Euroopa Nõukogu alaorganisatsiooni raporti kohaselt on Eestis pehmelt öeldes suuri vajakajäämisi korruptsiooni tõkestamisel, kuid riigikogu kahe suurema erakonna esindajad ei näe hinnangus Eesti parteide rahastamise kohta suurt probleemi. |
Keset üle-eelmise nädala tuliseid riigieelarvevaidlusi libistas justiitsministeerium vaikselt välja mittemidagiütleva pealkirjaga pressiteate. Mingi GRECO olevat andnud Eestile soovitusi korruptsioonivastaseks võitluseks. Lehtede võrguväljaanded avaldasid lühiuudise ning asi kadus rahakärpimise tuhinas kenasti orbiidilt, kirjutab Eesti Päevaleht.
Alustada tuleb sellest, mis asi on see müstiline GRECO. Tegemist on Euroopa Nõukogu juures töötava alaorganisatsiooniga, mida nimetatakse korruptsioonivastaste riikide grupiks. Selle asutasid 1998. aastal 17 riiki — nende hulgas muuseas ka Eesti. Nüüdseks on liikmeskond Euroopa Nõukogusse kuuluvate riikide arvel tunduvalt laienenud.
GRECO raporti tegijate Eesti korruptsioonivastast võitlust hindav aruanne jahmatab. Kokku annab GRECO Eestile oma raportis 17 soovitust, kuid tähtsam on lugeda, mis valdkondi need puudutavad. Üle poole ehk üheksa soovitust on koondatud sildi alla “erakondade rahastamine”. Ja soovitusteks saab neid punkte pidada vaid hea tahtmise korral: pooled GRECO tähelepanekud on pigem ettekirjutused, sest 2009. aasta oktoobriks tuleb Eestil aru anda, kuidas need on ellu viidud.
Raport on kirjutatud nii selges keeles, et kui tavaliselt tuleb ametnike sõnumit sellest arusaamiseks selgitada, siis seda võib pea üks-ühele tsiteerida. Pärast paari sissejuhatavat lauset koorub välja karm tõde, et erakondade rahaasju puudutavad reeglid puuduvad täielikult — süsteemi, mida pole, nimetatakse isereguleerivaks. “Selgub, et tegelikkuses ei toimi see alati rahuldavalt ning Eestis ei ole poliitilise tegevuse rahastamissüsteemi järelevalve tõhus ning olemasolevaid eeskirju ei rakendata,” sedastab raport.
“Poliitika rahastamise täieliku läbipaistvuse tagamiseks tuleb luua piisavate volituste ja vahenditega sõltumatu järelevalveorgan ning kehtestada hulk asjakohaseid sanktsioone. Praeguses õiguslikus raamistikus ja praktikas ilmnenud nõrgad kohad — näiteks olemasoleva järelevalvemehhanismi sõltumatuse puudumine, erakondade/kandidaatide aruannete formaalne kontrollimine, kontrolli piirdumine vaid valimiskampaaniate rahastamisega, valimiskampaaniate rahastamisega seotud aruandekohustuse madal tase ning ebapiisavad sanktsioonid eeskirjade rikkumise korral — on potentsiaalne kuritarvituste allikas ega võimalda tulemuslikult avastada ja esile tuua ebaseaduslikke mõjutamisjuhtusid, mida võib poliitika rahastamisel esineda. Praeguse korra täiustamine peab seega olema esmatähtis küsimus,” kirjutatakse järeldustes.
Enam konkreetsemalt pole võimalik viidata kohale, kus Eestis on pehmelt öeldes suuri vajakajäämisi korruptsiooni tõkestamisel. Kuid kahele suuremale riigikogu erakonnale pole see mingi suur probleem.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, reformierakondlane Väino Linde leiab, et enamik soovitusi on juba ellu viidud. “Esmapilgul tundub, et paljud sealsed märkused on juba ellu rakendatud,” väidab Linde. “Muidugi on seal üks soovitus, mis puudutab eraldiseisva kontrolliorgani loomist. Aga tuleb vaadata, kas seda on ikka vaja või on pigem võimalik laiendada olemasoleva riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni volitusi.”
