1992. aastal lahkunud Silvia Laidla lisab: «Halloo-mees Feliks Moor, kes oli meil Moskvas instituudis eesti keele konsultant, ütles juba tollal prohvetlikult, et Everile võib terve repertuaari rajada. Aga häält tuleb tugevdada, võimsamaks muuta. Nüüd on see tal võimas. Aga mis liigub, see kulub. Ita peaks ennast rohkem hoidma!»
«Kolmekrossi» litsid ja Prantsuse kuningannad
«Nukitsamehe» režissöör Helle Karis mäletab, kuidas pärast võtteid filmi helindades loobus Ever Metsamoori häält sisse lugedes igasugustest tehnilistest abivahenditest. «Mis me jonname siin selle tehnikaga, ma teen parem ise,» öelnud kunstnik. «Fantastiline, mis ta oma häälega tegi!» kiidab Karis, kelle sõnul ei olnud Everi jaoks ükski öö ega päev liiga pikk, ükski asi liiga raske, ükski hammas liiga viltu ega parukas liiga kole.
«Samuti polnud tal kahju oma nahast, mida tundide kaupa grimeeriti. Ning kuidas ta siis nõiamoori näoga päevast päeva pidi kõndima ja sööma. Fantastiline!»
Arvo Kruusemendi sõnul on fotogeeniline Ita Ever saanud teenimatult vähe filmis mängida. Kruusemendi filmi «Naine kütab sauna» kandiski näitlejatar Anu rolliga välja. «Ta oli nii paindlik, et polnud võimalik temaga konflikti minna. Andekas, habras ja armas tüdruk. Ega ta siis muidu püsiks nii kaua vormis ja laval.»
Ka Everi esimene abikaasa Eino Baskin kiidab juubilari tohutut töökust. «Proovi tuleb ta alati ettevalmistunult, tekst peas. Tema järgi võib kella seada. Tegin temaga nüüdki Romka juures ühe võttepäeva. Hommikul seitsmest õhtul kaheksani välja. Välisvõte. Külm oli, et mine või lolliks, ja tal oli just see häälepaelte jama. Teine oleks saatnud kus see ja teine, aga mitte tema oma kohusetundlikkuses.»
Ita Ever on Eino Baskini sõnul Eesti Eleonora Duse, Katharine Hepburn, Sophia Loren. «Need näitlejad on võimelised mängima absoluutselt kõiki naisi, «Kolmekrossiooperi» litsidest Prantsuse kuningannadeni. See on vaist! See ei ole õpitav!» Samas rõhutab Baskin, et Ever on saanud rolle, tööd teha ja hiilata kõikide peanäitejuhtidega. «Mida see näitab? Et kui ikka on tegemist suure näitlejaga, siis lavastaja, kes ta ka ei ole, pöördub ikka näitlejate poole, kelle najal ta saab ka enda nime upitada. Sellest mõttes on Ever näitleja, kes on alati pjedestaalil.»
Kas võib ühele näitlejannale soovida paremat saatust või õnnelikku juhust, et kõik kolm elukaaslast (Eino Baskin, Ilmar Tammur, Gunnar Kilgas) on lavastajad, küsib ka Silvia Laidla. «Aga Ita tabas juba teisel teatriaastal, et näitlejanna ilma toetuseta on teatris null und nicht.
Ja tõesti, see on niimoodi. Iga hetk võid saada jalaga tagumikku.»
Pärisabielu ja teatriabielu
Eino Baskiniga abiellus Ita Ever 1954. aastal. «See oli armastus esimesest silmapilgust. Hiljem pole seda olnud,» kinnitab Baskin poolsada aastat hiljem, nukrus kähisevas hääles. Aga vaid korraks. «See oli õudne aeg, Nõukogude aeg. Üks tuba koos isa ja emaga. Hullumaja.» Kuni kultuuriministeerium andis noortele spetsialistidele toa 2toalises korteris. Seina taga teises toas elas võõras inimene.
