|
 gavene võitlus reaal- ja humanitaarteaduste vahel liigub uutele jahimaadele. Eestis nagu Euroopaski on prioriteetideks uued moodsad teadussuunad: bioloogia, meditsiin geeni- ja infotehnoloogia. Teadlane, kes tahab traditsioonilisel viisil uurida eesti rahvaluulet või matemaatika õpetamist algklassides, võib suu uurimisstipendiumist puhtaks pühkida. Nüüd müüvad teemad, kus “vana” teadus põimub “uuega”.
“Ükskõik millise teadlase käest küsida, milline on tema kõige suurem probleem, vastus on ikka üks: raha on vähe!” sõnab Eesti Teadusfondi (ETF) Nõukogu esinaine akadeemik Ene Ergma.
ETF jagab Eesti teadlastele konkursi alusel uurimisstipendiume ehk grante. Kuna fondi eelarve vähenes eelmisel aastal seitsme protsendi võrra, on raha jagamisel karmid põhimõtted. “Kõige tähtsam on kõrge teaduslik kompetents. On see humanitaar- või reaalteaduste vallas, pole nii oluline,” ütleb Ergma.
Teadus peab ajaga kaasas käima
Ka teine riigi raha jagav organ – Teaduskompetentsi Nõukogu – lähtub põhimõttest, et sellel turul võidavad paremad ja tugevamad teemad, kus löövad kaasa kõrge kvalifikatsiooniga teadlased ja millest on kasu nii Eestile kui ka kogu maailmale. “Euroopas saavad rohkem raha projektid, kus puutuvad kokku eri teadussuunad. Need on kõige kaasaegsemad,” sõnab haridusministeeriumi teaduse ja kõrghariduse osakonna nõunik Toivo Räim.
Eriti hea on see, kui klassikalisel humanitaarteadlasel on õnnestunud oma uurimistöö siduda moodsa teadussuunaga, näiteks infotehnoloogiaga. Nii Räim kui haridusministeeriumi teadustalituse juhataja Maie Toimet toovad sellise näitena Tartu ülikooli üldkeeleteaduse professori Haldur Õimu uurimistöö – arvutiprogrammid, mis võimaldavad arvuti abil eestikeelseid tekste töödelda ja tõlkida.
“Infoühiskonnas on tähtsaim, et keelel oleks arvutitugi. Keeled, millele ei suudeta arvutituge luua, surevad kolmekümne aasta jooksul välja,” toob Õim oma projekti tugevuseks. Seda mõistavad mõlemad Eesti riigi “teadusraha kanalid”, aga Õimu projekt lööb läbi ka Euroopas.
Teadus vajab
ka tugevat tootmist
Selleks, et globaalses teadusetegemises kaasa lüüa, tulebki konkurentsivõimeline olla eelkõige Euroopa tasandil. Euroopa Liidu V raamprogramm sõnastab 23 olulisemat probleemi, millele nad teaduse finantseerimisel tähelepanu pööravad. Siin ei ole mingeid üllatusi: tähtsad on elukvaliteet ja eluressursside korraldus, kasutajasõbralik infoühiskond, säästev areng, energia ja keskkond.
Seega pääsevad ka Euroopa rahakoti kallale eelkõige ikka uute teadussuundadega tegelejad. “Raske on ette määrata, kui palju Eestil on potentsiaali nende probleemide lahendamises kaasa lüüa,” nendib Räim.
“Tähtis on see, et meie teadlased ja insenerid üritaksid organiseerida koostööd teiste maadega. Teadus on meil tugev ja leiab endale koostööpartnereid, tootmise tehnoloogiline tase jääb aga Euroopa riikide keskmisele kõvasti alla.”
Aga tootmist nõuavad just needsamad moodsad teadussuunad: energeetika, keemia ja infotehnoloogia. Just seepärast kulub sinna ka kõige rohkem raha. Ergma peab loomulikuks, et info- ja tehnikateadused hammustavad riigi jagatavatest teaduserahadest suurima tüki.
“Selge, et rohkem raha saavad projektid, mis eeldavad eksperimenteerimist ja hõlmavad suuremat teadlastegruppi,” sõnab Ergma. “Ka teadusaparatuurile kulub rohkem raha.” Seetõttu vaevlevad moodsad teadused nii Ergma kui ka Toimeti sõnul pidevas rahapuuduses.
