 Tehnokraadist kodanikuühiskonna ehitaja Aleksandr Dusman teab, et Euroopa Liidus peab Eesti lahendama probleeme, mis on rahvusvähemustele tuttavad juba ammu.
Käesoleval nädalal ületasite Eesti uudisekünnise, kommenteerides Ida-Viru juudikogukonna esimehena Venemaa ülemrabi süüdistusi Eesti aadressil. Juudikogukonna esimehe amet on ühiskondlik, mis on teie põhitegevus?
Võib-olla kõlab see ülepaisutatult, aga minu viimase neljateistkümne aasta kõige olulisem töösuund on olnud aidata kaasa kodanikuühiskonna ehitamisele Eestis. Regionaalsel tasandil, omavalitsustes ja viimasel ajal ka rahvusvaheliste organisatsioonide juures, nagu seda on OSCE ja ÜRO.
Mida tähendab kodanikuühiskond?
Kodanikuühiskond on selline ühiskond, kus inimesed leiavad ennast nii, et riik ei suru alla initsiatiivi, kus inimesed ei ole eneseväljendamisest huvitatud mitte ainult töökohal, vaid ka pärast tööd – ükskõik kus, kas rahvusühendustes või kultuuris või hariduses.
Teisest küljest on kodanikuühiskond see, kus elanike hääl kõlab kaalukalt, vahel ka väga teravates olukordades.
Üsna hiljuti olin ühel ÜRO egiidi all toimunud konverentsil Dublinis. Selle konverentsi nimi oli “Kodanikuühiskonna roll sõjaliste konfliktide ärahoidmisel”. Võiks ju arvata, et mida ühiskondlikud organisatsioonid saavad teha, kui kahurid kõnelevad või ei peaks kõnelema, aga selgus, et ÜROs on aru saadud: ainult kahuritega probleeme ei lahenda. Just konflikti võimalikul ärahoidmisel võib ühiskondlike ühenduste sõna olla väga oluline. Nad töötavad ka seal, kus diplomaadid ei saa või ei taha töötada. Kolmas sektor võtab sõna ja teeb seda kaalukalt – nii, et see saab kuuldavaks. On ju tuntud sellised ühendused nagu Arstid Rahu Eest või Arstid Piirideta või rahvusvaheline inimõiguste Helsingi föderatsioon, mis on nimelt valitsusvälised organisatsioonid. On olemas rassismi ja ksenofoobiat fikseerivaid ühendusi, nagu Euroopa monitooringute keskus.
Te võtsite eelmisel nädalal sõna Venemaa ülemrabi süüdistuste vastu. Mulle meenus, et alles mõni aasta tagasi oli Venemaal olemas vähemalt üks sõltumatu telekanal. Sealt ma tollal kuulsingi, et tegelikult on Venemaal kaks niinimetatud ülemrabi: üks on see, keda toetab juudikongress, mille esimees oli Kremliga nugade peale läinud sõltumatu telekanali NTV endine omanik Gussinski, ja teine see, kes nüüd Eestit ründas – välismaalt imporditud ning Putinile meelepärane rabi Berl Lazar. Et Venemaal toimuva kohta kohalike telekanalite kaudu enam midagi objektiivset teada ei saa, on seal olukord kodanikuühiskonnaga nüüd vist ikka läbi ja lõhki mäda?
Ütleme otse: tõesti, see olukord ei ole rõõmustav.
Kui suur hulk inimesi riigis toimuvat Venemaal üldse adub?
Olen veendunud, et adutakse. Minule oli hämmastav, et Venemaal kulgesid sündmused nii, nagu nad kulgesid. Oli siiski ju pandud alus demokraatiale… Et see nii järsku lõpetati! Tunnen praegu siiralt kaasa meie partneritele Venemaal – meil on tähtsaid partnereid ka seal, näiteks ühendus Memoriaal, Kodanikukontroll Peterburis, Moskva Helsingi föderatsioon. Saan aru, kui raske neil on töötada selles peaaegu informatsioonivaakumi olukorras.
