Kogenud jahtkapten viis jungad Cutty Sarki regatileKolmapäev 16.07.2003
Jahtkapten Margus Zahharov on Cutty Sarkil kaptenina juba kümnendat korda. Reliikviamütsi, lemmiksandaale ega lõhnaõli ta kaasa ei võta, küll aga on Rootsi lipu alla seilaval St.Ivil lisaks kahele mereakadeemia kadetile kolm neidu, kel tahtmine elu purjetamise ja merega siduda. |
Luikvalged purjede parved pikivad sinist merd, kui Cutty Sark Tall Ships Race’i nimelisest regatist osavõtjad paraadjärjekorras üle vee liuglevad – väiksed jahi mõõtu alused virgalt pautides, kogult suuremad east ja väärikusest nagisedes.
Kaunite nikerdustega vöörtäävid rüüpavad vett, kitsaid kolmnurkliivreid kandvad pukspriidid kummarduvad laineharjade poole, otsekui tervitades vastutulevaid kaubalaevu. Vana pronksist laevakell läigatab möödasõitva kuunari kokpiti kohal – omavahel segamini mitut keelt purssivad vahetusmeeskonna jungad on selle hoolega üle poleerinud. Uue laki on saanud ka puust nimesilt ning tiikpuust laevatekk on tuhkjasvalgeks küüritud.
Järjekorralt juba kolmekümne viiendast vanade laevade, uuemate jahtide ja noorte purjetajate regatist võtab üle mitme aasta taas osa eestlastest meeskonnaga jaht. 22. juulil Gdyniast algaval ja 27. augustil Lübecki Travemünde sadamas lõppeva regati ajal saavad 101 osavõtva laeva purjed tunda nii uhket defileerimist kümnete tuhandete sadamakaidel seisvate imetlejate silme ees kui tuule painet põnevatel võistlus-etappidel. Laevade kokku 6000 inimesest koosnevad meeskonnad on pärit 22 riigist.
Jahtkapten Margus Zahharov on Cutty Sarkil kaptenina juba kümnendat, kokku aga viieteistkümnendat korda. Tema esimene sõit regatil oli 1982. aastal Leningradi kõrgema merekooli kadetina. Pärast seda on valged purjed ja puulaevad mehe ikka ja jälle tagasi meelitanud – küll Eesti Merelaevandusele kuulunud Tormilinnu, küll praeguse jahi – Rootsi lipu alla seilava St. Ivi pardal. Kahel korral on Zahharov St. Ivi juhtides võitnud regati etapi, kahel korral saanud kolmanda koha.
Kaks korda on Zahharov pälvinud regatil nutika väljapääsemise eest hädaolukorrast tiitli «Sea Dragon – Master Mariner» – kord kaotas Tormilind Põhjameres roolilehe, teisel korral purunes St. Ivi masti toetav vöörstaak.
Kõige tähtsam pole regatil aga võit ja tihti marutuules võidusõit. Sadamalinnad, vahel lausa miljonite pealtvaatajatega show, paraadid, ilutulestikud, spordivõistlused ja seltsielu kutsub purjetajaid alati tagasi. Veelgi mõnusam on regattide seltsielu ja sadamaromantika ning keskkond, kuhu sobivad roolirattal reas kuivavad meresõidust märjad sokid, kliiverpoomi küljes kiikuvad lillepotid ja vantidesse turnima pandud kaisupärdikud.
Zahharov meenutab, kuidas võistlusetappide vahel end vaiksesse abajasse pesema, jahti korrastama sättides koguneb sinna pealtkuulatud raadioside tagajärjel hommikuks terve trobikond jahte. Ja kui tuulevaikus meelt murrab, teevad nöörijuppidega käed kokpitis kajutis istujaile tubateatrit.
Linnad konkureerivad võidusõidu sihtsadamateks, omal ajal ootas Tallinn seitse aastat oma järge – nõukogudeaegne taotlus rahuldati 1992. aastal, kui regatt oma kireva purjede- ja lippudemerega Pirital peatus.
