Meie oma monarh
Tarmo Vahter Eesti Ekspress, 23.03.2004
 |
 |
|
| HERTSOGI TÜTAR: Printsess Woizlawa Feodora Reuss. (Ingmar Muusikus) |
|
|
|
1918. aastal pidi Mecklenburgi hertsogist Adolf Friedrichist saama Eesti riigipea. Kes see mees oli? Oma isast räägib hertsogi 85aastane tütar Woizlawa Feodora.
Sõit Saksamaale ei olnud asjatu. Kui ajalugu oleks läinud natuke teisiti, istuks minu vastas meie praegune valitsejanna. Lubage esitleda: Tema Kõrgeausus Balti hertsoginna Woizlawa Feodora!
Kotkapilguga daam mõjub sada protsenti väärikalt. Kõpskingad, kaugeltki mitte maani ulatuv seelik ja mõõdukas kogus kulda. Midagi pole liiga palju ega liiga vähe. Vaid kortsulised käed lubavad aimata, et nende kandja pidas läinud aasta lõpul 85. sünnipäeva.
Ekspressi külaskäigu põhjus pärineb samast ajastust millest vanaproua ise. 28. märtsil 1918 otsustas Eestimaa rüütelkonna maapäev luua uue riigi. Eestist ja Lätist pidi saama Balti hertsogiriik.
“Ma olen veendunud, et mu isa Adolf Friedrich oli riigipeaks hea kandidaat. Ta oli väga õiglane inimene,“ ütleb Woizlawa Feodora.
Me kohtume tema poja Heinrich IX tagasihoidlikus majas Oberurselis, mis meenutab rahu poolest Rakveret. Ent globaliseerumine on jõudnud ka sellesse Maini-äärse Frankfurdi külje all asuvasse väikelinna. Raudteejaamas on müügil esinduslikum valik Vene ajalehti kui Tallinnas ja mööda kihutava rongi aknast loobib neeger prahti välja.
* * *
Lugu Balti hertsogist algab nagu muinasjutt. Kui Adolf Friedrich sündis, oli tema isa jõudnud lõpuks ühele poole oma kodu aastaid kestnud ümberehitamisega.
Sõna “kodu” kõlab antud juhul küll eksitavalt tagasihoidlikult. Juhtusin seda külastama 1990ndate algul. Renesanslik loss ujus keset Schwerini järve, rohked tornid nagu odad taevasse turritamas.
Lossi peavärava kohal kõrgus jässaka setuka seljas hiiglaslik sõdalane. Kuju all oli nimi ja aastaarv: Niklot 1160. Selle mehe surmast algab Mecklenburgide suguvõsa ajalugu.
Saksa aadli jaoks on tegemist vägagi ebahariliku esiisaga. Vürst Niklot oli nimelt lääneslaavlane, obodriidide hõimu pealik. Ta langes lahingus Saksi ja Baieri hertsogi Heinrich Lõviga.
Nikloti poeg Pribislav astus ristiusku ja säilitas niimoodi perekonna valdused. Tema järeltulijad ehitasid uhke lossi samale saarele, kus asus kunagi Nikloti linnus.
Selles lossis elaski Mecklenburg-Schwerini suurhertsog Friedrich Franz II, kel sündis kolmest abielust üksteist last. Adolf Friedrich tuli ilmale eelviimasena 10. oktoobril 1873.
Laste kasvatamisel kehtis perekonnas vali kord ja nulltolerants. “Näiteks pidid lapsed karistuseks seistes sööma. Hoolimata sellest, kas lossis viibis külalisi,” räägib Woizlawa Feodora. Poeg Heinrich IX (56) täpsustab, et range kasvatus oli au sees ka teistes Saksa vürstikodades.
Oskus meeldivalt käituda oli Saksamaa kõige mahajäänuma piirkonna valitsejasuguvõsa lastele eluliselt vajalik. See aitas abielluda endast vägevamatega. Adolf Friedrichi noorema venna valis endale abikaasaks Hollandi kuninganna Wilhelmine. Tema vanem õde aga naitus ühega Vene imperaatori Aleksander II poegadest.
Silmapaistvad partiid tegid ka Adolfi Friedrichi vanema venna tütred. Ühest tüdrukust sai Taani kuninganna. Tema õest aga Preisi kuninga ja Saksa keisri Wilhelm II minia. Sugulus Euroopa kuningakodadega mõjutas Adolf Friedrichi saatust veel aastakümnete pärast.
“Minu isa oli kolossaalne elukunstnik,” seletab Woizlawa Feodora. “Kuna ta ei olnud troonipärija, siis võis ta oma tulevikku vabamalt kavandada.”
Noorest hertsogist sai Saksamaa parimaid ratsutajaid. Pärast pealuumurruga lõppenud kukkumist keelas keiser tal võistlemise, lausudes: “Ma vajan elusaid, mitte surnud ohvitsere!”
Mida tegi jalameheks jäetud ratsaväeohvitser? Ta asutas keiserliku autoklubi ja lendas tsepeliiniga. Uljus oli ilmselt pärilik – Adolf Friedrichi soontes voolas pöörase Vene tsaari Peeter I verd.
* * *
Järgnev katke pärineb Eestimaa rüütelkonna peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamatust “Kodumaa teenistuses”.
