Ajaloolane Magnus Ilmjärv: Hitleri-Saksa kasutas sõja eel Eesti poliitikuid ära
Neljapäev 20.03.2003
Ametliku neutraalsuse varjus ajas sõjaeelne Eesti Saksa-meelset poliitikat ning leppis Nõukogude okupatsiooniga seetõttu, et Hitler seda soovis. Suurt osa selles mängisid Saksamaa otsesed ja kaudsed kingitused, kirjutab ajaloolane Magnus Ilmjärv.
1938. aasta kevadel Eesti välisministriks tõusnud Karl Selter oli Saksa-orientatsiooni elluviimise peamisi aktiviste, kirjutab Ilmjärv aprillis ilmuvas raamatus. Igapäevaselt natside häälekandjat Völkischer Beobachter lugenud Selter seisis heades suhetes Saksa sõjamajandusliku suurkontserni IG Farben juhtkonnaga.
IG Farben kasutas Eesti põlevkivi- ja fosforiidimaardlaid kütuse ja kemikaalide tootmiseks jõudu koguvale Saksa sõjamasinale ning tegi selleks Eestisse suuri investeeringuid.
Mitte altkäemaks
Eesti juhtivad ringkonnad omakorda lootsid, et teistest fosforiidivarudest ja õliallikatest isoleeritud Saksamaa on Eesti kaevandustest niivõrd huvitatud, et seisab nende nimel ka Eesti iseseisvuse eest.
«Võib öelda, et just selle kaudu kaasati osa Eesti eliidist,» sõnas Ilmjärv. «Saksamaa kasutas 1930. aastate teisel poolel samasugust äraostmist, nagu seda oli 1920. aastail teinud Nõukogude Liit.»
Ilmjärv kirjutab, et juba majandusministriks olles püüdis Selter igati soodustada Saksa kapitali sissevoolu. Saksa firmade kaudu rahastati peale Selteri ka kindral Johan Laidoneri, kellele Selter mõnede andmete kohaselt ostis 750 000 krooni väärtuses Saksa ettevõtete aktsiaid.
«Äraostmine ei tähenda ainult otsest altkäemaksu, vaid ka näiteks kaasamist ettevõtete nõukogudesse kõrge palga eest, aktsiate andmist, dividendide maksmist,» kirjeldas Ilmjärv. «Laidoner istus Eesti Kiviõli nõukogus ning tema otsused olid 1930. aastate teisel poolel kõik Saksamaa kasuks. Laidoneri eestvõttel peeti ametliku neutraliteedi varjus sõjalisi läbirääkimisi Saksamaaga.»
Välispoliitika pankrot
Saksamaa huvides loobusid Eesti ja seejärel teised Balti riigid Rahvasteliidu pakti 16. artikli sättest, mis kohustas liidu liikmeid andma abi agressiooni ohvriks sattunud kaaslastele, ning kuulutasid välja neutraliteedi. Tegelikult oli selle sammu eesmärk vältida võimalust, et Nõukogude Liit sekkuks Tshehhoslovakkia kaitsmisse Saksamaa vastu.
Ilmjärve hinnangul aitas Balti riikide samm kaasa Tshehhoslovakkia hukule ning Rahvasteliidu süsteemi kokkuvarisemisele. Balti riikidele endile tõi see kaasa omavahelise koostöö jahenemise.
Saksamaa huvides viidi lõpule ka ajakirjanduse tasalülitamine, et vältida vähimatki avalikku kriitikat Hitleri re-þiimi suhtes.
Täielikult Saksamaale orienteeritud välispoliitika jõudis Ilmjärve hinnangul pankrotini siis, kui Poola ei soostunud moodustama blokki Saksamaaga ning päevakorda kerkis Poola ja Saksamaa konflikt. Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise järel asendus Saksa orientatsioon orientatsiooniga nii Saksamaale kui Nõukogude Liidule ühekorraga.
Ilmjärv rõhutab, Saksa-Poola sõja puhkedes oli Eesti ainus Balti riik, kes ei võtnud tarvitusele sõjalisi abinõusid oma neutraliteedi kaitseks.
Otsus tulevastele Nõukogude Liidu nõudmistele alistuda langetati juba 1939. aasta augusti lõpus või septembri esimestel päevadel.
Erinevalt seniarvatust taotles välisminister Selter ise aktiivselt alistumisvastuvõttu Kremlis, mitte ei kutsutud sinna Moskva poolt kaubanduslepingu sõlmimise ettekäändel.
Võimsam kui Soome
Sellise allaandliku poliitikaga järgis Eesti valitsus endiselt Hitleri-Saksamaa huve: Balti riikide sõda Nõukogude Liiduga oleks pannud seisma Saksa sõjamasina varustamise Balti toiduainete ja toorainetega.
Samuti oleks sõda tekitanud segaduse Nõukogude Liidu lääneosa raudteel, mis oleks häirinud Saksamaa varustamist Vene toorainete, toidu ning Jaapani ja Hiina transiitkaupadega.
Ilmjärv möönab, et vastuhakk Nõukogude Liidule lõppenuks tõenäoliselt kaotusega. Siiski osutab ta, et Balti riigid moodustasid 1939. aastal võimsama sõjajõu kui Talvesõja üle elanud Soome. Kuna Soome jäi Rahvasteliidule truuks, sai ta organisatsioonilt ka märkimisväärset moraalset abi, samas kui Eesti oli Rahvasteliidu ideaalid ohverdanud Hitleri huvidele.
Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee
Uudised
VE: Eesti poliitika II maailmasõja eel
Ajaloolane Magnus Ilmjärv: Hitleri-Saksa kasutas sõja eel Eesti poliitikuid ära
Neljapäev 20.03.2003
Ametliku neutraalsuse varjus ajas sõjaeelne Eesti Saksa-meelset poliitikat ning leppis Nõukogude okupatsiooniga seetõttu, et Hitler seda soovis. Suurt osa selles mängisid Saksamaa otsesed ja kaudsed kingitused, kirjutab ajaloolane Magnus Ilmjärv.
1938. aasta kevadel Eesti välisministriks tõusnud Karl Selter oli Saksa-orientatsiooni elluviimise peamisi aktiviste, kirjutab Ilmjärv aprillis ilmuvas raamatus. Igapäevaselt natside häälekandjat Völkischer Beobachter lugenud Selter seisis heades suhetes Saksa sõjamajandusliku suurkontserni IG Farben juhtkonnaga.
IG Farben kasutas Eesti põlevkivi- ja fosforiidimaardlaid kütuse ja kemikaalide tootmiseks jõudu koguvale Saksa sõjamasinale ning tegi selleks Eestisse suuri investeeringuid.
Mitte altkäemaks
Eesti juhtivad ringkonnad omakorda lootsid, et teistest fosforiidivarudest ja õliallikatest isoleeritud Saksamaa on Eesti kaevandustest niivõrd huvitatud, et seisab nende nimel ka Eesti iseseisvuse eest.
«Võib öelda, et just selle kaudu kaasati osa Eesti eliidist,» sõnas Ilmjärv. «Saksamaa kasutas 1930. aastate teisel poolel samasugust äraostmist, nagu seda oli 1920. aastail teinud Nõukogude Liit.»
Ilmjärv kirjutab, et juba majandusministriks olles püüdis Selter igati soodustada Saksa kapitali sissevoolu. Saksa firmade kaudu rahastati peale Selteri ka kindral Johan Laidoneri, kellele Selter mõnede andmete kohaselt ostis 750 000 krooni väärtuses Saksa ettevõtete aktsiaid.
«Äraostmine ei tähenda ainult otsest altkäemaksu, vaid ka näiteks kaasamist ettevõtete nõukogudesse kõrge palga eest, aktsiate andmist, dividendide maksmist,» kirjeldas Ilmjärv. «Laidoner istus Eesti Kiviõli nõukogus ning tema otsused olid 1930. aastate teisel poolel kõik Saksamaa kasuks. Laidoneri eestvõttel peeti ametliku neutraliteedi varjus sõjalisi läbirääkimisi Saksamaaga.»
Välispoliitika pankrot
Saksamaa huvides loobusid Eesti ja seejärel teised Balti riigid Rahvasteliidu pakti 16. artikli sättest, mis kohustas liidu liikmeid andma abi agressiooni ohvriks sattunud kaaslastele, ning kuulutasid välja neutraliteedi. Tegelikult oli selle sammu eesmärk vältida võimalust, et Nõukogude Liit sekkuks Tshehhoslovakkia kaitsmisse Saksamaa vastu.
Ilmjärve hinnangul aitas Balti riikide samm kaasa Tshehhoslovakkia hukule ning Rahvasteliidu süsteemi kokkuvarisemisele. Balti riikidele endile tõi see kaasa omavahelise koostöö jahenemise.
Saksamaa huvides viidi lõpule ka ajakirjanduse tasalülitamine, et vältida vähimatki avalikku kriitikat Hitleri re-þiimi suhtes.
Täielikult Saksamaale orienteeritud välispoliitika jõudis Ilmjärve hinnangul pankrotini siis, kui Poola ei soostunud moodustama blokki Saksamaaga ning päevakorda kerkis Poola ja Saksamaa konflikt. Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise järel asendus Saksa orientatsioon orientatsiooniga nii Saksamaale kui Nõukogude Liidule ühekorraga.
Ilmjärv rõhutab, Saksa-Poola sõja puhkedes oli Eesti ainus Balti riik, kes ei võtnud tarvitusele sõjalisi abinõusid oma neutraliteedi kaitseks.
Otsus tulevastele Nõukogude Liidu nõudmistele alistuda langetati juba 1939. aasta augusti lõpus või septembri esimestel päevadel.
Erinevalt seniarvatust taotles välisminister Selter ise aktiivselt alistumisvastuvõttu Kremlis, mitte ei kutsutud sinna Moskva poolt kaubanduslepingu sõlmimise ettekäändel.
Võimsam kui Soome
Sellise allaandliku poliitikaga järgis Eesti valitsus endiselt Hitleri-Saksamaa huve: Balti riikide sõda Nõukogude Liiduga oleks pannud seisma Saksa sõjamasina varustamise Balti toiduainete ja toorainetega.
Samuti oleks sõda tekitanud segaduse Nõukogude Liidu lääneosa raudteel, mis oleks häirinud Saksamaa varustamist Vene toorainete, toidu ning Jaapani ja Hiina transiitkaupadega.
Ilmjärv möönab, et vastuhakk Nõukogude Liidule lõppenuks tõenäoliselt kaotusega. Siiski osutab ta, et Balti riigid moodustasid 1939. aastal võimsama sõjajõu kui Talvesõja üle elanud Soome. Kuna Soome jäi Rahvasteliidule truuks, sai ta organisatsioonilt ka märkimisväärset moraalset abi, samas kui Eesti oli Rahvasteliidu ideaalid ohverdanud Hitleri huvidele.
Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee