 Asjatundjate arvates ei saanud midagi ülisalajast nii lihtsate operatsioonidega vedada.
Miks hakkas üks Rootsis pensionil olev tolliametnik 2004. aastal äkki rääkimata kahest imelikuna tundunud autost, mis sõitsid kümne aasta eest septembris Stockholmi sadamas maha parvlaevalt Estonia?
Kas tõesti oli Eestis või Venemaal strateegiliselt olulisi masinaid-vidinaid, mida lääs veel kätte polnud saanud, kui selleks väikegi huvi olnuks? Ja kui oligi midagi, siis kas Eestis on kellelgi põhjust muretseda, et ta aitas siit midagi Rootsi toimetada?
Eesti Päevaleht vestles paljude inimestega, kellel 1994. aastal toimunu kohta võiks olla oma teadmine või arvamus. Kõik kehitasid peamiselt õlgu. “See oli aeg, mil juhtus igasuguseid imesid, aga selle asja kohta mul andmed puuduvad,” ütles toonane kaitseminister Enn Tupp. “Ei usu, et siin võis veel olla midagi niisugust, mis muid riike huvitas. Ehk vaid allveelaevadega seoses, sest Paldiskis oli õppekeskus alles, aga oletada võib mida tahes.”
Huvi võis pakkuda raadioluure
Rootsi esindajate-spetsialistide-nõuandjatena käis Eesti vahet toona palju inimesi ja väga aktiivselt olid nad lääne esindajatena tegevad ka Vene vägede Eestist väljaviimisel.
Teisisõnu oli neil hea võimalus näha ja ka kätte saada, mis neid huvitas.
“Arvestades, et Rootsi on olnud NATO-ga mitteühinenud riik, on nad pidanud oma riigikaitset väga tähelepanelikult arendama,” lausus Tupp.
Rootsile pakkusid ilmselt huvi raadioluurega seotud asjad ning neile võisid olla olulised ka riistad, millega venelased olid neid siinpool Läänemerd jälginud. Kas või selleks, et vaadata, kuidas ja mida venelased olid jälginud. Huvi võisid rootslastele pakkuda ka radariseadmed, kuid 1994. aastaks polnud neid siin juba mõnda aega enam olnud.
Tõenäoliselt polnud Eestis ega ka Venemaal alles midagi niisugust, mille pärast korraldada suurt eriteenistuste operatsiooni ja ekstrareise.
Toona kaitseministeeriumi ametnikuna töötanud Marek Strandbergi sõnul oli Venemaal üldse üksikuid unikaalseid teadlasi ja tehnoloogiaid, kellele ja millele läänes polnud võrdväärset ja analoogset. “1990. aastate esimene pool oli Venemaal väga jõuline tehnoloogia väljaveo aeg, aga 1994. aastal võis see juhtum olla vaid tehnoloogiate läände viimise järellaine,” lausus ta. “Ei saa välistada, et see lugu oli hoopis ebaõnnestunud tegevus ning sellest tuleneva kellegivahelise tüli lõppemine niisugusel kriitilisel moel alles nüüd.”
Ärivaistuga teadlane
Strandberg meenutas üht vähest tõesti suurejoonelist lugu Venemaal ammu välja mõeldud ning Nõukogude Liidu lagunemiseni läänele kättesaamatu tehnika-imega. Nimelt juba 1960. aastatel leiutati kosmoseprogrammi raames eriline raketimootor, mille kõik eksemplarid pidanuks olema hävitatud, kuid nutikas teadlane oli mõne neist nii-öelda mustadeks päevadeks kõrvale pannud. Esimesel võimalusel otsis ta selle välja, müüs ameeriklastele ning valmistab siiamaani Venemaal ameeriklastele selle analooge. “Aga niisugused asjad olid üksikud unikaalsed tehnoloogilised nähtused,” lisas Strandberg.
Kuid mingit salajast elektroonikat Rootsi tolliametniku Lennart Henrikssoni väitel 1994. aasta 14. ja 20. septembril Estonialt väikeauto ja kaubikuga maha sõidutati. Ka üks Eesti tolli-struktuure tundev inimene kinnitas Eesti Päevalehele, et Eestist sõitis laevaga Rootsi nn kontrollialuseid veoseid, mida toll lasi kontrollimata läbi.
Spetsid pole nii kohmakad
Kui tegu olnuks millegi väga salajasega, poleks salateenistused väidetavalt küll nii nadi operatsiooni korraldanud, et üks juhuslik tollitöötaja saanuks sellele auto pagasiruumi avades lihtsal moel pilku heita.
Muidugi ei maksa Eestis tollal elanud ja ehk siiani elavate sõjatehaste ja uurimisasutustega seotud inimeste teadmisi alahinnata ning võimalik, et kosmoseuurijaga sarnaselt pani nii mõnigi vaikselt midagi kõrvale, et see hea raha eest maha müüa. Kas just Rootsi või mõne teise riigi sõjaväele või luurele, aga kasumiahnetest vahendajatest tollal ju puudust polnud. Ei siin- ega sealpool Läänemerd.