“Ma selgitasin hertsogile avameelselt, kui komplitseerituks kujuneb valitseja jaoks olukord Baltikumis selle erinevate rahvustega. Ühtlasi juhtisin ta tähelepanu sellele, et igal juhul tuleks üht viga vältida: eestlaste ja lätlaste sunniviisilist assimileerimist.
Saksastumine toimub hiljem iseenesest. Nende rahvuste intelligentsemad esindajad näevad üsna varsti ära, milliseid paremusi pakub neile saksa kultuur. Saksa keele omandamisega sulavad nad sakslastega täielikult ühte.
Ma vihjasin ka sellele, et esialgu oleks tingimata vajalik printsi ihukaitse sakslastest moodustada. Paljud eestlased ja eriti lätlased on nakatatud enamlusest ja pärisrahvaste esindajatest moodustatud väeosadele ei saa kindel olla.
Kiire taibuga prints mõistis, millised raskused teda ees ootavad, kuid ei taganenud oma otsusest.”
Von Dellingshauseni ja Adolf Friedrichi ajalooline kohtumine toimus Berliinis 1918. aasta oktoobris. Ent Eestisse hertsog ei jõudnudki. Kuu aega pärast ülalmainitud vestlust varises Saksa keisririik kokku.
* * *
Heinrich IX kuulab tähelepanelikult minu selgitust, miks ma nende perekonna vastu huvi tunnen. Siis lausub ta: “Meile tuleb täieliku üllatusena, et vanaisast pidi saama Eesti riigipea. Ta ei rääkinud sellest mitte kunagi.”
Tõsijutt. Adolf Friedrichi 90. juubeliks 1963. aastal ilmunud ametlikus eluloos pole Baltikumi kohta ühtki sõna.
Heinrich IX teab vaid niipalju, kui ta on lugenud ühest vanast raamatust. Selle järgi kandideeris vanaisa 1917. aastal Kuramaa hertsogiks.
“Adolf Friedrich sõi ükskord Wilhelm II pool Berliinis hommikust. Keiser olevat öelnud toosti: “Kuramaa terviseks, mille hertsogiks saan mina ja mitte keegi teine.” Seejärel kaotas vanaisa Kuramaa trooni vastu huvi.”
Kõlab usutav. Eestiaegne poliitik Eduard Laaman kirjutab oma klassikalises teoses “Eesti iseseisvuse sünd”, et Wilhelm II soovis Kuramaast teha isikliku jahimajandi. Ta oli kuulnud jutte sealsetes metsades elavatest suurepärastest sõnnidest. “Keiser joonistas üsna ilusti ja oli juba skitseerinud vapi, mida ta Kura hertsogina pidi kandma.”
Miks rääkis keiser tol hommikusöögil ainult osast Baltikumist? Bresti rahulepinguga oli Saksamaa jätnud Venemaa ilma Kuramaast, kuid mitte Eesti- ja Lätimaast. Saksa välisministeerium pidas Venemaa küljest liiga suure tüki hammustamist ohtlikuks.
Baltisakslased tegid Berliinis 1918. aasta kevadel ja suvel kõvasti lobi Venemaast lahkulöömise nimel. Keisri poolehoiu pälvimiseks pakkusid nad talle kompvekina ühtse Balti hertsogiriigi trooni.
Septembris tõmbas Saksamaa liidunõukogu sellele plaanile vee peale. “Saksa väikevürstid ei tahtnud Preisimaad liiga tugevaks lasta minna,” kirjutab Laaman.
* * *
Järgmine kandidaat Balti hertsogiks oligi Adolf Friedrich. “Ta oli luterlane nagu Balti rahvad, mitte katoliiklane,” loetleb Heinrich IX vanaisa voorusi. “Ta polnud preisi soost. Teda toetasid Saksa vürstikojad.”
Küllap tõstis Adolf Friedrichi mainet tõsiasi, et ta oli tulevase Saksa keisrinna onu. Pealegi oli hertsog juba pikka aega töötu.
See ei tähenda, et Adolf Friedrich oleks istunud Esimese maailmasõja ajal käed rüpes. Ohvitserina täitis ta eriülesandeid Pärsias ja Balkanil, Rumeenias ja Bulgaarias.
Oma töökoha oli hertsog kaotanud juba 1914, kui Briti väed vallutasid Aafrikas asuva pisikese Saksa koloonia. “Minu isa oli Togo kuberner,” ütleb Woizlawa Feodora uhkusega.
Lääne-Aafrika Orjarannikul asuvas Togos elas miljon inimest. Neist vähem kui 400 olid eurooplased. Kuidas Adolf Friedrich alamaid valitses, selle kohta pole mul õnnestunud lähemaid andmeid leida.
Kuid mõned aastad enne kubernerina tööle hakkamist pani ta kirja järgmise mõtte: “Neeger liigutab ainult selle heaks, kes näitab, et on temast tugevam. Jõud imponeerib talle, mitte aga pehmus.”
Ja veel üks tähelepanek hertsogi sulest: “Ilma karmi distsipliini ja sõnakuulmatute inimeste ihunuhtlusega karistamiseta oleks Aafrikas reisimine mõeldamatu.”