Linde ei usu, et raporti näol oleks Eestil tegemist rahvusvahelist mõõtu probleemiga. “GRECO teeb igale riigile vastavaid soovitusi ja Eestis pole olukord kindlasti kõige hullem. Eks ka GRECO ametnike töötulemusi mõõdetakse selle järgi, kui palju nad riikidele konkreetseid ettepanekuid teevad,” näeb ta ettepanekute taga pigem bürokraatide soovi enda tööd õigustada.
Samasse komisjoni kuuluv Keskerakonna fraktsiooni esimees Vilja Savisaar on sama meelt. “Ma ei usu, et see raport nüüd väga Eesti mainet mõjutab. Seda pole vaja väga üle tähtsustada,” leiab ta ja lisab, et Eesti pidi selliste raportite võimalikkust arvestama juba selle organisatsiooniga liitudes.
Erinevalt suurerakondade esindajatest möönab Isamaa ja Res Publica Liitu esindav Urmas Reinsalu, et need ettekirjutused mõistavad tagantjärele õigeks eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi, kes üritas aastaid probleemi teadvustada. “Ma tean, et seal sisalduvad väited on adekvaatsed. Need küsimused näitavad, et endine õiguskantsler Allar Jõks ei teinud selle teemaga tegeledes midagi valesti, nagu talle ette heideti,” sõnab ta ning nõustub, et see raport ei tee küll kellelegi au. “Aga need, kes seda teemat käsitleda ei soovi, jätkavad kindlasti ettekäänete leidmist.”
Ent kõik poliitikud ütlevad kui ühest suust, et erakondade rahastamise ja kontrolli väitlus seisab praegu täielikult riigikohtu taga. Riigikohus pole suutnud rohkem kui aasta jooksul langetada otsust Jõksi poolt algatatud vaidluse üle, millega tehakse kohtule ettepanek sundida riigikogu erakondade rahastamise küsimust konkreetse aja jooksul lahendama. Jõks algatas asja eelmise aasta veebruaris.
Riigikohus arutas seda mais ning teist korda pärast pikka venitamist novembris. Siis lubati lahendit selle aasta alguseks, kuid nüüd ütleb kohtu ametlik pressiesindaja, et selle asjaga loodetakse ühele poole saada “enne jaanipäeva”. Arvestades senist venitamist on parteidel hea kohtu suitsukatte taha pugeda. Ka rahvusvaheline surve ei paista probleemi ignoreerimist vääravat.
KOMMENTAAR
Allar Jõks, õiguskantsler aastail 2001–2008:
“Eelmise õiguskantslerina, kes on erakondade rahastamise teemaga tegelenud, peaks mul olema hea meel seda raportit lugeda. Kuid tegelikult oli mul kurb seda teha, sest Eestis läheb nii palju aega, et sellistest lihtsatest asjadest aru saada.
GRECO hinnang ei ole lihtsalt mingi sõprade klubilt tulnud soovitus. See on sama kaaluga, kui rahvusvaheline reitinguagentuur oleks andnud Eesti riigile oma hinnangu. See pärineb otse Euroopa Nõukogult ning on karm: Eesti ei ole valmis poliitikaelus korruptsiooni vältima.
Poliitikud armastavad rääkida poliitilisest vastutusest — näiteks siis, kui riigikogu liikmel on vaja riigiettevõtet juhtima minna. Aga kes vastutab selle eest, et Eestile antud hinnang on negatiivne? Vastus on lihtne.
Kahel suuremal riigikogu erakonnal on viimane aeg pea liiva alt välja võtta ja peeglisse vaadata.
Praegu pole mõtet isegi nii väga oodata riigikohtu arvamust. GRECO arvamus pole soovituslik, vaid on kohustuslik ning seda tuleb kohe hakata ellu viima.
Lisaks läks GRECO veel kaugemale kui õiguskantsler oma taotlusega, öeldes selgelt, et erakondade karistused peavad olema mõjuvamad. Olgem ausad: praegused karistused on naeruväärsed. See on analoogne dopingukasutamisega. Karistused peavad olema nii suured, et ühe korra vahele jäänuna ei soovitaks enam seda teha.