Kas venelastelt kättesaadud seadmete vedu üle Läänemere oli kõrgetel Eesti riigiametnikel teada? Mõni väidab, et sellistest asjadest teati väga kõrgel valitsuse või vähemalt ministrite tasemel, mõni usub, et piisas ka nn madalamatest kontaktidest ning riigijuhtidega vaikimisi kokkulepetest. Rootslased, kes Eestis tiirutasid, tundsid juba isiklikultki paljusid ning võisid salajasemad veod vaikselt peaaegu ise ära korraldada.
Tollase siseministri Heiki Arikese sõnul ei arutatud toonases valitsuses Vene sõjaelektroonika või millegi sellise vedu Rootsi ega informeeritud teda kui siseministrit võimalikest niisugustest veostest. Temagi suudaks vaid spekuleerida, aga mitte faktidele tuginedes võimalikust toimunust kõnelda.
Rootsis väitis möödunud nädalal üks kõrge tolliametnik, et sealse sõjaväe ja tolli vahel oli lausa leping erakordsete veoste kontrollimata tollist läbilaskmiseks. Eestis paneb selline väide mõnegi imestama. Fakt, et asjasse olevat segatud Rootsi eriti salajased eriteenistused, sunnib kahtlema ka tollimeeste jutustatud loo tõsiduses. Ikka sellepärast, et väga salajastesse eriteenistuse operatsioonidesse ei kaasata kirjalike lepingutega eri ametkondi. Et kas või juhuslik tolliametnik Lennart Henriksson ei näeks midagi tema silmadele mittemõeldut.
“Sellest loost ei ammuta küll midagi niisugust, mis seostuks Estonia hukuga, kuid sellised lood on ajalugu ja märk toonasest ajast, mida tasub uurida ning kirja panna,” ütles ekskaitseminister Tupp.
Rootslased tõstsid loo taas üles
•• Nädal tagasi läks Rootsis tele-eetrisse saade kümne aasta tagusest Vene sõjaväeelektroonika salajasest veost Rootsi, mille ootamatult avalikustas nüüd pensionil olev tolliametnik Lennart Henriksson.
•• Kolmveerand tundi kestnud saates meenutati põhjalikult ka Estonia hukku ning taustana Vene sõjaväe väljaviimist Eestist. Peale rootslaste rääkisid saates Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen ning toonane kaitseväe juhataja Aleksander Einseln.
•• Atonenilt küsiti kohe saate alguses, kas Estonia hukku oleks vaja uuesti uurida, mille peale ta kinnitas, et asi on uurimisega lõppenud. Einseln ei teadnud või ei rääkinud midagi konkreetset Vene sõjatehnika veost parvlaeval Estonia, kuid pidas sellist vedu – Eesti toonast aega ja olusid arvestades, mil kõike võis osta ja müüa –, igati tõenäoliseks.
•• Rootslane Henriksson on alles hoidnud dokumendid, mis näitavad, et 14. ja 20. septembril 1994 tuli Stockholmis laevalt maha auto, mida tolliametnik kontrollida ei tohtinud. Henriksson siiski kiikas autode pagasiruumi ning nägi mõne kasti sisu.
•• Ta väitis, et tegu oli sõjaväeelektroonikaga.
•• “Tahan rääkida oma südame puhtaks,” ütles Henriksson põh-jenduseks, miks ta nüüd, kümme aastat hiljem kõnelema hakkas. Eesti Päevalehele ta nädalapäevad hiljem midagi lisada ei soovinud. “Mul pole midagi öelda, olen juba kõik ära öelnud, mida tean.”
•• Päev hiljem tunnistas kõrge tolliametnik Rootsi raadiole, et Rootsi sõjaväe ja tolli vahel oli leping eriliste veoste tollist läbi toimetamiseks.
•• Ühtegi fakti Henrikssoni räägitu ning Estonia huku seostamiseks pole ei saatest ega hiljem Rootsis ilmnenud. A.A.
Rootsi ootab uurijailt vastust
•• Rootsi valitsus algatas 3. detsembril uurimise sõjaväetehnika võimalikust veost 1994. aasta septembris, uurimise tulemused peavad selguma 21. jaanuariks.
•• Valitsuse pressisekretäri Stefan Engströmi sõnul ei kavatse valitsus praegu Estonia huku uurimise taasalustamiseks initsiatiivi üles näidata. “Huku põhjust on kirjeldatud ametlikus uurimiskomisjoni raportis, pole olnud ka mingeid konsultatsioone Eesti ega Soomega, et uut uurimist alustada,” &
uuml;tles ta.
•• Mitmed inimesed Rootsis ja Eestis on pärast sõjaväetehnika veo avalikustamist nõudnud uue uurimise algatamist mõne sõltumatu riigi juhtimisel. Engströmi sõnul võib Rootsi alustada uurimist, et Estonia uppumise põhjused taas üle vaadata, tõhustamaks laevade merekõlblikkust.
•• Ka Eesti valitsus ei näe põhjust uut uurimist algatada. Endine kaitseminister Enn Tupp ning mitmed teisedki soovitasid ära oodata rootslaste uurimise tulemused, et selguks, kas ja mida 1994. aasta septembris Estonial ikkagi veeti. A.A.
Johanson: Kahtlased veosed oleks seisma pannud
Endise laevafirma Estline kunagine direktor Johannes Johanson ei teadnud Rootsi tolliametniku nähtud väidetavatest salaveostest midagi.
•• Kahtlustan, et teie teate neist asjust rohkem kui enamik teisi?