Mulle tundub kõige hirmsam see, et meie mõistes reaktsioonilisel suunal töötajad on ju arukad inimesed. Oleks naiivne mõelda, et Þirinovski on harimatu inimene või et Gleb Pavlovski on rumal – nad on hästi haritud inimesed. Ja kui nad, labaselt väljendudes, ajavad kamarajura, teevad nad seda väga professionaalselt.
Meie Eestis püüame leida võimalusi teha midagi siin (Venemaa demokraatide huvides) ja hoida sidet demokraatlike jõududega Venemaal.
Eesti taasiseseisvumisest on peaaegu kolmteist aastat möödas ja nüüd võib teha juba mingeid kokkuvõtteid. Kas olete nõus väitega, et Eesti on väga hästi ja kiiresti jalule tõusnud?
Selles peitub üks praegune suur probleem. Eesti areneb võib-olla isegi liiga kiiresti ja osa inimesi lihtsalt ei jõua selle kiire sündmuste arenguga kaasa minna. Mulle endalegi oli omal ajal, kui hakkasin suhtlema inimestega läänest, ðokiks, kuidas neil ühel päeval on töö, kuid järgmisel ei tarvitse enam olla. Siin oli ju nii, et kui töökoht oli olemas, oli see eluks ajaks. Enam nii ei ole ja selle reaalsusega toimetulek on nii ametialaselt, perekondlikult kui ka poliitilises plaanis raske. Ma ei saa kuidagi hukka mõista neid, kes ei ole suutnud ree peale jääda.
Kellel on tänapäeva Eestis hea elada?
Ma arvan, et kui inimene on ametialaselt nõutud, on see juba hea. Kohtumisel sõprade-tuttavatega küsitakse ju ikka, kuidas su tervis on ja kuidas on tööga. Kui mõlemale küsimusele saab vastata positiivselt, tähendab, kõik on normis. Kõik muu on juba teisejärguline.
Hiljaaegu toimus Jõhvis rahvuskultuuride festival. Teie olete kohaliku juudikogukonna esimees. Kus te ise olete sündinud?
Nii imelik, kui see ka pole, sündisin ma Kokandis Uzbekistanis. Mu vanemad olid sinna evakueeritud ja ma sündisin seal. Aga kõik esivanemad on mul Krimmi-Odessa juurtega. Hiljem õppisin Moskva mäeinstituudis ja sattusin täiesti juhuslikult Eestisse. Vähe sellest, võin isegi öelda: Eestisse sattusin vaid seetõttu, et mind ei võetud vastu mitme kõrgkooli aspirantuuri. Mulle tehti ettepanek Moskvasse jääda, aga aeg oli siis keeruline, just (Hruðtðovi – T. K.) sula lõpp, ja ma pidin sealt lahkuma. Nii sai Eesti mulle koduks.
Võib-olla teil vedas?
Kahtlemata. Kui ma Eestisse saabusin, mõtlesin, et jään siia aastaks-kaheks, aga Eestist sai mulle kodumaa.
Öeldakse, et sageli on just ajutised asjad kõige püsivamad.
Just nimelt. Just siin alustasin oma teaduslikku tööd, siin kaitsesin väitekirja, siin asusin õppejõuna tööle Tallinna tehnikaülikoolis. Ja siin leidis mu tehniline haridus rakendust hoopiski humanitaarsfääris. Algul see üllatas mind, aga kui hakkasin jälle kohtuma oma endiste kolleegidega, avastasin, et praegu, eriti pärast NSV Liidu kokkuvarisemist, on kolmandas sektoris oma koha leidnud paljud endised tehnilise intelligentsi esindajad. Võtame kas või akadeemik Sahharovi või Juri Orlovi või Sergei Kovaljovi või osa esimese laine demokraate – paljud neist tulid just tehniliselt alalt.
Olen isegi märganud, et paljud nii-öelda tehnokraadid saavad kadestamisväärselt hästi hakkama humanitaaraladel. Mis te arvate, miks see nii on?
Tehnikaala inimeste ülesandeks on tõstatada õiged küsimused ja leida siis neile vastused. Kui me oskame probleemi õigesti leida ja lahendada, oleme rahul. Mõnikord humanitaarid takerduvad pisiasjadesse. Meie oleme konkreetsed ja tahame seepärast konkreetselt tegutseda. See kehtib ka rahvusvähemuste küsimuste puhul. Vähemalt neid probleeme, millega mina tegelen, püüan alati konkretiseerida, mitte ainult neist kõneleda.
