Läbi kolme sajandi kestnud koosviibimine
28.03.2005 00:01Lauri Vahtre, ajaloolane
Algus kõlab isegi banaalselt, sest umbes samamoodi algavad paljud ajalood: kui need kaheksa erinevas vanuses meest – enamasti siiski noored – 1870. aasta 26. märtsi (vkj) õhtul Tartus Andreas Kurrikoffi korteris kokku said, siis ei teadnud nad isegi, kui olulisele asjale nad selsamal hetkel aluse olid pannud.
Kuid aeg oli tõesti soodne, et algatada olulisi asju. Seda mujalgi Euroopas. Näiteks võtsid Prantsusmaa ja Preisimaa 1870. aastal pähe tülli minna ja korralik sõda maha pidada, mis päädis esiteks Saksa keisririigi väljakuulutamisega ja seejärel luhtunud eksperimendiga Pariisi Kommuuni näol. Kuid ärgati ka Eestis.
Kõigest aasta varem oli peetud esimene üldlaulupidu ja loodud sellega võimas traditsioon. Selsamal 1870. aastal asutati Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Aleksandrikooli liikumine sai endale peakomitee, kaks aastat hiljem asutati Eesti Kirjameeste Selts. Kõik need seltsid on oma tähtsusest hoolimata aja jooksul hingusele läinud, kuid Kurrikoffi korteris toimunud kohtumise kaudne tagajärg, Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), elab tänini.
Kokkutulnud on teada: need olid üliõpilased Andreas Kurrikoff, Heinrich Rosenthal, Gustav Treffner, Hugo Treffner ja Martin Wühner ning tuntud Tartu eesti tegelased Jakob Hurt, Johann Voldemar Jannsen ja Wilhelm Eisenschmidt.
Kurrikoff tudeeris usuteadust ja 1875. aastal ordineeriti ta vikaarõpetajaks. Hugo Treffner õppis tollal filosoofiateaduskonnas ja oli legendaarse eragümnaasiumi omanik ja direktor. Tema vend Gustav õppis 1870. aastal õigusteaduskonnas. Heinrich Rosenthal tudeeris arsti- ja Martin Wühner rohuteadust.
Jakob Hurt oli ülikooli juba lõpetanud ja usuteaduste kandidaadikraadki käes, kuid kirikuõpetajaks õnnestus tal saada alles 1872. aastal. Wilhelm Eisenschmidti prooviaasta hakkas just lõppema ja 1870. aastal ordineeriti ta Tartu Peetri koguduse pastoriks.
Johann Voldemar Jannsen ehk Postipapa oli kokkutulnutest kõige vanem (kuid siiski kõigest 51-aastane), tema elutöö tippteod – Pärnu Postimehe asutamine ja I üldlaulupeo organiseerimine – olid juba tehtud.
Need kaheksa meest kogunesid kokku, et lugeda üheskoos «Kalevipoega» ja selle ning üldse eesti rahvuslike perspektiivide üle mõtteid vahetada. Kohtumised muutusid regulaarseks, huvilisi tuli juurde, sealhulgas C. R. Jakobson. Tihti saadi kokku Jannseni kodus, kus osaliste ringi täiendasid Jannseni tütred Lydia (Koidula) ning Eugenie.
Kui «Kalevipoja» õhtutega kujunenud sõpruskond ennast 1873. aastal kindla liikmeskonna ühinguks organiseeris, siis naisi sinna siiski ei arvatud. See ei olnud tollal lihtsalt kombeks. Liiatigi oli tegemist üliõpilasseltsiga, aga ülikoolide uksed olid veel mitukümmend aastat hiljemgi naiste ees suletud.
Vastsele seltsile pandi nimeks Vironia ja esimeheks valiti Aleksander Kurrikoff.
Selts jätkas tööd isamaalise harimise vallas ja 1880ndate alguses võeti suund ametliku üliõpilaskorporatsiooni moodustamisele.
Venestusaeg ei olnud veel alanud ja ülikool tegutses võrdlemisi laia autonoomia alusel. Kui linnas lärmanud või kakelnud üliõpilane jõudis ülikooli territooriumile põgeneda, siis ei tohtinud linnakardavoi teda seal vahistada, vaid selleks oli ülikooli politseijõud – pedell, õigusemõistmiseks aga oma kohus ja karistuse kandmiseks kartser.