* * *
Põikame korraks Senckenbergi loodusmuuseumi Frankfurdi kesklinnas. Võimas kivihoone on ehitet Saksa keisririigi hiilgeajal 20. sajandi algul. Paljud topised pärinevad samast ajast ning vitriinid kannavad kleebiseid annetajate nimedega. Elutu lõvipaar muuseumi sissepääsu juures on kink parun Rothschildilt.
Kõrvalvitriinis on leidnud viimse puhkepaiga sebratriibulise tagumikuga pruun sõraline koos varsaga. See on okaapi, kelle avastamine oli sada aastat tagasi maailmas suur sensatsioon. Senckenbergi topise näol on tegemist esimese Saksamaale toodud okaapiga.
Kinkija on loomulikult Adolf Friedrich. Kirgliku jahimehena käis ta 20. sajandi algul Aafrikas lõvisid ja elevante küttimas, kuid tüdis sest peagi. Lapsest peale maadeavastajate reisikirju neelanud noor mees tahtis ennast proovile panna ja korraldas kaks suurejoonelist ekspeditsiooni.
1907-1908 toimunud esimesel reisil osales käputäis Berliini ülikooli teadlasi ja ligi 700 neegrit, kes tassisid pakke. Saksamaale naasis ekspeditsioon kahesaja roomaja, tuhande kala ja tuhande linnu, 7000 putuka ja palju muuga. Senckenbergi muuseumi annaalides tuhninud pressiesindaja Doris von Eiff oskab öelda, et hertsog kinkis muuseumile veel kahe ninasarviku topised. “Aga need on teadmata kadunud, ilmselt sõjast saadik.”
Adolf Friedrichi jälgi kohtab mujalgi. Leipzigi etnograafiamuuseum tegi paar aastat tagasi näituse hertsogi poolt Ugandast ja Kongost toodud pottidest, ehetest ja nugadest.
Väljapaneku koostaja doktor Christine Seige soovitab mul lugeda Adolf Friedrichi 1909 avaldet reisikirja: “See raamat võib ka Tallinnas olemas olla!”
Soovitus kõlab liig ilus, et olla tõsi. Igaks juhuks kaen rahvusraamatukogu andmebaasi. Ja ongi!
“Ins innerste Afrika” (“Sise-Aafrikas”) on ehe kirjeldus tsivilisatsioonide kokkupõrkest. Grammofoni käimapaneku peale läksid kohalike silmad suureks nagu tõllarattad. Saksa marsside kuulamine jättis pärismaalased külmaks, kuid kõrgel häälel laulev naisterahvas pani häbelikult itsitama.
Püssist vulkaanikraatrisse tulistamine ajas kohalikud suisa paanikasse. Sakslased tahtsid mitmekordset kaja kuulata, neegrid aga kartsid mäevaimu kättemaksu. Sakslastel oli nalja nabani!
Nagu Tarzani-filmides, ei pääsenud ka hertsogi ekspeditsioon inimohvriteta. Tulemägesid uurinud teadlane Kirchstein sattus Ekvatoriaal-Aafrikas ootamatu lumetormi kätte. Neegrid viskasid pakid maha, istusid lumme ja teatasid, et surmatund on tulnud. Ei mõjunud isegi ähvardamine. Kuigi pääsemiseks tuli jõuda vaid lähimate puudeni, külmus paarkümmend pakikandjat surnuks. “Eurooplase tahe ja mõistus on neegri fatalismi ja nürimeelsuse ees jõuetu,” osundab hertsog raamatus Kirchsteini sõnu.
Keiser Wilhelm II ei nimetanud Adolf Friedrichit Togo kuberneriks mitte ainult suguluse, vaid ka teadmiste pärast. Tuttavad kutsusidki hertsogit “Aafriklaseks”.
* * *
5. novembril 1918 moodustati Riias Balti hertsogiriigi ajutine valitsus. Vaevalt oli otsus välja kuulutatud, kui Saksamaal puhkes revolutsioon. Keiser astus tagasi.
Adolf Friedrichi suguvõsa oli valitsenud Mecklenburgi 800 aastat. Nüüd pidid nad paljust loobuma, sealhulgas Schwerini lossist. Õnnetus seiras hertsogit ka eraelus. Tema abikaasa suri järgmisel päeval pärast tütre sündi.
Perekond pidi kohanema uute oludega. “Minu isa pidi valima, kas pidada hobust või autot. Kahetsusega oli ta sunnitud hobusest loobuma,” meenutab Woizlawa Feodora.
Nüüd tulid appi sugulased Hollandi kuningakojast, kellel oli suur mõju spordiringkondades. 1926. aastal valis Rahvusvaheline Olümpiakomitee 53aastase Adolf Friedrichi oma noorimaks liikmeks.
Hertsogi ehk suurimaks saavutuseks võib lugeda Berliini olümpiamängude õnnestumist. Natsidel puudus mängude korraldamise vastu igasugune huvi, kuni nad taipasid olümpia propagandaväärtust.
“Hitlerit tundis isa vähe,” räägib Woizlawa Feodora. “Göringit rohkem. Göring oli ju Reichsjägermeister.”
Adolf Friedrich kasutas neid tutvusi ära. Näiteks päästis tema sekkumine Gestaapo käest Lvovi ülikooli rektori Jan Czekanowski, kunagise Aafrika-ekspeditsiooni liikme. Ellu jäi ka poolaka assistent, kes viidi Auschwitzi koonduslaagris surmale määratute hulgast laagri haiglasse.
Nädal enne sõja lõppu, mais 1945 pidi Adolf Friedrich ka iseennast päästma. 71aastane mees vajutas öösel Opeli pedaali põhja ja kihutas Punaarmee tankide eest läände.
Hoolimata kõrgest east oli hertsogil ka edaspidi tuhat tegemist. Tema kirjutuslaual oli rida karpe, neist igaühes erineva organisatsiooni logoga ümbrikud. Saksa olümpiakomitee, Rahvusvaheline Olümpiakomitee, Saksa autoklubi…
“Mercedes kinkis isale 80. sünnipäevaks uue auto koos autojuhiga, kes pidi teda sõidutama elupäevade lõpuni,” ütleb Woizlawa Feodora. “Aga isa elas veel 16 aastat!”
* * *
Kuna Saksa tava kohaselt pannakse dünastia pea paika ainult meesliini pidi, on Mecklenburg-Schwerinide suguvõsa tänaseks lõppenud. Adolf Friedrichi ainus laps kannab abikaasa järgi printsess Woizlawa Feodora Reussi tiitlit. Tal on kuus last, kes teenivad endale leiba keskklassi ametitega. Näiteks prints Heinrich IX Reuss on Burda kirjastuses reklaamimüügi juht.
“Meid on kolm korda röövitud: 1918, 1945 ja 1990,” ütleb prints pahaselt. Saksamaade taasühendamine ei andnud aadlikele automaatselt tagasi itta jäänud varasid.
Revolutsioon ja sõda on võtnud sellelt perekonnalt esivanemate poolt sajanditega loodud rikkused, lossid ja mõisad. Kuid mitte uhkust oma mineviku üle.
Woizlawa Feodora kõigi viie poja eesnimi on Heinrich. Ka tema mees oli Heinrich. Erinevus on vaid numbris. Traditsiooni kannab edasi reklaamiagendi poeg, kes on järjekorras prints Heinrich XXVI. Uurin ääriveeri, millest selline komme.
“Aitäh, et te seda nii delikaatselt küsisite,” vastab Heinrich IX. “Minu isa suguvõsa on Saksamaal ainus, kes paneb oma poegadele niimoodi nimesid.”
“Meie komme sai alguse 12. sajandi lõpus, kui Gera ümbruses elas foogt Heinrich Rikas. Ta kehtestas perekonnaseaduse, mille järgi kõik suguvõsa meessoost järeltulijad tuleb ristida Heinrichiteks. Numbreid kasutame selleks, et mitte omavahel segi minna.”
“Iga uue sajandi alguses alustab suguvõsa numbritega otsast peale. Ja seepärast sündis paar aastat tagasi…” ja siinkohal ilmub Adolf Friedrichi tütrepoja näole lai naeratus, “…jälle Heinrich I!”
Uudised
VE: Eesti võinuks olla monarhia?
Meie oma monarh
Tarmo Vahter Eesti Ekspress, 23.03.2004
Adolf Friedrich Herzog zu Mecklenburg
Sünnib 1873 Mecklenburg-Schwerini suurhertsogi peres.
1883 saab kümneaastaselt suurtükiväerügemendi leitnandiks.
1898 võidab Saksa armee suure ratsavõistluse.
1907-1908 juhib Saksa teaduslikku Kesk-Aafrika ekspeditsiooni, millele järgneb teine uurimisreis 1910-1911.
Aastast 1912 Saksa Aafrika asumaa Togo kuberner. Kui 1914 puhkeb Esimene maailmasõda, vallutavad Togo Briti ja Prantsuse väed. Saksamaal viibiv hertsog astub vabatahtlikult sõjaväkke ja täidab erinevaid ülesandeid Euroopas ja Iraagis.
1917 abiellub printsess Feodora Victoria Reussiga.
1918 sünnib tütar Woizlawa Feodora, kuid hertsogi abikaasa sureb sünnitusel saadud tüsistustesse.
1924 abiellub oma venna lese printsess Elisabeth zu Stolberg-Rosslaga.
1926 valitakse Rahvusvahelise Olümpiakomitee eluaegseks liikmeks.
1936 osaleb Berliini olümpiamängude korraldamisel.
1945 põgeneb Punaarmee eest Saksamaa lääneossa.
1949-1951 Saksa olümpiakomitee president.
Alates Melbourne’i olümpiamängudest 1956 Rahvusvahelise Olümpiakomitee eluaegne auliige.
1960 osaleb aukülalisena Togo iseseisvuse väljakuulutamise pidustustel.
1969 sureb peaaegu 96aastaselt.
Allikas: Hertsogi ametlik elulugu ja Saksa teatmeteosed.
1918. aastal pidi Mecklenburgi hertsogist Adolf Friedrichist saama Eesti riigipea. Kes see mees oli? Oma isast räägib hertsogi 85aastane tütar Woizlawa Feodora.
Sõit Saksamaale ei olnud asjatu. Kui ajalugu oleks läinud natuke teisiti, istuks minu vastas meie praegune valitsejanna. Lubage esitleda: Tema Kõrgeausus Balti hertsoginna Woizlawa Feodora!