«Ametlikult olime abielus neli ja pool aastat, aga tegelikult elasime koos vaid kolm,» arvutab Eino Baskin, kes teatrilaval, Panso legendaarses lavastuses «Mees, naine ja kontsert», oli Everiga abielus seitse aastat. Veel on nad mänginud kaasasid Kerge lavastatud komöödias «Saateviga» ning viimati ajalooks saanud Vanalinnastuudios etenduses «Hotell California». Lisaks duett Ever-Baskin «Meelejahutaja» sketšides ning «Reklaamiklubi» meelelahutusrubriikides «Doktor Ever ja Baskin» ning «Eino Baskini kirjakontor».
«Lahutasime rahulikult, ilma skandaalita, loomingulistel kaalutlustel. Ita tegi õudselt tööd ja ka mina olin väga kinni,» konstateerib Baskin. Rahus lahku läinud paar saab tänagi suurepäraselt läbi. «Meil tuleb koos suvetuur «Ever 75»!» hõiskab Eino. «Koos Anne Veski ja Eda-Ines Ettiga.»
Pärast lahkuminekut oli Ita mehe hinnangul nii suuremeelne, et jättis toa Einole, mille too sai vahetada toa vastu Leningradis.
Ever ja Eino Baskin mängisid esimest korda Draamateatri laval koos 1954. aastal Lermontovi «Maskeraadis». Täpselt pool sajandit hiljem astus Ita esimest korda Draamateatri lavale koos poja Romaniga tema lavastuses «Õuedaam».
«Kuigi mul on uhke tunne, et mul on selline ema, kes väga armastab oma lähedasi, on ta põhirõhk olnud alati tööl. Näen lastelaste pealt, kuidas ta põeb, et tal kunagi pole liiga palju aega neile pühendada,» räägib Ita ja Eino poeg.
Teismeliseeas vahepeal isegi internaatkooli lõhna nuusutanud Roman polnud emale kindlasti kerge laps, aga vitsa pole ta kordagi tunda saanud. «See oli ta nõrk koht,» muigab Roman. «Mäletan, et olin järjekordselt mingi jamaga hakkama saanud, kui klassivenna vanemad helistasid, et meie oma saab juba peksa, kas teie ka juba annate. Ema hakkas nutma. Ta lihtsalt ei saanud sellega hakkama.»
Vanaema, kes ammutab jõudu lastelastest
Nooruses metsajooksu teinud ja külmavanne võtnud näitlejannast on saanud tänaseks kirglik tugitoolisportlane, kes vaatab telekast poksi, jalgpalli, jäähokit ja hoiab pöialt oma lemmikule Michael Schumacherile. «Vabal ajal vaatan aknast välja,» on ta ka öelnud. Võta kinni, on see tõsi või Everi järjekordne vimka.
Üks väheseid, kellel Ever on lasknud enda sisse natuke rohkem piiluda, on näitlejannast raamatu kirjutanud Helle Tamm. «Peagi anname välja raamatu kordustrüki. Everi viimase 20 aasta lavaelu on ju kajastamata,» räägib biograaf, kelle sõnul Ever ise tuli raamatu ideega tema juurde
Helle Tamm ja Ita Ever tutvusid aastate eest raadios. «Sain ta käest kirja, et ta soovib minuga rääkida ja ta arvas, et ma võiks selle raamatu ära teha.» Tamm ise arvab, et valik langes temale tänu sellele, et ta polnud siis ega ole ka täna suur teatrifänn ning võtab asju palju realistlikumalt.
Ever on vanaema, kes ammutab jõudu oma lastelastest Mirjamist ja Alfredist. «Olen ise natuke tobedalt lapsemeelne, ma ei ole sada protsenti täiskasvanu.»
Juba 15 aastat tagas teatas juubilar kolleegidele, et nii kui sünnib esimene lapselaps, läheb ta päevapealt teatrist ära. Aga ei läinud. Õnneks! Kui palju ilusaid rolle on tal olnud ka viimasel kümnel hooajal. Ita elu on teater. Ta ei oska ega saa ilma teatrita elada.
Nii nagu diiva vajab teatrit, vajab teater ka teda. Intervjuus Eesti Naisele on Ever kirjeldanud oma tavalist õnnestunud ja õnnelikku päeva. «Hommikul on peaproov, pikk ja raske, näiteks «Kolme õe» Mašaga. Vahepeal teatrist minema ei saa, sest õhtul tuleb raske etendus otsa. Kui ma siis ükskord koju jõuan, võtan kotist jube head kommid, mida oli meeles puhvetist kaasa osta. Keedan kohvi, sirutan jalad välja ja tunnen: ma olen nii pagana väsinud, et valus on. Aga see on väärt elu.»