Selle autonoomse «linna» juurde kuulusid üliõpilaskorporatsioonid, kus noored tudengid said seltskondliku lihvi.
Vironia seltskonna soovi korporatsiooniks formeeruda ei maksa kirjutada «korporatiivsuse» ihalemise arvele. Korporatsiooni kaudu oleksid eestlased saanud kaasa öelda võrdväärse sõna akadeemilises elus ja ülikooli asjade korraldamisel. Just siin oli probleemi tuum, mis ilmneb sellestki, et olemasolevate (saksa) korporatsioonide koostöökogu, nn Chargiertenconvent keeldus Vironiat tunnustamast.
Juba olid loodavale korporatsioonile 1881. aastal värvidki valitud, milleks olid sinine, must ja valge. Kuna koostöökogu tunnustus jäi tulemata, siis ei saanud neid avalikult kasutada. Asjakäigus pettunud teoloogiatudeng Aleksander Mõttus, seltsi esimees ja korporatsiooni loomise eestvedaja, tegi tavatu käigu: pani pähe sinimustvalge värvimütsi ja sõitis voorimehega läbi Tartu.
See väljakutse saksa korporatsioonidele sai kohe karistatud – Livonia liikmed võtsid Mõttuselt mütsi ja tallasid selle jalge alla. Vägivallatsemise eest mõistis ülikooli kohus nad kartserisse, kuid Mõttus visati ülikoolist hoopiski välja ja ta jätkas õpinguid Peterburis.
Selts oli saanud oma esimese märtri, aga korporatsiooni loomise ideest tuli loobuda. Selle asemel registreeris ülikooli rektor 1883. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi. Seltsi värve ei olnud endiselt võimalik kanda, sest puudus Chargiertenconventi nõusolek.
Sellest omapärasest korrast peab EÜS tänini kinni: seltsi värvimütsi võib avalikult kanda ja tänaval näha vaid teatavatel kindlaks määratud päevadel. Muul ajal paneb EÜS-lane oma värvimütsi pähe alles seltsi majja sisenedes.
Kuid seda kallimaks oma värve peeti. 1884. aastal sõideti vedruvankris Otepääle ja pühitseti seltsi lipp sealses kirikus.
1890. aastal tehti teine katse korporatsiooniks muutuda, kuid seegi ebaõnnestus. Seekord küll mitte Chargiertenconventi, vaid Riia õpperingkonna kuraatori N. Lavrovski vastuseisu tõttu. Selles oli midagi sümboolset – kui eestlasi ei takistanud saksa ülbus, siis tegi seda vene oma. Toonasest katsest sai EÜS endale aga vapi.
Samal ajal kujunes EÜS surutisse sattunud rahvusliku liikumise üheks tähtsamaks keskuseks, kust läbi käinud suurkujude nimestik väljub pikkuse tõttu ajaleheartikli piiridest.
Tegevuse haardest annab tunnistust kas või selline pisiasi, et 1899. aastal asutati EÜSi sümfooniaorkester. Lisaks oli seltsil olemas esinduslik vanavara muuseum, ilmus kalender «Sirvilauad» jpm.
Uue sajandi hakul, 1902. aastal valmis EÜSi kaunis hoone Viljandi (nüüd Tõnissoni) tänavas, mida on peetud eesti rahvusliku arhitektuuri esimeseks õieks. 1905. aastal viidi seltsi lipp esimest korda avalikkuse ette, millega algas selle kujunemine rahvuslipuks.
Seltsi raamatukogu kingiti vastasutatud Eesti Rahva Muuseumile. Muuseas nimetati esimesel iseseisvusajal just ERMi raamatukogu rahvusraamatukoguks, tänane rahvusraamatukogu on selle nime lihtsalt «võtnud». ERMi raamatukogu asub praegu aga kirjandusmuuseumis.
Läheks pikaks kirjeldada EÜSi kogu hilisemat ajalugu. 1918. aastal läks selts in corpore Vabadussõtta ja jättis sinna 13 seltsiliikme elu. Okupatsiooniajal Välis-Eestis ametlikult edasi kestnud ja kodumaal põranda all hingitsenud EÜS taastati Eestis ametlikult 1988. aastal.
Kui arvestada, et 1870. aastal tuldi kokku vaid «Kalevipoega» lugema ja ilmaelu arutama, siis on seda ikka päris palju, mis järgnes.