Veel seoses äsjase festivaliga. Kui mujal Eestis paljud arvavad, et Ida-Virumaa on mingi “Väike-Vene” Eestimaa sees, siis peaksime end ehk hoopis rohkem teadvustama kui paljude rahvuste kodu? Võib-olla see ongi praegu üks Ida-Virumaa sümbol?
Mis festivali puutub, siis korraldajate seatud eesmärkide kohta tuleb nende endi käest küsida, aga ülesanne, mille seadsime meie, osalised, on mulle küllaltki selge. Tahtsime näidata teistele, mitte ainult naaberühendustele, seda suurt kultuurilist potentsiaali, mis meis peitub, aga mida absoluutselt ei tunta. Muidugi, ma ei ole selline idealist, et arvaksin, nagu huvitaksid rahvus- või assimileerimisküsimused kõiki.
Te kasutasite äsja sõna “assimileerimine”. Olen kindel, et Eestil ei jää muud üle kui assimileerida suur hulk mitte-eestlasi.
Siin võib probleemile läheneda seest- ja väljastpoolt – mis toimub Eestis ja millised protsessid leiavad aset maailmas. On olemas väikesed rahvusgrupid ning oleks väga kahju, kui nad kaoksid – see võib juhtuda vaid siis, kui toimub täielik assimileerumine. Aga kui me assimileerumise all mõtleme integratsiooni, siis see on hea. Suurepärane näide sellisest assimileerumisest on kõnealust festivali juhtinud Samuel Golomb. Tema ja ta lapsed valdavad perfektselt eesti keelt ja tunnevad eesti kultuuri. Muide, tema lapsed ei ole juudi kaanonite järgi juudid, sest nende ema pole juut. Aga siiski on Samuel ise ja tema järeltulijad juudid. Siin oleks nagu vastuolu: nad on assimileerunud ega ole assimileeritud. Selline variant on minu arvates kompromiss Eesti ühiskonna ja indiviidi huvide vahel. Halb on see, kui inimene on kaotanud juured ja pole leidnud uusi asemele.
Jah, see oleks taas nagu homo soveticus…
Jah, ainult uuel kujul. Mulle tundub, et valestimõistmisi tekib sageli just seepärast, et inimesed ei adu, kes nad on. Ma vist saan aru, mis tunne on olla venelane, suure rahva esindaja, kes järsku satub mingis väikeses riigis vähemuse rolli. Minu arvates polnud see juhus, et kõnealusel festivalil oli nii vähe vene kollektiive.
Ülesanne oleks panna mitte-eestlasi, eelkõige venelasi, tunnetama end vähemusena Eestis ja eestlasi ennast enamusena omal maal – seegi probleem on olemas. Nüüd, olles kokku puutunud eurointegratsiooniga, saan aru, et seesama, mida meie, rahvusvähemused Eestis, põeme, on eriti aktuaalne väikesele Eestile Euroopa Liidu kontekstis.
Mis te arvate, mis teeb juudist juudi?
See on huvitav küsimus ja mul on sellele väga raske käigu pealt vastata, aga ma proovin. Küsimus on minu isiku seisukohast huvitav, sest juba mu vanaisa ja vanaema lakkasid kõnelemast jidiðis, rääkimata sellest, et me ei räägi ivriidis. Ma olen pärit mittereligioossest perest, kuigi üks esiisa on olnud ka rabi. Kujutage endale ette inimest, kes kuni 1980. aastate lõpuni ei tundnud traditsioone, keelt ega religiooni, aga siiski tunnetas end juudina. Esimene, mis meid ühendas, oli nõukogude ajal antisemitismi vaim – vahel oli see füüsiline, vahel moraalne, aga see oli alati olemas. Mingil geneetilisel tasandil jääb meisse ikka hirm. Isegi tänapäeva Eestis osa juute ei aktsepteeri ennast, kas häbenevad või lausa kardavad. Nüüd on meie ülesanne teha nii, et juudid mitte ainult ei tunnetaks oma juuri, vaid võtaks need ka omaks – kas siis traditsiooni, kultuuri või religiooni kaudu.