GRECO raport kinnitab, et nagu majandust mõjutavad rohkem majandusseadused kui koalitsioonilepingusse kirjutatud unistused, nii on erakonna rahastamise läbipaistvus olulisem parteilistest huvidest.
|
VE: erakondade rahastamine
22. aprill 2008 5:46
Keset üle-eelmise nädala tuliseid riigieelarvevaidlusi libistas justiitsministeerium vaikselt välja mittemidagiütleva pealkirjaga pressiteate. Mingi GRECO olevat andnud Eestile soovitusi korruptsioonivastaseks võitluseks. Lehtede võrguväljaanded avaldasid lühiuudise ning asi kadus rahakärpimise tuhinas kenasti orbiidilt, kirjutab Eesti Päevaleht.
Alustada tuleb sellest, mis asi on see müstiline GRECO. Tegemist on Euroopa Nõukogu juures töötava alaorganisatsiooniga, mida nimetatakse korruptsioonivastaste riikide grupiks. Selle asutasid 1998. aastal 17 riiki — nende hulgas muuseas ka Eesti. Nüüdseks on liikmeskond Euroopa Nõukogusse kuuluvate riikide arvel tunduvalt laienenud.
GRECO raporti tegijate Eesti korruptsioonivastast võitlust hindav aruanne jahmatab. Kokku annab GRECO Eestile oma raportis 17 soovitust, kuid tähtsam on lugeda, mis valdkondi need puudutavad. Üle poole ehk üheksa soovitust on koondatud sildi alla “erakondade rahastamine”. Ja soovitusteks saab neid punkte pidada vaid hea tahtmise korral: pooled GRECO tähelepanekud on pigem ettekirjutused, sest 2009. aasta oktoobriks tuleb Eestil aru anda, kuidas need on ellu viidud.
Raport on kirjutatud nii selges keeles, et kui tavaliselt tuleb ametnike sõnumit sellest arusaamiseks selgitada, siis seda võib pea üks-ühele tsiteerida. Pärast paari sissejuhatavat lauset koorub välja karm tõde, et erakondade rahaasju puudutavad reeglid puuduvad täielikult — süsteemi, mida pole, nimetatakse isereguleerivaks. “Selgub, et tegelikkuses ei toimi see alati rahuldavalt ning Eestis ei ole poliitilise tegevuse rahastamissüsteemi järelevalve tõhus ning olemasolevaid eeskirju ei rakendata,” sedastab raport.
“Poliitika rahastamise täieliku läbipaistvuse tagamiseks tuleb luua piisavate volituste ja vahenditega sõltumatu järelevalveorgan ning kehtestada hulk asjakohaseid sanktsioone. Praeguses õiguslikus raamistikus ja praktikas ilmnenud nõrgad kohad — näiteks olemasoleva järelevalvemehhanismi sõltumatuse puudumine, erakondade/kandidaatide aruannete formaalne kontrollimine, kontrolli piirdumine vaid valimiskampaaniate rahastamisega, valimiskampaaniate rahastamisega seotud aruandekohustuse madal tase ning ebapiisavad sanktsioonid eeskirjade rikkumise korral — on potentsiaalne kuritarvituste allikas ega võimalda tulemuslikult avastada ja esile tuua ebaseaduslikke mõjutamisjuhtusid, mida võib poliitika rahastamisel esineda. Praeguse korra täiustamine peab seega olema esmatähtis küsimus,” kirjutatakse järeldustes.
Enam konkreetsemalt pole võimalik viidata kohale, kus Eestis on pehmelt öeldes suuri vajakajäämisi korruptsiooni tõkestamisel. Kuid kahele suuremale riigikogu erakonnale pole see mingi suur probleem.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, reformierakondlane Väino Linde leiab, et enamik soovitusi on juba ellu viidud. “Esmapilgul tundub, et paljud sealsed märkused on juba ellu rakendatud,” väidab Linde. “Muidugi on seal üks soovitus, mis puudutab eraldiseisva kontrolliorgani loomist. Aga tuleb vaadata, kas seda on ikka vaja või on pigem võimalik laiendada olemasoleva riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni volitusi.”