Uudised
VE: EÜS – Eesti Üliõpilaste Selts
Läbi kolme sajandi kestnud koosviibimine
Algus kõlab isegi banaalselt, sest umbes samamoodi algavad paljud ajalood: kui need kaheksa erinevas vanuses meest – enamasti siiski noored – 1870. aasta 26. märtsi (vkj) õhtul Tartus Andreas Kurrikoffi korteris kokku said, siis ei teadnud nad isegi, kui olulisele asjale nad selsamal hetkel aluse olid pannud.
28.03.2005 00:01Lauri Vahtre, ajaloolane
Kuid aeg oli tõesti soodne, et algatada olulisi asju. Seda mujalgi Euroopas. Näiteks võtsid Prantsusmaa ja Preisimaa 1870. aastal pähe tülli minna ja korralik sõda maha pidada, mis päädis esiteks Saksa keisririigi väljakuulutamisega ja seejärel luhtunud eksperimendiga Pariisi Kommuuni näol. Kuid ärgati ka Eestis.
Kõigest aasta varem oli peetud esimene üldlaulupidu ja loodud sellega võimas traditsioon. Selsamal 1870. aastal asutati Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Aleksandrikooli liikumine sai endale peakomitee, kaks aastat hiljem asutati Eesti Kirjameeste Selts. Kõik need seltsid on oma tähtsusest hoolimata aja jooksul hingusele läinud, kuid Kurrikoffi korteris toimunud kohtumise kaudne tagajärg, Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), elab tänini.
Kokkutulnud on teada: need olid üliõpilased Andreas Kurrikoff, Heinrich Rosenthal, Gustav Treffner, Hugo Treffner ja Martin Wühner ning tuntud Tartu eesti tegelased Jakob Hurt, Johann Voldemar Jannsen ja Wilhelm Eisenschmidt.
Kurrikoff tudeeris usuteadust ja 1875. aastal ordineeriti ta vikaarõpetajaks. Hugo Treffner õppis tollal filosoofiateaduskonnas ja oli legendaarse eragümnaasiumi omanik ja direktor. Tema vend Gustav õppis 1870. aastal õigusteaduskonnas. Heinrich Rosenthal tudeeris arsti- ja Martin Wühner rohuteadust.
Jakob Hurt oli ülikooli juba lõpetanud ja usuteaduste kandidaadikraadki käes, kuid kirikuõpetajaks õnnestus tal saada alles 1872. aastal. Wilhelm Eisenschmidti prooviaasta hakkas just lõppema ja 1870. aastal ordineeriti ta Tartu Peetri koguduse pastoriks.
Johann Voldemar Jannsen ehk Postipapa oli kokkutulnutest kõige vanem (kuid siiski kõigest 51-aastane), tema elutöö tippteod – Pärnu Postimehe asutamine ja I üldlaulupeo organiseerimine – olid juba tehtud.
Need kaheksa meest kogunesid kokku, et lugeda üheskoos «Kalevipoega» ja selle ning üldse eesti rahvuslike perspektiivide üle mõtteid vahetada. Kohtumised muutusid regulaarseks, huvilisi tuli juurde, sealhulgas C. R. Jakobson. Tihti saadi kokku Jannseni kodus, kus osaliste ringi täiendasid Jannseni tütred Lydia (Koidula) ning Eugenie.
Kui «Kalevipoja» õhtutega kujunenud sõpruskond ennast 1873. aastal kindla liikmeskonna ühinguks organiseeris, siis naisi sinna siiski ei arvatud. See ei olnud tollal lihtsalt kombeks. Liiatigi oli tegemist üliõpilasseltsiga, aga ülikoolide uksed olid veel mitukümmend aastat hiljemgi naiste ees suletud.
Vastsele seltsile pandi nimeks Vironia ja esimeheks valiti Aleksander Kurrikoff.
Selts jätkas tööd isamaalise harimise vallas ja 1880ndate alguses võeti suund ametliku üliõpilaskorporatsiooni moodustamisele.
Venestusaeg ei olnud veel alanud ja ülikool tegutses võrdlemisi laia autonoomia alusel. Kui linnas lärmanud või kakelnud üliõpilane jõudis ülikooli territooriumile põgeneda, siis ei tohtinud linnakardavoi teda seal vahistada, vaid selleks oli ülikooli politseijõud – pedell, õigusemõistmiseks aga oma kohus ja karistuse kandmiseks kartser.
