Venemaa eestlastel sai eestlusest pronkssõduri tõttu kõrini
17.12.2007 00:01Priit Pullerits, Postimees
Sel kevadel, nagu tundub Valter Germanile, Lõuna-Venemaal elavale põliste eestlaste järeltulijale, sai temast fašist. Aga paljud teised, keda ta tunneb ja kelles voolab samuti eesti verd, ei taha enam eestlasedki olla.
Nii German kui tema eestlusest ära pööranud tuttavad elavad kõik Venemaa lõunaservas, Kaukaasia mägedes Krasnaja Poljanas ehk, kui küla endist nime kasutada, siis Punasel Lagedal. Ja süüdi nende muutuses on pronkssõduri saatus.
«Mul pole probleemi, et see ära viidi,» kuulutab German vene keeles, sest vene keskkonnas elanuna on see lihtsalt palju libedamalt suus. Eesti keeles suhtles ta viimati emaga, umbes 15 aastat tagasi. «Sest kui mul on oma aed, siis las mu õunapuu olla siin või seal või raiun selle üldse maha, ja kui naaber ütleb, et ilus puu, mis sa ta maha raiud, siis vastan, et eks istuta endale oma puu ise. Minu aed!»
Tugevalt hallisegused juuksed lokki kiskumas ja käed rääkides elavalt vehklemas, ei püüagi nii välimuselt kui olemuselt hiljuti manalateed läinud lõuapoolikust kettaheiteässa Aleksander Tammert seeniori meenutav German varjata, et on ärritunud. Elu on tema eesti päritolu tõttu Venemaal pingelisemaks läinud, ja selleks et tagaselja heidetavaist fašisti-süüdistustest vabaneda, on ta toonud reisilt Tallinna kaasa kaks raamitud fotot, kus seisab teisaldatud pronkssõduri ees, nelgid käes.
Jalaga tagumikku
Ent German ei usu, et neist fotodest enam midagi kasu oleks. Vaevalt keegi nüüd, üle poole aasta hiljem, Venemaal mäletabki, millest kevadel Eestis probleem tekkis.
«Minusse see ei puutu, mis seal tehti,» kinnitab suurt talu pidav 55-aastane German. «Aga see, mis tehti, andis siinsetele vanakestele jalaga tagumikku.»
Tagajärg: need Punase Lageda ja küllap nii mõnegi teise sealkandi küla eesti päritolu inimesed ei taha enam eestlusest midagi kuulda, väidab German.
Tal on selle kohta ka tõendeid. Kaks eesti juurtega tüdrukut, kes pidid sõitma sügisest Eestisse kõrgkooli õppima, ütlesid pronkssõduri sündmuste tõttu sellest ära.
Krasnaja Poljana ja naaberküla Esto-Sadoki eestlastest, kellelt German sealse eesti seltsi tegevuse arendamiseks toetust on palunud, ei ole enamik tahtnud rahakotti rohkem avada. «Väga raske on olla eestlane,» möönab German. «Raske…»
Eesti päritolu Diana Gubareva oma kodu õuel Krasnaja Poljanas, käes fotod kohalikest eestlastest.
Foto: Raigo Pajula
Diana Gubareva, neiupõlvenimega Orav, ja tema abikaasa Vlad ei ole põrmugi vaimustunud, kui leiavad Krasnaja Poljanas oma kahekorruselise maja ukse tagant külalised Eestist. Gubarevid seletavad, et nende juurde astub pea iga päev küll eestlasi, venelasi ja välismaalasigi, ja neil on sellest kõrini. Neil on villand olemast nagu muuseumi eksponaadid, lausub Diana Gubareva.
Kaks kümnendit töötas ta kohalikus klubis, nüüd on olnud aasta tööta. Abikaasa Vlad, kelle vanaema oli samuti eestlane, elatub sellest, et aitab Mosfilmil aeg-ajalt sealkandis võtteid korraldada. Neil on kaks last, kellest poeg teab ema sõnul vaid üksikuid eestikeelseid väljendeid, nagu «head ööd».
