Estonian Dream tõi ameeriklased laulupeole
Andri Maimets, toimetaja, 03.07.2004
«Kui sa leiad maakeralt riigi, kus praktiliselt iga teine inimene tegeleb koorilauluga ja ülejäänud tantsivad, siis… kuhu mujale üldse veel võiks hing tahta? Sellist teist kohta lihtsalt pole olemas,» ütleb mõne aasta eest Oregoni osariigis Portlandis eestikeelse nimega laulukoori loonud puhastverd ameeriklane Lonnie Cline.
Nüüd ta ongi koos kooriga Eestis ja laulupeol. See, millesse see hallineva peaga viiekümnendates aastates mees usub, võib esiti uskumatuna tunduda paljudele eestlastele ja nii mõnigi küünik võiks teda lootusetuks idealistiks pidada.
«Tõeline idioot, jah,» muigab koorijuht ise. Ometi võib Cline uhke olla selle üle, et on saanud hakkama esmapilgul võimatuga: andnud oma Eesti-vaimustuse edasi Portlandi Clackamas Community College’i tudengitele, kellest paljud juba vilistlased.
Kolmandik neist, kes seisid esimest korda Tallinnas laulukaare all juba eelmisel üldlaulupeol, on nüüd abielus eestlastega.
«Seda tunnet pole lihtsalt võimalik kirjeldada, see on midagi enneolematut ja ma ei tahaks sellest mitte mingi hinna eest ilma jääda,» hüüatab «Unistuse» ridadesse kuuluv Erik Holm, kes on Eestis juba teist korda.
Tänu väliseestlannale, ja samuti Portlandis töötavale klaveri- ja oreliõpetajale Helle Merilole pole Holm ainus, kes aastate jooksul eesti keele selgeks on saanud.
Cline ise tunneb muidugi piinlikkust, et ei suuda veel vabalt eesti keelt rääkida. Seda agaramalt õpetab ta lauljaile üha uute eesti heliloojate töid – Cyrillius Kreek, Arvo Pärt, Mihkel Lüdig, Ester Mägi… Ja muidugi Veljo Tormis, mees, keda Cline väga austab. Esimene teos, mille ta oma kooriga selgeks õppis, oli just Tormise «Mere kosilased».
Kui ta kümne aasta eest Eesti heliloojate plaate kuulas ja endale laulusõnu tõlkida lasi, oli ta siiralt jahmunud. Teadmata midagi tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva riigi kultuurist või ajaloost, tahtis ta välja selgitada, kas on tõsi, et kusagil maailma otsas elavad täpselt sellised inimesed, nagu laulusalm neid kirjeldab.
«Ja tead, see ongi tõsi – me leidsime eest lahked inimesed, kes hoolivad oma perekonnast, maast, taevast… Kas või pääsukestest taevalaotuses,» lausub ta, seirates samal ajal teiseks proovipäevaks laulukaare alla kogunevat segakoorimassi. Kusagil ses rahvahulgas on ka tema paarkümmend lauljat.
Kui dirigent Piret Talts helilooja Mart Saare laulu «Laulik» lahti lööb, vakatab ta hetkeks. Cline’i silmad täituvad pisaratega. «See on mulle ääretult oluline hetk… Nad on seal ja kogevad ise seda tunnet, millest olen neile nii palju kordi rääkinud,» poetab mees.
«Unistus» tuli Eestisse vaid paariks nädalaks, ent see on olnud piisav aeg, et siinsesse armuda: jaanituli Saaremaal, kontsert Kuressaare lossis ning Tartu laulupidu jätsid lauljaile võimsa mulje.
Kooriliige Laura Yeates tunnistab õhinal, et kui vaid ettevõtmist oleks, tahaks ta elama jääda Põlvamaale Taevaskotta. «See on lihtsalt ju-ma-lik paik,» rõhutab neiu. «Koopanaine,» ütlevad noormehed seejärel ja lagistavad naerda.
Ent nemadki kinnitavad, et siinne kliima ja lakkamatu sadu on piisavalt kodune, et siia jäädagi. Sest laulupidu, nii hiiglaslikku hulka rõõmsatujulisi ja särasilmseid inimesi ei näe mitte kusagil mujal maailmas.
Uudised
VE: Estonian Dream – Portlandi koor
Andri Maimets, toimetaja, 03.07.2004
Nüüd ta ongi koos kooriga Eestis ja laulupeol. See, millesse see hallineva peaga viiekümnendates aastates mees usub, võib esiti uskumatuna tunduda paljudele eestlastele ja nii mõnigi küünik võiks teda lootusetuks idealistiks pidada.
«Tõeline idioot, jah,» muigab koorijuht ise. Ometi võib Cline uhke olla selle üle, et on saanud hakkama esmapilgul võimatuga: andnud oma Eesti-vaimustuse edasi Portlandi Clackamas Community College’i tudengitele, kellest paljud juba vilistlased.
Kolmandik neist, kes seisid esimest korda Tallinnas laulukaare all juba eelmisel üldlaulupeol, on nüüd abielus eestlastega.
«Seda tunnet pole lihtsalt võimalik kirjeldada, see on midagi enneolematut ja ma ei tahaks sellest mitte mingi hinna eest ilma jääda,» hüüatab «Unistuse» ridadesse kuuluv Erik Holm, kes on Eestis juba teist korda.
Tänu väliseestlannale, ja samuti Portlandis töötavale klaveri- ja oreliõpetajale Helle Merilole pole Holm ainus, kes aastate jooksul eesti keele selgeks on saanud.
Cline ise tunneb muidugi piinlikkust, et ei suuda veel vabalt eesti keelt rääkida. Seda agaramalt õpetab ta lauljaile üha uute eesti heliloojate töid – Cyrillius Kreek, Arvo Pärt, Mihkel Lüdig, Ester Mägi… Ja muidugi Veljo Tormis, mees, keda Cline väga austab. Esimene teos, mille ta oma kooriga selgeks õppis, oli just Tormise «Mere kosilased».
Kui ta kümne aasta eest Eesti heliloojate plaate kuulas ja endale laulusõnu tõlkida lasi, oli ta siiralt jahmunud. Teadmata midagi tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva riigi kultuurist või ajaloost, tahtis ta välja selgitada, kas on tõsi, et kusagil maailma otsas elavad täpselt sellised inimesed, nagu laulusalm neid kirjeldab.
«Ja tead, see ongi tõsi – me leidsime eest lahked inimesed, kes hoolivad oma perekonnast, maast, taevast… Kas või pääsukestest taevalaotuses,» lausub ta, seirates samal ajal teiseks proovipäevaks laulukaare alla kogunevat segakoorimassi. Kusagil ses rahvahulgas on ka tema paarkümmend lauljat.
Kui dirigent Piret Talts helilooja Mart Saare laulu «Laulik» lahti lööb, vakatab ta hetkeks. Cline’i silmad täituvad pisaratega. «See on mulle ääretult oluline hetk… Nad on seal ja kogevad ise seda tunnet, millest olen neile nii palju kordi rääkinud,» poetab mees.
«Unistus» tuli Eestisse vaid paariks nädalaks, ent see on olnud piisav aeg, et siinsesse armuda: jaanituli Saaremaal, kontsert Kuressaare lossis ning Tartu laulupidu jätsid lauljaile võimsa mulje.
Kooriliige Laura Yeates tunnistab õhinal, et kui vaid ettevõtmist oleks, tahaks ta elama jääda Põlvamaale Taevaskotta. «See on lihtsalt ju-ma-lik paik,» rõhutab neiu. «Koopanaine,» ütlevad noormehed seejärel ja lagistavad naerda.
Ent nemadki kinnitavad, et siinne kliima ja lakkamatu sadu on piisavalt kodune, et siia jäädagi. Sest laulupidu, nii hiiglaslikku hulka rõõmsatujulisi ja särasilmseid inimesi ei näe mitte kusagil mujal maailmas.