Kotkapilguga daam mõjub sada protsenti väärikalt. Kõpskingad, kaugeltki mitte maani ulatuv seelik ja mõõdukas kogus kulda. Midagi pole liiga palju ega liiga vähe. Vaid kortsulised käed lubavad aimata, et nende kandja pidas läinud aasta lõpul 85. sünnipäeva.
Ekspressi külaskäigu põhjus pärineb samast ajastust millest vanaproua ise. 28. märtsil 1918 otsustas Eestimaa rüütelkonna maapäev luua uue riigi. Eestist ja Lätist pidi saama Balti hertsogiriik.
“Ma olen veendunud, et mu isa Adolf Friedrich oli riigipeaks hea kandidaat. Ta oli väga õiglane inimene,“ ütleb Woizlawa Feodora.
Me kohtume tema poja Heinrich IX tagasihoidlikus majas Oberurselis, mis meenutab rahu poolest Rakveret. Ent globaliseerumine on jõudnud ka sellesse Maini-äärse Frankfurdi külje all asuvasse väikelinna. Raudteejaamas on müügil esinduslikum valik Vene ajalehti kui Tallinnas ja mööda kihutava rongi aknast loobib neeger prahti välja.
* * *
Lugu Balti hertsogist algab nagu muinasjutt. Kui Adolf Friedrich sündis, oli tema isa jõudnud lõpuks ühele poole oma kodu aastaid kestnud ümberehitamisega.
Sõna “kodu” kõlab antud juhul küll eksitavalt tagasihoidlikult. Juhtusin seda külastama 1990ndate algul. Renesanslik loss ujus keset Schwerini järve, rohked tornid nagu odad taevasse turritamas.
Lossi peavärava kohal kõrgus jässaka setuka seljas hiiglaslik sõdalane. Kuju all oli nimi ja aastaarv: Niklot 1160. Selle mehe surmast algab Mecklenburgide suguvõsa ajalugu.
Saksa aadli jaoks on tegemist vägagi ebahariliku esiisaga. Vürst Niklot oli nimelt lääneslaavlane, obodriidide hõimu pealik. Ta langes lahingus Saksi ja Baieri hertsogi Heinrich Lõviga.
Nikloti poeg Pribislav astus ristiusku ja säilitas niimoodi perekonna valdused. Tema järeltulijad ehitasid uhke lossi samale saarele, kus asus kunagi Nikloti linnus.
Selles lossis elaski Mecklenburg-Schwerini suurhertsog Friedrich Franz II, kel sündis kolmest abielust üksteist last. Adolf Friedrich tuli ilmale eelviimasena 10. oktoobril 1873.
Laste kasvatamisel kehtis perekonnas vali kord ja nulltolerants. “Näiteks pidid lapsed karistuseks seistes sööma. Hoolimata sellest, kas lossis viibis külalisi,” räägib Woizlawa Feodora. Poeg Heinrich IX (56) täpsustab, et range kasvatus oli au sees ka teistes Saksa vürstikodades.
Oskus meeldivalt käituda oli Saksamaa kõige mahajäänuma piirkonna valitsejasuguvõsa lastele eluliselt vajalik. See aitas abielluda endast vägevamatega. Adolf Friedrichi noorema venna valis endale abikaasaks Hollandi kuninganna Wilhelmine. Tema vanem õde aga naitus ühega Vene imperaatori Aleksander II poegadest.
Silmapaistvad partiid tegid ka Adolfi Friedrichi vanema venna tütred. Ühest tüdrukust sai Taani kuninganna. Tema õest aga Preisi kuninga ja Saksa keisri Wilhelm II minia. Sugulus Euroopa kuningakodadega mõjutas Adolf Friedrichi saatust veel aastakümnete pärast.
“Minu isa oli kolossaalne elukunstnik,” seletab Woizlawa Feodora. “Kuna ta ei olnud troonipärija, siis võis ta oma tulevikku vabamalt kavandada.”
Noorest hertsogist sai Saksamaa parimaid ratsutajaid. Pärast pealuumurruga lõppenud kukkumist keelas keiser tal võistlemise, lausudes: “Ma vajan elusaid, mitte surnud ohvitsere!”
Mida tegi jalameheks jäetud ratsaväeohvitser? Ta asutas keiserliku autoklubi ja lendas tsepeliiniga. Uljus oli ilmselt pärilik – Adolf Friedrichi soontes voolas pöörase Vene tsaari Peeter I verd.
* * *
Järgnev katke pärineb Eestimaa rüütelkonna peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamatust “Kodumaa teenistuses”.
“Ma selgitasin hertsogile avameelselt, kui komplitseerituks kujuneb valitseja jaoks olukord Baltikumis selle erinevate rahvustega. Ühtlasi juhtisin ta tähelepanu sellele, et igal juhul tuleks üht viga vältida: eestlaste ja lätlaste sunniviisilist assimileerimist.
Saksastumine toimub hiljem iseenesest. Nende rahvuste intelligentsemad esindajad näevad üsna varsti ära, milliseid paremusi pakub neile saksa kultuur. Saksa keele omandamisega sulavad nad sakslastega täielikult ühte.
Ma vihjasin ka sellele, et esialgu oleks tingimata vajalik printsi ihukaitse sakslastest moodustada. Paljud eestlased ja eriti lätlased on nakatatud enamlusest ja pärisrahvaste esindajatest moodustatud väeosadele ei saa kindel olla.
