| Kutsuks Sind, armas lugeja, täna väiksele eksursile, et mõista kuis on ajast aega kujunenud eri ühiskondades eliit ja katsuks koos Sinuga mõista, miks ta on kujunenud ja Sinu abiga ehk mõista ka, kuis on asjad täna ja meil. Võtaks seda teha seekord pisut veebipärasemas vormis.
Raudse oligarhia seadus ütleb, et ühiskonna elitariseerimine on vältimatu. Selleks on muidugi mitu põhjust:
· Igas ühiskonnas on oma staatused ja rühmad, mille tingib sotsiaalse omamise struktuur.
· Inimestel on kalduvus tugeva liidri järgi — mida kogevad kõik sotsiaalsed liikumised.
· Eliidi omadused on seotud pärituga.
Ja võib-olla sina leiad neid veel. Mõiste eliit isa aga tuleneb ladina sõnast elegare — mis tähendab siis siis valitut.
TRADITSIOONILISED ELIIDITEOORIAD
Kui me nüüd uurime vanu pärimusi, müüte, kroonikaid, siis on meil tegemist kangelastega, kes kuulusid eliiti.
Teised ühiskonnakihid võtavad neid
· kui eepilisi pärimusi, millest võtta eeskuju, mida õppida ja
· millel on oma emotsionaalne, psühholoogiline ning kõlbeline osa.
On isegi veider, et rahvas ei tunneta traditsioonilises ühiskonnas end massina vaid võtab end kui eliidi jätku.
Näiteks hoitakse mitmetel rahvastel abielutseremioonial pruudi ja peigmehe pea kohal kuninglikke kroone. See on sümbol, et ka kõige madalam inimene esindab laulatusel oma kuninglikus ja elitaarses osas — ta samastub rituaalselt valitsejaga
Sünnipärast eliiti nimetatakse ontokraatiaks. Ontokraatia tähendab siis, et inimene sünnib sellesse või teise kasti mitte juhuslikult, vaid vaimse ettemääratluse läbi.
Platoni koopamüüti edasi arendades võiksime väita, et
· kolmas seisus näeb varje seinal
· teine seisus asju endid ja
· esimene seisus näeb ideid.
MODERNSED ELIIDITEOORIAD
Kui kastid rajanevad ontokraatial — (ontoz — kr. k. olemine, kratoz — kr. k. vägi, jõud), siis seisused meritokraatial — (meritus — ld. k. teene, kratoz — kr. k. — vägi, jõud) ehk teenetel. Meritokraatias on võimalik liikuda ühest kihist teise vastavalt teenetele.
XVII-XVIII sajandil ei kahelnud eliit, et aristokraatia on tõsine asi. Enamuse võim peab olema vähemuse käes. Karl Popper aga ütles, et minge valige rahuga parlament — nelja aasta pärast te saate rampidest lahti ja ei tule kedagi giljotiinile saata või ära lintðida.
Kaasaegne eliiditeooria kujuneb välja XIX-XX sajandi Itaalias neomachiavellistide ringkonnis. Itaalia sotsioloog Vilfredo Pareto (1848-1923) väidab, et eliit on paratamatu.
Pareto uuris erinevaid rahvaid ja riike eri ajastutel ja leidis, et ikka toimub ebavõrdse jaotuse printsiip. Nii, et mistahes ühiskonnas mistahes ajal koondub 20% jõukuset 80% inimeste kätte. Paretol eristab mitmesusst eliiti:
· normaalne eliit — võimekamad ja edukamad,
· poliitiline eliit –need, kes on võimul
· kontreliit — need, kes pürgivad võimule
· antieliit — kes on iga võimu vastu, aga osaleb meeleldi kõigis mässudes ja revolutsioonides
· mitteeliit — kes on mass
Kastid, seisused ja klassid on tegelikult olemuslikult erinevad nähtused.
Üleminek kastilt seisustele toimub manifestatsioonilise paradigma -mille järgi üleolek on loomupärane-olemuslik — asendumisega kreatsioonilisega — mille järgi üleolek on teenituse või valituse märk. Sellega väheneb eliidi ontoloogiline sisu, mis on muidugi desakraliseerise märgiks.
Klassiühiskonnale üleminekul on määravaks tootmisvahendite ja materiaalsete väärtuste omamine. Max Weber rõhutab ka sotsiaalse omamise struktuuri. Niisiis esindavad: · kastid — olemist,
· seisused — tegemist,
· klassid — omamist
Klassiühiskonnas on õigupoolest kaks erinevad klassi — “need kel on” ja “need, kel ei ole.” Kuna mõõduandvaks saab materiaalne heaolu, siis katsuvad ka endised kõrgmad seisused konverteerida oma väärtsusi ja tunnuseid rahaks. Tulevad kasutusele mõisted nagu sotsiaalne ja intellektuaalne kapital.
Klassiühiskond on seisusliku ühiskonna desakraliseerumine nagu seisuslik ühiskond oli kastiühiskonna desakralisatsioon. Kastiühiskonna ontokraatiast saab seisusliku ühiskonna meritokraatia ja sellest klassiühiskonna plutokraatia.
Sotsialism üritab viia ühiskonna desakraliseerimist oma loogilise lõpuni rääkides klasside kadumisest, materialismist ja ateismist.
Kui nüüd vaatame eliidi ja massi vahet määravat vormelit, siis on see eri ühiskondades erinev:
· kastiühiskonnas on massi ja eliidi vahe olemuslik,
· seisuslikus ühiskonnas teenetele tuginev,
· klassiühiskonnas varandusele rajanev,
· sotsialistidel on teoreetiliselt massi ja eliidi vahe kaotatud
· liberaalidel on sotsiaalsed kihid ja massi ning eliidi vahe määravad erinevad positsioonid ühiskonnas
Kõigil neil on oma põhjendused ja omavahel on nad vastuolus. Aga meil: kas Eesti ühiskonnas pole need käsitlused kõik läbisegi olemas?
Itaalia filosoofi Julius Evola järgi on aga nii, et kui vaimulikud ei ole oma ülesannete kõrgusel, siis läheb võim aadli kätte, kui aadel ei täida oma ülesandeid, siis läheb võim kodanluse kätte, kui kodanlus ei suuda valitsemisülesannetega hakkama saada, läheb võim proletariaadi kätte, kes ei saagi sellega hakkama saada ja siis läheb võim viienda seisuse ehk paariate kätte.
Ega see ometi nii olla saa?
|
Uudised
VE: eliit, ühiskonna elitariseeritus
3. mai 2004 6:00
Raudse oligarhia seadus ütleb, et ühiskonna elitariseerimine on vältimatu. Selleks on muidugi mitu põhjust:
· Igas ühiskonnas on oma staatused ja rühmad, mille tingib sotsiaalse omamise struktuur.
· Inimestel on kalduvus tugeva liidri järgi — mida kogevad kõik sotsiaalsed liikumised.
· Eliidi omadused on seotud pärituga.
Ja võib-olla sina leiad neid veel. Mõiste eliit isa aga tuleneb ladina sõnast elegare — mis tähendab siis siis valitut.
TRADITSIOONILISED ELIIDITEOORIAD
Kui me nüüd uurime vanu pärimusi, müüte, kroonikaid, siis on meil tegemist kangelastega, kes kuulusid eliiti.
Teised ühiskonnakihid võtavad neid
· kui eepilisi pärimusi, millest võtta eeskuju, mida õppida ja
· millel on oma emotsionaalne, psühholoogiline ning kõlbeline osa.
On isegi veider, et rahvas ei tunneta traditsioonilises ühiskonnas end massina vaid võtab end kui eliidi jätku.
Näiteks hoitakse mitmetel rahvastel abielutseremioonial pruudi ja peigmehe pea kohal kuninglikke kroone. See on sümbol, et ka kõige madalam inimene esindab laulatusel oma kuninglikus ja elitaarses osas — ta samastub rituaalselt valitsejaga
Sünnipärast eliiti nimetatakse ontokraatiaks. Ontokraatia tähendab siis, et inimene sünnib sellesse või teise kasti mitte juhuslikult, vaid vaimse ettemääratluse läbi.
Platoni koopamüüti edasi arendades võiksime väita, et
· kolmas seisus näeb varje seinal
· teine seisus asju endid ja
· esimene seisus näeb ideid.
MODERNSED ELIIDITEOORIAD
Kui kastid rajanevad ontokraatial — (ontoz — kr. k. olemine, kratoz — kr. k. vägi, jõud), siis seisused meritokraatial — (meritus — ld. k. teene, kratoz — kr. k. — vägi, jõud) ehk teenetel. Meritokraatias on võimalik liikuda ühest kihist teise vastavalt teenetele.
XVII-XVIII sajandil ei kahelnud eliit, et aristokraatia on tõsine asi. Enamuse võim peab olema vähemuse käes. Karl Popper aga ütles, et minge valige rahuga parlament — nelja aasta pärast te saate rampidest lahti ja ei tule kedagi giljotiinile saata või ära lintðida.
Kaasaegne eliiditeooria kujuneb välja XIX-XX sajandi Itaalias neomachiavellistide ringkonnis. Itaalia sotsioloog Vilfredo Pareto (1848-1923) väidab, et eliit on paratamatu.
Pareto uuris erinevaid rahvaid ja riike eri ajastutel ja leidis, et ikka toimub ebavõrdse jaotuse printsiip. Nii, et mistahes ühiskonnas mistahes ajal koondub 20% jõukuset 80% inimeste kätte. Paretol eristab mitmesusst eliiti:
· normaalne eliit — võimekamad ja edukamad,
· poliitiline eliit –need, kes on võimul
· kontreliit — need, kes pürgivad võimule
· antieliit — kes on iga võimu vastu, aga osaleb meeleldi kõigis mässudes ja revolutsioonides
· mitteeliit — kes on mass
Kastid, seisused ja klassid on tegelikult olemuslikult erinevad nähtused.
Üleminek kastilt seisustele toimub manifestatsioonilise paradigma -mille järgi üleolek on loomupärane-olemuslik — asendumisega kreatsioonilisega — mille järgi üleolek on teenituse või valituse märk. Sellega väheneb eliidi ontoloogiline sisu, mis on muidugi desakraliseerise märgiks.
Klassiühiskonnale üleminekul on määravaks tootmisvahendite ja materiaalsete väärtuste omamine. Max Weber rõhutab ka sotsiaalse omamise struktuuri. Niisiis esindavad: · kastid — olemist,
· seisused — tegemist,
· klassid — omamist
Klassiühiskonnas on õigupoolest kaks erinevad klassi — “need kel on” ja “need, kel ei ole.” Kuna mõõduandvaks saab materiaalne heaolu, siis katsuvad ka endised kõrgmad seisused konverteerida oma väärtsusi ja tunnuseid rahaks. Tulevad kasutusele mõisted nagu sotsiaalne ja intellektuaalne kapital.
Klassiühiskond on seisusliku ühiskonna desakraliseerumine nagu seisuslik ühiskond oli kastiühiskonna desakralisatsioon. Kastiühiskonna ontokraatiast saab seisusliku ühiskonna meritokraatia ja sellest klassiühiskonna plutokraatia.
Sotsialism üritab viia ühiskonna desakraliseerimist oma loogilise lõpuni rääkides klasside kadumisest, materialismist ja ateismist.
Kui nüüd vaatame eliidi ja massi vahet määravat vormelit, siis on see eri ühiskondades erinev:
· kastiühiskonnas on massi ja eliidi vahe olemuslik,
· seisuslikus ühiskonnas teenetele tuginev,
· klassiühiskonnas varandusele rajanev,
· sotsialistidel on teoreetiliselt massi ja eliidi vahe kaotatud
· liberaalidel on sotsiaalsed kihid ja massi ning eliidi vahe määravad erinevad positsioonid ühiskonnas
Kõigil neil on oma põhjendused ja omavahel on nad vastuolus. Aga meil: kas Eesti ühiskonnas pole need käsitlused kõik läbisegi olemas?
Itaalia filosoofi Julius Evola järgi on aga nii, et kui vaimulikud ei ole oma ülesannete kõrgusel, siis läheb võim aadli kätte, kui aadel ei täida oma ülesandeid, siis läheb võim kodanluse kätte, kui kodanlus ei suuda valitsemisülesannetega hakkama saada, läheb võim proletariaadi kätte, kes ei saagi sellega hakkama saada ja siis läheb võim viienda seisuse ehk paariate kätte.
Ega see ometi nii olla saa?