Selle autonoomse «linna» juurde kuulusid üliõpilaskorporatsioonid, kus noored tudengid said seltskondliku lihvi.
Vironia seltskonna soovi korporatsiooniks formeeruda ei maksa kirjutada «korporatiivsuse» ihalemise arvele. Korporatsiooni kaudu oleksid eestlased saanud kaasa öelda võrdväärse sõna akadeemilises elus ja ülikooli asjade korraldamisel. Just siin oli probleemi tuum, mis ilmneb sellestki, et olemasolevate (saksa) korporatsioonide koostöökogu, nn Chargiertenconvent keeldus Vironiat tunnustamast.
Juba olid loodavale korporatsioonile 1881. aastal värvidki valitud, milleks olid sinine, must ja valge. Kuna koostöökogu tunnustus jäi tulemata, siis ei saanud neid avalikult kasutada. Asjakäigus pettunud teoloogiatudeng Aleksander Mõttus, seltsi esimees ja korporatsiooni loomise eestvedaja, tegi tavatu käigu: pani pähe sinimustvalge värvimütsi ja sõitis voorimehega läbi Tartu.
See väljakutse saksa korporatsioonidele sai kohe karistatud – Livonia liikmed võtsid Mõttuselt mütsi ja tallasid selle jalge alla. Vägivallatsemise eest mõistis ülikooli kohus nad kartserisse, kuid Mõttus visati ülikoolist hoopiski välja ja ta jätkas õpinguid Peterburis.
Selts oli saanud oma esimese märtri, aga korporatsiooni loomise ideest tuli loobuda. Selle asemel registreeris ülikooli rektor 1883. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi. Seltsi värve ei olnud endiselt võimalik kanda, sest puudus Chargiertenconventi nõusolek.
Sellest omapärasest korrast peab EÜS tänini kinni: seltsi värvimütsi võib avalikult kanda ja tänaval näha vaid teatavatel kindlaks määratud päevadel. Muul ajal paneb EÜS-lane oma värvimütsi pähe alles seltsi majja sisenedes.
Kuid seda kallimaks oma värve peeti. 1884. aastal sõideti vedruvankris Otepääle ja pühitseti seltsi lipp sealses kirikus.
1890. aastal tehti teine katse korporatsiooniks muutuda, kuid seegi ebaõnnestus. Seekord küll mitte Chargiertenconventi, vaid Riia õpperingkonna kuraatori N. Lavrovski vastuseisu tõttu. Selles oli midagi sümboolset – kui eestlasi ei takistanud saksa ülbus, siis tegi seda vene oma. Toonasest katsest sai EÜS endale aga vapi.
Samal ajal kujunes EÜS surutisse sattunud rahvusliku liikumise üheks tähtsamaks keskuseks, kust läbi käinud suurkujude nimestik väljub pikkuse tõttu ajaleheartikli piiridest.
Tegevuse haardest annab tunnistust kas või selline pisiasi, et 1899. aastal asutati EÜSi sümfooniaorkester. Lisaks oli seltsil olemas esinduslik vanavara muuseum, ilmus kalender «Sirvilauad» jpm.
Uue sajandi hakul, 1902. aastal valmis EÜSi kaunis hoone Viljandi (nüüd Tõnissoni) tänavas, mida on peetud eesti rahvusliku arhitektuuri esimeseks õieks. 1905. aastal viidi seltsi lipp esimest korda avalikkuse ette, millega algas selle kujunemine rahvuslipuks.
Seltsi raamatukogu kingiti vastasutatud Eesti Rahva Muuseumile. Muuseas nimetati esimesel iseseisvusajal just ERMi raamatukogu rahvusraamatukoguks, tänane rahvusraamatukogu on selle nime lihtsalt «võtnud». ERMi raamatukogu asub praegu aga kirjandusmuuseumis.
Läheks pikaks kirjeldada EÜSi kogu hilisemat ajalugu. 1918. aastal läks selts in corpore Vabadussõtta ja jättis sinna 13 seltsiliikme elu. Okupatsiooniajal Välis-Eestis ametlikult edasi kestnud ja kodumaal põranda all hingitsenud EÜS taastati Eestis ametlikult 1988. aastal.
Kui arvestada, et 1870. aastal tuldi kokku vaid «Kalevipoega» lugema ja ilmaelu arutama, siis on seda ikka päris palju, mis järgnes.