Erakapital Eesti
teadust ei toeta
Haldur Õim leiab aga, et humanitaarteadlastel on veel raskem. “Puhthumanitaarsetel teadusaladel on küll riiklikke programme, nagu näiteks eesti keele ja rahvuskultuuri programm, aga nende vajalikkus eeldab teadlastelt väga kõva tõestamistööd. Kui näiteks infotehnoloogia on teemas sees, on raha lihtsam saada.” Tema sõnul hakkab riigi rahajagamine pihta sellest, mida on riigile kõige rohkem vaja. “Väga lihtsustatult öeldes: riigile on vaja saada Euroopa Liitu.”
Eestis jagab riik üle 75 protsendi teaduses liikuvast rahast. Naaberriigis Soomes ei tule riigilt pooltki summast. “Eesti suurim puudus on see, et erakapital ei toeta teadust,” arvab Ergma. Soomes toetavad erafirmad teadustegevust 15 miljardi marga ulatuses, viiendiku kogu teaduses vajaminevast rahast annab Nokia. “See võtab aega, enne kui Eesti firmad aru saavad, et teaduse finantseerimine on nende endi, samuti kogu majanduse arengu aluseks.”
Kõige rohkem on meie teaduses puudu noorte teadlaste järelkasvust. “Pole konkreetselt sõnastatud, millisel kohal peaks olema Eesti teadus,” väidab Ergma. “Probleem on suhtumises. Oodatakse, et kui pannakse üks kroon sisse, saadakse kohe kolm krooni tagasi. Aga teadusetegemine on pikaajaline protsess ja tulemused ei ole kohe realiseeritavad.”
Teaduskompetentsi nõukogu (TKN) ja Eesti Teadusfondi (ETF) poolt Eesti teadusprojektidele 1999. a eraldatud raha, protsentides.
|
Uudised
VE: Ergma, Ene – astrofüüsik, akadeemik
Ene Ergma sündis 29. veebruaril 1944 Rakveres.
Raha armastab moodsat teadust …
Aet Süvari, Eesti Ekspress 13. aprill 2000
“Ükskõik millise teadlase käest küsida, milline on tema kõige suurem probleem, vastus on ikka üks: raha on vähe!” sõnab Eesti Teadusfondi (ETF) Nõukogu esinaine akadeemik Ene Ergma.
ETF jagab Eesti teadlastele konkursi alusel uurimisstipendiume ehk grante. Kuna fondi eelarve vähenes eelmisel aastal seitsme protsendi võrra, on raha jagamisel karmid põhimõtted. “Kõige tähtsam on kõrge teaduslik kompetents. On see humanitaar- või reaalteaduste vallas, pole nii oluline,” ütleb Ergma.
Teadus peab ajaga kaasas käima
Ka teine riigi raha jagav organ – Teaduskompetentsi Nõukogu – lähtub põhimõttest, et sellel turul võidavad paremad ja tugevamad teemad, kus löövad kaasa kõrge kvalifikatsiooniga teadlased ja millest on kasu nii Eestile kui ka kogu maailmale. “Euroopas saavad rohkem raha projektid, kus puutuvad kokku eri teadussuunad. Need on kõige kaasaegsemad,” sõnab haridusministeeriumi teaduse ja kõrghariduse osakonna nõunik Toivo Räim.
Eriti hea on see, kui klassikalisel humanitaarteadlasel on õnnestunud oma uurimistöö siduda moodsa teadussuunaga, näiteks infotehnoloogiaga. Nii Räim kui haridusministeeriumi teadustalituse juhataja Maie Toimet toovad sellise näitena Tartu ülikooli üldkeeleteaduse professori Haldur Õimu uurimistöö – arvutiprogrammid, mis võimaldavad arvuti abil eestikeelseid tekste töödelda ja tõlkida.
“Infoühiskonnas on tähtsaim, et keelel oleks arvutitugi. Keeled, millele ei suudeta arvutituge luua, surevad kolmekümne aasta jooksul välja,” toob Õim oma projekti tugevuseks. Seda mõistavad mõlemad Eesti riigi “teadusraha kanalid”, aga Õimu projekt lööb läbi ka Euroopas.
Teadus vajab
ka tugevat tootmist
Selleks, et globaalses teadusetegemises kaasa lüüa, tulebki konkurentsivõimeline olla eelkõige Euroopa tasandil. Euroopa Liidu V raamprogramm sõnastab 23 olulisemat probleemi, millele nad teaduse finantseerimisel tähelepanu pööravad. Siin ei ole mingeid üllatusi: tähtsad on elukvaliteet ja eluressursside korraldus, kasutajasõbralik infoühiskond, säästev areng, energia ja keskkond.