Kiire taibuga prints mõistis, millised raskused teda ees ootavad, kuid ei taganenud oma otsusest.”
Von Dellingshauseni ja Adolf Friedrichi ajalooline kohtumine toimus Berliinis 1918. aasta oktoobris. Ent Eestisse hertsog ei jõudnudki. Kuu aega pärast ülalmainitud vestlust varises Saksa keisririik kokku.
* * *
Heinrich IX kuulab tähelepanelikult minu selgitust, miks ma nende perekonna vastu huvi tunnen. Siis lausub ta: “Meile tuleb täieliku üllatusena, et vanaisast pidi saama Eesti riigipea. Ta ei rääkinud sellest mitte kunagi.”
Tõsijutt. Adolf Friedrichi 90. juubeliks 1963. aastal ilmunud ametlikus eluloos pole Baltikumi kohta ühtki sõna.
Heinrich IX teab vaid niipalju, kui ta on lugenud ühest vanast raamatust. Selle järgi kandideeris vanaisa 1917. aastal Kuramaa hertsogiks.
“Adolf Friedrich sõi ükskord Wilhelm II pool Berliinis hommikust. Keiser olevat öelnud toosti: “Kuramaa terviseks, mille hertsogiks saan mina ja mitte keegi teine.” Seejärel kaotas vanaisa Kuramaa trooni vastu huvi.”
Kõlab usutav. Eestiaegne poliitik Eduard Laaman kirjutab oma klassikalises teoses “Eesti iseseisvuse sünd”, et Wilhelm II soovis Kuramaast teha isikliku jahimajandi. Ta oli kuulnud jutte sealsetes metsades elavatest suurepärastest sõnnidest. “Keiser joonistas üsna ilusti ja oli juba skitseerinud vapi, mida ta Kura hertsogina pidi kandma.”
Miks rääkis keiser tol hommikusöögil ainult osast Baltikumist? Bresti rahulepinguga oli Saksamaa jätnud Venemaa ilma Kuramaast, kuid mitte Eesti- ja Lätimaast. Saksa välisministeerium pidas Venemaa küljest liiga suure tüki hammustamist ohtlikuks.
Baltisakslased tegid Berliinis 1918. aasta kevadel ja suvel kõvasti lobi Venemaast lahkulöömise nimel. Keisri poolehoiu pälvimiseks pakkusid nad talle kompvekina ühtse Balti hertsogiriigi trooni.
Septembris tõmbas Saksamaa liidunõukogu sellele plaanile vee peale. “Saksa väikevürstid ei tahtnud Preisimaad liiga tugevaks lasta minna,” kirjutab Laaman.
* * *
Järgmine kandidaat Balti hertsogiks oligi Adolf Friedrich. “Ta oli luterlane nagu Balti rahvad, mitte katoliiklane,” loetleb Heinrich IX vanaisa voorusi. “Ta polnud preisi soost. Teda toetasid Saksa vürstikojad.”
Küllap tõstis Adolf Friedrichi mainet tõsiasi, et ta oli tulevase Saksa keisrinna onu. Pealegi oli hertsog juba pikka aega töötu.
See ei tähenda, et Adolf Friedrich oleks istunud Esimese maailmasõja ajal käed rüpes. Ohvitserina täitis ta eriülesandeid Pärsias ja Balkanil, Rumeenias ja Bulgaarias.
Oma töökoha oli hertsog kaotanud juba 1914, kui Briti väed vallutasid Aafrikas asuva pisikese Saksa koloonia. “Minu isa oli Togo kuberner,” ütleb Woizlawa Feodora uhkusega.
Lääne-Aafrika Orjarannikul asuvas Togos elas miljon inimest. Neist vähem kui 400 olid eurooplased. Kuidas Adolf Friedrich alamaid valitses, selle kohta pole mul õnnestunud lähemaid andmeid leida.
Kuid mõned aastad enne kubernerina tööle hakkamist pani ta kirja järgmise mõtte: “Neeger liigutab ainult selle heaks, kes näitab, et on temast tugevam. Jõud imponeerib talle, mitte aga pehmus.”
Ja veel üks tähelepanek hertsogi sulest: “Ilma karmi distsipliini ja sõnakuulmatute inimeste ihunuhtlusega karistamiseta oleks Aafrikas reisimine mõeldamatu.”
* * *
Põikame korraks Senckenbergi loodusmuuseumi Frankfurdi kesklinnas. Võimas kivihoone on ehitet Saksa keisririigi hiilgeajal 20. sajandi algul. Paljud topised pärinevad samast ajast ning vitriinid kannavad kleebiseid annetajate nimedega. Elutu lõvipaar muuseumi sissepääsu juures on kink parun Rothschildilt.
Kõrvalvitriinis on leidnud viimse puhkepaiga sebratriibulise tagumikuga pruun sõraline koos varsaga. See on okaapi, kelle avastamine oli sada aastat tagasi maailmas suur sensatsioon. Senckenbergi topise näol on tegemist esimese Saksamaale toodud okaapiga.