Palju partnereid, vähe hellust
«Teater on tema elu, aga ega ta ka väljaspool teatrit pole risti ette löönud,» ütleb Orgulas, samas otsekohe tagasi tõmmates: «Ega mina tema eraelust suurt ei tea. Pealegi tuleb inimest vaadata tema töö järgi.»
Sünnipäevalaps ja tema viimane elukaaslane Gunnar Kilgas olid Orgulase sõnul väga head sõbrad. «Eks ta omamoodi hoolitses Gunni eest. Aga ega ma nüüd seda tea, kas ta sööki sooja pani või pesu pesi.»
Ita Everi lavavälisest elust saaks kirjutada vaat et sama pika peatüki kui tema lavarollidest.
«Tal oli väga väljapaistev välimus ning austajaid oh kui palju-palju. Aga ega ta siis odav tüdruk polnud,» teab kooliõde Silvia Laidla GITISe päevilt. «Seal juhtus tõesti üht ja teist… Ja kolmandatki! Näiteks Sillu Laidla õpetas mind suitsetama, aga sellest «õppetunnist» ei tohi kirjutada – rikub kasvava põlvkonna ära,» on Ever ise oma raamatus märkinud.
Üht-teist on Draamateatri esinäitlejanna vahel ka ajakirjandusele poetanud. «Olen olnud võrdlemisi suur kurameerija ja mul on olnud palju meestuttavaid,» on ta tunnistanud. Ja teisal: «Olen üldse suur armuja. Isegi täiskasvanuna armusin lavapartnerisse, kellega olin mänginud 30 etendust ja polnud teda tähelegi pannud, aga 31. etendusel armusin nii, et see paistis välja.» Ometi on ta pidanud tõdema: «Üks asi, millest mul elus kõige rohkem on puudu jäänud, on hellus, mida me, naised, väga vajame. See vajadus on minus sügavale maetud.»
Intervjuus Meie Meelele on Ever öelnud, et esimest korda armus ta ühte poissi lasteaias. Teisal, et esimest korda armus alles 9. klassis näiteringi juhendajasse Enn Toonasse. Samas 9. klassis 1948. aastal koges nooruke Ita ka esimest suudlust.
1960. aastal turismireisil Ungarisse armus ta Budapestis Austria härrasmehesse, kes lahkudes kinkis rongijaamas Itale sigaretikarbi, kus igale suitsule oli kirjutatud «I love You». «Tõmme oli küll väga tugev, kui vaid peas poleks vasardanud mõte, et mida ma Viinis teen. Siin olen arvestatav näitleja, seal mitte keegi. Ja nii kuivaski mu elu suur armastus kokku ning mahub nüüd koos kingitud roosiga ühteainsasse karpi,» ütleb Ever.
Kes pärib Liina Reimani sõrmuse?
Aprillis 1984 kuulutati Ita Ever «Balti teatrikevade» parimaks naisnäitlejaks ning Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Eesti NSV Teatriühingu teatrialase aastapreemia laureaadiks. Juunis kirjutas NSV Liidu rahvakunstnik Aino Talvi Liina Reimani mälestussõrmuse edasipärandamise kirja: «Liina Reimani, Eesti kutselise teatri esimese põlvkonna suurima draamanäitleja mälestussõrmust edasi andes pean vajalikuks rõhutada järgmist: tema ülimalt töökat annet ning maksimaalselt oma kutsetööle pühenduva talendi isepära. /—/ Neid tõekspidamisi arvesse võttes näen ja tunnen, et tänases ENSV teatris on võimeline selles suunas liikuma ning Liina Reimani mälestust hoidma minu koduteatri näitlejanna ENSV rahvakunstnik Ita Ever, kellele ma Liina Reimani pärandatud sõrmuse üle annan kui reliikvia ja kutsekohustuse.»
xxx
Ita Ever: Ka 75selt…
Uudised
VE: Ever, Ita – Eesti teatrilava grand old lady
Ita Ever 75: Teiste jaoks kihvt mutt, aga iseenda jaoks igavene koeranael…
Jaanus Kulli
«Oleksin mina ajakirjanik, nopiks ma Everi kohta kokku kõik tema krutskid, millega ta nii elus kui ka lava taga on hakkama saanud. Nii et lugeja lööks käsi kokku ja mõtleks, et püha jumal, mõtle, milline nõid ta tegelikult on,» õpetab Eesti teatrilava grand old lady Ita Ever, ise teiselpool telefonitoru nakatavalt naerdes.
