«Minu lahkumine oli ka väga loogiline, sest seekord sai välja hääletada ainult eestlasi – neid oli võistlusse jäänud arvuliselt kõige rohkem,» räägib Kadi. «Olime sunnitud isegi Koiduga teineteise vastu hääletama.»
Tagantjärele vaadates – juba esimestes saadetes pidasite end potentsiaalseks väljalangejaks?
Väga paljud pidasid end esimesteks äraminejateks, nii Koit kui isegi nii populaarne Kristine. Saates oli küll minu kõhklusi kõige rohkem näha, kuid selle võimalusega arvestasid peaaegu kõik.
Kas siis tegelikuks võitjaks, džunglistaariks saamine kunagi läbi pea ei käinud?
Otseselt mitte. Ma ei olnud seal võitmise eesmärgil. Kui oleksin kindlasti võidu nimel võistelnud, oleksin ehk sügavamaid strateegiaid kasutanud. Ma ei olnud seal raha pärast. Mitte et raha poleks mind üldse huvitanud, aga ma ei tahtnud oma võidusooviga teisi võistlejaid ära süüa. Loomulikult on raha kõigil vaja, aga selle nimel ma rebima ei hakka.
Kes siis kõige tugevamat strateegiat rakendas?
Ma ei saa seda veel öelda.
Teie viibisite džunglis kaheksa päeva?
Tuleb välja küll. Seal läks ajataju pisut sassi.
Kas mõne konkurendiga jäi vastuolu mängu lõpuni püsima?
Vastuolud tekivad esimestel päevadel, kui inimesi nii ekstreemsetes oludes kokku panna. Sügavat vaenu kellegi vahel küll püsima ei jäänud.
Ehk raske võistlus hoopis ühendas nagu näiteks merehätta sattumine?
Enam-vähem. Kõik küll ei vennastunud, aga leppisid üksteisega. Sõprust küll ei tekkinud, aga vihkamist ka polnud.
Kas olete kunagi samalaadses võistluses osalenud?
Ei ole ette tulnud olukordi, kus skaudi- või pioneerioskustest kasu oleks olnud. Loomulikult oli mäng huvitav, aga ega ma osanud end sinna hästi paigutada. Ma ei teadnud, miks eri olukordades nii või teistmoodi käituda tuleb. Tegelikult on väga huvitav jälgida, kuidas inimeste tõeline loomus välja tuleb. See, kuidas mängijad käitusid džunglis ja kuidas nad teleintervjuusid andsid, oli kaks eri asja. Seepärast vaatan saadet nüüdki.
Kellest oli kõige suurem tugi?
Katist võib-olla. Ta oli ju tõlk meie ja leedukate-lätlaste vahel. Pealegi viis ta lahkudes Cololo ja Ozolsi endaga kaasa. Koit oli muidugi ka kogu aeg toeks, tema oli väga lahe. Kati oli ehk rohkem emalik.
Teleekraanilt jäi mulje, et esimestel päevadel oli teil võistkonnas raske oma kohta leida. Lõpuks aga tuli näiteks kalapüüdmine väga hästi välja – kas olete suur kalamees?
Mulle on alati meeldinud kala püüda. Väiksena püüdsin väga palju, aga suureks saades pole enam aega. Suurem osa elust on Tallinnas. Mu isa ikka õpetas mind ja andis näpunäiteid. Mul ei ole raske tundide viisi looduses vaikida ja kalastada. Ka džunglis polnud selles midagi erilist – püüdsin istuda ja ära tabada, kus see kala võiks olla -, püüdsin nende psühholoogiat ära arvata. Paar väikest maimikut ikka supi jaoks sain. Tegelikult polnud see üldse õige kalastamisõng, vaid elussööda oma, nii polnudki väga suurt võimalust head kala saada. Kogemusi jäi ikka natuke puudu.
Džunglis saite te väga vähe süüa?
Elevantide võistkonnal, kuhu kuulusin, ikkagi vedas, võitsime mitu söögimängu. Lõpu poole läks kehvemini – enne kui mängust lahkusin, olin 30 tundi täiesti söömata. Eks see andis tunda näiteks tasakaalumängus, kus piki ridvapurret tuli üle jõe turnida.
Kui palju kaalust kaotasite?
Ma ei tea, ma ei kaalunud ennast pärast võistlust. Riided jäid ikka suureks. Aga küllap tulid kilod ruttu tagasi, sest kiiresti alla võtmine väga tervislik ei ole. Vaatasin ise ka, et olen täielikuks kõrendiks jäänud, ja hakkasin jälle hästi sööma.
Kuidas tervis vastu pidas?