Kinkija on loomulikult Adolf Friedrich. Kirgliku jahimehena käis ta 20. sajandi algul Aafrikas lõvisid ja elevante küttimas, kuid tüdis sest peagi. Lapsest peale maadeavastajate reisikirju neelanud noor mees tahtis ennast proovile panna ja korraldas kaks suurejoonelist ekspeditsiooni.
1907-1908 toimunud esimesel reisil osales käputäis Berliini ülikooli teadlasi ja ligi 700 neegrit, kes tassisid pakke. Saksamaale naasis ekspeditsioon kahesaja roomaja, tuhande kala ja tuhande linnu, 7000 putuka ja palju muuga. Senckenbergi muuseumi annaalides tuhninud pressiesindaja Doris von Eiff oskab öelda, et hertsog kinkis muuseumile veel kahe ninasarviku topised. “Aga need on teadmata kadunud, ilmselt sõjast saadik.”
Adolf Friedrichi jälgi kohtab mujalgi. Leipzigi etnograafiamuuseum tegi paar aastat tagasi näituse hertsogi poolt Ugandast ja Kongost toodud pottidest, ehetest ja nugadest.
Väljapaneku koostaja doktor Christine Seige soovitab mul lugeda Adolf Friedrichi 1909 avaldet reisikirja: “See raamat võib ka Tallinnas olemas olla!”
Soovitus kõlab liig ilus, et olla tõsi. Igaks juhuks kaen rahvusraamatukogu andmebaasi. Ja ongi!
“Ins innerste Afrika” (“Sise-Aafrikas”) on ehe kirjeldus tsivilisatsioonide kokkupõrkest. Grammofoni käimapaneku peale läksid kohalike silmad suureks nagu tõllarattad. Saksa marsside kuulamine jättis pärismaalased külmaks, kuid kõrgel häälel laulev naisterahvas pani häbelikult itsitama.
Püssist vulkaanikraatrisse tulistamine ajas kohalikud suisa paanikasse. Sakslased tahtsid mitmekordset kaja kuulata, neegrid aga kartsid mäevaimu kättemaksu. Sakslastel oli nalja nabani!
Nagu Tarzani-filmides, ei pääsenud ka hertsogi ekspeditsioon inimohvriteta. Tulemägesid uurinud teadlane Kirchstein sattus Ekvatoriaal-Aafrikas ootamatu lumetormi kätte. Neegrid viskasid pakid maha, istusid lumme ja teatasid, et surmatund on tulnud. Ei mõjunud isegi ähvardamine. Kuigi pääsemiseks tuli jõuda vaid lähimate puudeni, külmus paarkümmend pakikandjat surnuks. “Eurooplase tahe ja mõistus on neegri fatalismi ja nürimeelsuse ees jõuetu,” osundab hertsog raamatus Kirchsteini sõnu.
Keiser Wilhelm II ei nimetanud Adolf Friedrichit Togo kuberneriks mitte ainult suguluse, vaid ka teadmiste pärast. Tuttavad kutsusidki hertsogit “Aafriklaseks”.
* * *
5. novembril 1918 moodustati Riias Balti hertsogiriigi ajutine valitsus. Vaevalt oli otsus välja kuulutatud, kui Saksamaal puhkes revolutsioon. Keiser astus tagasi.
Adolf Friedrichi suguvõsa oli valitsenud Mecklenburgi 800 aastat. Nüüd pidid nad paljust loobuma, sealhulgas Schwerini lossist. Õnnetus seiras hertsogit ka eraelus. Tema abikaasa suri järgmisel päeval pärast tütre sündi.
Perekond pidi kohanema uute oludega. “Minu isa pidi valima, kas pidada hobust või autot. Kahetsusega oli ta sunnitud hobusest loobuma,” meenutab Woizlawa Feodora.
Nüüd tulid appi sugulased Hollandi kuningakojast, kellel oli suur mõju spordiringkondades. 1926. aastal valis Rahvusvaheline Olümpiakomitee 53aastase Adolf Friedrichi oma noorimaks liikmeks.
Hertsogi ehk suurimaks saavutuseks võib lugeda Berliini olümpiamängude õnnestumist. Natsidel puudus mängude korraldamise vastu igasugune huvi, kuni nad taipasid olümpia propagandaväärtust.
“Hitlerit tundis isa vähe,” räägib Woizlawa Feodora. “Göringit rohkem. Göring oli ju Reichsjägermeister.”
Adolf Friedrich kasutas neid tutvusi ära. Näiteks päästis tema sekkumine Gestaapo käest Lvovi ülikooli rektori Jan Czekanowski, kunagise Aafrika-ekspeditsiooni liikme. Ellu jäi ka poolaka assistent, kes viidi Auschwitzi koonduslaagris surmale määratute hulgast laagri haiglasse.
Nädal enne sõja lõppu, mais 1945 pidi Adolf Friedrich ka iseennast päästma. 71aastane mees vajutas öösel Opeli pedaali põhja ja kihutas Punaarmee tankide eest läände.
Hoolimata kõrgest east oli hertsogil ka edaspidi tuhat tegemist. Tema kirjutuslaual oli rida karpe, neist igaühes erineva organisatsiooni logoga ümbrikud. Saksa olümpiakomitee, Rahvusvaheline Olümpiakomitee, Saksa autoklubi…
“Mercedes kinkis isale 80. sünnipäevaks uue auto koos autojuhiga, kes pidi teda sõidutama elupäevade lõpuni,” ütleb Woizlawa Feodora. “Aga isa elas veel 16 aastat!”
