|
 Christie eluloo salapäraseima episoodi kohta on aastate jooksul loodud hulgaliselt teooriaid. Kuid biograaf Andrew Norman usub, et tema versioon annab esimesena vastuse selle juhtumi kõigile detailidele, kirjutab SL Õhtuleht.
Tänavu sügisel avaldatud uurimuses «Lõpetatud portree» (vihje Christie autobiograafilisele romaanile «Lõpetamata portree») tõestab Norman, aluseks teised samasugused juhtumid arstiteaduses, et kriminaalromaanide kuningannat tabas haruldane seisund, psühhogeenne transs, mis kutsus esile hulkumismaania.
Haiglaslik hulkumistung valdab inimest ainulaadse dissotsiatiivse amneesia ehk isiksushäirega mälukaotuse korral, mille juured võivad ulatuda kaugesse lapsepõlvetraumasse ja mida eeldatavasti soodustab stress.
Normani väitel viibis maailma kuulsaim naiskirjanik 1926. aastal mitu päeva transilaadses olekus. Haiglaslikus seisundis võis tekkida olukord, et Christie pidas end hoopis kellekski teiseks ning võttis ette ootamatu, kuid täiesti kindla sihiga reisi, mis on niisugusele seisundile omane.
Kriminaalromaanide kuninganna kuulsaim müsteerium, millest tänavu detsembris möödub 80 aastat, on painanud politseid ja Christie loomingu austajaid küsimusega «miks?».
Lugu sai alguse 1926. aasta 3. detsembri õhtul kirjaniku kodukohas Stylesis (Berkshire’i krahvkond). Christie oli endale kriminullide autorina juba nime teinud ja tema kuuendal romaanil «Roger Ackroydi mõrv» oli kauplustes hea minek. Umbes kell 21.45 sõitis Christie sõnagi lausumata autoga minema, olles esmalt käinud ülakorrusel ja suudelnud seitsmeaastast tütart Rosalindi, kes oma voodis magusasti magas. Christie auto Morris Cowley leiti hiljem mahajäetuna künkalt Guildfordi lähedalt. Kirjanikust endast polnud jälgegi.
Briti ajakirjanduses lahvatas superskandaal «Kus on Agatha Christie?». Kuna kirjaniku auto oli loodusliku allika Silent Pooli lähistel, kahtlustati, et Christie oli end sinna uputanud. Sealsamas lättes olid väidetavalt oma otsa leidnud väike tüdruk ja tema vend. Teise teooria järgi oli kadumine reklaamitrikk. Kolmanda versiooni kohaselt oli truudusetu abikaasa, Esimese maailmasõja pommitajapiloot Archie Christie, oma naisele otsa peale teinud.
Kõmu oli tohutu, mistõttu toonane siseminister William Joynson-Hicks avaldas politseile survet, et juhtum kiiremini lahendataks. Christie jälgede leidmisse kaasati koguni teised kuulsad kriminaalkirjanikud Arthur Conan Doyle ja Dorothy L. Sayers. Okultismihuviline Conan Doyle viis Christie vana kinda imearsti juurde, Sayers aga käis kadumispaigas ning kasutas seal kogetut hiljem oma romaanis «Ebaloomulik surm».
Viimaks leiti Christie siiski elusana ja tervena, kuid asjaoludel, mis pigem suurendasid kui vähendasid juhtumi salapära. Kuulus kirjadaam oli elanud üksinda ja valenime all Harrogate’i spaahotellis, ehkki uudis tema kadumisest oli jõudnud isegi New York Timesi esiküljele.
Christie kinnitas küll mälukaotust, ent sellepärast ei lakanud veel olemast teooria, et kirjanik oli oma kadumise põhjalikult ette planeerinud, nurjamaks oma truudusetu abikaasa plaani veeta nädalavahetus armukese seltsis majas Silent Pooli lähedal.
Endine arst Norman kinnitab, et Christie tegu oli kõike muud kui reklaamitrikk ning et mälukaotusteooria peab paika. Tema veendumuse kohaselt haaras kirjanikku psühhogeenne transs, mida tavaliselt kutsub esile trauma või depressioon.
Christie oli hiljuti kaotanud ema, keda ta väga armastas. Leinavale kirjanikule mõjus noahoobina südamesse abikaasa teade, et ta jätab Agatha teise naise pärast maha ja pole teda kunagi armastanudki.
Norman väidab «Lõpetatud portrees», et valenimi Teresa Neele ning võimetus end ajalehefotodelt ära tunda viitasid kirjaniku psühhogeensele mälukaotusele pärast pikaajalist depressiooni.
«Usun, et tal olid enesetapumõtted. Christie oli väga rõhutud meeleolus ning ta kirjutab sellest hiljem autobiograafilises romaanis «Lõpetamata portree» Celia tegelaskuju kaudu,» ütles Norman.