Olin terve nagu purikas. Väiksed sipelgad muidugi hammustasid, kriimustusi oli ja kaanid kiusasid loomulikult, aga haigeks ma õnneks ei jäänud.
Kas džunglielu tuleb ka unes ette?
Nädal aega hiljem nägin küll veel unes, et olen džunglis ja kuulen loomade sahistamist. Aga see läks üle – nagu kogu üldine palavik, mis pärast sellist reisi peale tuleb. Me nägime džunglis tiigri jalajälge, looma ennast küll mitte. Tiigrite võistkond rääkis, et nemad olid kiskjat kuulnud. Vahepeal tundus endalegi, et kuuled pimedas metsas elukaid. Mõnikord mängib psüühika enda vastu – kui sa tead, et seal võib keegi olla, siis hakkad igasuguseid asju ette kujutama.
Mis tundega mängust lahkusite?
Sel hetkel lahkusin rõõmsalt. See oli kergendus, sest äsja oli ka kapteneid vahetatud (Elevantide Kristine asemele tuli Tiigrite Renata – toim.). Minule Kristine väga meeldis. Kui Renata meile tuli, siis vennastusid nad Dagmaraga otsekohe. Iga muutus annab ennast kohe tunda. Ent niikuinii oli minu kord lahkuda, sest sel päeval sai ainult eestlasi välja hääletada.
Kas teadsite, mis teid ootab, kui džunglist lahkute?
Absoluutselt ei teadnud. Hotell ja kohtumine varem lahkunud mängijatega oli väga tore üllatus. Mind ootasid juba hästi puhanud kaaslased.
Kas osaleksite kunagi veel tõsieluseriaalis?
Võib-olla küll. Tahaksin muidugi teada, millega tegemist. «Džunglistaarist» jäi üldiselt ikka väga hea mälestus. «Robinsoni» tüüpi saatesse läheksin hea meelega, aga «Vabasse miljonäri» vahest mitte – see on sedasorti saade, millega mu iseloom hästi ei sobi.
Jaanus Raidal: «Mul hakkab alles nüüd vaim sisse tulema.»
«Džunglistaari» kaheksandal võistluspäeval avas Jaanus Raidal end täiesti uuest küljest ja rääkis esimest korda oma mängustrateegiast. «Kuna olin teistest mängijatest varem kohal ja nägin ära, mida d?ungel õigupoolest tähendab, siis sain aru, et siin tuleb ennast säästa. Sellel mehel, kes siin lõpuni vastu peab, tuleb küll kätt suruda. Põhjamaalasele on sealsed tingimused ikka väga karmid. Tegin kaaslastele kohe selgeks – nüüd oleme džunglis, siin kehtivad džungliseadused, ei hakka mina teie eest hoolt kandma ja teie ei pea ka minu eest hoolt kandma. Igaüks peab ise vaatama, kuidas hakkama saab.
Sain aru, et energiat tuleb hoida – mida vähem torman ja rabelen, seda vähem higistan ja seda rohkem hoian ennast. Tunnetasin, et vaevalt mängu korraldajad meid siin säästma hakkavad – piinapink läheb käiku algusest peale!
Miks ma üldse nõustusin mängus osalema? Tahtsin vaimset, füüsilist ja hingelist puhastumist. Sellistes ekstreemoludes on see loomulikult kõige ilusam ja parem võimalus. Seepärast võtsin seal oma mängu aluseks ka budismi.
Olen kõikide usunditega küllalt põhjalikult tutvunud ja püüdnud endale lahti mõtestada, miks on maailma ajaloos nii paljud inimesed sellega seotud.
Päris samasuguseid katsumusi mu eluteel pole varem olnud, aga eks elus ole ette tulnud äärmuslikke pingutusi ja väga raskeid olukordi – lapsepõlves näiteks. Usk aitab alati.
Kui ülesanne tuleb ära teha, siis püüan aidata olukorrast ikka välja tulla, ükskõik mis valdkonnaga ka tegemist ei ole. Nii käitusin ka džunglimängus: kui nägin, et inimesed tahavad võistelda, siis mis sai mul selle vastu olla. Näidake, mis suudate! Samas mõtlesin: vaesekesed, kui te niimoodi kavatsete lõpuni pingutada, siis olete varsti käpuli maas. Peagi hakkasidki paljud tüdinema ja väsima. Siis tundsin ma, et olin tõesti õige taktika valinud: minul hakkab alles nüüd vaim sisse tulema.