Ita Everi veidi kõrisev, veidi kähisev hääl heliseb kõrvus vist kõigil, kes kordki teda teatris näinud. Eesti Raadio režissöör Heino Kulvere on Everi häält nimetanud vaskjaks. «Vask, jah! Vask moodustab kõige ilusamaid helisid, kuigi on metall.»
Vaimukusi pillavast Everist ja eriti tema nõrkusest musta huumori vastu pajatavad paljud. «Just nii kirjutage,» utsitab Ever endiselt naerdes takka, «seda enam, et mul on sünnipäev 1. aprillil.» Hea õpetada.
«Nii nagu 1. aprill on nalja poolest ammendamatu, on ammendamatu ka Ita. Nii teatris kui ka väljaspool teatrit,» teab Everi kohta öelda Ain Lutsepp, kes on olnud tänase juubilari partneriks mitmes filmis, rääkimata enam kui paarikümneaastasest partnerlusest Draamateatri laval. Ometi on teada, et väljaspool teatrit ei naudi Ever vähimatki tähelepanu, nagu kinnitab ka Ülle Kaljuste: «Tema enda sünnipäevad ja ka igasugused presentatsioonid väljaspool teatrit tekitavad talle vaid stressi ja peavalu.»
Hea õpetada, kui isegi enamik kolleege Draamateatris vaatab Everile alt üles ja paljud neist, kes Everiga ka 30 aastat kõrvu ja isegi ühes garderoobis teatritolmu sisse hinganud, teda jätkuvalt teietavad. Nagu näiteks Maria Klenskaja. Lugupidamisest. Austusest. Või on siis põhjuseks hoopis must kass, mis Everi ja mõne naiskolleegi vahelt läbi jooksnud?
«Kui talle «teie» öeldakse, siis mitte hirmust, vaid ennekõike austusest,» usub garderoobikaaslane Kaie Mihkelson. «Arvestades seda tsooni, mis on ta ümber ja mille taha ta kedagi ei lase. Temaga on mõnus rääkida väga paljudel teemadel, aga kuskilt algab piir, millest keegi üle ei roni.»
Minu kodu on mu kindlus
Maria Klenskaja, kes koos Everiga on 30 aastat Draamateatris õhtust õhtusse oma ihu ja hinge vaataja ette toonud, ütleb, et tema respekt kolleegi vastu on sedavõrd suur, et avalikult seda jagada ei saagi. «Paljud, kes ei tunne Itat, lausa kardavad teda,» arvab kolmas garderoobikaaslane Ülle Kaljuste. Ka Mihkelson ei julge Everit oma sõbrannaks nimetada. «Ma ei teagi teatris kedagi, kes julgeb öelda, et olen ta sõbranna. Nagu ma ei tea sedagi, kas meie garderoobist on keegi tal kodus külas käinud. Mina igatahes pole. Nagu õhust on teada, et tema kodu on tema oma ja sinna kedagi ei kutsuta.»
«Mul on olnud palju suhteid, aga ühegi mehega pole mul õnnestunud luua kodu, kus õhtuti oodatakse teineteist koju, tõmmatakse kardinad ette ja süüakse perega mõnusasti õhtust,» on näitlejanna pihtinud seitsme aasta eest Eesti Naisele.
«Lähen õhtul pärast etendust koju, panen ukse enda järel kinni, olen iseendaga ja – oma jumalaga, võtke seda kuidas tahate. See on see koht, kust ma ammutan jõudu.»
Et seda jõudu siis jagada oma publikuga. Õhtust õhtusse. Ühes teatris. Alates 1953. aastast. Selles, et meil on üleüldse selline näitleja nagu Ita Ever, on oma osa Jaanus Orgulasel, kes meelitas noorukese Ita Moskvasse.