Paistis, et kadumine mõjus Agatha Christiele hästi. Kaks aastat hiljem läks ta Archibaldist lahku ning abiellus 1930 endast 14 aastat noorema arheoloogi Max Mallowaniga. Abielu oli vähemalt algul õnnelik ning Mallowani tööreisid islamimaadesse andsid kirjanikule ohtralt literatuurset ainest.
Christie suri 1976. aastal 85-aastasena, olles kirjutanud ühtekokku 80 romaani.
Aasta pärast Christie surma abiellus Mallowan oma ammuse armukese Barbara Parkeriga. Agatha Christie ainus tütar Rosalind Hicks suri 2004. aasta oktoobris täpselt sama vanalt kui ema. Kirjaniku autoriõigused kuuluvad tema tütrepojale Mathew Prichardile.
Briti režissöör Michael Apted väntas Agatha Christie kadumismüsteeriumist filmi «Agatha» (1979), mille nimiosas mängis tunnustatud näitlejanna Vanessa Redgrave . Linateoses püstitati teooria, et Christie oli läinud Harrogate’i spaasse oma mehe armukese, sekretär Nancy Neele’i kannul ning plaanis suurejoonelist kättemaksu. Kirjaniku truudusetut abikaasat kehastas hilisem James Bond Timothy Dalton, kadumist uurivat ajakirjanikku Dustin Hoffman.
Muuseas, Daltonil ja temast 11 aastat vanemal Redgrave’il oli aastaid ülimalt kirglik ja heitlik armulugu.
Andrew Normani arvates võis samasugune vaimne häire nagu Agatha Christiel 11 aastat tagasi tabada armastatud Briti koomikut ja kirjanikku Stephen Fry’d.
Fry lahkus kolm päeva pärast oma uue lavastuse «Kongikaaslased» esietendust Londonist ning sõitis Belgiasse Brüggesse, ilma et sõbrad ega vanemad oleksid sellest midagi teadnud.
Algul arvati, et Fry’d olid ahastusse ajanud lavastuse kehvad arvustused. Hiljem tunnistas ta, et teda valdas sügav depressioon ning enesetapusoov. Oivalise naljamehena tuntud näitleja oli istunud kaks tundi autos, valmistudes end surnuks gaasitama, ent otsustas viimasel hetkel kodumaa tolmu jalgelt pühkida.
Belgiast naastes läks Fry haiglasse, kus tal diagnoositi depressiiv-maniakaalne psühhoos ehk tänapäevase mõistega bipolaarsus.
|
Uudised
VE: Christie, Agatha – krimilugude kuninganna
Agatha Christie süngeim saladus leidis lahenduse
25.10.2006 09:03
Triin Tael, SL Õhtuleht
Värske biograafia andmeil kadus krimilugude kuninganna 1926. aastal 11 päevaks mälukaotuse tõttu.
Tänavu sügisel avaldatud uurimuses «Lõpetatud portree» (vihje Christie autobiograafilisele romaanile «Lõpetamata portree») tõestab Norman, aluseks teised samasugused juhtumid arstiteaduses, et kriminaalromaanide kuningannat tabas haruldane seisund, psühhogeenne transs, mis kutsus esile hulkumismaania.
Haiglaslik hulkumistung valdab inimest ainulaadse dissotsiatiivse amneesia ehk isiksushäirega mälukaotuse korral, mille juured võivad ulatuda kaugesse lapsepõlvetraumasse ja mida eeldatavasti soodustab stress.
Normani väitel viibis maailma kuulsaim naiskirjanik 1926. aastal mitu päeva transilaadses olekus. Haiglaslikus seisundis võis tekkida olukord, et Christie pidas end hoopis kellekski teiseks ning võttis ette ootamatu, kuid täiesti kindla sihiga reisi, mis on niisugusele seisundile omane.
Kriminaalromaanide kuninganna kuulsaim müsteerium, millest tänavu detsembris möödub 80 aastat, on painanud politseid ja Christie loomingu austajaid küsimusega «miks?».
Lugu sai alguse 1926. aasta 3. detsembri õhtul kirjaniku kodukohas Stylesis (Berkshire’i krahvkond). Christie oli endale kriminullide autorina juba nime teinud ja tema kuuendal romaanil «Roger Ackroydi mõrv» oli kauplustes hea minek. Umbes kell 21.45 sõitis Christie sõnagi lausumata autoga minema, olles esmalt käinud ülakorrusel ja suudelnud seitsmeaastast tütart Rosalindi, kes oma voodis magusasti magas. Christie auto Morris Cowley leiti hiljem mahajäetuna künkalt Guildfordi lähedalt. Kirjanikust endast polnud jälgegi.
Briti ajakirjanduses lahvatas superskandaal «Kus on Agatha Christie?». Kuna kirjaniku auto oli loodusliku allika Silent Pooli lähistel, kahtlustati, et Christie oli end sinna uputanud. Sealsamas lättes olid väidetavalt oma otsa leidnud väike tüdruk ja tema vend. Teise teooria järgi oli kadumine reklaamitrikk. Kolmanda versiooni kohaselt oli truudusetu abikaasa, Esimese maailmasõja pommitajapiloot Archie Christie, oma naisele otsa peale teinud.