Uudised
VE: džunglistaarid
Kadi Toom «Džunglistaarist»: «Võiduraha nimel ma teisi ära sööma ei hakka!»Kadi Lehtmets, SLÕL, 2. november 2004
Viimases «Džunglistaari» saates hääletati keset dramaatilist äikesevihma mängust välja järjekordne eestlane – lauljanna Kadi Toom. «Olin selleks tegelikult ammu valmis,» tunnistab Kadi, kes pidas ekstreemses telemängus vastu kaheksa pingelist päeva. «Kas tõesti kaheksa?» on ta isegi üllatunud. «Seal läks ajataju küll sassi.»
Tagantjärele vaadates – juba esimestes saadetes pidasite end potentsiaalseks väljalangejaks?
Väga paljud pidasid end esimesteks äraminejateks, nii Koit kui isegi nii populaarne Kristine. Saates oli küll minu kõhklusi kõige rohkem näha, kuid selle võimalusega arvestasid peaaegu kõik.
Kas siis tegelikuks võitjaks, džunglistaariks saamine kunagi läbi pea ei käinud?
Otseselt mitte. Ma ei olnud seal võitmise eesmärgil. Kui oleksin kindlasti võidu nimel võistelnud, oleksin ehk sügavamaid strateegiaid kasutanud. Ma ei olnud seal raha pärast. Mitte et raha poleks mind üldse huvitanud, aga ma ei tahtnud oma võidusooviga teisi võistlejaid ära süüa. Loomulikult on raha kõigil vaja, aga selle nimel ma rebima ei hakka.
Kes siis kõige tugevamat strateegiat rakendas?
Ma ei saa seda veel öelda.
Teie viibisite džunglis kaheksa päeva?
Tuleb välja küll. Seal läks ajataju pisut sassi.
Kas mõne konkurendiga jäi vastuolu mängu lõpuni püsima?
Vastuolud tekivad esimestel päevadel, kui inimesi nii ekstreemsetes oludes kokku panna. Sügavat vaenu kellegi vahel küll püsima ei jäänud.
Ehk raske võistlus hoopis ühendas nagu näiteks merehätta sattumine?
Enam-vähem. Kõik küll ei vennastunud, aga leppisid üksteisega. Sõprust küll ei tekkinud, aga vihkamist ka polnud.
Kas olete kunagi samalaadses võistluses osalenud?
Ei ole ette tulnud olukordi, kus skaudi- või pioneerioskustest kasu oleks olnud. Loomulikult oli mäng huvitav, aga ega ma osanud end sinna hästi paigutada. Ma ei teadnud, miks eri olukordades nii või teistmoodi käituda tuleb. Tegelikult on väga huvitav jälgida, kuidas inimeste tõeline loomus välja tuleb. See, kuidas mängijad käitusid džunglis ja kuidas nad teleintervjuusid andsid, oli kaks eri asja. Seepärast vaatan saadet nüüdki.
Kellest oli kõige suurem tugi?
Katist võib-olla. Ta oli ju tõlk meie ja leedukate-lätlaste vahel. Pealegi viis ta lahkudes Cololo ja Ozolsi endaga kaasa. Koit oli muidugi ka kogu aeg toeks, tema oli väga lahe. Kati oli ehk rohkem emalik.
Teleekraanilt jäi mulje, et esimestel päevadel oli teil võistkonnas raske oma kohta leida. Lõpuks aga tuli näiteks kalapüüdmine väga hästi välja – kas olete suur kalamees?
Mulle on alati meeldinud kala püüda. Väiksena püüdsin väga palju, aga suureks saades pole enam aega. Suurem osa elust on Tallinnas. Mu isa ikka õpetas mind ja andis näpunäiteid. Mul ei ole raske tundide viisi looduses vaikida ja kalastada. Ka džunglis polnud selles midagi erilist – püüdsin istuda ja ära tabada, kus see kala võiks olla -, püüdsin nende psühholoogiat ära arvata. Paar väikest maimikut ikka supi jaoks sain. Tegelikult polnud see üldse õige kalastamisõng, vaid elussööda oma, nii polnudki väga suurt võimalust head kala saada. Kogemusi jäi ikka natuke puudu.
Džunglis saite te väga vähe süüa?
Elevantide võistkonnal, kuhu kuulusin, ikkagi vedas, võitsime mitu söögimängu. Lõpu poole läks kehvemini – enne kui mängust lahkusin, olin 30 tundi täiesti söömata. Eks see andis tunda näiteks tasakaalumängus, kus piki ridvapurret tuli üle jõe turnida.
Kui palju kaalust kaotasite?
Ma ei tea, ma ei kaalunud ennast pärast võistlust. Riided jäid ikka suureks. Aga küllap tulid kilod ruttu tagasi, sest kiiresti alla võtmine väga tervislik ei ole. Vaatasin ise ka, et olen täielikuks kõrendiks jäänud, ja hakkasin jälle hästi sööma.
Kuidas tervis vastu pidas?
Olin terve nagu purikas. Väiksed sipelgad muidugi hammustasid, kriimustusi oli ja kaanid kiusasid loomulikult, aga haigeks ma õnneks ei jäänud.
Kas džunglielu tuleb ka unes ette?
Nädal aega hiljem nägin küll veel unes, et olen džunglis ja kuulen loomade sahistamist. Aga see läks üle – nagu kogu üldine palavik, mis pärast sellist reisi peale tuleb. Me nägime džunglis tiigri jalajälge, looma ennast küll mitte. Tiigrite võistkond rääkis, et nemad olid kiskjat kuulnud. Vahepeal tundus endalegi, et kuuled pimedas metsas elukaid. Mõnikord mängib psüühika enda vastu – kui sa tead, et seal võib keegi olla, siis hakkad igasuguseid asju ette kujutama.
Mis tundega mängust lahkusite?
Sel hetkel lahkusin rõõmsalt. See oli kergendus, sest äsja oli ka kapteneid vahetatud (Elevantide Kristine asemele tuli Tiigrite Renata – toim.). Minule Kristine väga meeldis. Kui Renata meile tuli, siis vennastusid nad Dagmaraga otsekohe. Iga muutus annab ennast kohe tunda. Ent niikuinii oli minu kord lahkuda, sest sel päeval sai ainult eestlasi välja hääletada.
Kas teadsite, mis teid ootab, kui džunglist lahkute?
Absoluutselt ei teadnud. Hotell ja kohtumine varem lahkunud mängijatega oli väga tore üllatus. Mind ootasid juba hästi puhanud kaaslased.
Kas osaleksite kunagi veel tõsieluseriaalis?
Võib-olla küll. Tahaksin muidugi teada, millega tegemist. «Džunglistaarist» jäi üldiselt ikka väga hea mälestus. «Robinsoni» tüüpi saatesse läheksin hea meelega, aga «Vabasse miljonäri» vahest mitte – see on sedasorti saade, millega mu iseloom hästi ei sobi.
Jaanus Raidal: «Mul hakkab alles nüüd vaim sisse tulema.»
«Džunglistaari» kaheksandal võistluspäeval avas Jaanus Raidal end täiesti uuest küljest ja rääkis esimest korda oma mängustrateegiast. «Kuna olin teistest mängijatest varem kohal ja nägin ära, mida d?ungel õigupoolest tähendab, siis sain aru, et siin tuleb ennast säästa. Sellel mehel, kes siin lõpuni vastu peab, tuleb küll kätt suruda. Põhjamaalasele on sealsed tingimused ikka väga karmid. Tegin kaaslastele kohe selgeks – nüüd oleme džunglis, siin kehtivad džungliseadused, ei hakka mina teie eest hoolt kandma ja teie ei pea ka minu eest hoolt kandma. Igaüks peab ise vaatama, kuidas hakkama saab.
Sain aru, et energiat tuleb hoida – mida vähem torman ja rabelen, seda vähem higistan ja seda rohkem hoian ennast. Tunnetasin, et vaevalt mängu korraldajad meid siin säästma hakkavad – piinapink läheb käiku algusest peale!
Miks ma üldse nõustusin mängus osalema? Tahtsin vaimset, füüsilist ja hingelist puhastumist. Sellistes ekstreemoludes on see loomulikult kõige ilusam ja parem võimalus. Seepärast võtsin seal oma mängu aluseks ka budismi.
Olen kõikide usunditega küllalt põhjalikult tutvunud ja püüdnud endale lahti mõtestada, miks on maailma ajaloos nii paljud inimesed sellega seotud.
Päris samasuguseid katsumusi mu eluteel pole varem olnud, aga eks elus ole ette tulnud äärmuslikke pingutusi ja väga raskeid olukordi – lapsepõlves näiteks. Usk aitab alati.
Kui ülesanne tuleb ära teha, siis püüan aidata olukorrast ikka välja tulla, ükskõik mis valdkonnaga ka tegemist ei ole. Nii käitusin ka džunglimängus: kui nägin, et inimesed tahavad võistelda, siis mis sai mul selle vastu olla. Näidake, mis suudate! Samas mõtlesin: vaesekesed, kui te niimoodi kavatsete lõpuni pingutada, siis olete varsti käpuli maas. Peagi hakkasidki paljud tüdinema ja väsima. Siis tundsin ma, et olin tõesti õige taktika valinud: minul hakkab alles nüüd vaim sisse tulema.