* * *
Kuna Saksa tava kohaselt pannakse dünastia pea paika ainult meesliini pidi, on Mecklenburg-Schwerinide suguvõsa tänaseks lõppenud. Adolf Friedrichi ainus laps kannab abikaasa järgi printsess Woizlawa Feodora Reussi tiitlit. Tal on kuus last, kes teenivad endale leiba keskklassi ametitega. Näiteks prints Heinrich IX Reuss on Burda kirjastuses reklaamimüügi juht.
“Meid on kolm korda röövitud: 1918, 1945 ja 1990,” ütleb prints pahaselt. Saksamaade taasühendamine ei andnud aadlikele automaatselt tagasi itta jäänud varasid.
Revolutsioon ja sõda on võtnud sellelt perekonnalt esivanemate poolt sajanditega loodud rikkused, lossid ja mõisad. Kuid mitte uhkust oma mineviku üle.
Woizlawa Feodora kõigi viie poja eesnimi on Heinrich. Ka tema mees oli Heinrich. Erinevus on vaid numbris. Traditsiooni kannab edasi reklaamiagendi poeg, kes on järjekorras prints Heinrich XXVI. Uurin ääriveeri, millest selline komme.
“Aitäh, et te seda nii delikaatselt küsisite,” vastab Heinrich IX. “Minu isa suguvõsa on Saksamaal ainus, kes paneb oma poegadele niimoodi nimesid.”
“Meie komme sai alguse 12. sajandi lõpus, kui Gera ümbruses elas foogt Heinrich Rikas. Ta kehtestas perekonnaseaduse, mille järgi kõik suguvõsa meessoost järeltulijad tuleb ristida Heinrichiteks. Numbreid kasutame selleks, et mitte omavahel segi minna.”
“Iga uue sajandi alguses alustab suguvõsa numbritega otsast peale. Ja seepärast sündis paar aastat tagasi…” ja siinkohal ilmub Adolf Friedrichi tütrepoja näole lai naeratus, “…jälle Heinrich I!”
Balti hertsogiriik
Eestit ja Lätit hõlmav ühisriik, mille loomist propageerisid 1917-1918 baltisakslased. Riigikeeleks pidi saama saksa keel. Eestlastele ja lätlastele lubati kultuurautonoomiat.
Riigipea esialgne kandidaat oli Preisi kuningas ja Saksa keiser Wilhelm II, seejärel Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich.
Ajutist valitsust juhtis Liivimaa rüütelkonna pea parun Pilar von Pilchau. Riigi rajamine nurjus Saksa keisririigi kokkuvarisemise tõttu novembris 1918.
Kuidas oleks hertsog Adolf Eestit valitsenud?
Küsimusele vastab Saksa ajaloodoktor Karsten Brüggemann, kes õpetab Tartu Ülikooli Narva kolledþis ja uurib Eesti ajalugu.
Ajaloolaselt ei tohiks midagi sellist küsida. Mis oleks olnud, kui… Selline spekuleerimine läheb vastuollu ametieetikaga, kuid samas on ajaloolised oletused raamatuturul jällegi nõutud. Hea küll. Mis oleks juhtunud, kui kolmest võimalusest – rahvusdemokraatia, tööliste kommuun ja Saksa vasallriik – just nimelt kõige vähetõenäolisem ehk Balti hertsogkond oleks tegelikkuseks saanud?
Olümpiamängude idee ja automobiilide eluaegse suure ihalejana oleks hertsog Adolf kindlasti pärastsõjaaegsete Erki Noolte ja Markko Märtinite hulgas palju poolehoidu võitnud. Maailma eri soppidesse ulatuvate uurimisretkede vaimustunud pooldajana oleks Bellingshauseni väärikas järeltulija Adolf rahastanud Tartu Ülikooli suurejoonelisi ekspeditsioone ning viinud õppeasutuse uute teaduslike triumfideni. Ja pealegi oli ta pesueht mecklenburglane ja nagu loodud Hansa traditsioone kehastama.
Või siiski mitte?
See Balti hertsogkonda juhtima määratud sinivereline ei olnud esmajärjekorras sugugi mitte filantroop. Ta oli parimaid Preisi traditsioone järgiv Saksa sõdur ning omas administreerimise kogemust juba aastatest 1912-14, mil ta nii “pehme kui karmi käega” valitses Saksa kolooniat Togos.
Kui uskuda tema 1963. aastal avaldatud ülistavas toonis elulugu, hindasid togolased teda sõbralikult ka pärast iseseisvuse saavutamist – asjaolu, mida väheste koloniaalvalitsejate kohta väita saab.
Kas ka eestlased ja lätlased oleksid hertsog Adolfisse tema elu lõpul sama soodsalt suhtunud? Pigem mitte. Tõenäoliselt oleks ta 1918. aastal võimule tulles tuginenud esmajoones rüütelkondadele, mille mõjukaim osa oli juba küllalt eemaldunud kohalikest “mittesakslastest”.
Rahvuspoliitiline konflikt oleks Saksa okupatsiooni jätkudes pigem teravnenud. Siiski oleks vaid sakslaste võit Esimeses maailmasõjas taganud hertsogi pikema valitsusaja.