Kas ajalugu on mälus sassis kui kört-pärtli särk pühapäeva hommikul?
Anneli Ammas
|
 |
|
| Raekoja platsi lähistel Nukupoes võib leida ajaloolises Eesti armee mundris tinasõduri rahvuslipuga (290). Kel “Nimed marmortahvlil” nähtud, võib seda käsitleda ka toonase sõdurpoisina. |
|
Vanamees lööb rusikaga vastu lauda: “Mida kuradit! Te ei tea midagi Eesti ajaloost, asjad käisid hoopis nii! Olen ise näinud.” Vanamees raiub fakte nagu rauda, endal kõik sassis nagu kört-pärtli särk pühapäeva hommikul. Kas me tõesti ei mäleta isegi seda, mida oma silmaga näinud, uurib Anneli Ammas.
“Nii elementaarsed faktid ja kui palju ma neist kahtlema pidin!” ohkab üks eestlane vastates Eesti Päevalehe väikesele küsimustikule Eesti ajaloosündmuste kohta.
Mälu uurinud psühholoogiaprofessor Jüri Allik lohutab, et inimese mälu ongi selline, et unustab ja mäletab hoopis valesti. Ta toob näite Kennedy mõrvast, kus vahetult pärast sündmust ja siis kümme aastat hiljem küsiti samadelt inimestelt, mida nad mäletavad. Usute või mitte, aga isegi seda, kus inimene saatusliku lasu hetkel seisis, kümne aasta pärast ei mäletatud. Õigemini mäletati ja kinnitati, et lausa pilt seisab silme ees, kuid tegelikult mäletati hoopis teisiti.
Seepärast pole imelik, kui üks Eesti Päevalehe online’is küsimustele vastanu tõdeb, et ainult ühes asjas on kõik vastajad ühel meelel: esitatud ajaloosündmuste reas viimane on Arnold Rüütli presidendiks saamine.
Mälu ei aita hoida seegi, et viimase 20 aasta Eesti ajalugu on enamiku jaoks seotud isiklike mälestustega. Mõnda asja mäletatakse seetõttu selgemalt, mõnda üldse mitte. Kusjuures ei ole nii, et Rahvarindes osaleja teab kindlalt selle liikumise daatumeid ja Eesti Kongressis osalenu teab kindlalt sellega seonduvat.
Psühholoog Jüri Alliku sõnul on inimese mälu selekteeriv ja ümber kirjutav ning ta toob ootamatu võrdluse. “Mälu on võrreldav George Orwelli raamatus “1984” näidatuga, kus ajalugu ja sündmusi pidevalt ümber kirjutatakse, ajalehti uuesti trükitakse.”
Kas ajalugu saab lähedalt kaeda?
Ajaloolased vaidlevad, kas lähiajalugu saab kohe õigesti kirjutada või vajame ajalist distantsi. Et kohe ei oska öelda, mis ajalooõpikutesse ka tulevikus alles jääb. Ajalooõpetajad on õppekavade tegemisel püsti hädas: kui paned ühe poliitiku sisse, pead panema mitmeid teisi. Muidu poleks vigagi, aga faktide puru läheb ühel hetkel üle igasuguse piiri.
“Mina ei poolda sündmuste aastaarvudega järjekorda panemist – peaasi, et inimene protsessi jagab,” lausub ajaloolane Kaido Jaanson. “Meeleheitlikult tampida, et miski sündmus oli sel ja sel aastal just juunikuus, pole oluline.”
Eestlased aga – vähemalt küsimustele vastanud – teavad üsna edukalt ka kuupäevi ning mõni suisa kellaaegu. Muidugi on vahva teada, et Tartu rahu kirjutati alla veidi pärast südaööd. Sama tore on mäletada, et taasiseseisvumine kuulutati välja mõni minut enne südaööd. Faktina ebaoluline, aga sündmuste iseloomu ja ärevust näitavad need teadmised kindlasti.
Kohati kipuvad küll segi minema märtsi- ja juuniküüditamise kuupäevad ning eksitakse ka aastaga, aga lugu pole üldse lootusetu. Aga eks neid ja paljusid teisi sündmusi tuletatakse aastast aastasse lipupäevadega meelde, lohutab Eero Medijainen eestlaste faktiteadmiste puudulikkuse üle kurtjaid.
“Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise perioodide tihedad sündmused võtan ajalootunnis väga põhjalikult läbi – ükskord elus, keskkoolis peavad kõik need faktid selged olema,” selgitab oma põhimõtet ajalooõpetaja Mare Räis. “Keskkooli lõpus riigieksamil peavad nad juba oluliselt vähem fakte teadma,” lisab Räis.
Ajalooõpetaja sõnul on praegustel keskkooliõpilastel isiklikest mälestustest võtta kõige vanem sündmus Balti kett 1989. aastal, kuhu vanemad neid kaasa vedasid. “Neil on rohkem meeles olmelised asjad nagu talongid ja muud sarnased absurdsused.”
Psühholoog peab ajaloolist mälu rahva identiteedi säilimisel ääretult oluliseks ja vaata et tähtsamakski kui emakeele puutumatust. Allik toob näiteks islandi rahva, kus talurahvas mäletab oma esivanemaid peaaegu saagade aega tagasi ning see on üks tagatis, et nii pisike rahvas maailma äärel vapralt vastu peab.
Alliku sõnul on eestlaste viimase aastakümne edule võrreldes paljude teiste nõukogude rahvastega aidanud kaasa ajaloolise mälu säilimine. Kui ametlik propaganda pakkus oma varianti ajaloost, siis vähemalt eestlaste kodudes mäletati Eesti iseseisvuse aega ning selle kadumist.
Ajaloolane Eero Medijainen faktiteadmisi inimestelt ei nõuaks, aga kui midagi täpsemalt mäletada, siis pigem omariikluse kadumisega seotud fakte. “Miks peaks identiteedile olema olulised riigi loomisega seotud faktid ja mitte näiteks sõdadega, riigi kadumisega seotu? Viimased oleksid ehk hoopis õpetlikumad! Milleks seda ajaloo tundmist muidu vaja on?” esitab Medijainen omapoolse küsimuse.
Millal Breþnev suri?
Üks vastaja arvab, et Leonid BreÏnev suri alles 1990. aastate algul. Hirmus suur eksitus, kas pole?! Isegi Breþnevi matuseid ja sellega kaasnenud vabanemislootusi täis emotsioone mäletavad inimesed jäävad pikalt arutlema ja panevad lausa mitme aastaga mööda. Ja tõdevad: sellest polegi nii palju aega möödas, aga hiljem on kõik liiga kiiresti käinud.
“Ei pea teadma, millal suri Breþnev, piisab, kui mäletame, et ta elas,” lausub Jaanson. “Muidugi oli Breþnevi surm tollal suur sündmus, aga ajaloo kui protsessi jaoks on olulisem teada, et 1985. aastal tuli Gorbat‰ov ja seejärel perestroika.”
Jaanson peab viimase kahekümne aasta kaheks oluliseks aastaarvuks just 1985 ja 1991.
Nii arvab tema, aga üks vastaja peab oluliseks ka 1994. aastat, kui Nõukogude väed Eestist lahkusid.
Ajalooõpetaja Mare Räis peab Breþnevi surma ja Gorbatðovi võimulepääsu ühtviisi oluliseks: et mõista muutuste protsessi. Ajaloo riigieksam näitab, kui raske on noortel aru saada, et iseseisvus ei tule lihtsal ühel päeval, vaid sellele eelneb pikk sündmuste rida.
Jaanson ei tähtsustaks aastaarvu meelde jätmisega ei IME-kontseptsiooni ega Loomeliitude pleenumit ega ka Eesti Kongressi. “Olulisem on teada, millise liikumise osa oli Rahvarinne või Eesti Kongress, aga mitte see, millal kumbki alguse sai.”
Psühholoog aga arvab, et ajaloosündmusi ja nende õiget järgnevust tasub aeg-ajalt ikkagi meelde tuletada. Et aga mitteajaloolasel sellised järjestused pidevalt meeles püsiksid, on Alliku sõnul lootusetu unistus.
