Mihhail Bulgakovi elu ja legendid
24.10.2003 00:01Irina Belobrovtseva, kirjandusteadlane
Kirjastus Tänapäev üllitas Jüri Ojamaa suurepärases tõlkes mahuka raamatu «Mihhail Bulgakov ja Jelena Bulgakova. Meistri ja Margarita päevik.»
Eestindatud variant sarnaneb 2001. aastal sarjas «Kirjanduslikud memuaarid» sama pealkirja all ilmunud originaalteosega oma välimiselt kujult, korrates Moskva üllitajate (kirjastus Vagrius; koostaja, eessõna ja kommentaari autor Viktor Lossev) püüdu eelkõige kommertsedu poole, mistõttu on ohverdatud pea kõik – kronoloogia, kirjandusteaduslikud alused ja eetika, aga ka tavapärane täpsus.
Kõik müügiks
Asi on nimelt selles, et nende kaante vahel ei ole Mihhail ja Jelena Bulgakovi ühist päevikut, kuna sellist pole lihtsalt kunagi olnudki. Raamatu sõnakas pealkiri mustab reaalset olukorda.
Kuigi alustasin tavatult puudustest, on «Päevik» ometigi üks keeruline, ent huvitavalt organiseeritud jutustus. Teose koostaja on kolme tekstikomplekti abil taastanud Bulgakovi elukäigu Moskvas, alates sinna saabumisest 1921. aasta sügisel ning lõpetades tema surmaga 1940. aastal.
Moskva-periood rajaneb sugulastele, sõpradele ning asutustele adresseeritud M. Bulgakovi kirjadel, aga ka kirjaniku enda 1920. aastatel peetud päevikul ning abikaasa palvel 1933. aastal alustatud Jelena Bulgakova päevikul. Kõik vähegi tähtsamad sündmused Bulgakovi elus on jätnud oma jälje nimetatud päevikutesse ja kirjadesse.
Raske on alahinnata ülalnimetatud üllitist, kuna Bulgakov kirjanikuna oli vägagi suletud, selle sõna mitmes tähenduses. Esiteks ei läbinud ükski Bulgakovi proosateos alates 1927. aastast tsensuuri, mis võrdus tema teoste trükikeeluga. Ainult ajaraiskamiseks võib pidada tema intervjuude või artiklite otsimist tollasest ajakirjandusest.
Ajapikku hakkasid ka lugejad tema nime unustama. Teiseks pean ütlema, et vaatamata suurele tutvusringkonnale oli Bulgakov sõnaaher tema elu ja loomingut puudutavates küsimustes. Arvestades kaht ülaltoodud aspekti, võib eesti lugejale, kel on võimalik tutvuda pea terve Bulgakovi loominguga, suurt huvi pakkuda just kirjaniku see külg, mis jäi varjatuks suuremale osale tema kaasaegsetest.
Ilmumine varjust
Aeg ise dikteeris muutusi NSVLis elanud inimestes: erinevalt 1920. aastate algul kiirelt kirjutatud kirjadest läks Bulgakov peagi üle «kirjanduslikele» kirjadele, milliseid ta lõi kui miniatuurseid kirjandusteoseid, mis olid määratud lugemiseks nii nende adressaatidele kui ka võimu valvsale pilgule.
Sama reegel kehtib ka Bulgakovite päevikute kohta. Bulgakovi esimene päevik oli täiesti aval. Siin esinevad Bulgakovi eluloo koostamiseks hindamatud detailid, nagu näiteks vene valgekaardis teenides saadud peapõrutus. Ka päeviku enese lugu lisab vürtsi kirjaniku portreele: pärast 1926. aastal toimunud läbiotsimist ning päeviku konfiskeerimist käis Bulgakov seda järjepidevalt tagasi nõutamas.
Päevik tagastatigi Bulgakovile, mille too siiski hiljem põletas. Kes meist, kes on lugenud romaani «Meister ja Margarita», ei tea Wolandi ütlust: «Käsikirjad ei põle!» Antud juhul osutus päästvaks õlekõrreks GPU, kus päevikust tehti kaks koopiat: masinakirjaline ja fotokoopia.
