Neli muuseumidirektorit ja Lurichi kang
Teisipäev 28.01.2003
 Eesti Spordimuuseumi läbi aegade juhtinud Olaf Langsepp (vasakult), Mati Tolmoff, Aksel Tiik ja Enn Mainla suruvad Georg Lurichi kangi kõrgustesse |
Keset Eesti Spordimuuseumi 40. aastapäeva tähistamisele pühendatud konverentsi kõige kibedamat aega seisavad muuseumi neli direktorit fondihoidlas kangiriiuli ees ning tuletavad meelde, milline neist rauakobakaist kuulus Lurichile.
«See siin, ja see siin,» osutab peavarahoidja Kaie Voolaid kahele alumisele kangile. Kuid kelle ajal need kogusse jõudsid?
Muuseumi asutaja Aksel Tiik (direktor aastail 1963- 1967), direktor Olaf Langsepp (1967-1971), direktor Enn Mainla (1971-2001) ning praegune direktor Mati Tolmoff jõuavad konsensusele, et see tähelepanuväärne sündmus leidis aset Mainla ajal.
«Kangide saamisega olid seotud ka mõned lahkarvamused,» meenutab Mainla. «Üks väärikas spordiveteran arvas nimelt, et kangide õige koht on Tallinnas, mitte Tartus.»
Seejärel võtavad neli auväärset direktorit Lurichi kõige suurema kangi ning tõstavad selle fotograafi rõõmuks maast lahti.
«Kas kõrgemale ei saaks?» nõuab fotograaf. Ikka saab. Direktori suruvad kangi üles, Välklamp sähvib nagu oleks tegemist tõeliste raskeatleetidega.
Spordimuuseumi kogu enam kui 100 000 esemel on kõigil oma lugu. Iseasi, kas see ka teada on. Säravaimad eksponaadid võtavad aga varsti koha sisse muuseumi püsiekspositsioonis Tartu kesklinna uhkes majas.
Seni aga ripub näiteks Erika Salumäe kuldne võidu-jalgratas fondihoidla seinal Lurichi kangide vahetus naabruses. Tema kõrval kõlgub Pikkuusi lilla sõiduvahend.
«Tänapäeva lastele ei ütle Lurichi nimi enam midagi, kuid Salumäed nad teavad,» räägib Tolmoff.
Ratastest väärib vaatamist veel külasepa valmis taotud sõiduriist ning ratas, mis kuulus Olli Murumets-Rebasele – söakale naissportlasele, kes võttis sõjaeelsel perioodil ette rattamatka Pariisi.
Fondihoidla teine sein on kaetud eri ajastutest pärit suuskadega justkui mõni Otepää kandi kuurisein. Muu hulgas võib näha ka suuski, millel on nina mõlemas otsas. Väidetavalt olid peamiselt sõjaväelased need, kes ennast selliste lumelaudadega targu varustasid.
Naabruses rippuvate uiskude kollektsiooni ehib 1890. aastal Eestisse toodud tööstuslik uisupaar, milles võib aimata tänapäevaste kiiruiskude eelkäijat, teisal aga võib näha lihtsaid tritse, mida vikatiterast ja puust valmistasid külapoisid.
Isegi soome kelk on leidnud koha spordimuuseumi kogus – ning selgub, et mitte asjata.
«Soomlased on võtnud eesmärgiks anda rahvale tagasi kaks unustatud spordiala – ujumine tavalises looduslikus järves ning sõitmine soome kelguga,» jutustab Tolmoff 1950. aastaist pärineva sõiduvahendi kõrval. «Seetõttu võib arvata, et ega meiegi pääse ning soome kelk tuleb ka meile tagasi.»
Romantilist ja ajaloolist spordikola täis fondihoidlast avaneb uks ruumi, kus käib juba püsiekspositsiooni ehitamine. Tegemist olümpiasaaliga, mis näituste osakonna juhataja Helve Parmase sõnul on inspireeritud antiiksest Kreeka templist.
Sammastel seisavad võidukate Eesti atleetide elusuuruses fotod, ülejäänud ruum täitub peagi medalite, diplomite ja võidu juures tähtsat rolli mänginud spordivahenditega. Templi keskele tuleb virtuaalne pöörlev maakera, mille pealt saab igaüks valida oma lemmik-olümpialinna ning vaadata selles tähtsündmusest jutustavat videoklippi.
Muuseumi soomuskappides levad väärismetallivarud: Eesti atleetide koju toodud 3 kuldmedalit, 5 hõbedat ja 5 pronksi.
Neli muuseumidirektorit jalutavad läbi kogu selle rikkuse, meenutades vanu aegu ning unistades uutest.
«Ma loodan, et jaanipäevaks on ekspositsioon valmis,» lubab Tolmoff neile. Muu hulgas saab muuseumikülastaja siis ka virtuaalse vastasega köit vedada ning virtuaalse Erika Salumäega olümpiarajal võidu sõita.