Ja eks olegi: kui ühe kuu jooksul oli kaks paljude mälus püsivat sündmust nagu loomeliitude pleenum ja rahvarinde loomise üleskutse, siis 15 aastat hiljem mäletada, kumb enne ja kumb hiljem – tunnistagem, et see on peaaegu võimatu. Kusjuures küsimustele vastajad said nende kahe järjestamisega üsna hästi hakkama.
Kõige enam segadust on Eesti Kongressi kogunemise ajas määratlemisega – isegi ajaloolane Jaanson tunnistab, et jäänuks selle paigutamisega ajaskaalal jänni. Võib öelda sedagi, et aastad 1988-1990 olid nii tihedad, et toonased sündmused toimusid tagantjärele justkui ühel ajal.
“Mulle meeldib, kuidas muusikaõpetajad tahavad koolilaulikutega luua järgmistelegi põlvedele ühist laulumälu. Et kui keegi ütleb mingid sõnad laulust, teavad kõik, millest rääkida,” räägib riiklikus eksamikeskuse ajaloo ainespetsialist Mare Räis. “Samamoodi võiks olla mõned ajaloolised faktid ja nende emotsionaalne taust.”
Väike viktoriin vabariigi aastapäeva puhul
• Millal kuulutati välja Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest? Mis nime all seda tähtpäeva tänapäeval tähistatakse?
• Millal on Võidupüha? Mille järgi seda päeva tähistatakse?
• Millal kirjutati alla Tartu rahu?
• Millistel kuupäevadel (aastatel) toimusid Eesti suurküüditamised?
• Mis aastal suri Leonid Breþnev?
• Mis aastal algas Gorbatðovi perestroika?
• Millises järjekorras toimusid järgmised sündmused Eesti taasiseseisvumisel:
IME-kontseptsioon
Loomeliitude pleenum
Eesti Kongressi kogunemine
Rahvarinde loomine
Augustiputð
Balti kett
Rahareform
Arnold Rüütlist sai president
Lennart Merist sai president
P.S. Sündmusi järjestades on kasulik kõigepealt aastad ja kuud ning mõnel juhul peaaegu kuupäevad kirja panna ning seejärel järjestada.
Mi
lliseid fakte Eesti ajaloost võiks teada?
Dotsent Kaido Jaansoni variant
• III aastatuhat e. Kr: Eestlaste otseste esivanemate jõudmine oma praegusesse asupaika. Inimasustuse esimesed jäljed Eesti territooriumil pärinevad VIII aastatuhandest e Kr.
• 98. aastal p.Kr: Eestlaste esmamainimine. Rooma ajaloolane Tacitus kirjutas Läänemere kaldail elavatest aestidest, keda võib pidada eestlaste esivanemaiks.
• 1030: Vene suurvürst Jaroslav Tark tegi sõjakäigu Tartusse ja rajas siia tugipunkti. Eestlased hävitasid selle hiljemalt 1061. aastal.
• 1208–1227: Eestlaste muistse vabadusvõitluse ajajärk. Taanlased vallutasid Põhja-Eesti, sakslased ülejäänud mandriosad. Eestlased ristiti.
• 23. aprill 1343: Jüriöö ülestõus. Harjumaal alanud ülestõus võõrvallutajate vastu suruti nende poolt lõplikult maha alles 1345. aastal. Pärast seda läks ka Põhja-Eesti sakslaste Liivi ordu valdusse.
• 1523: Eestis algas usupuhastus ehk reformatsioon ja levis luterlus.
• 1558–1583: Liivi sõda, mida alustas Venemaa, et Eestit vallutada. Liivi ordu lagunes. Sõtta sekkusid ka Poola ja Rootsi. Sõja lõppedes jäi Lõuna-Eesti Poola, ülejäänud mandri-Eesti Rootsi, Saaremaa Taani valdusse. Edaspidiste sõdade tagajärjel oli kogu Eesti XVII sajandi keskpaigaks läinud Rootsi kätte.
• 1632: Rootslased asutasid Tartusse ülikooli. Sama XVII sajandi veerandil alustati eestlastele alghariduse andmist.
• 1710: Põhjasõja (1700-1721) käigus vallutas Venemaa Rootsilt Eesti ja ühendas selle endaga.
• 1816–1819: Talupoegade vabastamine pärisorjusest vastavalt Põhja- ja Lõuna-Eestis (Liivimaal)
• 1860–1870: Eestlaste rahvuslik ärkamine. Hakkas ilmuma esimene eestikeelne nädalaleht (1857), ilmus rahvuseepos “Kalevipoeg” (1861), toimus esimene üldlaulupidu (1869). Sellele järgnes võimude poolt 1880. aastatel eestlaste venestamispoliitika.
• 1905: Eestis tekkisid esimesed poliitilised parteid: Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ja Eesti Rahvameelne Eduerakond. Viimase rajas Jaan Tõnisson.
• 24. veebruar 1918: Eesti Maanõukogu kuulutas välja Eesti Vabariigi ja moodustas valitsuse, mille peaministriks sai Konstantin Päts.
• 1918–1920: Vabadussõda, mida eestlased pidasid sõltumatuse kaitseks Vene bol‰evike ja baltisakslaste vastu.
• 23. juuni 1919: Võidupüha tähistamaks baltisakslaste vastases Landeswehri sõjas saavutatud võitu.
• 2. veebruar 1920: Tartu rahu Eesti ja Venemaa vahel, milles viimane tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
• 1920-1934: Parlamentaarne Eesti Vabariik
• 1934-1940: Autoritaarne presidentaalne vabariik.
• 23. august 1939: Stalini ja Hitleri salajane kokkulepe (Molotov-Ribbentropi pakt), mille kohaselt Eesti koos teiste Balti riikidega läks NSV Liidu huvitsooni.
• 17. juuni 1940: NSV Liit okupeeris Eesti Vabariigi. Järgmise aasta 14. juunil leidis aset esimene suurküüditamine.
• 1941-1944: Saksa okupatsioon.
• 1944–1991: Nõukogude okupatsioon. 1949. aasta 25. märtsil teine eestlaste suurküüditamine.
• 20. august 1991: Eesti Vabariigi taasiseseisvumine.
• 28. juuni 1992: Rahvahääletus, mis võttis vastu Eesti Vabariigi kehtiva põhiseaduse.
|
Uudised
VE: Eesti ajaloost
(22.02.2003)
Anneli Ammas
Vanamees lööb rusikaga vastu lauda: “Mida kuradit! Te ei tea midagi Eesti ajaloost, asjad käisid hoopis nii! Olen ise näinud.” Vanamees raiub fakte nagu rauda, endal kõik sassis nagu kört-pärtli särk pühapäeva hommikul. Kas me tõesti ei mäleta isegi seda, mida oma silmaga näinud, uurib Anneli Ammas.
“Nii elementaarsed faktid ja kui palju ma neist kahtlema pidin!” ohkab üks eestlane vastates Eesti Päevalehe väikesele küsimustikule Eesti ajaloosündmuste kohta.
Mälu uurinud psühholoogiaprofessor Jüri Allik lohutab, et inimese mälu ongi selline, et unustab ja mäletab hoopis valesti. Ta toob näite Kennedy mõrvast, kus vahetult pärast sündmust ja siis kümme aastat hiljem küsiti samadelt inimestelt, mida nad mäletavad. Usute või mitte, aga isegi seda, kus inimene saatusliku lasu hetkel seisis, kümne aasta pärast ei mäletatud. Õigemini mäletati ja kinnitati, et lausa pilt seisab silme ees, kuid tegelikult mäletati hoopis teisiti.
Seepärast pole imelik, kui üks Eesti Päevalehe online’is küsimustele vastanu tõdeb, et ainult ühes asjas on kõik vastajad ühel meelel: esitatud ajaloosündmuste reas viimane on Arnold Rüütli presidendiks saamine.
Mälu ei aita hoida seegi, et viimase 20 aasta Eesti ajalugu on enamiku jaoks seotud isiklike mälestustega. Mõnda asja mäletatakse seetõttu selgemalt, mõnda üldse mitte. Kusjuures ei ole nii, et Rahvarindes osaleja teab kindlalt selle liikumise daatumeid ja Eesti Kongressis osalenu teab kindlalt sellega seonduvat.