Krasnaja Poljana eestlased on 120 aastaga lihtsalt segunenud, nendivad Gubarevid, sest ega juurde ole ju kedagi sinna tulnud. Etnilisi eestlasi pidi Punasel Lagedal ja naaberkülas Esto-Sadokis, mida vanasti nimetati Eesti-Aiakeseks, elama kummaski saja ringis. Kogu Sotši piirkonnas pidi neid leiduma 700–800, kellest Germani väitel vähemalt pooled eesti keelt üldse ei räägi.
Rikastumise allikas
Sellegipoolest üritab German ühingut Eesti-Aiake elus hoida. Aga kerge see pole, sest raha napib. Laulukooris Sügis, kes osales isegi viimasel üldlaulupeol Tallinnas, on järel vaid viis naist. Pole, mille eest osta uusi rahvarõivaid, nii et poleks häbi vanade räbaldunutega Sotši rahvuslike haridusühingute kokkusaamisel osaleda. Puhkpilliorkester on aga laiali lagunenud.
Mõned sealsed eestlased on leidnud kiire rikastumise allika. Pärast seda, kui Sotšist sai 2014. aasta taliolümpialinn ning Krasnaja Poljana ümbrusse kerkib moodne suusakeskus, on sealne maa läinud kõrgesse hinda. Sajandik hektarit pidi magusamais kohtades maksma kuni 50 000 dollarit ehk pool miljonit krooni.
Germanil on maad üheksa ja pool hektarit. Naljaga pooleks või tõsiselt – võta nüüd kinni! – nimetab ta ennast kodukandi jõukaimaks talupidajaks. Müüb ta osa maast maha?
«Müün!» vastab ta. Ja lisab kavalalt: «Aga ainult kilogrammi kaupa. Pakkides.» Aga siis märgib tõsinedes: «Maa müümine – ega see elu paremaks tee.»
Sisimas põleb tal tegelikult vihaleek. Põleb selle peale, et Eesti on Kaukaasia eestlased hüljanud. Et kui Rootsi või Kanada eestlased saavad eestluse alalhoidmiseks Eestilt rikkalikku tuge, siis Lõuna-Venemaa ja Abhaasia eestlased on kui teise sordi inimesed, kellele kukuvad sandikopikad. «Olen vihane nagu dobermann nartsu peale,» tunnistab German.
Sedasi, tundes pronksiöö järel põlu alla sattumist ning tajudes esivanematemaa poolt hoolimatust, ei teagi German öelda, kas õnnestub sealseid rahvuskaaslasi enam eestlaste järeltulijaina koos hoida. Aitab sellest eestlusest, parem elada omaette rahulikult, on kostnud tema kõrvu.
Eestlased Punasel Lagedal
• 1864 lõppes Punasel Lagedal (nüüd Krasnaja Poljana, tollal Kbaada) viimane Kaukaasia sõda. Siis elas auulis 10 000 inimest, peamiselt abhaaslased ja adõgeed, kes varastasid Kaukaasiast tüdrukuid ning müüsid neid kreeklastele ja türklastele orjaks.
• 1871 lahkus Eestist 73 perekonda Lõuna-Venemaale maad otsima, kuraditosin aastat hiljem jõudis 36 peret Mzõmta jõe äärde Punasele Lagedale, kus tollal elasid valdavalt kreeklased.
• 1895 ehitasid eestlased kooli, mis tegutses ka kirikuna.
• 1912 rajasid eestlased Punase Lageda külje alla Eesti-Aiakese küla. Samal aastal ravis end seal kirjanik Anton Hansen Tammsaare.
• 1929 loodi kolhoos Edasi, mis oli ümbruskonna majandeist edukaim.
• 1933 valmis 7-klassilise kooli kahekorruseline hoone.
• 1937 repressioonide käigus jäi kadunuks 48 eestlast.
• Praegu elab nii Krasnaja Poljanas kui Esto-Sadokis kummaski sadakond etnilist eestlast.
Allikad: Valter German, Aleksei Puškarjov
|
Uudised
VE: Eestlusest Venemaal
Venemaa eestlastel sai eestlusest pronkssõduri tõttu kõrini
17.12.2007 00:01Priit Pullerits, Postimees
Sel kevadel, nagu tundub Valter Germanile, Lõuna-Venemaal elavale põliste eestlaste järeltulijale, sai temast fašist. Aga paljud teised, keda ta tunneb ja kelles voolab samuti eesti verd, ei taha enam eestlasedki olla.
Nii German kui tema eestlusest ära pööranud tuttavad elavad kõik Venemaa lõunaservas, Kaukaasia mägedes Krasnaja Poljanas ehk, kui küla endist nime kasutada, siis Punasel Lagedal. Ja süüdi nende muutuses on pronkssõduri saatus.
«Mul pole probleemi, et see ära viidi,» kuulutab German vene keeles, sest vene keskkonnas elanuna on see lihtsalt palju libedamalt suus. Eesti keeles suhtles ta viimati emaga, umbes 15 aastat tagasi. «Sest kui mul on oma aed, siis las mu õunapuu olla siin või seal või raiun selle üldse maha, ja kui naaber ütleb, et ilus puu, mis sa ta maha raiud, siis vastan, et eks istuta endale oma puu ise. Minu aed!»
Tugevalt hallisegused juuksed lokki kiskumas ja käed rääkides elavalt vehklemas, ei püüagi nii välimuselt kui olemuselt hiljuti manalateed läinud lõuapoolikust kettaheiteässa Aleksander Tammert seeniori meenutav German varjata, et on ärritunud. Elu on tema eesti päritolu tõttu Venemaal pingelisemaks läinud, ja selleks et tagaselja heidetavaist fašisti-süüdistustest vabaneda, on ta toonud reisilt Tallinna kaasa kaks raamitud fotot, kus seisab teisaldatud pronkssõduri ees, nelgid käes.
Jalaga tagumikku
Ent German ei usu, et neist fotodest enam midagi kasu oleks. Vaevalt keegi nüüd, üle poole aasta hiljem, Venemaal mäletabki, millest kevadel Eestis probleem tekkis.
«Minusse see ei puutu, mis seal tehti,» kinnitab suurt talu pidav 55-aastane German. «Aga see, mis tehti, andis siinsetele vanakestele jalaga tagumikku.»
Tagajärg: need Punase Lageda ja küllap nii mõnegi teise sealkandi küla eesti päritolu inimesed ei taha enam eestlusest midagi kuulda, väidab German.
Tal on selle kohta ka tõendeid. Kaks eesti juurtega tüdrukut, kes pidid sõitma sügisest Eestisse kõrgkooli õppima, ütlesid pronkssõduri sündmuste tõttu sellest ära.
Krasnaja Poljana ja naaberküla Esto-Sadoki eestlastest, kellelt German sealse eesti seltsi tegevuse arendamiseks toetust on palunud, ei ole enamik tahtnud rahakotti rohkem avada. «Väga raske on olla eestlane,» möönab German. «Raske…»
Diana Gubareva, neiupõlvenimega Orav, ja tema abikaasa Vlad ei ole põrmugi vaimustunud, kui leiavad Krasnaja Poljanas oma kahekorruselise maja ukse tagant külalised Eestist. Gubarevid seletavad, et nende juurde astub pea iga päev küll eestlasi, venelasi ja välismaalasigi, ja neil on sellest kõrini. Neil on villand olemast nagu muuseumi eksponaadid, lausub Diana Gubareva.
Kaks kümnendit töötas ta kohalikus klubis, nüüd on olnud aasta tööta. Abikaasa Vlad, kelle vanaema oli samuti eestlane, elatub sellest, et aitab Mosfilmil aeg-ajalt sealkandis võtteid korraldada. Neil on kaks last, kellest poeg teab ema sõnul vaid üksikuid eestikeelseid väljendeid, nagu «head ööd».
Krasnaja Poljana eestlased on 120 aastaga lihtsalt segunenud, nendivad Gubarevid, sest ega juurde ole ju kedagi sinna tulnud. Etnilisi eestlasi pidi Punasel Lagedal ja naaberkülas Esto-Sadokis, mida vanasti nimetati Eesti-Aiakeseks, elama kummaski saja ringis. Kogu Sotši piirkonnas pidi neid leiduma 700–800, kellest Germani väitel vähemalt pooled eesti keelt üldse ei räägi.
Rikastumise allikas
Sellegipoolest üritab German ühingut Eesti-Aiake elus hoida. Aga kerge see pole, sest raha napib. Laulukooris Sügis, kes osales isegi viimasel üldlaulupeol Tallinnas, on järel vaid viis naist. Pole, mille eest osta uusi rahvarõivaid, nii et poleks häbi vanade räbaldunutega Sotši rahvuslike haridusühingute kokkusaamisel osaleda. Puhkpilliorkester on aga laiali lagunenud.
Mõned sealsed eestlased on leidnud kiire rikastumise allika. Pärast seda, kui Sotšist sai 2014. aasta taliolümpialinn ning Krasnaja Poljana ümbrusse kerkib moodne suusakeskus, on sealne maa läinud kõrgesse hinda. Sajandik hektarit pidi magusamais kohtades maksma kuni 50 000 dollarit ehk pool miljonit krooni.
Germanil on maad üheksa ja pool hektarit. Naljaga pooleks või tõsiselt – võta nüüd kinni! – nimetab ta ennast kodukandi jõukaimaks talupidajaks. Müüb ta osa maast maha?
«Müün!» vastab ta. Ja lisab kavalalt: «Aga ainult kilogrammi kaupa. Pakkides.» Aga siis märgib tõsinedes: «Maa müümine – ega see elu paremaks tee.»
Sisimas põleb tal tegelikult vihaleek. Põleb selle peale, et Eesti on Kaukaasia eestlased hüljanud. Et kui Rootsi või Kanada eestlased saavad eestluse alalhoidmiseks Eestilt rikkalikku tuge, siis Lõuna-Venemaa ja Abhaasia eestlased on kui teise sordi inimesed, kellele kukuvad sandikopikad. «Olen vihane nagu dobermann nartsu peale,» tunnistab German.
Sedasi, tundes pronksiöö järel põlu alla sattumist ning tajudes esivanematemaa poolt hoolimatust, ei teagi German öelda, kas õnnestub sealseid rahvuskaaslasi enam eestlaste järeltulijaina koos hoida. Aitab sellest eestlusest, parem elada omaette rahulikult, on kostnud tema kõrvu.
Eestlased Punasel Lagedal
• 1864 lõppes Punasel Lagedal (nüüd Krasnaja Poljana, tollal Kbaada) viimane Kaukaasia sõda. Siis elas auulis 10 000 inimest, peamiselt abhaaslased ja adõgeed, kes varastasid Kaukaasiast tüdrukuid ning müüsid neid kreeklastele ja türklastele orjaks.
• 1871 lahkus Eestist 73 perekonda Lõuna-Venemaale maad otsima, kuraditosin aastat hiljem jõudis 36 peret Mzõmta jõe äärde Punasele Lagedale, kus tollal elasid valdavalt kreeklased.
• 1895 ehitasid eestlased kooli, mis tegutses ka kirikuna.
• 1912 rajasid eestlased Punase Lageda külje alla Eesti-Aiakese küla. Samal aastal ravis end seal kirjanik Anton Hansen Tammsaare.
• 1929 loodi kolhoos Edasi, mis oli ümbruskonna majandeist edukaim.
• 1933 valmis 7-klassilise kooli kahekorruseline hoone.
• 1937 repressioonide käigus jäi kadunuks 48 eestlast.
• Praegu elab nii Krasnaja Poljanas kui Esto-Sadokis kummaski sadakond etnilist eestlast.
Allikad: Valter German, Aleksei Puškarjov