Neli aastat varem oli Töönduslike Kooperatiivide Kultuuribaasi juht Enn Toona (kellesse Ita otsekohe ära armus) kutsunud neiu koolipingist nimiossa Arbuzovi «Tanjas». «See oligi esimene kord, mil ma selle teatri lavale astusin,» on diiva tänaseks enam kui 50 aastat Draamateatriga kestnud abielu algust meenutanud Helle Tamme raamatus «Ita Ever».
Roheliste kassisilmadega punapea
Mõni aasta varem oli Ilse Everist saanud Ita Ever. Ümberristimine käis tema nooruspäevade suurima südamesõbranna Lia Kaljuste (Tõnu Kaljuste ema, seega Everi garderoobikaaslase Ülle Kaljuste ämm) eestvedamisel, sest Ilse olnud särtsakale punapeale liialt pehme nimi.
Näitlejatari punasest peast, rohelistest kassisilmadest ning rohelisest kleidist räägivad peaaegu kõik.
Ka Orgulas, kes esimest korda kohtus Itaga 1946. aastal vabariikliku koolinoorte olümpiaadi lõppvoorus, kus Ever võitis Nekrassovit lugedes kuldmedali nooremas vanuseklassis. «Ennekõike jäigi ta mulle meelde oma esinemise ja punase peaga,» meenutab Orgulas. «Ühel koolipeol me tantsisime, pakkusin ennast teda koju saatma. Ta siis viisakalt lubaski. Kuni Kaarli kirikuni. Mul on see õhtu tänini eredalt meeles: suured aeglaselt langevad lumeräitsakad, kummaline valgus ning läbi selle valguse tema rohelised kassisilmad ja punased käharad juuksed.»
Kuna punapea kehastas kahes esimeses näiteringitükis arsti ja halastajaõde, hakkas ta hinge veelgi sügavamalt puurima juba varem kummitanud mõte Tartu Ülikoolist ja arstiteaduskonnast. «Oleksin tahtnud saada günekoloogiks,» on ta hiljem tunnistanud.
Pärast Moskva GITISe eesti stuudios õppiva Jaanus Orgulase pikka pinnimist kupatas Ita Moskvasse. Katsetelt tagasi, tihkus ta nutta ja otsustas raamatukauplusse müüjaks minna, ent maandus hoopis keldrisse raamatuid lahti pakkima.
Möödus kaks-kolm kuud, kuni Moskvast tuli kiri, et ta on vastu võetud. «Ita äratas kohe tähelepanu,» mäletab 1950. aasta sügisel GITISe eesti stuudio kolmandale kursusele maabunud kursuseõde Silvia Laidla, kelle Ita otsekohe Silluks ristis.
Algas juubilari pikk teatritee, millest on osa saanud mitu põlvkonda.
Ainuüksi koduteatris on tal olnud kanda üle 120 rolli. Paljud sellised, millest osa näitlejaid jääbki unistama.
«Tal on pann alati kuum, kui ta proovi tuleb.»
«Teda tuleb laval kuulata ja vaadata!» hüüatab Ain Lutsepp. «Ta on maksimalist, kes ilmselt teeb iseendaga väga palju tööd. Ta tajub alati, mille poole pürgida ning ilmselt viib ka oma tahte läbi.»
Jaanus Orgulas ütleb, et annet ei saa kunagi kadestada, küll aga töövõimet. «Ja kust ta selle on saanud, ei tea ma mitte. Temas on peidus nagu terve orkester. Ta mängib kõiki pille, tal on väga suur ja lai ampluaa.»
«Küllap ta on töökas, aga see on siis varjatud,» lisab Kaie Mihkelson. «Ta ei presenteeri oma töökust. See oli vist Panso väljend, et tal on pann alati kuum, kui ta proovi tuleb, ta ei hakka madalamalt pihtagi.»
«Ital on enda suhtes üliarenenud kriitikameel,» teab Ülle Kaljuste. Nad mõlemad on Jäära tähtkujust. «Olen tähele pannud, et meis on palju ühist,» nendib Ülle, lugedes üles põhimõtted, mis Everit iseloomustavad: «Horoskoobid teda ei huvita. Tal on meeletu kohusetunne, mis põrkab vastu mugavusele ja naudingutele, mis tegelikult talle meeldivad. Kui tal katus ära lendab ja ta lollusi teeb, süüdistab ennast sajandeid takkajärele ning talle meeldib must huumor, millega petab ennast ja teisi varjamaks oma nõrkusi.» Kokkuvõttes on Ita Kaljuste meelest teiste jaoks kihvt mutt, aga iseendale igavene koeranael.
Draamateatri trupist 1992. aastal lahkunud Silvia Laidla lisab: «Halloo-mees Feliks Moor, kes oli meil Moskvas instituudis eesti keele konsultant, ütles juba tollal prohvetlikult, et Everile võib terve repertuaari rajada. Aga häält tuleb tugevdada, võimsamaks muuta. Nüüd on see tal võimas. Aga mis liigub, see kulub. Ita peaks ennast rohkem hoidma!»
«Kolmekrossi» litsid ja Prantsuse kuningannad
«Nukitsamehe» režissöör Helle Karis mäletab, kuidas pärast võtteid filmi helindades loobus Ever Metsamoori häält sisse lugedes igasugustest tehnilistest abivahenditest. «Mis me jonname siin selle tehnikaga, ma teen parem ise,» öelnud kunstnik. «Fantastiline, mis ta oma häälega tegi!» kiidab Karis, kelle sõnul ei olnud Everi jaoks ükski öö ega päev liiga pikk, ükski asi liiga raske, ükski hammas liiga viltu ega parukas liiga kole.
«Samuti polnud tal kahju oma nahast, mida tundide kaupa grimeeriti. Ning kuidas ta siis nõiamoori näoga päevast päeva pidi kõndima ja sööma. Fantastiline!»
Arvo Kruusemendi sõnul on fotogeeniline Ita Ever saanud teenimatult vähe filmis mängida. Kruusemendi filmi «Naine kütab sauna» kandiski näitlejatar Anu rolliga välja. «Ta oli nii paindlik, et polnud võimalik temaga konflikti minna. Andekas, habras ja armas tüdruk. Ega ta siis muidu püsiks nii kaua vormis ja laval.»
Ka Everi esimene abikaasa Eino Baskin kiidab juubilari tohutut töökust. «Proovi tuleb ta alati ettevalmistunult, tekst peas. Tema järgi võib kella seada. Tegin temaga nüüdki Romka juures ühe võttepäeva. Hommikul seitsmest õhtul kaheksani välja. Välisvõte. Külm oli, et mine või lolliks, ja tal oli just see häälepaelte jama. Teine oleks saatnud kus see ja teine, aga mitte tema oma kohusetundlikkuses.»
Ita Ever on Eino Baskini sõnul Eesti Eleonora Duse, Katharine Hepburn, Sophia Loren. «Need näitlejad on võimelised mängima absoluutselt kõiki naisi, «Kolmekrossiooperi» litsidest Prantsuse kuningannadeni. See on vaist! See ei ole õpitav!» Samas rõhutab Baskin, et Ever on saanud rolle, tööd teha ja hiilata kõikide peanäitejuhtidega. «Mida see näitab? Et kui ikka on tegemist suure näitlejaga, siis lavastaja, kes ta ka ei ole, pöördub ikka näitlejate poole, kelle najal ta saab ka enda nime upitada. Sellest mõttes on Ever näitleja, kes on alati pjedestaalil.»
Kas võib ühele näitlejannale soovida paremat saatust või õnnelikku juhust, et kõik kolm elukaaslast (Eino Baskin, Ilmar Tammur, Gunnar Kilgas) on lavastajad, küsib ka Silvia Laidla. «Aga Ita tabas juba teisel teatriaastal, et näitlejanna ilma toetuseta on teatris null und nicht.
Ja tõesti, see on niimoodi. Iga hetk võid saada jalaga tagumikku.»
Pärisabielu ja teatriabielu
Eino Baskiniga abiellus Ita Ever 1954. aastal. «See oli armastus esimesest silmapilgust. Hiljem pole seda olnud,» kinnitab Baskin poolsada aastat hiljem, nukrus kähisevas hääles. Aga vaid korraks. «See oli õudne aeg, Nõukogude aeg. Üks tuba koos isa ja emaga. Hullumaja.» Kuni kultuuriministeerium andis noortele spetsialistidele toa 2toalises korteris. Seina taga teises toas elas võõras inimene.
«Ametlikult olime abielus neli ja pool aastat, aga tegelikult elasime koos vaid kolm,» arvutab Eino Baskin, kes teatrilaval, Panso legendaarses lavastuses «Mees, naine ja kontsert», oli Everiga abielus seitse aastat. Veel on nad mänginud kaasasid Kerge lavastatud komöödias «Saateviga» ning viimati ajalooks saanud Vanalinnastuudios etenduses «Hotell California». Lisaks duett Ever-Baskin «Meelejahutaja» sketšides ning «Reklaamiklubi» meelelahutusrubriikides «Doktor Ever ja Baskin» ning «Eino Baskini kirjakontor».
«Lahutasime rahulikult, ilma skandaalita, loomingulistel kaalutlustel. Ita tegi õudselt tööd ja ka mina olin väga kinni,» konstateerib Baskin. Rahus lahku läinud paar saab tänagi suurepäraselt läbi. «Meil tuleb koos suvetuur «Ever 75»!» hõiskab Eino. «Koos Anne Veski ja Eda-Ines Ettiga.»
Pärast lahkuminekut oli Ita mehe hinnangul nii suuremeelne, et jättis toa Einole, mille too sai vahetada toa vastu Leningradis.
Ever ja Eino Baskin mängisid esimest korda Draamateatri laval koos 1954. aastal Lermontovi «Maskeraadis». Täpselt pool sajandit hiljem astus Ita esimest korda Draamateatri lavale koos poja Romaniga tema lavastuses «Õuedaam».
«Kuigi mul on uhke tunne, et mul on selline ema, kes väga armastab oma lähedasi, on ta põhirõhk olnud alati tööl. Näen lastelaste pealt, kuidas ta põeb, et tal kunagi pole liiga palju aega neile pühendada,» räägib Ita ja Eino poeg.
Teismeliseeas vahepeal isegi internaatkooli lõhna nuusutanud Roman polnud emale kindlasti kerge laps, aga vitsa pole ta kordagi tunda saanud. «See oli ta nõrk koht,» muigab Roman. «Mäletan, et olin järjekordselt mingi jamaga hakkama saanud, kui klassivenna vanemad helistasid, et meie oma saab juba peksa, kas teie ka juba annate. Ema hakkas nutma. Ta lihtsalt ei saanud sellega hakkama.»
Vanaema, kes ammutab jõudu lastelastest
Nooruses metsajooksu teinud ja külmavanne võtnud näitlejannast on saanud tänaseks kirglik tugitoolisportlane, kes vaatab telekast poksi, jalgpalli, jäähokit ja hoiab pöialt oma lemmikule Michael Schumacherile. «Vabal ajal vaatan aknast välja,» on ta ka öelnud. Võta kinni, on see tõsi või Everi järjekordne vimka.
Üks väheseid, kellel Ever on lasknud enda sisse natuke rohkem piiluda, on näitlejannast raamatu kirjutanud Helle Tamm. «Peagi anname välja raamatu kordustrüki. Everi viimase 20 aasta lavaelu on ju kajastamata,» räägib biograaf, kelle sõnul Ever ise tuli raamatu ideega tema juurde
Helle Tamm ja Ita Ever tutvusid aastate eest raadios. «Sain ta käest kirja, et ta soovib minuga rääkida ja ta arvas, et ma võiks selle raamatu ära teha.» Tamm ise arvab, et valik langes temale tänu sellele, et ta polnud siis ega ole ka täna suur teatrifänn ning võtab asju palju realistlikumalt.
Ever on vanaema, kes ammutab jõudu oma lastelastest Mirjamist ja Alfredist. «Olen ise natuke tobedalt lapsemeelne, ma ei ole sada protsenti täiskasvanu.»
Juba 15 aastat tagas teatas juubilar kolleegidele, et nii kui sünnib esimene lapselaps, läheb ta päevapealt teatrist ära. Aga ei läinud. Õnneks! Kui palju ilusaid rolle on tal olnud ka viimasel kümnel hooajal. Ita elu on teater. Ta ei oska ega saa ilma teatrita elada.