Psühholoog Jüri Alliku sõnul on inimese mälu selekteeriv ja ümber kirjutav ning ta toob ootamatu võrdluse. “Mälu on võrreldav George Orwelli raamatus “1984” näidatuga, kus ajalugu ja sündmusi pidevalt ümber kirjutatakse, ajalehti uuesti trükitakse.”
Kas ajalugu saab lähedalt kaeda?
Ajaloolased vaidlevad, kas lähiajalugu saab kohe õigesti kirjutada või vajame ajalist distantsi. Et kohe ei oska öelda, mis ajalooõpikutesse ka tulevikus alles jääb. Ajalooõpetajad on õppekavade tegemisel püsti hädas: kui paned ühe poliitiku sisse, pead panema mitmeid teisi. Muidu poleks vigagi, aga faktide puru läheb ühel hetkel üle igasuguse piiri.
“Mina ei poolda sündmuste aastaarvudega järjekorda panemist – peaasi, et inimene protsessi jagab,” lausub ajaloolane Kaido Jaanson. “Meeleheitlikult tampida, et miski sündmus oli sel ja sel aastal just juunikuus, pole oluline.”
Eestlased aga – vähemalt küsimustele vastanud – teavad üsna edukalt ka kuupäevi ning mõni suisa kellaaegu. Muidugi on vahva teada, et Tartu rahu kirjutati alla veidi pärast südaööd. Sama tore on mäletada, et taasiseseisvumine kuulutati välja mõni minut enne südaööd. Faktina ebaoluline, aga sündmuste iseloomu ja ärevust näitavad need teadmised kindlasti.
Kohati kipuvad küll segi minema märtsi- ja juuniküüditamise kuupäevad ning eksitakse ka aastaga, aga lugu pole üldse lootusetu. Aga eks neid ja paljusid teisi sündmusi tuletatakse aastast aastasse lipupäevadega meelde, lohutab Eero Medijainen eestlaste faktiteadmiste puudulikkuse üle kurtjaid.
“Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise perioodide tihedad sündmused võtan ajalootunnis väga põhjalikult läbi – ükskord elus, keskkoolis peavad kõik need faktid selged olema,” selgitab oma põhimõtet ajalooõpetaja Mare Räis. “Keskkooli lõpus riigieksamil peavad nad juba oluliselt vähem fakte teadma,” lisab Räis.
Ajalooõpetaja sõnul on praegustel keskkooliõpilastel isiklikest mälestustest võtta kõige vanem sündmus Balti kett 1989. aastal, kuhu vanemad neid kaasa vedasid. “Neil on rohkem meeles olmelised asjad nagu talongid ja muud sarnased absurdsused.”
Psühholoog peab ajaloolist mälu rahva identiteedi säilimisel ääretult oluliseks ja vaata et tähtsamakski kui emakeele puutumatust. Allik toob näiteks islandi rahva, kus talurahvas mäletab oma esivanemaid peaaegu saagade aega tagasi ning see on üks tagatis, et nii pisike rahvas maailma äärel vapralt vastu peab.
Alliku sõnul on eestlaste viimase aastakümne edule võrreldes paljude teiste nõukogude rahvastega aidanud kaasa ajaloolise mälu säilimine. Kui ametlik propaganda pakkus oma varianti ajaloost, siis vähemalt eestlaste kodudes mäletati Eesti iseseisvuse aega ning selle kadumist.
Ajaloolane Eero Medijainen faktiteadmisi inimestelt ei nõuaks, aga kui midagi täpsemalt mäletada, siis pigem omariikluse kadumisega seotud fakte. “Miks peaks identiteedile olema olulised riigi loomisega seotud faktid ja mitte näiteks sõdadega, riigi kadumisega seotu? Viimased oleksid ehk hoopis õpetlikumad! Milleks seda ajaloo tundmist muidu vaja on?” esitab Medijainen omapoolse küsimuse.
Millal Breþnev suri?