Kõmu oli tohutu, mistõttu toonane siseminister William Joynson-Hicks avaldas politseile survet, et juhtum kiiremini lahendataks. Christie jälgede leidmisse kaasati koguni teised kuulsad kriminaalkirjanikud Arthur Conan Doyle ja Dorothy L. Sayers. Okultismihuviline Conan Doyle viis Christie vana kinda imearsti juurde, Sayers aga käis kadumispaigas ning kasutas seal kogetut hiljem oma romaanis «Ebaloomulik surm».
Viimaks leiti Christie siiski elusana ja tervena, kuid asjaoludel, mis pigem suurendasid kui vähendasid juhtumi salapära. Kuulus kirjadaam oli elanud üksinda ja valenime all Harrogate’i spaahotellis, ehkki uudis tema kadumisest oli jõudnud isegi New York Timesi esiküljele.
Christie kinnitas küll mälukaotust, ent sellepärast ei lakanud veel olemast teooria, et kirjanik oli oma kadumise põhjalikult ette planeerinud, nurjamaks oma truudusetu abikaasa plaani veeta nädalavahetus armukese seltsis majas Silent Pooli lähedal.
Endine arst Norman kinnitab, et Christie tegu oli kõike muud kui reklaamitrikk ning et mälukaotusteooria peab paika. Tema veendumuse kohaselt haaras kirjanikku psühhogeenne transs, mida tavaliselt kutsub esile trauma või depressioon.
Christie oli hiljuti kaotanud ema, keda ta väga armastas. Leinavale kirjanikule mõjus noahoobina südamesse abikaasa teade, et ta jätab Agatha teise naise pärast maha ja pole teda kunagi armastanudki.
Norman väidab «Lõpetatud portrees», et valenimi Teresa Neele ning võimetus end ajalehefotodelt ära tunda viitasid kirjaniku psühhogeensele mälukaotusele pärast pikaajalist depressiooni.
«Usun, et tal olid enesetapumõtted. Christie oli väga rõhutud meeleolus ning ta kirjutab sellest hiljem autobiograafilises romaanis «Lõpetamata portree» Celia tegelaskuju kaudu,» ütles Norman.
Paistis, et kadumine mõjus Agatha Christiele hästi. Kaks aastat hiljem läks ta Archibaldist lahku ning abiellus 1930 endast 14 aastat noorema arheoloogi Max Mallowaniga. Abielu oli vähemalt algul õnnelik ning Mallowani tööreisid islamimaadesse andsid kirjanikule ohtralt literatuurset ainest.
Christie suri 1976. aastal 85-aastasena, olles kirjutanud ühtekokku 80 romaani.
Aasta pärast Christie surma abiellus Mallowan oma ammuse armukese Barbara Parkeriga. Agatha Christie ainus tütar Rosalind Hicks suri 2004. aasta oktoobris täpselt sama vanalt kui ema. Kirjaniku autoriõigused kuuluvad tema tütrepojale Mathew Prichardile.
Briti režissöör Michael Apted väntas Agatha Christie kadumismüsteeriumist filmi «Agatha» (1979), mille nimiosas mängis tunnustatud näitlejanna Vanessa Redgrave . Linateoses püstitati teooria, et Christie oli läinud Harrogate’i spaasse oma mehe armukese, sekretär Nancy Neele’i kannul ning plaanis suurejoonelist kättemaksu. Kirjaniku truudusetut abikaasat kehastas hilisem James Bond Timothy Dalton, kadumist uurivat ajakirjanikku Dustin Hoffman.
Muuseas, Daltonil ja temast 11 aastat vanemal Redgrave’il oli aastaid ülimalt kirglik ja heitlik armulugu.
Andrew Normani arvates võis samasugune vaimne häire nagu Agatha Christiel 11 aastat tagasi tabada armastatud Briti koomikut ja kirjanikku Stephen Fry’d.
Fry lahkus kolm päeva pärast oma uue lavastuse «Kongikaaslased» esietendust Londonist ning sõitis Belgiasse Brüggesse, ilma et sõbrad ega vanemad oleksid sellest midagi teadnud.
Algul arvati, et Fry’d olid ahastusse ajanud lavastuse kehvad arvustused. Hiljem tunnistas ta, et teda valdas sügav depressioon ning enesetapusoov. Oivalise naljamehena tuntud näitleja oli istunud kaks tundi autos, valmistudes end surnuks gaasitama, ent otsustas viimasel hetkel kodumaa tolmu jalgelt pühkida.
Belgiast naastes läks Fry haiglasse, kus tal diagnoositi depressiiv-maniakaalne psühhoos ehk tänapäevase mõistega bipolaarsus.