Nii nagu diiva vajab teatrit, vajab teater ka teda. Intervjuus Eesti Naisele on Ever kirjeldanud oma tavalist õnnestunud ja õnnelikku päeva. «Hommikul on peaproov, pikk ja raske, näiteks «Kolme õe» Mašaga. Vahepeal teatrist minema ei saa, sest õhtul tuleb raske etendus otsa. Kui ma siis ükskord koju jõuan, võtan kotist jube head kommid, mida oli meeles puhvetist kaasa osta. Keedan kohvi, sirutan jalad välja ja tunnen: ma olen nii pagana väsinud, et valus on. Aga see on väärt elu.»
Palju partnereid, vähe hellust
«Teater on tema elu, aga ega ta ka väljaspool teatrit pole risti ette löönud,» ütleb Orgulas, samas otsekohe tagasi tõmmates: «Ega mina tema eraelust suurt ei tea. Pealegi tuleb inimest vaadata tema töö järgi.»
Sünnipäevalaps ja tema viimane elukaaslane Gunnar Kilgas olid Orgulase sõnul väga head sõbrad. «Eks ta omamoodi hoolitses Gunni eest. Aga ega ma nüüd seda tea, kas ta sööki sooja pani või pesu pesi.»
Ita Everi lavavälisest elust saaks kirjutada vaat et sama pika peatüki kui tema lavarollidest.
«Tal oli väga väljapaistev välimus ning austajaid oh kui palju-palju. Aga ega ta siis odav tüdruk polnud,» teab kooliõde Silvia Laidla GITISe päevilt. «Seal juhtus tõesti üht ja teist… Ja kolmandatki! Näiteks Sillu Laidla õpetas mind suitsetama, aga sellest «õppetunnist» ei tohi kirjutada – rikub kasvava põlvkonna ära,» on Ever ise oma raamatus märkinud.
Üht-teist on Draamateatri esinäitlejanna vahel ka ajakirjandusele poetanud. «Olen olnud võrdlemisi suur kurameerija ja mul on olnud palju meestuttavaid,» on ta tunnistanud. Ja teisal: «Olen üldse suur armuja. Isegi täiskasvanuna armusin lavapartnerisse, kellega olin mänginud 30 etendust ja polnud teda tähelegi pannud, aga 31. etendusel armusin nii, et see paistis välja.» Ometi on ta pidanud tõdema: «Üks asi, millest mul elus kõige rohkem on puudu jäänud, on hellus, mida me, naised, väga vajame. See vajadus on minus sügavale maetud.»
Intervjuus Meie Meelele on Ever öelnud, et esimest korda armus ta ühte poissi lasteaias. Teisal, et esimest korda armus alles 9. klassis näiteringi juhendajasse Enn Toonasse. Samas 9. klassis 1948. aastal koges nooruke Ita ka esimest suudlust.
1960. aastal turismireisil Ungarisse armus ta Budapestis Austria härrasmehesse, kes lahkudes kinkis rongijaamas Itale sigaretikarbi, kus igale suitsule oli kirjutatud «I love You». «Tõmme oli küll väga tugev, kui vaid peas poleks vasardanud mõte, et mida ma Viinis teen. Siin olen arvestatav näitleja, seal mitte keegi. Ja nii kuivaski mu elu suur armastus kokku ning mahub nüüd koos kingitud roosiga ühteainsasse karpi,» ütleb Ever.
Kes pärib Liina Reimani sõrmuse?
Aprillis 1984 kuulutati Ita Ever «Balti teatrikevade» parimaks naisnäitlejaks ning Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Eesti NSV Teatriühingu teatrialase aastapreemia laureaadiks. Juunis kirjutas NSV Liidu rahvakunstnik Aino Talvi Liina Reimani mälestussõrmuse edasipärandamise kirja: «Liina Reimani, Eesti kutselise teatri esimese põlvkonna suurima draamanäitleja mälestussõrmust edasi andes pean vajalikuks rõhutada järgmist: tema ülimalt töökat annet ning maksimaalselt oma kutsetööle pühenduva talendi isepära. /—/ Neid tõekspidamisi arvesse võttes näen ja tunnen, et tänases ENSV teatris on võimeline selles suunas liikuma ning Liina Reimani mälestust hoidma minu koduteatri näitlejanna ENSV rahvakunstnik Ita Ever, kellele ma Liina Reimani pärandatud sõrmuse üle annan kui reliikvia ja kutsekohustuse.»
xxx
Ita Ever: Ka 75selt…