TEET KORSTEN
Laupäev, 24.07.2004
|
Uudised
VE: Dusman, Aleksander – kogukonna liider
Käesoleval nädalal ületasite Eesti uudisekünnise, kommenteerides Ida-Viru juudikogukonna esimehena Venemaa ülemrabi süüdistusi Eesti aadressil. Juudikogukonna esimehe amet on ühiskondlik, mis on teie põhitegevus?
Võib-olla kõlab see ülepaisutatult, aga minu viimase neljateistkümne aasta kõige olulisem töösuund on olnud aidata kaasa kodanikuühiskonna ehitamisele Eestis. Regionaalsel tasandil, omavalitsustes ja viimasel ajal ka rahvusvaheliste organisatsioonide juures, nagu seda on OSCE ja ÜRO.
Mida tähendab kodanikuühiskond?
Kodanikuühiskond on selline ühiskond, kus inimesed leiavad ennast nii, et riik ei suru alla initsiatiivi, kus inimesed ei ole eneseväljendamisest huvitatud mitte ainult töökohal, vaid ka pärast tööd – ükskõik kus, kas rahvusühendustes või kultuuris või hariduses.
Teisest küljest on kodanikuühiskond see, kus elanike hääl kõlab kaalukalt, vahel ka väga teravates olukordades.
Üsna hiljuti olin ühel ÜRO egiidi all toimunud konverentsil Dublinis. Selle konverentsi nimi oli “Kodanikuühiskonna roll sõjaliste konfliktide ärahoidmisel”. Võiks ju arvata, et mida ühiskondlikud organisatsioonid saavad teha, kui kahurid kõnelevad või ei peaks kõnelema, aga selgus, et ÜROs on aru saadud: ainult kahuritega probleeme ei lahenda. Just konflikti võimalikul ärahoidmisel võib ühiskondlike ühenduste sõna olla väga oluline. Nad töötavad ka seal, kus diplomaadid ei saa või ei taha töötada. Kolmas sektor võtab sõna ja teeb seda kaalukalt – nii, et see saab kuuldavaks. On ju tuntud sellised ühendused nagu Arstid Rahu Eest või Arstid Piirideta või rahvusvaheline inimõiguste Helsingi föderatsioon, mis on nimelt valitsusvälised organisatsioonid. On olemas rassismi ja ksenofoobiat fikseerivaid ühendusi, nagu Euroopa monitooringute keskus.
Te võtsite eelmisel nädalal sõna Venemaa ülemrabi süüdistuste vastu. Mulle meenus, et alles mõni aasta tagasi oli Venemaal olemas vähemalt üks sõltumatu telekanal. Sealt ma tollal kuulsingi, et tegelikult on Venemaal kaks niinimetatud ülemrabi: üks on see, keda toetab juudikongress, mille esimees oli Kremliga nugade peale läinud sõltumatu telekanali NTV endine omanik Gussinski, ja teine see, kes nüüd Eestit ründas – välismaalt imporditud ning Putinile meelepärane rabi Berl Lazar. Et Venemaal toimuva kohta kohalike telekanalite kaudu enam midagi objektiivset teada ei saa, on seal olukord kodanikuühiskonnaga nüüd vist ikka läbi ja lõhki mäda?
Ütleme otse: tõesti, see olukord ei ole rõõmustav.
Kui suur hulk inimesi riigis toimuvat Venemaal üldse adub?
Olen veendunud, et adutakse. Minule oli hämmastav, et Venemaal kulgesid sündmused nii, nagu nad kulgesid. Oli siiski ju pandud alus demokraatiale… Et see nii järsku lõpetati! Tunnen praegu siiralt kaasa meie partneritele Venemaal – meil on tähtsaid partnereid ka seal, näiteks ühendus Memoriaal, Kodanikukontroll Peterburis, Moskva Helsingi föderatsioon. Saan aru, kui raske neil on töötada selles peaaegu informatsioonivaakumi olukorras.
Mulle tundub kõige hirmsam see, et meie mõistes reaktsioonilisel suunal töötajad on ju arukad inimesed. Oleks naiivne mõelda, et Þirinovski on harimatu inimene või et Gleb Pavlovski on rumal – nad on hästi haritud inimesed. Ja kui nad, labaselt väljendudes, ajavad kamarajura, teevad nad seda väga professionaalselt.