Teises, Jelena Bulgakova päevikus, on Bulgakovi hääl olemas vaid seal, kus ta ise tahab oma arvamust selgesõnaliselt avaldada. Selle, et oma naise päevikus on kirjanik vaid vahendatu rollis, võis tingida kartus võimaliku läbiotsimise ees, ent samas tahab ta, et järeltulevad põlved siiski kuuleks tema häält.
Bulgakovi legendidest selgub, et ta oli esimene kirjanik, kellele Stalin isiklikult helistas. Selle kohta võime lugeda ka värskelt ilmunud raamatust (kommentaarist), Jelena Bulgakova jutustuse vahendusel, kes tol perioodil, 1930. aastal, veel ei olnud kuulsa kirjaniku abikaasa, ent just tema juurde tuli Bulgakov juhtunust rääkima.
Selles raamatus on esitatud ka kuulus kiri Nõukogude valitsusele, milles lootuse kaotanud Bulgakov kirjeldab pikalt oma seisundit ning jõuab järeldusele: «Ma palun arvesse võtta, et võimatus kirjutada on mulle samaväärne elusalt matmisega.»
Kirjas on kokku 11 osa, millest kaks on väga lühikesed: «9. Ma palun NSV Liidu valitsust käskida mul kiires korras lahkuda NSV Liidu piiridest koos mu naise Ljubov Jevgenjevna Bulgakovaga. 10. Ma pöördun nõukogude võimu humaansuse poole (siinkohal jääb tänapäeva lugejal ainult muiata) ja palun lasta suuremeelselt vabadusse mind, kirjanikku, kes ei saa kasulik olla siin, oma isamaal.»
Selge on vaid see, et ta ise ei ole veel kindlale otsusele jõudnud, ta on endiselt kõhkleval seisukohal: «Kui ka kõik see, mis ma siin kirjutanud olen, ei ole veenev ja mulle mõistetakse eluaegne vaikimine NSV Liidus, siis palun ma Nõukogude valitsust anda mulle erialast tööd ja komandeerida mind teatrisse tööle koosseisulise reþissöörina. … Kui mind ei määrata reþissööriks, palun ma statisti koosseisulist kohta. Kui ka statistiks ei saa – siis palun ma lavatöölise kohta.»
Lugedes seda kirja, proovime veidi spekuleerida. Mis siis, kui Stalin ei oleks sellele põlualusele kirjanikule helistanud, vaid andnud oma jooksupoistele käsu lasta see kirjanik kõigi nelja tuule poole minna? Esimene võimalik tulemus: aasta hiljem saab loa maalt lahkuda Bulgakovi sõber, tuntud kirjanik Jevgeni Zamjatin.
Saatuse iroonia tahtel ta sureb Pariisis 1937. aastal, samal aastal, kui ta kõigi loogika reeglite kohaselt oleks hukkunud kodumaal. Teine võimalik tulemus: Bulgakov elab rahulikult Prantsusmaal sealsamas, kus elavad mõlemad ta vennad.
Sel juhul me ei loeks teiega seda raamatut: kirjanik oleks kodumaalt lahkunud koos oma teise naisega, kellega ta ei leidnud sellist hingelist sugulust, kui see oli Jelena Sergejevnaga. Poleks olnud ka teist päevikut, poleks olnud «Meistrit ja Margaritat».
Bulgakovi vead
Kaks aastat pärast kurikuulsat Stalini telefonikõnet saatis Bulgakov kirja oma sõbrale Pavel Popovile, kus ta kirjutas: «… minevikus olen ma teinud viis saatuslikku viga. … Ma nean ainult noid kahte mind ootamatult, otsekui minestusena tabanud argusehoogu, mille pärast ma tegin kaks neist viiest veast. Õigustus on mul olemas: see argus oli juhuslik – kurnatuse vili. Ma olen oma kirjandusliku tegevuse aastatest väsinud. Õigustus on, aga lohutust ei ole.»
Raamatu kommentaator nimetab vaid üht Bulgakovi argusehoogu: suhte katkestamine Jelena Shilovskajaga, mida nõudis viimase abikaasa kirjanikku revolvriga ähvardades.