Seega pääsevad ka Euroopa rahakoti kallale eelkõige ikka uute teadussuundadega tegelejad. “Raske on ette määrata, kui palju Eestil on potentsiaali nende probleemide lahendamises kaasa lüüa,” nendib Räim.
“Tähtis on see, et meie teadlased ja insenerid üritaksid organiseerida koostööd teiste maadega. Teadus on meil tugev ja leiab endale koostööpartnereid, tootmise tehnoloogiline tase jääb aga Euroopa riikide keskmisele kõvasti alla.”
Aga tootmist nõuavad just needsamad moodsad teadussuunad: energeetika, keemia ja infotehnoloogia. Just seepärast kulub sinna ka kõige rohkem raha. Ergma peab loomulikuks, et info- ja tehnikateadused hammustavad riigi jagatavatest teaduserahadest suurima tüki.
“Selge, et rohkem raha saavad projektid, mis eeldavad eksperimenteerimist ja hõlmavad suuremat teadlastegruppi,” sõnab Ergma. “Ka teadusaparatuurile kulub rohkem raha.” Seetõttu vaevlevad moodsad teadused nii Ergma kui ka Toimeti sõnul pidevas rahapuuduses.
Erakapital Eesti
teadust ei toeta
Haldur Õim leiab aga, et humanitaarteadlastel on veel raskem. “Puhthumanitaarsetel teadusaladel on küll riiklikke programme, nagu näiteks eesti keele ja rahvuskultuuri programm, aga nende vajalikkus eeldab teadlastelt väga kõva tõestamistööd. Kui näiteks infotehnoloogia on teemas sees, on raha lihtsam saada.” Tema sõnul hakkab riigi rahajagamine pihta sellest, mida on riigile kõige rohkem vaja. “Väga lihtsustatult öeldes: riigile on vaja saada Euroopa Liitu.”
Eestis jagab riik üle 75 protsendi teaduses liikuvast rahast. Naaberriigis Soomes ei tule riigilt pooltki summast. “Eesti suurim puudus on see, et erakapital ei toeta teadust,” arvab Ergma. Soomes toetavad erafirmad teadustegevust 15 miljardi marga ulatuses, viiendiku kogu teaduses vajaminevast rahast annab Nokia. “See võtab aega, enne kui Eesti firmad aru saavad, et teaduse finantseerimine on nende endi, samuti kogu majanduse arengu aluseks.”
Kõige rohkem on meie teaduses puudu noorte teadlaste järelkasvust. “Pole konkreetselt sõnastatud, millisel kohal peaks olema Eesti teadus,” väidab Ergma. “Probleem on suhtumises. Oodatakse, et kui pannakse üks kroon sisse, saadakse kohe kolm krooni tagasi. Aga teadusetegemine on pikaajaline protsess ja tulemused ei ole kohe realiseeritavad.”
Teaduskompetentsi nõukogu (TKN) ja Eesti Teadusfondi (ETF) poolt Eesti teadusprojektidele 1999. a eraldatud raha, protsentides.
XXX
(09.10.2003)
Viimase aja Eesti ajakirjanduse lemmikteemaks on taas kujunemas riigikogu. Loomulikult pole seegi kord huviorbiidis seadusloome, vaid kõik muud nüansid, mis parlamenditööga kaasas käivad.
Asjalike ettepanekute kõrval riigikogu töö paremaks korraldamiseks leidub seegi kord üleskutseid riigikogu laialisaatmise kohta.
Mida siis teha? Kas hakkame oblastiks, nagu küsis kunagi president Lennart Meri? Kordame taas neid vigu, mida tehti 1930. aastatel nii siin kui ka mujal Euroopas. Anname võimutäiuse taas mõnele rahva lemmikule ja laseme “demokraatia kaitsmise” ettekäändel lõpetada riigikogu töö, nagu seda tehti 1934. aasta oktoobris.
Köögipool huvi ei ärata
Teisest küljest on mõned ühiskonnamuutjad valmis pimesi järgima Lõuna-Korea küberpartei üleskutset ilma parlamendita riigist. Samasuguseid paralleele võime leida ka meile pakutavas ühiskondlikus kokkuleppes. Või üritame siiski kaasas käia mõõdukalt muutuva ühiskonnaga ning uue Euroopa Liidu liikmena lihtsalt üritame parlamenditööd parandada, sest uskuge, Euroopa Liidus olles tuleb riigikogul vaid tööd juurde.
Tegelikult on riigikogu töö keeruline, sageli pealtnäha igavgi. Muidugi on parlamenditööd kajastavatel ajakirjanikel raske süveneda seadusloome nüanssidesse ja seepärast võetakse vaatluse alla kõik muu. Olen püüdnud juba mitu korda pakkuda ajakirjanikele võimalust läbi teha ühe tõsise seaduseelnõu menetlus komisjonides, et tõesti näha saadikutöö köögipoolt. Vabatahtlikke millegipärast aga ei leidu – see teema ei müü.
Ent nagu tõeliste meediastaaride puhul on nüüd kõigil teada piltlikult öeldes isegi meie kinganumber, kuid vähe on aimu, missugust tööd tehakse näiteks parlamendikomisjonides. Kogu riigikogu kui põhiseadusliku institutsiooni mainet tahetakse vägivaldselt võrdsustada mõne üksiku vääritult käitunud riigikoguliikme mainega. Siinkohal tuleb nõustuda kirjastaja Hardo Aasmäe tõdemusega 6. oktoobri Eesti Päevalehes, et poliitik on muutunud laisa ajakirjanduse kiirtoiduks sügavkülmas.
Ent kuidas siiski serveerida ja süüa kvaliteetset toitu? Kõigepealt soovitan küll nii ajakirjanikel kui ka teistel süüvida praegusest enam parlamendi sisulisse töösse. Uskuge, see töö, mida tehakse riigikogu komisjonides, fraktsioonides ja istungisaalis puudutab Eesti inimeste igapäevaelu palju enam kui näiteks riigikogu liikmete palgad või pensionid. Enamgi veel. Euroopa Liidu liikmena hakkavad Toompeal langetatavad otsused mõjutama üle 450 miljonit inimest, mistõttu on viimane aeg hakata mõtlema veidi avaramalt.
Kriitika kriitika pärast
Muidugi olen nõus kriitikaga selle kohta, et riigikogu liikme põhitöökoht on riigikogus ning ennekõike peab ta olema aktiivne ja nähtav Toompeal. Kuid kriitikat kriitika pärast pole ka mõtet teha. Välissuhtlus on üks parlamendiliikmete töökohustusi ning neid sellepärast hurjutada on vastutustundetu.
Teised jälle nurisevad, miks pole parlamendisaadikuid tähtsatel konverentsidel, seminaridel, kohtumistel jm, ehkki need leiavad aset täiskogu või komisjoni istungi ajal. Kritiseeritakse nii selle eest, et tehakse erialast tööd saadikutöö kõrvalt, kui ka selle eest, et pärast aastaid Toompeal ei leia endised parlamendiliikmed tööd. Kuid parlamendiliikmete sotsiaalsed tagatised Euroopa riikides ongi mõeldud selleks, et kui aastatepikkuse parlamenditöö kõrval kaob erialane kvalifikatsioon, siis tagatised aitavad selle valutumalt üle elada.
Mis puudutab riigikogu kodukorda, siis loomulikult saab seda paremaks teha ning ligi 10 aastat on seda tehtudki, iga koosseisu ajal. Aasta algul võeti vastu lausa uus kodukord, mis on muutnud näiteks eelnõude esimese lugemise sisukamaks, sest järjest jõulisemalt kostub fraktsioonide seisukoht. Parlamendireformi aga ei saa läbi viia uisapäisa, sest peame arvestama eriti parlamendivähemuse õigusi ning kõiki uuendusi peab proovima praktikas.
Lõpetuseks tuleb muidugi tervitada põhiseaduslikku diskussiooni, kas riigikogu 101 liiget on Eesti jaoks palju või vähe. Samas ma ei soovi kuidagi, et iga järgmine riigikogu puudutav artikkel lõppeks stiilis: Kartaago tuleb hävitada!
Osalemaks täisväärtuslikult Euroopa Liidu protsessides peame me kõik väliste näitajate kõrval keskenduma sisulisele tööle. Et ei tekiks näilisust, mis ei peegelda tõelist riigikogu.
Ene Ergma, riigikogu esimees (Res Publica)