See on heas mõttes vale kahtlus. Meie jaoks oli autodes olev kaup teadmata. Kui tollist läks läbi, siis võis seal sees olla isegi aatomipomm – meie lasti sisu üle ei kontrollinud. Kui tollipitsatid olid peal, tuli see kõik laeva. Meie ei saanud omalt poolt midagi teisiti otsustada, kui toll ja piirivalve olid kontrollinud ning laevale lubanud.
•• Kas teie jaoks ei jäänud vähemalt märget, kelle kaubaga oli tegu?
See oli tollipaberites. Meil eraldi kaubakontrolli ei toimunud.
•• Kas te vähemalt kuulsite, et liigub ka kaupa, mida toll ei kontrolli?
Kuskil võis liikuda, aga minuni vähemalt infot ei jõudnud ja ausalt öeldes ma isegi ei kuulnud selliseid sosinaid ega kahinaid.
•• Estline’i direktorile ei tulnud siis keegi ütlema, et veame ka mõningaid ekstrakaupu?
Et võta rahulikult, viime ära ja kogu lugu? Ei, niisugust asja polnud. Siis oleks see asi läinud teistmoodi.
•• Mis mõttes oleks läinud teistmoodi?
Oleks loomulikult sellise asja kinni pannud.
•• Estline’il oleks olnud täiesti võimatu taluda, et niisuguseid asju veetakse?
Loomulikult. Aga oleneb ka, mis see oli. Ega Vene sõjasaladus polnud meie jaoks sõjasaladus, kui see oli deklareeritud. Selline elektroonika võinuks läbi minna. Meie jaoks oli peamine kaal ja kubatuur ja kui palju maksab veose tonn. Kui laevale ja reisijaile polnud ohtu, siis meie põhimõtteliselt sellega ei tegelnud.
•• Kas viimast infot kuulates on tekkinud tunne, et võis olla kaupa, mis oleks olnud laevale ja reisijaile ohtlik?
Kui oli elektroonika, siis see pole lõhkeaine. Õige alguses saime endale radioaktiivsete ainete kontrollimise aparaadi ja ükski masin ei läinud ilma selle kontrollita läbi. See oli hästi kallis aparaat, kuid firma tegi selle kulutuse. Pommiähvardusi polnud meil tollal kordagi, aga olime valmis ka selleks, et kui tundmatu laadung läheb laeva, oleks seda kontrollinud.
•• Kui ikkagi oleksite teadnud, mida oleksite siis teinud?
Oleks seisma pannud. Teised võimuorganid oleksid tegelenud ning asjad liikunuks oma rada, sahkermahker poleks läbi läinud.
•• Kui palju võisid teie Rootsi-poolsed partnerid neist veostest teada?
Kui sellega tegeles Rootsi salaluure, siis ei saanudki keegi teada. Mina salaluuret ei alahindaks. Aga juttu polnud neil teemadel Rootsis küll kellegagi.
•• See on Rootsis nüüd kõrgel tasemel üles tunnistatud.
Ehk tahab keegi hoopis natuke show’d teha? Aga arvan siiski, et see asi polnud võimatu.
•• Üks tollistruktuure tundev Eesti inimene ütles, et ühte juhtumit teab ta kindlasti. Tollis pidi see vedu ka Eesti
poolel teada olema?
See asi pidi olema korraldatud ja sel päeval tollis töötanud inimesed pidid teadma. Tollimehed olid niisugusele infole kindlasti kõige lähemal.
|
Uudised
VE: “Estonia” hukk
7. veebruar 2005 8:40
USA ajakirjanik Christopher Bollyn väidab, et mitmed Eesti kõrged ametiisikud võivad osaleda rahvusvahelises vandenõus, mille eesmärk on takistada parvlaev Estonia uppumispõhjuste ilmsikstulekut. Afääri võib olla segatud ka endine kaitseminister Sven Mikser.
“Arvan, et mitmed Eesti ametiisikud on vandenõuga seotud. Arvatavasti on kõik 1994. aastast ametis olnud kaitseministrid [uurimise takistamise vandenõust — toim.] teadlikud. Nad lihtsalt peavad sellega kaasa minema ja teevad seda, mida Rootsi ametnikud või ameeriklased neile ütlevad,” sedastab Bollyn Delfile antud intervjuus.
Ajalehe American Free Press heaks töötavale Bollynile annab selliseks väiteks alust esmapilgul mitteoluline fakt, et vähemalt 80 Eesti ühiskonnategelast, peamiselt kaitseküsimustega tegelevad riigiametnikud ja sõjaväelased, on läbinud USA korraldatud ja kinni makstud riigikaitsealased kursused Marshalli keskuses, mis asub Ühendriikide sõjabaasis Saksamaal Garmisch-Partenkirchenis.
Bollyn nimetab neid mõnenädalasi kursusi “ajupesu seminarideks”, mille abil USA loob endale lojaalsete käsilaste ja spioonide võrku. “Marshalli keskus on loonud ulatusliku võrgu USA-meelsetest agentidest üle maailma. Kursuse läbinutelt oodatakse pidevat tagasisidet ja ülevaadet oma hilisemast tegevusest,” väidab Bollyn.
