Carl Robert Jakobson (26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Adam Jakobsoni poeg. Elas noorpõlves Tormas, sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Õppis 1856-59 Valgas Cimze seminaris, oli 1859-62 isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. Läinud Torma mõisniku Liphardiga ja pastoriga vastuollu, lahkus 1862 sellelt ametikohalt ning asus õpetajaks Jamburgi.
Aastast 1864 töötas C. R. Jakobson kooli- ja koduõpetajana Peterburis, omandas 1865. saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Liitus Peterburi patriootidega ning sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks.
Hakkas 1865 saatma kaastööd “Eesti Postimehele”, hiljem ka liberaalseile vene- ja saksakeelseile ajalehtedele. Ründas kirjutistes balti aadlit ja kirikut kui eesti talurahva vaesuse ja vaimupimeduse peasüüdlasi, võitis sellega rahva poolehoiu, kuid teravdas lahkhelisid aadli ja pastoritega; viimaste mõjul jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht, mõisnike survel sulges J. V. Jannsen 1871 talle “Eesti Postimehe” veerud. Jätkas ajakirjanduslikku tegevust liberaalses baltisaksa ajalehes “Neue Dörptshe Zeitung”.
Osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. Pidas 1868 ja 1870 “Vanemuise” seltsis kolm isamaa kõnet (ilmusid raamatuna 1870). Asus 1871 Tallinna, kuid ei saanud siingi eestikeelse ajalehe asutamise luba. Oli 1872-74 Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja.
Ostis 1874 Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses sellest teha näidismajapidamise. Suurel määral see tal ka õnnestus.
Korraldas samal 1874. aastal Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks, pidas neis seltsides põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid, esitas põllumajanduse edendamise kava.
Toimetas aastast 1878 Viljandis ajalehte “Sakala”, väljendas selles (hoolimata tsensuuri ja aadli seatud tõkkeist) talurahvalik-demokraatlikke reformipüüdeid. Taotles reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. Kujunes võitluses “Eesti Postimehe” ja klerikaalidega eesti 1870. ja 1880. aastate alguse ühiskondliku liikumise keskseks tegelaseks. Valiti 1881 J. Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
C.R. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhendeid. Avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu “Teadus ja Seadus põllul” (I osa, 1869) ning raamatud “Kuidas põllumees rikkaks saab” (1874), “Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad” (1876), “Sakala Kalender põllumeestele” (1880) jmt.; nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
C. R. Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema “Kooli Lugemise raamatu” (3 osa, 1867-76) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis, laialdaselt tulid kasutusele ka “Uus Aabitsaraamat…” (1867), “Veikene Geograafia” (1868) ja tütarlastekoolide lugemik “Helmed” (1880).
Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
C.R. Jakobson taotles eesti laulukooride algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud “Wanemuine Kandle healed” (2 vihku, 1869-71) ja “Rõõmus laulja” (1872).
Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu “C. R. Linnutaja laulud” 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend “Artur ja Anna” (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust. Kõik Jakobsoni teosed on uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule. /ENE 4, lk 61-62/
C. R. Jakobsoni tegevust kajastavad temanimelises Torma Põhikoolis asuvad museaalid nn C.R. Jakobsoni toas ja Kurgja Talumuuseumis.
C. R. Jakobsoni nime kannab ka Viljandi Gümnaasium.
Carl Robert Jakobson on maetud tema enda poolt rajatud perekonnakalmistule Kurgjal.
Enne Teist maailmasõda Haapsalu skulptori Roman Haavamägi valmistatud C.R. Jakobsoni pronksbüstil tuli oma saatust oodata aastakümneid. Väsimatu Karl Õunapuu pingutuste tulemusena avati C. R. Jakobsonile mälestussammas Tormas alles 17. märtsil 1957.
Viljandi keskväljakul avati skulptor Mati Karmini ja arhitekt Tiit Trummali poolt loodud C. R. Jakobsoni skulptuur 26. juulil 1998.
Eesti Vabariik pidas kohaseks C. R. Jakobsoni tähtsust jäädvustada oma suurima väärtusega rahatähel. 500-kroonise rahatähe kujundas Vladimir Taiger.
Avo Blankin
Postitatud rubriiki Virumaa Entsüklopeedia. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Carl Robert Jakobson
Carl Robert Jakobson (26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Adam Jakobsoni poeg. Elas noorpõlves Tormas, sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Õppis 1856-59 Valgas Cimze seminaris, oli 1859-62 isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. Läinud Torma mõisniku Liphardiga ja pastoriga vastuollu, lahkus 1862 sellelt ametikohalt ning asus õpetajaks Jamburgi.
Hakkas 1865 saatma kaastööd “Eesti Postimehele”, hiljem ka liberaalseile vene- ja saksakeelseile ajalehtedele. Ründas kirjutistes balti aadlit ja kirikut kui eesti talurahva vaesuse ja vaimupimeduse peasüüdlasi, võitis sellega rahva poolehoiu, kuid teravdas lahkhelisid aadli ja pastoritega; viimaste mõjul jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht, mõisnike survel sulges J. V. Jannsen 1871 talle “Eesti Postimehe” veerud. Jätkas ajakirjanduslikku tegevust liberaalses baltisaksa ajalehes “Neue Dörptshe Zeitung”.
Osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. Pidas 1868 ja 1870 “Vanemuise” seltsis kolm isamaa kõnet (ilmusid raamatuna 1870). Asus 1871 Tallinna, kuid ei saanud siingi eestikeelse ajalehe asutamise luba. Oli 1872-74 Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja.
Ostis 1874 Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses sellest teha näidismajapidamise. Suurel määral see tal ka õnnestus.
Korraldas samal 1874. aastal Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks, pidas neis seltsides põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid, esitas põllumajanduse edendamise kava.
Toimetas aastast 1878 Viljandis ajalehte “Sakala”, väljendas selles (hoolimata tsensuuri ja aadli seatud tõkkeist) talurahvalik-demokraatlikke reformipüüdeid. Taotles reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. Kujunes võitluses “Eesti Postimehe” ja klerikaalidega eesti 1870. ja 1880. aastate alguse ühiskondliku liikumise keskseks tegelaseks. Valiti 1881 J. Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
C.R. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhendeid. Avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu “Teadus ja Seadus põllul” (I osa, 1869) ning raamatud “Kuidas põllumees rikkaks saab” (1874), “Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad” (1876), “Sakala Kalender põllumeestele” (1880) jmt.; nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
C. R. Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema “Kooli Lugemise raamatu” (3 osa, 1867-76) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis, laialdaselt tulid kasutusele ka “Uus Aabitsaraamat…” (1867), “Veikene Geograafia” (1868) ja tütarlastekoolide lugemik “Helmed” (1880).
Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
C.R. Jakobson taotles eesti laulukooride algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud “Wanemuine Kandle healed” (2 vihku, 1869-71) ja “Rõõmus laulja” (1872).
Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu “C. R. Linnutaja laulud” 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend “Artur ja Anna” (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust. Kõik Jakobsoni teosed on uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule. /ENE 4, lk 61-62/
C. R. Jakobsoni tegevust kajastavad temanimelises Torma Põhikoolis asuvad museaalid nn C.R. Jakobsoni toas ja Kurgja Talumuuseumis.
C. R. Jakobsoni nime kannab ka Viljandi Gümnaasium.
Enne Teist maailmasõda Haapsalu skulptori Roman Haavamägi valmistatud C.R. Jakobsoni pronksbüstil tuli oma saatust oodata aastakümneid. Väsimatu Karl Õunapuu pingutuste tulemusena avati C. R. Jakobsonile mälestussammas Tormas alles 17. märtsil 1957.
Viljandi keskväljakul avati skulptor Mati Karmini ja arhitekt Tiit Trummali poolt loodud C. R. Jakobsoni skulptuur 26. juulil 1998.
Eesti Vabariik pidas kohaseks C. R. Jakobsoni tähtsust jäädvustada oma suurima väärtusega rahatähel. 500-kroonise rahatähe kujundas Vladimir Taiger.
Avo Blankin