Üks vastaja arvab, et Leonid BreÏnev suri alles 1990. aastate algul. Hirmus suur eksitus, kas pole?! Isegi Breþnevi matuseid ja sellega kaasnenud vabanemislootusi täis emotsioone mäletavad inimesed jäävad pikalt arutlema ja panevad lausa mitme aastaga mööda. Ja tõdevad: sellest polegi nii palju aega möödas, aga hiljem on kõik liiga kiiresti käinud.
“Ei pea teadma, millal suri Breþnev, piisab, kui mäletame, et ta elas,” lausub Jaanson. “Muidugi oli Breþnevi surm tollal suur sündmus, aga ajaloo kui protsessi jaoks on olulisem teada, et 1985. aastal tuli Gorbat‰ov ja seejärel perestroika.”
Jaanson peab viimase kahekümne aasta kaheks oluliseks aastaarvuks just 1985 ja 1991.
Nii arvab tema, aga üks vastaja peab oluliseks ka 1994. aastat, kui Nõukogude väed Eestist lahkusid.
Ajalooõpetaja Mare Räis peab Breþnevi surma ja Gorbatðovi võimulepääsu ühtviisi oluliseks: et mõista muutuste protsessi. Ajaloo riigieksam näitab, kui raske on noortel aru saada, et iseseisvus ei tule lihtsal ühel päeval, vaid sellele eelneb pikk sündmuste rida.
Jaanson ei tähtsustaks aastaarvu meelde jätmisega ei IME-kontseptsiooni ega Loomeliitude pleenumit ega ka Eesti Kongressi. “Olulisem on teada, millise liikumise osa oli Rahvarinne või Eesti Kongress, aga mitte see, millal kumbki alguse sai.”
Psühholoog aga arvab, et ajaloosündmusi ja nende õiget järgnevust tasub aeg-ajalt ikkagi meelde tuletada. Et aga mitteajaloolasel sellised järjestused pidevalt meeles püsiksid, on Alliku sõnul lootusetu unistus.
Ja eks olegi: kui ühe kuu jooksul oli kaks paljude mälus püsivat sündmust nagu loomeliitude pleenum ja rahvarinde loomise üleskutse, siis 15 aastat hiljem mäletada, kumb enne ja kumb hiljem – tunnistagem, et see on peaaegu võimatu. Kusjuures küsimustele vastajad said nende kahe järjestamisega üsna hästi hakkama.
Kõige enam segadust on Eesti Kongressi kogunemise ajas määratlemisega – isegi ajaloolane Jaanson tunnistab, et jäänuks selle paigutamisega ajaskaalal jänni. Võib öelda sedagi, et aastad 1988-1990 olid nii tihedad, et toonased sündmused toimusid tagantjärele justkui ühel ajal.
“Mulle meeldib, kuidas muusikaõpetajad tahavad koolilaulikutega luua järgmistelegi põlvedele ühist laulumälu. Et kui keegi ütleb mingid sõnad laulust, teavad kõik, millest rääkida,” räägib riiklikus eksamikeskuse ajaloo ainespetsialist Mare Räis. “Samamoodi võiks olla mõned ajaloolised faktid ja nende emotsionaalne taust.”
Väike viktoriin vabariigi aastapäeva puhul
• Millal kuulutati välja Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest? Mis nime all seda tähtpäeva tänapäeval tähistatakse?
• Millal on Võidupüha? Mille järgi seda päeva tähistatakse?
• Millal kirjutati alla Tartu rahu?
• Millistel kuupäevadel (aastatel) toimusid Eesti suurküüditamised?
• Mis aastal suri Leonid Breþnev?
• Mis aastal algas Gorbatðovi perestroika?
• Millises järjekorras toimusid järgmised sündmused Eesti taasiseseisvumisel:
IME-kontseptsioon
Loomeliitude pleenum
Eesti Kongressi kogunemine
Rahvarinde loomine
Augustiputð
Balti kett
Rahareform
Arnold Rüütlist sai president
Lennart Merist sai president
P.S. Sündmusi järjestades on kasulik kõigepealt aastad ja kuud ning mõnel juhul peaaegu kuupäevad kirja panna ning seejärel järjestada.
Mi
lliseid fakte Eesti ajaloost võiks teada?