Üsnagi selge on veel üks parandamatu viga Bulgakovi elus, milleks ta ise pidas oma vastust Stalini küsimusele: «Te palute luba sõita välismaale? Milles siis asi, kas me oleme teid väga ära tüüdanud?» Bulgakov vastas, tõsi küll, pärast mõningast mõttepausi, et ta on selle peale mõelnud ning jõudnud arusaamisele, et vene kirjanik saab elada ainult oma kodumaal. Sellega keeldus Bulgakov juba teist korda emigreerumast (esimene jäi Batumi, 1921. aastasse).
Pole mõtet ümber jutustada raamatut, mis on täis pinget, ahastust ning ennastsalgavat armastuslugu. Ent samas ei saa mööda minna ühest otseselt Eestiga seotud süþeeliinist.
Pean silmas Leningradi Suure Teatri keeldumist 1932. aasta märtsis lavastada tsensuuri poolt lubatud Bulgakovi näidendit «Molière», mida siinne teatripublik teab kui «Vagameeste vandenõu». Bulgakov viis läbi nii-öelda sisemise uurimise ning avastas, et teater pelgas dramaturg Vsevolod Vishnevski survet, kes iga nurga peal rääkis «Molière’i» nõukogudevastasest iseloomust.
Palju aastaid hiljem, 1987. aastal soovis üks Eesti ajakirjanikke jäädvustada II maailmasõja algusaastail siin viibinud V. Vishnevski mälestust. Selle üleskutse peale reageeris järsult Rein Kruus, kes koostas arvamusliidrite pöördumise ajalehe toimetusele, mille võib lühidalt kokku võtta järgmiselt – Tallinnas ei saa olema Bulgakovi ajujahi korraldanud inimese memoriaaltahvlit!
Varakult ja piinarikkalt surnud suure kirjaniku Bulgakovi kuju omandab raamatu lõpuks teatavaid märtri jooni. Bulgakov teadis oma saatust: enne abielu registreerimist palus ta oma tulevasel naisel Jelena Sergejevnal vanduda. «Ma suren pikalt ja väga raskelt. Vannu, et sa ei lase mul surra haiglas.»
Kas pole imelik palve ja seda veel pulmapäeval? Tema aga vandus ja pidas oma sõna. See on tõeavaldus. Ent Bulgakov oli alati rõõmsameelselt andekas, nupumeister, kirjanik, kes ületas hirmu naeruga.
Raamat
«Mihhail Bulgakov ja Jelena Bulgakova. Meistri ja Margarita päevik.»
Tänapäev 2003
Uudised
VE: Bulgakov, Mihhail – vene kirjanik
Mihhail Bulgakovi elu ja legendid
Kirjastus Tänapäev üllitas Jüri Ojamaa suurepärases tõlkes mahuka raamatu «Mihhail Bulgakov ja Jelena Bulgakova. Meistri ja Margarita päevik.»
24.10.2003 00:01Irina Belobrovtseva, kirjandusteadlane
Kõik müügiks
Asi on nimelt selles, et nende kaante vahel ei ole Mihhail ja Jelena Bulgakovi ühist päevikut, kuna sellist pole lihtsalt kunagi olnudki. Raamatu sõnakas pealkiri mustab reaalset olukorda.
Kuigi alustasin tavatult puudustest, on «Päevik» ometigi üks keeruline, ent huvitavalt organiseeritud jutustus. Teose koostaja on kolme tekstikomplekti abil taastanud Bulgakovi elukäigu Moskvas, alates sinna saabumisest 1921. aasta sügisel ning lõpetades tema surmaga 1940. aastal.
Moskva-periood rajaneb sugulastele, sõpradele ning asutustele adresseeritud M. Bulgakovi kirjadel, aga ka kirjaniku enda 1920. aastatel peetud päevikul ning abikaasa palvel 1933. aastal alustatud Jelena Bulgakova päevikul. Kõik vähegi tähtsamad sündmused Bulgakovi elus on jätnud oma jälje nimetatud päevikutesse ja kirjadesse.