Meie Eestis püüame leida võimalusi teha midagi siin (Venemaa demokraatide huvides) ja hoida sidet demokraatlike jõududega Venemaal.
Eesti taasiseseisvumisest on peaaegu kolmteist aastat möödas ja nüüd võib teha juba mingeid kokkuvõtteid. Kas olete nõus väitega, et Eesti on väga hästi ja kiiresti jalule tõusnud?
Selles peitub üks praegune suur probleem. Eesti areneb võib-olla isegi liiga kiiresti ja osa inimesi lihtsalt ei jõua selle kiire sündmuste arenguga kaasa minna. Mulle endalegi oli omal ajal, kui hakkasin suhtlema inimestega läänest, ðokiks, kuidas neil ühel päeval on töö, kuid järgmisel ei tarvitse enam olla. Siin oli ju nii, et kui töökoht oli olemas, oli see eluks ajaks. Enam nii ei ole ja selle reaalsusega toimetulek on nii ametialaselt, perekondlikult kui ka poliitilises plaanis raske. Ma ei saa kuidagi hukka mõista neid, kes ei ole suutnud ree peale jääda.
Kellel on tänapäeva Eestis hea elada?
Ma arvan, et kui inimene on ametialaselt nõutud, on see juba hea. Kohtumisel sõprade-tuttavatega küsitakse ju ikka, kuidas su tervis on ja kuidas on tööga. Kui mõlemale küsimusele saab vastata positiivselt, tähendab, kõik on normis. Kõik muu on juba teisejärguline.
Hiljaaegu toimus Jõhvis rahvuskultuuride festival. Teie olete kohaliku juudikogukonna esimees. Kus te ise olete sündinud?
Nii imelik, kui see ka pole, sündisin ma Kokandis Uzbekistanis. Mu vanemad olid sinna evakueeritud ja ma sündisin seal. Aga kõik esivanemad on mul Krimmi-Odessa juurtega. Hiljem õppisin Moskva mäeinstituudis ja sattusin täiesti juhuslikult Eestisse. Vähe sellest, võin isegi öelda: Eestisse sattusin vaid seetõttu, et mind ei võetud vastu mitme kõrgkooli aspirantuuri. Mulle tehti ettepanek Moskvasse jääda, aga aeg oli siis keeruline, just (Hruðtðovi – T. K.) sula lõpp, ja ma pidin sealt lahkuma. Nii sai Eesti mulle koduks.
Võib-olla teil vedas?
Kahtlemata. Kui ma Eestisse saabusin, mõtlesin, et jään siia aastaks-kaheks, aga Eestist sai mulle kodumaa.
Öeldakse, et sageli on just ajutised asjad kõige püsivamad.
Just nimelt. Just siin alustasin oma teaduslikku tööd, siin kaitsesin väitekirja, siin asusin õppejõuna tööle Tallinna tehnikaülikoolis. Ja siin leidis mu tehniline haridus rakendust hoopiski humanitaarsfääris. Algul see üllatas mind, aga kui hakkasin jälle kohtuma oma endiste kolleegidega, avastasin, et praegu, eriti pärast NSV Liidu kokkuvarisemist, on kolmandas sektoris oma koha leidnud paljud endised tehnilise intelligentsi esindajad. Võtame kas või akadeemik Sahharovi või Juri Orlovi või Sergei Kovaljovi või osa esimese laine demokraate – paljud neist tulid just tehniliselt alalt.
Olen isegi märganud, et paljud nii-öelda tehnokraadid saavad kadestamisväärselt hästi hakkama humanitaaraladel. Mis te arvate, miks see nii on?
Tehnikaala inimeste ülesandeks on tõstatada õiged küsimused ja leida siis neile vastused. Kui me oskame probleemi õigesti leida ja lahendada, oleme rahul. Mõnikord humanitaarid takerduvad pisiasjadesse. Meie oleme konkreetsed ja tahame seepärast konkreetselt tegutseda. See kehtib ka rahvusvähemuste küsimuste puhul. Vähemalt neid probleeme, millega mina tegelen, püüan alati konkretiseerida, mitte ainult neist kõneleda.