Linde ei usu, et raporti näol oleks Eestil tegemist rahvusvahelist mõõtu probleemiga. “GRECO teeb igale riigile vastavaid soovitusi ja Eestis pole olukord kindlasti kõige hullem. Eks ka GRECO ametnike töötulemusi mõõdetakse selle järgi, kui palju nad riikidele konkreetseid ettepanekuid teevad,” näeb ta ettepanekute taga pigem bürokraatide soovi enda tööd õigustada.
Samasse komisjoni kuuluv Keskerakonna fraktsiooni esimees Vilja Savisaar on sama meelt. “Ma ei usu, et see raport nüüd väga Eesti mainet mõjutab. Seda pole vaja väga üle tähtsustada,” leiab ta ja lisab, et Eesti pidi selliste raportite võimalikkust arvestama juba selle organisatsiooniga liitudes.
Erinevalt suurerakondade esindajatest möönab Isamaa ja Res Publica Liitu esindav Urmas Reinsalu, et need ettekirjutused mõistavad tagantjärele õigeks eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi, kes üritas aastaid probleemi teadvustada. “Ma tean, et seal sisalduvad väited on adekvaatsed. Need küsimused näitavad, et endine õiguskantsler Allar Jõks ei teinud selle teemaga tegeledes midagi valesti, nagu talle ette heideti,” sõnab ta ning nõustub, et see raport ei tee küll kellelegi au. “Aga need, kes seda teemat käsitleda ei soovi, jätkavad kindlasti ettekäänete leidmist.”
Ent kõik poliitikud ütlevad kui ühest suust, et erakondade rahastamise ja kontrolli väitlus seisab praegu täielikult riigikohtu taga. Riigikohus pole suutnud rohkem kui aasta jooksul langetada otsust Jõksi poolt algatatud vaidluse üle, millega tehakse kohtule ettepanek sundida riigikogu erakondade rahastamise küsimust konkreetse aja jooksul lahendama. Jõks algatas asja eelmise aasta veebruaris.
Riigikohus arutas seda mais ning teist korda pärast pikka venitamist novembris. Siis lubati lahendit selle aasta alguseks, kuid nüüd ütleb kohtu ametlik pressiesindaja, et selle asjaga loodetakse ühele poole saada “enne jaanipäeva”. Arvestades senist venitamist on parteidel hea kohtu suitsukatte taha pugeda. Ka rahvusvaheline surve ei paista probleemi ignoreerimist vääravat.
KOMMENTAAR
Allar Jõks, õiguskantsler aastail 2001–2008:
“Eelmise õiguskantslerina, kes on erakondade rahastamise teemaga tegelenud, peaks mul olema hea meel seda raportit lugeda. Kuid tegelikult oli mul kurb seda teha, sest Eestis läheb nii palju aega, et sellistest lihtsatest asjadest aru saada.
GRECO hinnang ei ole lihtsalt mingi sõprade klubilt tulnud soovitus. See on sama kaaluga, kui rahvusvaheline reitinguagentuur oleks andnud Eesti riigile oma hinnangu. See pärineb otse Euroopa Nõukogult ning on karm: Eesti ei ole valmis poliitikaelus korruptsiooni vältima.
Poliitikud armastavad rääkida poliitilisest vastutusest — näiteks siis, kui riigikogu liikmel on vaja riigiettevõtet juhtima minna. Aga kes vastutab selle eest, et Eestile antud hinnang on negatiivne? Vastus on lihtne.
Kahel suuremal riigikogu erakonnal on viimane aeg pea liiva alt välja võtta ja peeglisse vaadata.
Praegu pole mõtet isegi nii väga oodata riigikohtu arvamust. GRECO arvamus pole soovituslik, vaid on kohustuslik ning seda tuleb kohe hakata ellu viima.
Lisaks läks GRECO veel kaugemale kui õiguskantsler oma taotlusega, öeldes selgelt, et erakondade karistused peavad olema mõjuvamad. Olgem ausad: praegused karistused on naeruväärsed. See on analoogne dopingukasutamisega. Karistused peavad olema nii suured, et ühe korra vahele jäänuna ei soovitaks enam seda teha.
GRECO raport kinnitab, et nagu majandust mõjutavad rohkem majandusseadused kui koalitsioonilepingusse kirjutatud unistused, nii on erakonna rahastamise läbipaistvus olulisem parteilistest huvidest.