–>Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee
Uudised
VE: Eesti Spordimuuseum
Neli muuseumidirektorit ja Lurichi kang
Teisipäev 28.01.2003
Keset Eesti Spordimuuseumi 40. aastapäeva tähistamisele pühendatud konverentsi kõige kibedamat aega seisavad muuseumi neli direktorit fondihoidlas kangiriiuli ees ning tuletavad meelde, milline neist rauakobakaist kuulus Lurichile.
«See siin, ja see siin,» osutab peavarahoidja Kaie Voolaid kahele alumisele kangile. Kuid kelle ajal need kogusse jõudsid?
Muuseumi asutaja Aksel Tiik (direktor aastail 1963- 1967), direktor Olaf Langsepp (1967-1971), direktor Enn Mainla (1971-2001) ning praegune direktor Mati Tolmoff jõuavad konsensusele, et see tähelepanuväärne sündmus leidis aset Mainla ajal.
«Kangide saamisega olid seotud ka mõned lahkarvamused,» meenutab Mainla. «Üks väärikas spordiveteran arvas nimelt, et kangide õige koht on Tallinnas, mitte Tartus.»
Seejärel võtavad neli auväärset direktorit Lurichi kõige suurema kangi ning tõstavad selle fotograafi rõõmuks maast lahti.
«Kas kõrgemale ei saaks?» nõuab fotograaf. Ikka saab. Direktori suruvad kangi üles, Välklamp sähvib nagu oleks tegemist tõeliste raskeatleetidega.
Spordimuuseumi kogu enam kui 100 000 esemel on kõigil oma lugu. Iseasi, kas see ka teada on. Säravaimad eksponaadid võtavad aga varsti koha sisse muuseumi püsiekspositsioonis Tartu kesklinna uhkes majas.
Seni aga ripub näiteks Erika Salumäe kuldne võidu-jalgratas fondihoidla seinal Lurichi kangide vahetus naabruses. Tema kõrval kõlgub Pikkuusi lilla sõiduvahend.
«Tänapäeva lastele ei ütle Lurichi nimi enam midagi, kuid Salumäed nad teavad,» räägib Tolmoff.
Ratastest väärib vaatamist veel külasepa valmis taotud sõiduriist ning ratas, mis kuulus Olli Murumets-Rebasele – söakale naissportlasele, kes võttis sõjaeelsel perioodil ette rattamatka Pariisi.
Fondihoidla teine sein on kaetud eri ajastutest pärit suuskadega justkui mõni Otepää kandi kuurisein. Muu hulgas võib näha ka suuski, millel on nina mõlemas otsas. Väidetavalt olid peamiselt sõjaväelased need, kes ennast selliste lumelaudadega targu varustasid.
Naabruses rippuvate uiskude kollektsiooni ehib 1890. aastal Eestisse toodud tööstuslik uisupaar, milles võib aimata tänapäevaste kiiruiskude eelkäijat, teisal aga võib näha lihtsaid tritse, mida vikatiterast ja puust valmistasid külapoisid.
Isegi soome kelk on leidnud koha spordimuuseumi kogus – ning selgub, et mitte asjata.
«Soomlased on võtnud eesmärgiks anda rahvale tagasi kaks unustatud spordiala – ujumine tavalises looduslikus järves ning sõitmine soome kelguga,» jutustab Tolmoff 1950. aastaist pärineva sõiduvahendi kõrval. «Seetõttu võib arvata, et ega meiegi pääse ning soome kelk tuleb ka meile tagasi.»
Romantilist ja ajaloolist spordikola täis fondihoidlast avaneb uks ruumi, kus käib juba püsiekspositsiooni ehitamine. Tegemist olümpiasaaliga, mis näituste osakonna juhataja Helve Parmase sõnul on inspireeritud antiiksest Kreeka templist.
Sammastel seisavad võidukate Eesti atleetide elusuuruses fotod, ülejäänud ruum täitub peagi medalite, diplomite ja võidu juures tähtsat rolli mänginud spordivahenditega. Templi keskele tuleb virtuaalne pöörlev maakera, mille pealt saab igaüks valida oma lemmik-olümpialinna ning vaadata selles tähtsündmusest jutustavat videoklippi.
Muuseumi soomuskappides levad väärismetallivarud: Eesti atleetide koju toodud 3 kuldmedalit, 5 hõbedat ja 5 pronksi.
Neli muuseumidirektorit jalutavad läbi kogu selle rikkuse, meenutades vanu aegu ning unistades uutest.
«Ma loodan, et jaanipäevaks on ekspositsioon valmis,» lubab Tolmoff neile. Muu hulgas saab muuseumikülastaja siis ka virtuaalse vastasega köit vedada ning virtuaalse Erika Salumäega olümpiarajal võidu sõita.
–>Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee