Postimehe juhtkiri: Vaba Eesti vaba lipp
24.03.2005 00:01
Kohustuslike lipupäevade vähendamine oli õige samm
Eile Riigikogus vastu võetud Eesti lipu seadus annab küll kodanikele sinimustvalge heiskamiseks rohkem vabadust, kuid see ei tähenda sugugi, et sätestataks ükskõiksus lipu suhtes.
Postimees toetab kohustuslike lipupäevade vähendamist. Seadusesse on jäänud kolm kõigile kohustuslikku lipupäeva. Vahepeal õhus olnud ettepanek kaotada üldse kõigile kohustusliku lipuheiskamise päevad, ei läinud läbi, kõigil elu-, äri- ja büroohoonetel peavad sinimustvalged lehvima nüüd iseseisvuspäeval 24. veebruaril, võidupühal 23. juunil ja taasiseseisvumispäeval 20. augustil.
Eesti lipu seaduse vastuvõtmine muutis selgemaks ka senise segase olukorra, kus lakoonilist lipuseadust laiendasid mitmed eri määrused. Ja kodanikule, kes piduliku sündmuse puhul lippu heisata tahab, on selleks rohkem vabadust.
Isamaalisust ei saa kuigivõrd kasvatada lipupäevade hulga suurendamise või lipu heiskamata jätmise eest tehtud suurte trahvidega. Patriotism ning kas või iseenesestmõistetav austav suhtumine rahvuslikesse ja riiklikesse sümbolitesse kasvab pigem siis, kui lipuheiskamine on vabatahtlik, aga sellest hoolimata pidulik ja tähtis sündmus.
Seda enam, kui tegelikult on karistused heiskamata lipu eest kogu aeg olnud üliharvad ning ka suurematel riigipühadel võis mõnes linnas näha vaid üksikuid lehvivaid lipukangaid. Pealegi peaks trikoloor edaspidigi lehvima riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ja avalik-õiguslikel hoonetel näiteks emadepäeva ja emakeelepäeva puhul. Lipuheiskamine pole kohustuslik näiteks ka enamikus Põhjamaades, kus oma rahvussümboli üle siiski suurt uhkust tuntakse.
Muidugi peaks karistatav olema vääritu käitumine sinimustvalgega, mis uue seadusega on ametlikult nii riigi- kui rahvuslipp. Kuid ranged trahvid neile, kel lipp heiskamata, on tegelikult põhjendamatud. Lipuheiskamine pole ju ideaalis lihtne riikliku kohustuse täitmine, vaid iga kodaniku enda tahtest kantud toiming.
Pärast laulvat revolutsiooni ning iseseisvuse taastamise järgseid aastaid on kõigisse riigi ja rahvuse sümbolitesse hakatud suhtuma ettevaatlikult. Ehk on uus lipuseadus aluseks sellele, et see üks Eesti sümbolitest muutuks kõigi jaoks loomulikuks osaks kodanikuks olemisel.
Seetõttu mängib ehk noorema põlvkonna suhtumise muutumises lipuheiskamisse enim rolli seadusesäte, mille kohaselt Eesti lipp peaks koolipäevadel lehvima kõigi õppeasutuste hooneil.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Eesti lipupäevad
Postimehe juhtkiri: Vaba Eesti vaba lipp
Kohustuslike lipupäevade vähendamine oli õige samm
24.03.2005 00:01
Eile Riigikogus vastu võetud Eesti lipu seadus annab küll kodanikele sinimustvalge heiskamiseks rohkem vabadust, kuid see ei tähenda sugugi, et sätestataks ükskõiksus lipu suhtes.
Postimees toetab kohustuslike lipupäevade vähendamist. Seadusesse on jäänud kolm kõigile kohustuslikku lipupäeva. Vahepeal õhus olnud ettepanek kaotada üldse kõigile kohustusliku lipuheiskamise päevad, ei läinud läbi, kõigil elu-, äri- ja büroohoonetel peavad sinimustvalged lehvima nüüd iseseisvuspäeval 24. veebruaril, võidupühal 23. juunil ja taasiseseisvumispäeval 20. augustil.
Eesti lipu seaduse vastuvõtmine muutis selgemaks ka senise segase olukorra, kus lakoonilist lipuseadust laiendasid mitmed eri määrused. Ja kodanikule, kes piduliku sündmuse puhul lippu heisata tahab, on selleks rohkem vabadust.
Isamaalisust ei saa kuigivõrd kasvatada lipupäevade hulga suurendamise või lipu heiskamata jätmise eest tehtud suurte trahvidega. Patriotism ning kas või iseenesestmõistetav austav suhtumine rahvuslikesse ja riiklikesse sümbolitesse kasvab pigem siis, kui lipuheiskamine on vabatahtlik, aga sellest hoolimata pidulik ja tähtis sündmus.
Seda enam, kui tegelikult on karistused heiskamata lipu eest kogu aeg olnud üliharvad ning ka suurematel riigipühadel võis mõnes linnas näha vaid üksikuid lehvivaid lipukangaid. Pealegi peaks trikoloor edaspidigi lehvima riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ja avalik-õiguslikel hoonetel näiteks emadepäeva ja emakeelepäeva puhul. Lipuheiskamine pole kohustuslik näiteks ka enamikus Põhjamaades, kus oma rahvussümboli üle siiski suurt uhkust tuntakse.
Muidugi peaks karistatav olema vääritu käitumine sinimustvalgega, mis uue seadusega on ametlikult nii riigi- kui rahvuslipp. Kuid ranged trahvid neile, kel lipp heiskamata, on tegelikult põhjendamatud. Lipuheiskamine pole ju ideaalis lihtne riikliku kohustuse täitmine, vaid iga kodaniku enda tahtest kantud toiming.
Pärast laulvat revolutsiooni ning iseseisvuse taastamise järgseid aastaid on kõigisse riigi ja rahvuse sümbolitesse hakatud suhtuma ettevaatlikult. Ehk on uus lipuseadus aluseks sellele, et see üks Eesti sümbolitest muutuks kõigi jaoks loomulikuks osaks kodanikuks olemisel.
Seetõttu mängib ehk noorema põlvkonna suhtumise muutumises lipuheiskamisse enim rolli seadusesäte, mille kohaselt Eesti lipp peaks koolipäevadel lehvima kõigi õppeasutuste hooneil.