Ta osutab, et üks kursuste läbinuid on näiteks hiljutine kaitseminister Sven Mikser. Kuigi Estonia katastroofi toimumise ajal oli Mikser 21-aastane, märgib Bollyn: “Ta tõenäoliselt teab ühtteist kinnimätsimisest. Paljud dokumendid on hoiul ametkondades, mis olid tema kontrolli all.” Mikser oli kaitseministrina ametis aastatel 2002-2003.
Bollyn hoidub otsesõnu väitmast, nagu oleks Mikser kinnimätsimisega seotud. “Mina juhin tähelepanu sellele, et ta on läbinud Marshalli instituudi kõrgemad julgeolekualased kursused.”
Kuidas võivad õpingud instituudis olla seotud parvlaeva uppumisega?
Oma aastaid kestnud uurimistöös on Bollyn jõudnud faktideni, mis viitavad Ameerika Ühendriikide osalusele Estonia katastroofis. Ajakirjaniku sõnul on praeguseks kogunenud piisavalt tõendeid väitmaks, et Estonia uputati.
Bollyni hüpotees kõlab: 1994. aasta sügisel veeti Estonial kõrgtehnoloogilist relvastust või kosmosetehnikat, mis pidi jõudma USA-sse. Kuna aga tehingu käigus kerkisid esile segavad asjaolud, uputati parvlaev ning tähtsamad võtmetunnistajad kõrvaldati.
Bollyni teooriat toetab Rootsi ametivõimude hiljutine ülestunnistus, et Estonial veeti sõjatehnikat ning fakt, et 28. septembril maandus Arlanda lennuväljal kaks väikelennukit, mis võtsid peale üheksa Estonia pardal olnud inimest, seejärel aga kadusid teadmata suunas. Bollyn kahtlustab, et lennud maksis kinni USA valitsus.
Üheks võimalikuks tõendiks selle kohta, et Estonial olnud militaartehnika pidi jõudma USAsse, toob Bollyn New York Timesis 1991. aasta 4. nevembril avaldatud artikli, mis räägib USA valitsuse ja relvajõudude tõsisest huvist nõukogude kosmosetehnoloogia vastu.
“Ma kahtlustan, et USA või Iisraeli agendid võisid olla seotud selle konkreetse kaubavahetusega,” märgib Bollyn ja lisab, et ilmselt olid vedudest teadlikud nii NATO liitlased, Iisrael ning ilmselt ka Venemaa. Ja et Venemaal oli kõige rohkem põhjust olla sellise relvaveo vastu, siis spekuleerib Bollyn, et Estonia uputamise taga olid Venemaa julgeolekuagendid. “Laev lasti põhja, kas pommi või torpeedoga. See seletab kaht suurt mürtsu, mida laeval olijad kuulsid,” märgib ta.
Rahvusvahelisele vandenõule ja USA võimalikule seotusele viitab ka asjaolu, et 28. septembril 1994. aastal pidid Läänemerel algama NATO õppused, kus osalenuks 16 riigi laevad ja lennukid. Kavas oli muuhulgas päästeoperatsioonide korraldamine.
Bollyn osutab, et seda õppust pole Estonia uppumisega seoses kunagi mainitud ja küsib: “Kus olid kõik need NATO laevad ja lennukid, kui Estonia uppus? Miks nad ei reageerinud humanitaarkatastroofile? Kas samal ajal võis vee all midagi toimuda?”
Neile küsimustele Bollynil vastused puuduvad. Ta tõdeb, et Estonia katastroofi uurimine läheb iga aastaga järjest raskemaks. “Tõendeid hävitatakse ja asja vastu on järjest vähem huvi.” Samas märgib ta, et infolekkeid ei suudeta igavesti pidurudada. Selleks on kas või Rootsi valitsuse ülestunnistus, et riigi militaar- ja tolliametnikud olid siiski seotud relvade vedamisega Estonial.
Ajakirjanik toonitab, et tema ülesanne ei ole arendada vandenõuteooriat, vaid osutada sellele, et kuni tänase päevani ei ole seletust, miks Estonia ikkagi uppus. “Ametlik raport on osutunud valeks kõigis peamistes järeldustes. Kümme aastat on möödas kaasaja Euroopa suurimast laevahukust, kuid avalikkus ei tea ikka veel, mis täpselt juhtus. Tõendid viitavad sellele, et püütakse varjata, mis Estonial toimus,” nendib Bollyn.
Ajaloolase haridusega 47-aastane Bollyn tegi ajakirjanikuna suure läbimurde 11. septembri sündmuste uurimise ja kajastamisega. Ta oli esimeste þurnalistide seas, kes sai kinnitust kahtlustele, nagu oleks Ühendriikide valitsus teadnud võimalikest rünnakukavatsustest.
Bollyn on hiljuti avaldatud Kanada ja USA uurivaid ajakirjanikke hõlmavas edetabelis (The Ten Best Writers on the Net) üheksandal kohal. Ta on abielus Urmas Alenderi endise kaasa Helje Kaskeliga, kellega kohtus 1990. aastate alguses.
xxx
Mida salajast võis Estonia 1994. aastal Rootsi vedada?
Anneli Ammas, reporter
09.12.2004
Miks hakkas üks Rootsis pensionil olev tolliametnik 2004. aastal äkki rääkimata kahest imelikuna tundunud autost, mis sõitsid kümne aasta eest septembris Stockholmi sadamas maha parvlaevalt Estonia?
Kas tõesti oli Eestis või Venemaal strateegiliselt olulisi masinaid-vidinaid, mida lääs veel kätte polnud saanud, kui selleks väikegi huvi olnuks? Ja kui oligi midagi, siis kas Eestis on kellelgi põhjust muretseda, et ta aitas siit midagi Rootsi toimetada?
Eesti Päevaleht vestles paljude inimestega, kellel 1994. aastal toimunu kohta võiks olla oma teadmine või arvamus. Kõik kehitasid peamiselt õlgu. “See oli aeg, mil juhtus igasuguseid imesid, aga selle asja kohta mul andmed puuduvad,” ütles toonane kaitseminister Enn Tupp. “Ei usu, et siin võis veel olla midagi niisugust, mis muid riike huvitas. Ehk vaid allveelaevadega seoses, sest Paldiskis oli õppekeskus alles, aga oletada võib mida tahes.”
Huvi võis pakkuda raadioluure
Rootsi esindajate-spetsialistide-nõuandjatena käis Eesti vahet toona palju inimesi ja väga aktiivselt olid nad lääne esindajatena tegevad ka Vene vägede Eestist väljaviimisel.
Teisisõnu oli neil hea võimalus näha ja ka kätte saada, mis neid huvitas.
“Arvestades, et Rootsi on olnud NATO-ga mitteühinenud riik, on nad pidanud oma riigikaitset väga tähelepanelikult arendama,” lausus Tupp.
Rootsile pakkusid ilmselt huvi raadioluurega seotud asjad ning neile võisid olla olulised ka riistad, millega venelased olid neid siinpool Läänemerd jälginud. Kas või selleks, et vaadata, kuidas ja mida venelased olid jälginud. Huvi võisid rootslastele pakkuda ka radariseadmed, kuid 1994. aastaks polnud neid siin juba mõnda aega enam olnud.
Tõenäoliselt polnud Eestis ega ka Venemaal alles midagi niisugust, mille pärast korraldada suurt eriteenistuste operatsiooni ja ekstrareise.
Toona kaitseministeeriumi ametnikuna töötanud Marek Strandbergi sõnul oli Venemaal üldse üksikuid unikaalseid teadlasi ja tehnoloogiaid, kellele ja millele läänes polnud võrdväärset ja analoogset. “1990. aastate esimene pool oli Venemaal väga jõuline tehnoloogia väljaveo aeg, aga 1994. aastal võis see juhtum olla vaid tehnoloogiate läände viimise järellaine,” lausus ta. “Ei saa välistada, et see lugu oli hoopis ebaõnnestunud tegevus ning sellest tuleneva kellegivahelise tüli lõppemine niisugusel kriitilisel moel alles nüüd.”
Ärivaistuga teadlane
Strandberg meenutas üht vähest tõesti suurejoonelist lugu Venemaal ammu välja mõeldud ning Nõukogude Liidu lagunemiseni läänele kättesaamatu tehnika-imega. Nimelt juba 1960. aastatel leiutati kosmoseprogrammi raames eriline raketimootor, mille kõik eksemplarid pidanuks olema hävitatud, kuid nutikas teadlane oli mõne neist nii-öelda mustadeks päevadeks kõrvale pannud. Esimesel võimalusel otsis ta selle välja, müüs ameeriklastele ning valmistab siiamaani Venemaal ameeriklastele selle analooge. “Aga niisugused asjad olid üksikud unikaalsed tehnoloogilised nähtused,” lisas Strandberg.
Kuid mingit salajast elektroonikat Rootsi tolliametniku Lennart Henrikssoni väitel 1994. aasta 14. ja 20. septembril Estonialt väikeauto ja kaubikuga maha sõidutati. Ka üks Eesti tolli-struktuure tundev inimene kinnitas Eesti Päevalehele, et Eestist sõitis laevaga Rootsi nn kontrollialuseid veoseid, mida toll lasi kontrollimata läbi.
Spetsid pole nii kohmakad
Kui tegu olnuks millegi väga salajasega, poleks salateenistused väidetavalt küll nii nadi operatsiooni korraldanud, et üks juhuslik tollitöötaja saanuks sellele auto pagasiruumi avades lihtsal moel pilku heita.
Muidugi ei maksa Eestis tollal elanud ja ehk siiani elavate sõjatehaste ja uurimisasutustega seotud inimeste teadmisi alahinnata ning võimalik, et kosmoseuurijaga sarnaselt pani nii mõnigi vaikselt midagi kõrvale, et see hea raha eest maha müüa. Kas just Rootsi või mõne teise riigi sõjaväele või luurele, aga kasumiahnetest vahendajatest tollal ju puudust polnud. Ei siin- ega sealpool Läänemerd.
Kas venelastelt kättesaadud seadmete vedu üle Läänemere oli kõrgetel Eesti riigiametnikel teada? Mõni väidab, et sellistest asjadest teati väga kõrgel valitsuse või vähemalt ministrite tasemel, mõni usub, et piisas ka nn madalamatest kontaktidest ning riigijuhtidega vaikimisi kokkulepetest. Rootslased, kes Eestis tiirutasid, tundsid juba isiklikultki paljusid ning võisid salajasemad veod vaikselt peaaegu ise ära korraldada.