Dotsent Kaido Jaansoni variant
• III aastatuhat e. Kr: Eestlaste otseste esivanemate jõudmine oma praegusesse asupaika. Inimasustuse esimesed jäljed Eesti territooriumil pärinevad VIII aastatuhandest e Kr.
• 98. aastal p.Kr: Eestlaste esmamainimine. Rooma ajaloolane Tacitus kirjutas Läänemere kaldail elavatest aestidest, keda võib pidada eestlaste esivanemaiks.
• 1030: Vene suurvürst Jaroslav Tark tegi sõjakäigu Tartusse ja rajas siia tugipunkti. Eestlased hävitasid selle hiljemalt 1061. aastal.
• 1208–1227: Eestlaste muistse vabadusvõitluse ajajärk. Taanlased vallutasid Põhja-Eesti, sakslased ülejäänud mandriosad. Eestlased ristiti.
• 23. aprill 1343: Jüriöö ülestõus. Harjumaal alanud ülestõus võõrvallutajate vastu suruti nende poolt lõplikult maha alles 1345. aastal. Pärast seda läks ka Põhja-Eesti sakslaste Liivi ordu valdusse.
• 1523: Eestis algas usupuhastus ehk reformatsioon ja levis luterlus.
• 1558–1583: Liivi sõda, mida alustas Venemaa, et Eestit vallutada. Liivi ordu lagunes. Sõtta sekkusid ka Poola ja Rootsi. Sõja lõppedes jäi Lõuna-Eesti Poola, ülejäänud mandri-Eesti Rootsi, Saaremaa Taani valdusse. Edaspidiste sõdade tagajärjel oli kogu Eesti XVII sajandi keskpaigaks läinud Rootsi kätte.
• 1632: Rootslased asutasid Tartusse ülikooli. Sama XVII sajandi veerandil alustati eestlastele alghariduse andmist.
• 1710: Põhjasõja (1700-1721) käigus vallutas Venemaa Rootsilt Eesti ja ühendas selle endaga.
• 1816–1819: Talupoegade vabastamine pärisorjusest vastavalt Põhja- ja Lõuna-Eestis (Liivimaal)
• 1860–1870: Eestlaste rahvuslik ärkamine. Hakkas ilmuma esimene eestikeelne nädalaleht (1857), ilmus rahvuseepos “Kalevipoeg” (1861), toimus esimene üldlaulupidu (1869). Sellele järgnes võimude poolt 1880. aastatel eestlaste venestamispoliitika.
• 1905: Eestis tekkisid esimesed poliitilised parteid: Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ja Eesti Rahvameelne Eduerakond. Viimase rajas Jaan Tõnisson.
• 24. veebruar 1918: Eesti Maanõukogu kuulutas välja Eesti Vabariigi ja moodustas valitsuse, mille peaministriks sai Konstantin Päts.
• 1918–1920: Vabadussõda, mida eestlased pidasid sõltumatuse kaitseks Vene bol‰evike ja baltisakslaste vastu.
• 23. juuni 1919: Võidupüha tähistamaks baltisakslaste vastases Landeswehri sõjas saavutatud võitu.
• 2. veebruar 1920: Tartu rahu Eesti ja Venemaa vahel, milles viimane tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
• 1920-1934: Parlamentaarne Eesti Vabariik
• 1934-1940: Autoritaarne presidentaalne vabariik.
• 23. august 1939: Stalini ja Hitleri salajane kokkulepe (Molotov-Ribbentropi pakt), mille kohaselt Eesti koos teiste Balti riikidega läks NSV Liidu huvitsooni.
• 17. juuni 1940: NSV Liit okupeeris Eesti Vabariigi. Järgmise aasta 14. juunil leidis aset esimene suurküüditamine.
• 1941-1944: Saksa okupatsioon.
• 1944–1991: Nõukogude okupatsioon. 1949. aasta 25. märtsil teine eestlaste suurküüditamine.
• 20. august 1991: Eesti Vabariigi taasiseseisvumine.
• 28. juuni 1992: Rahvahääletus, mis võttis vastu Eesti Vabariigi kehtiva põhiseaduse.