Tänavu purjekaid võõrustav Riia ootas oma aega kümme aastat. Zahharov ei usu, et regatt niipea taas Tallinna jõuaks, sest TOPi sadam on erakätes ning saja laeva tasuta võõrustamise, vee, elektri ja kütusega varustamise ning avalike ürituste korraldamise vastu ei tunne enam keegi huvi. «Välismaal on fondid noorte purjetamishuvi ja vanade laevade toetuseks, see on terve ellusuhtumise küsimus, elustiil,» teab kapten.
Kaheteisttonnise veeväljasurvega St. Iv sai eile peale pool tonni joogi- ja pesuvett, kaks mereakadeemia kadetti, kaks tavalist viieteistaastast koolitüdrukut ning ühe 18-aastase neiu. Lisaks vahetusliikmed, kes hakkavad kaasa sõitma eri etappidel.
Karastunud merekaru Zahharov ei karda, et algajatest koosnev meeskond pikal avamere võistlusdistantsil Riiast Turusse purjetades hätta jääb. Kapteni parem käsi on tema tütar – tõeline Arabella, mereröövli tütar – titast saadik oma suved jahi pardal veetnud Helen Ormus, kellega nad kahekesi purjetades on rendijaht St. Iviga merele puhkama viinud palju puhkeseltskondi.
Helen saab pootsmaniametiga suurepäraselt hakkama, kapteni korraldused kostavad reisieelses ettevalmistussaginas tema suu läbi eriti veenvad.
Zahharovil aitavad pikkadel ülesõitudel tüürimehe vahti pidada mereakadeemia laevajuhtimise eriala kadetid Janar Tüür ja Ago Ulmand, akadeemia toetab teekonda oma tagasihoidlike võimete kohaselt ka materiaalselt.
Küllike Rooväli
kyllike.roovali@postimees.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Cutty Sark – viskitootja
Kogenud jahtkapten viis jungad Cutty Sarki regatileKolmapäev 16.07.2003
Jahtkapten Margus Zahharov on Cutty Sarkil kaptenina juba kümnendat korda. Reliikviamütsi, lemmiksandaale ega lõhnaõli ta kaasa ei võta, küll aga on Rootsi lipu alla seilaval St.Ivil lisaks kahele mereakadeemia kadetile kolm neidu, kel tahtmine elu purjetamise ja merega siduda.
Luikvalged purjede parved pikivad sinist merd, kui Cutty Sark Tall Ships Race’i nimelisest regatist osavõtjad paraadjärjekorras üle vee liuglevad – väiksed jahi mõõtu alused virgalt pautides, kogult suuremad east ja väärikusest nagisedes.
Kaunite nikerdustega vöörtäävid rüüpavad vett, kitsaid kolmnurkliivreid kandvad pukspriidid kummarduvad laineharjade poole, otsekui tervitades vastutulevaid kaubalaevu. Vana pronksist laevakell läigatab möödasõitva kuunari kokpiti kohal – omavahel segamini mitut keelt purssivad vahetusmeeskonna jungad on selle hoolega üle poleerinud. Uue laki on saanud ka puust nimesilt ning tiikpuust laevatekk on tuhkjasvalgeks küüritud.
Järjekorralt juba kolmekümne viiendast vanade laevade, uuemate jahtide ja noorte purjetajate regatist võtab üle mitme aasta taas osa eestlastest meeskonnaga jaht. 22. juulil Gdyniast algaval ja 27. augustil Lübecki Travemünde sadamas lõppeva regati ajal saavad 101 osavõtva laeva purjed tunda nii uhket defileerimist kümnete tuhandete sadamakaidel seisvate imetlejate silme ees kui tuule painet põnevatel võistlus-etappidel. Laevade kokku 6000 inimesest koosnevad meeskonnad on pärit 22 riigist.
Jahtkapten Margus Zahharov on Cutty Sarkil kaptenina juba kümnendat, kokku aga viieteistkümnendat korda. Tema esimene sõit regatil oli 1982. aastal Leningradi kõrgema merekooli kadetina. Pärast seda on valged purjed ja puulaevad mehe ikka ja jälle tagasi meelitanud – küll Eesti Merelaevandusele kuulunud Tormilinnu, küll praeguse jahi – Rootsi lipu alla seilava St. Ivi pardal. Kahel korral on Zahharov St. Ivi juhtides võitnud regati etapi, kahel korral saanud kolmanda koha.
Kaks korda on Zahharov pälvinud regatil nutika väljapääsemise eest hädaolukorrast tiitli «Sea Dragon – Master Mariner» – kord kaotas Tormilind Põhjameres roolilehe, teisel korral purunes St. Ivi masti toetav vöörstaak.
Kõige tähtsam pole regatil aga võit ja tihti marutuules võidusõit. Sadamalinnad, vahel lausa miljonite pealtvaatajatega show, paraadid, ilutulestikud, spordivõistlused ja seltsielu kutsub purjetajaid alati tagasi. Veelgi mõnusam on regattide seltsielu ja sadamaromantika ning keskkond, kuhu sobivad roolirattal reas kuivavad meresõidust märjad sokid, kliiverpoomi küljes kiikuvad lillepotid ja vantidesse turnima pandud kaisupärdikud.
Zahharov meenutab, kuidas võistlusetappide vahel end vaiksesse abajasse pesema, jahti korrastama sättides koguneb sinna pealtkuulatud raadioside tagajärjel hommikuks terve trobikond jahte. Ja kui tuulevaikus meelt murrab, teevad nöörijuppidega käed kokpitis kajutis istujaile tubateatrit.
Linnad konkureerivad võidusõidu sihtsadamateks, omal ajal ootas Tallinn seitse aastat oma järge – nõukogudeaegne taotlus rahuldati 1992. aastal, kui regatt oma kireva purjede- ja lippudemerega Pirital peatus.
Tänavu purjekaid võõrustav Riia ootas oma aega kümme aastat. Zahharov ei usu, et regatt niipea taas Tallinna jõuaks, sest TOPi sadam on erakätes ning saja laeva tasuta võõrustamise, vee, elektri ja kütusega varustamise ning avalike ürituste korraldamise vastu ei tunne enam keegi huvi. «Välismaal on fondid noorte purjetamishuvi ja vanade laevade toetuseks, see on terve ellusuhtumise küsimus, elustiil,» teab kapten.
Kaheteisttonnise veeväljasurvega St. Iv sai eile peale pool tonni joogi- ja pesuvett, kaks mereakadeemia kadetti, kaks tavalist viieteistaastast koolitüdrukut ning ühe 18-aastase neiu. Lisaks vahetusliikmed, kes hakkavad kaasa sõitma eri etappidel.
Karastunud merekaru Zahharov ei karda, et algajatest koosnev meeskond pikal avamere võistlusdistantsil Riiast Turusse purjetades hätta jääb. Kapteni parem käsi on tema tütar – tõeline Arabella, mereröövli tütar – titast saadik oma suved jahi pardal veetnud Helen Ormus, kellega nad kahekesi purjetades on rendijaht St. Iviga merele puhkama viinud palju puhkeseltskondi.
Helen saab pootsmaniametiga suurepäraselt hakkama, kapteni korraldused kostavad reisieelses ettevalmistussaginas tema suu läbi eriti veenvad.
Zahharovil aitavad pikkadel ülesõitudel tüürimehe vahti pidada mereakadeemia laevajuhtimise eriala kadetid Janar Tüür ja Ago Ulmand, akadeemia toetab teekonda oma tagasihoidlike võimete kohaselt ka materiaalselt.
Küllike Rooväli
kyllike.roovali@postimees.ee