Veel seoses äsjase festivaliga. Kui mujal Eestis paljud arvavad, et Ida-Virumaa on mingi “Väike-Vene” Eestimaa sees, siis peaksime end ehk hoopis rohkem teadvustama kui paljude rahvuste kodu? Võib-olla see ongi praegu üks Ida-Virumaa sümbol?
Mis festivali puutub, siis korraldajate seatud eesmärkide kohta tuleb nende endi käest küsida, aga ülesanne, mille seadsime meie, osalised, on mulle küllaltki selge. Tahtsime näidata teistele, mitte ainult naaberühendustele, seda suurt kultuurilist potentsiaali, mis meis peitub, aga mida absoluutselt ei tunta. Muidugi, ma ei ole selline idealist, et arvaksin, nagu huvitaksid rahvus- või assimileerimisküsimused kõiki.
Te kasutasite äsja sõna “assimileerimine”. Olen kindel, et Eestil ei jää muud üle kui assimileerida suur hulk mitte-eestlasi.
Siin võib probleemile läheneda seest- ja väljastpoolt – mis toimub Eestis ja millised protsessid leiavad aset maailmas. On olemas väikesed rahvusgrupid ning oleks väga kahju, kui nad kaoksid – see võib juhtuda vaid siis, kui toimub täielik assimileerumine. Aga kui me assimileerumise all mõtleme integratsiooni, siis see on hea. Suurepärane näide sellisest assimileerumisest on kõnealust festivali juhtinud Samuel Golomb. Tema ja ta lapsed valdavad perfektselt eesti keelt ja tunnevad eesti kultuuri. Muide, tema lapsed ei ole juudi kaanonite järgi juudid, sest nende ema pole juut. Aga siiski on Samuel ise ja tema järeltulijad juudid. Siin oleks nagu vastuolu: nad on assimileerunud ega ole assimileeritud. Selline variant on minu arvates kompromiss Eesti ühiskonna ja indiviidi huvide vahel. Halb on see, kui inimene on kaotanud juured ja pole leidnud uusi asemele.
Jah, see oleks taas nagu homo soveticus…
Jah, ainult uuel kujul. Mulle tundub, et valestimõistmisi tekib sageli just seepärast, et inimesed ei adu, kes nad on. Ma vist saan aru, mis tunne on olla venelane, suure rahva esindaja, kes järsku satub mingis väikeses riigis vähemuse rolli. Minu arvates polnud see juhus, et kõnealusel festivalil oli nii vähe vene kollektiive.
Ülesanne oleks panna mitte-eestlasi, eelkõige venelasi, tunnetama end vähemusena Eestis ja eestlasi ennast enamusena omal maal – seegi probleem on olemas. Nüüd, olles kokku puutunud eurointegratsiooniga, saan aru, et seesama, mida meie, rahvusvähemused Eestis, põeme, on eriti aktuaalne väikesele Eestile Euroopa Liidu kontekstis.
Mis te arvate, mis teeb juudist juudi?
See on huvitav küsimus ja mul on sellele väga raske käigu pealt vastata, aga ma proovin. Küsimus on minu isiku seisukohast huvitav, sest juba mu vanaisa ja vanaema lakkasid kõnelemast jidiðis, rääkimata sellest, et me ei räägi ivriidis. Ma olen pärit mittereligioossest perest, kuigi üks esiisa on olnud ka rabi. Kujutage endale ette inimest, kes kuni 1980. aastate lõpuni ei tundnud traditsioone, keelt ega religiooni, aga siiski tunnetas end juudina. Esimene, mis meid ühendas, oli nõukogude ajal antisemitismi vaim – vahel oli see füüsiline, vahel moraalne, aga see oli alati olemas. Mingil geneetilisel tasandil jääb meisse ikka hirm. Isegi tänapäeva Eestis osa juute ei aktsepteeri ennast, kas häbenevad või lausa kardavad. Nüüd on meie ülesanne teha nii, et juudid mitte ainult ei tunnetaks oma juuri, vaid võtaks need ka omaks – kas siis traditsiooni, kultuuri või religiooni kaudu.
TEET KORSTEN
Laupäev, 24.07.2004