Tollase siseministri Heiki Arikese sõnul ei arutatud toonases valitsuses Vene sõjaelektroonika või millegi sellise vedu Rootsi ega informeeritud teda kui siseministrit võimalikest niisugustest veostest. Temagi suudaks vaid spekuleerida, aga mitte faktidele tuginedes võimalikust toimunust kõnelda.
Rootsis väitis möödunud nädalal üks kõrge tolliametnik, et sealse sõjaväe ja tolli vahel oli lausa leping erakordsete veoste kontrollimata tollist läbilaskmiseks. Eestis paneb selline väide mõnegi imestama. Fakt, et asjasse olevat segatud Rootsi eriti salajased eriteenistused, sunnib kahtlema ka tollimeeste jutustatud loo tõsiduses. Ikka sellepärast, et väga salajastesse eriteenistuse operatsioonidesse ei kaasata kirjalike lepingutega eri ametkondi. Et kas või juhuslik tolliametnik Lennart Henriksson ei näeks midagi tema silmadele mittemõeldut.
“Sellest loost ei ammuta küll midagi niisugust, mis seostuks Estonia hukuga, kuid sellised lood on ajalugu ja märk toonasest ajast, mida tasub uurida ning kirja panna,” ütles ekskaitseminister Tupp.
Rootslased tõstsid loo taas üles
•• Nädal tagasi läks Rootsis tele-eetrisse saade kümne aasta tagusest Vene sõjaväeelektroonika salajasest veost Rootsi, mille ootamatult avalikustas nüüd pensionil olev tolliametnik Lennart Henriksson.
•• Kolmveerand tundi kestnud saates meenutati põhjalikult ka Estonia hukku ning taustana Vene sõjaväe väljaviimist Eestist. Peale rootslaste rääkisid saates Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen ning toonane kaitseväe juhataja Aleksander Einseln.
•• Atonenilt küsiti kohe saate alguses, kas Estonia hukku oleks vaja uuesti uurida, mille peale ta kinnitas, et asi on uurimisega lõppenud. Einseln ei teadnud või ei rääkinud midagi konkreetset Vene sõjatehnika veost parvlaeval Estonia, kuid pidas sellist vedu – Eesti toonast aega ja olusid arvestades, mil kõike võis osta ja müüa –, igati tõenäoliseks.
•• Rootslane Henriksson on alles hoidnud dokumendid, mis näitavad, et 14. ja 20. septembril 1994 tuli Stockholmis laevalt maha auto, mida tolliametnik kontrollida ei tohtinud. Henriksson siiski kiikas autode pagasiruumi ning nägi mõne kasti sisu.
•• Ta väitis, et tegu oli sõjaväeelektroonikaga.
•• “Tahan rääkida oma südame puhtaks,” ütles Henriksson põh-jenduseks, miks ta nüüd, kümme aastat hiljem kõnelema hakkas. Eesti Päevalehele ta nädalapäevad hiljem midagi lisada ei soovinud. “Mul pole midagi öelda, olen juba kõik ära öelnud, mida tean.”
•• Päev hiljem tunnistas kõrge tolliametnik Rootsi raadiole, et Rootsi sõjaväe ja tolli vahel oli leping eriliste veoste tollist läbi toimetamiseks.
•• Ühtegi fakti Henrikssoni räägitu ning Estonia huku seostamiseks pole ei saatest ega hiljem Rootsis ilmnenud. A.A.
Rootsi ootab uurijailt vastust
•• Rootsi valitsus algatas 3. detsembril uurimise sõjaväetehnika võimalikust veost 1994. aasta septembris, uurimise tulemused peavad selguma 21. jaanuariks.
•• Valitsuse pressisekretäri Stefan Engströmi sõnul ei kavatse valitsus praegu Estonia huku uurimise taasalustamiseks initsiatiivi üles näidata. “Huku põhjust on kirjeldatud ametlikus uurimiskomisjoni raportis, pole olnud ka mingeid konsultatsioone Eesti ega Soomega, et uut uurimist alustada,” &
uuml;tles ta.
•• Mitmed inimesed Rootsis ja Eestis on pärast sõjaväetehnika veo avalikustamist nõudnud uue uurimise algatamist mõne sõltumatu riigi juhtimisel. Engströmi sõnul võib Rootsi alustada uurimist, et Estonia uppumise põhjused taas üle vaadata, tõhustamaks laevade merekõlblikkust.
•• Ka Eesti valitsus ei näe põhjust uut uurimist algatada. Endine kaitseminister Enn Tupp ning mitmed teisedki soovitasid ära oodata rootslaste uurimise tulemused, et selguks, kas ja mida 1994. aasta septembris Estonial ikkagi veeti. A.A.
Johanson: Kahtlased veosed oleks seisma pannud
Endise laevafirma Estline kunagine direktor Johannes Johanson ei teadnud Rootsi tolliametniku nähtud väidetavatest salaveostest midagi.
•• Kahtlustan, et teie teate neist asjust rohkem kui enamik teisi?
See on heas mõttes vale kahtlus. Meie jaoks oli autodes olev kaup teadmata. Kui tollist läks läbi, siis võis seal sees olla isegi aatomipomm – meie lasti sisu üle ei kontrollinud. Kui tollipitsatid olid peal, tuli see kõik laeva. Meie ei saanud omalt poolt midagi teisiti otsustada, kui toll ja piirivalve olid kontrollinud ning laevale lubanud.
•• Kas teie jaoks ei jäänud vähemalt märget, kelle kaubaga oli tegu?
See oli tollipaberites. Meil eraldi kaubakontrolli ei toimunud.
•• Kas te vähemalt kuulsite, et liigub ka kaupa, mida toll ei kontrolli?
Kuskil võis liikuda, aga minuni vähemalt infot ei jõudnud ja ausalt öeldes ma isegi ei kuulnud selliseid sosinaid ega kahinaid.
•• Estline’i direktorile ei tulnud siis keegi ütlema, et veame ka mõningaid ekstrakaupu?
Et võta rahulikult, viime ära ja kogu lugu? Ei, niisugust asja polnud. Siis oleks see asi läinud teistmoodi.
•• Mis mõttes oleks läinud teistmoodi?
Oleks loomulikult sellise asja kinni pannud.
•• Estline’il oleks olnud täiesti võimatu taluda, et niisuguseid asju veetakse?
Loomulikult. Aga oleneb ka, mis see oli. Ega Vene sõjasaladus polnud meie jaoks sõjasaladus, kui see oli deklareeritud. Selline elektroonika võinuks läbi minna. Meie jaoks oli peamine kaal ja kubatuur ja kui palju maksab veose tonn. Kui laevale ja reisijaile polnud ohtu, siis meie põhimõtteliselt sellega ei tegelnud.
•• Kas viimast infot kuulates on tekkinud tunne, et võis olla kaupa, mis oleks olnud laevale ja reisijaile ohtlik?
Kui oli elektroonika, siis see pole lõhkeaine. Õige alguses saime endale radioaktiivsete ainete kontrollimise aparaadi ja ükski masin ei läinud ilma selle kontrollita läbi. See oli hästi kallis aparaat, kuid firma tegi selle kulutuse. Pommiähvardusi polnud meil tollal kordagi, aga olime valmis ka selleks, et kui tundmatu laadung läheb laeva, oleks seda kontrollinud.
•• Kui ikkagi oleksite teadnud, mida oleksite siis teinud?
Oleks seisma pannud. Teised võimuorganid oleksid tegelenud ning asjad liikunuks oma rada, sahkermahker poleks läbi läinud.
•• Kui palju võisid teie Rootsi-poolsed partnerid neist veostest teada?
Kui sellega tegeles Rootsi salaluure, siis ei saanudki keegi teada. Mina salaluuret ei alahindaks. Aga juttu polnud neil teemadel Rootsis küll kellegagi.
•• See on Rootsis nüüd kõrgel tasemel üles tunnistatud.
Ehk tahab keegi hoopis natuke show’d teha? Aga arvan siiski, et see asi polnud võimatu.
•• Üks tollistruktuure tundev Eesti inimene ütles, et ühte juhtumit teab ta kindlasti. Tollis pidi see vedu ka Eesti
poolel teada olema?
See asi pidi olema korraldatud ja sel päeval tollis töötanud inimesed pidid teadma. Tollimehed olid niisugusele infole kindlasti kõige lähemal.
xxx
USA reporter paljastab Estonia huku tagamaid
Mirko Ojakivi
31.01.2005
Viimastel aastatel USA valitsuse vassimisi ja varjamisi paljastanud püstolreporter Christopher Bollyn on nüüd parvlaeva Estonia huku uurimisele keskendunud.
“Kes röövis kapten Avo Pihti?”, “Kas Estonia uputati, vältimaks Vene tehnoloogia jõudmist läände?”, “Estonia pardal olid salajased relvad”, “Pentagoni kummituslennukid” – need on vaid mõned pealkirjad, mis Bollyn on Estonia-teemalistele artiklitele pannud.
Suures osas jagab American Free Pressile töötav Bollyn (47) samu tähelepanekuid ja tõekspidamisi, mida esitab ka Saksamaa ajakirjanik Jutta Rabe. Bollyn üritab saada kinnitust teooriale, et 1994. aasta sügisel veeti Estonial kõrgtehnoloogilist relvastust või kosmosetehnikat, mis pidi USA-sse jõudma. Kuna tehingu käigus kerkisid esile segavad asjaolud, uputati parvlaev ning tähtsamad võtmetunnistajad, kelle hulka kuulus ka kapten Avo Piht, “tehti kahjutuks”.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Kahtlused tekkisid juba ammu
Bollyni teooriale on viimasel ajal toeks olnud Rootsis tehtud uurimine ning hiljuti kinnitust saanud fakt, et 28. septembril maandusid Arlanda lennuväljal kaks väikelennukit, mis võtsid peale üheksa anonüümseks jäänud reisijat ja kadusid seni teadmata suunas. Bollyni andmetel maksis lennud kinni USA valitsus.
Estonia teemaga tegelema ei sattunud Bollyn juhuslikult või õigem oleks vist öelda, et see oli saatus, mis viis põlise Chicago elaniku Läänemerel uppunud laevani. Täiesti juhuslikult sõitis Bollyn Estonia huku päeva hommikul esimese praamiga Taanist Rootsi. Praamil kuulis ta ka õnnetusest. Toona polnud Bollyn veel ajakirjanik, kuid mehe sõnul tundus talle asi juba siis kahtlasena ja sundis teemat uurima.
1995. aastal abiellus Bollyn eestlase Helje Kaskeliga (Estonial uppunud laulja Urmas Alenderi lesk – toim). 2000. aastal alustas Bollyn ajakirjaniku karjääri. Esimene artikkel käsitles just Estonia hukku. “Saatsin selle Estonia-teemalise loo kõigile USA ajalehtedele ja ajakirjadele,” meenutas Bollyn. “Samuti pakkusin teemat telekanalitele ja saatele “60 minutit”, aga seda ignoreeriti täielikult.”
Ebaedust hoolimata töötas Bollyn end üles. Esialgu muidugi USA lugejate jaoks oluliste teemadega. Nii näiteks olid tema esimeste teemade seas sobingud 2000. aasta sügisel toimunud USA presidendivalimistel.
Suure läbimurde saavutas Bollyn 11. septembri sündmuste uurimise ja kajastamisega. Ta oli esimeste USA ajakirjanike seas, kes sai kinnitust kahtlustele, nagu oleks USA valitsus teadnud võimalikest rünnakutest. Bollyn süüdistas toona valitsust varjamises.
Läbimurre USA-s andis võimaluse kajastada ka Estonia teemat. Ka praegu ootab ilmumist järjekordne artikkel, mis kirjeldab laevahukule järgnenud nädala jooksul toimunud NATO õppusi Läänemerel.
Bollyn jätkab uurimist, ja mida rohkem on fakte ja detaile, mis viitavad USA seotusele, seda suurem lootus, et teema leiab rohkem kajastamist ka tema kodumaal.
Ajakirjanik Bollyn: parvlaev Estonia uputati
USA ajakirjanik Christopher Bollyn on keskendunud Estonia huku uurimisele ning veendunud, et laev uputati ja asjasse on segatud ka USA valitsus.
•• Sündinud: 14. veebruaril 1957 Chicagos, USA-s
•• Ajakirjanduses alates 2000. aastast.
•• Teemad peale Estonia: segadused häälte lugemisel USA presidendivalimistel, USA sõdurite tegevus Iraagis.
•• Haridus: University of California in Santa Cruz, ajalugu
•• Abielus eestlase Helje Kaskeliga. Peres on poeg ja tütar.
•• 21. jaanuaril avaldatud Kanada ja USA uurivaid ajakirjanikke hõlmavas edetabelis (The Ten Best Writers on the Net) oli üheksandal kohal.
Allikas: EPL
•• Mis juhtus teie hinnangul 1994. aasta 28. septembril, et nii suur reisilaev põhja läks?
Usun, et Estonia uputati. See polnud juhuslik õnnetus. Uppumist ei põhjustanud jäämägi, kokkupõrge miiniga ega jumala kättemaks. Need kaks suurt kõmakat, millest ellujääjad hiljem rääkisid ja tõsiasi, et vesi tungis laeva altpoolt esimest dekki, viitab augule laevakeres. See tõestab, et puuduva visiiri teooria on vale ja need kaks kõmakat nõuavad arutelu.
•• Kas Ameerika Ühendriikide valitsus on Estonia hukuga kuidagi seotud?
Asitõendid osutavad USA osalusele Estonia katastroofis.
•• Vahendasite oma nädalataguses artiklis Rootsi ajakirjaniku Sven Aneri tõdemusi ja avastusi. Üks teooria on, et üheksa võtmetunnistajat, teiste seas ka kapten Piht, viidi USA-le kuuluvate eralennukitega Arlanda lennuväljalt minema.
Ainult üks lennukitest, millele Sven Aner viitas, on USA-s registreeritud. Teine oli Bermudal baseeruv LARMAG-i lennuk, mis kuulus rootslasele Lars-Erik Magnussonile. See tuli kohe ka dokumentidest välja, sest need kaks polnud osa tavalennuliiklusest.
•• Oletame, et lennukiga viidi minema ka kapten Piht. Oletame, et ta on praegu elus ja on nii-öelda USA ”valduses”, siis kas sellised asjad on üldse võimalikud?
On olemas kõikvõimalikud ”tunnistajakaitse programmid”, mille järgi inimesed kaovad, neile antakse uus identiteet, et varjata seda, mida nad teavad. Usun, et Estonia juhtumi puhul teadis Avo Piht laeva hukkumise põhjusi ja seepärast ta rööviti. Kadusid ka inimesed, kes teadsid teda elus olevat. Dokumentide kohaselt küsitlesid Avo Pihti vahetult pärast õnnetust kõrged Rootsi ametnikud. Kohe pärast seda otsustati ta ilmselt eemaldada ja kadumised algasid. Pole võimalik, et 12 eestlase nimed sattusid algsetesse päästetute protokollidesse juhuslikult. Sääraseid kadumisjuhtumeid lavastasid endise Nõukogude Liidu ja Lõuna-Ameerika türannid. Rooma leppe kohaselt on see inimsusvastane kuritegu, millega Rootsi liitus 2001. aastal.
•• Millal teie jaoks Estonia teema ammendub? Kui kaua teie hinnangul avaldavad USA väljaanded Estonia-teemalisi uudiseid?
Lahendamata kuriteona jääb Estonia hukkumine jätkuvalt inimeste meeli köitma siin- ja sealpool ookeani. Olen kindel, et ühel päeval öeldakse välja, kes ja mis asjaoludel põhjustas Estonia katastroofi ning see tunnistatakse rahvusvaheliseks kuriteoks.