Raske on alahinnata ülalnimetatud üllitist, kuna Bulgakov kirjanikuna oli vägagi suletud, selle sõna mitmes tähenduses. Esiteks ei läbinud ükski Bulgakovi proosateos alates 1927. aastast tsensuuri, mis võrdus tema teoste trükikeeluga. Ainult ajaraiskamiseks võib pidada tema intervjuude või artiklite otsimist tollasest ajakirjandusest.
Ajapikku hakkasid ka lugejad tema nime unustama. Teiseks pean ütlema, et vaatamata suurele tutvusringkonnale oli Bulgakov sõnaaher tema elu ja loomingut puudutavates küsimustes. Arvestades kaht ülaltoodud aspekti, võib eesti lugejale, kel on võimalik tutvuda pea terve Bulgakovi loominguga, suurt huvi pakkuda just kirjaniku see külg, mis jäi varjatuks suuremale osale tema kaasaegsetest.
Ilmumine varjust
Aeg ise dikteeris muutusi NSVLis elanud inimestes: erinevalt 1920. aastate algul kiirelt kirjutatud kirjadest läks Bulgakov peagi üle «kirjanduslikele» kirjadele, milliseid ta lõi kui miniatuurseid kirjandusteoseid, mis olid määratud lugemiseks nii nende adressaatidele kui ka võimu valvsale pilgule.
Sama reegel kehtib ka Bulgakovite päevikute kohta. Bulgakovi esimene päevik oli täiesti aval. Siin esinevad Bulgakovi eluloo koostamiseks hindamatud detailid, nagu näiteks vene valgekaardis teenides saadud peapõrutus. Ka päeviku enese lugu lisab vürtsi kirjaniku portreele: pärast 1926. aastal toimunud läbiotsimist ning päeviku konfiskeerimist käis Bulgakov seda järjepidevalt tagasi nõutamas.
Päevik tagastatigi Bulgakovile, mille too siiski hiljem põletas. Kes meist, kes on lugenud romaani «Meister ja Margarita», ei tea Wolandi ütlust: «Käsikirjad ei põle!» Antud juhul osutus päästvaks õlekõrreks GPU, kus päevikust tehti kaks koopiat: masinakirjaline ja fotokoopia.
Teises, Jelena Bulgakova päevikus, on Bulgakovi hääl olemas vaid seal, kus ta ise tahab oma arvamust selgesõnaliselt avaldada. Selle, et oma naise päevikus on kirjanik vaid vahendatu rollis, võis tingida kartus võimaliku läbiotsimise ees, ent samas tahab ta, et järeltulevad põlved siiski kuuleks tema häält.
Bulgakovi legendidest selgub, et ta oli esimene kirjanik, kellele Stalin isiklikult helistas. Selle kohta võime lugeda ka värskelt ilmunud raamatust (kommentaarist), Jelena Bulgakova jutustuse vahendusel, kes tol perioodil, 1930. aastal, veel ei olnud kuulsa kirjaniku abikaasa, ent just tema juurde tuli Bulgakov juhtunust rääkima.
Selles raamatus on esitatud ka kuulus kiri Nõukogude valitsusele, milles lootuse kaotanud Bulgakov kirjeldab pikalt oma seisundit ning jõuab järeldusele: «Ma palun arvesse võtta, et võimatus kirjutada on mulle samaväärne elusalt matmisega.»
Kirjas on kokku 11 osa, millest kaks on väga lühikesed: «9. Ma palun NSV Liidu valitsust käskida mul kiires korras lahkuda NSV Liidu piiridest koos mu naise Ljubov Jevgenjevna Bulgakovaga. 10. Ma pöördun nõukogude võimu humaansuse poole (siinkohal jääb tänapäeva lugejal ainult muiata) ja palun lasta suuremeelselt vabadusse mind, kirjanikku, kes ei saa kasulik olla siin, oma isamaal.»
Lugedes seda kirja, proovime veidi spekuleerida. Mis siis, kui Stalin ei oleks sellele põlualusele kirjanikule helistanud, vaid andnud oma jooksupoistele käsu lasta see kirjanik kõigi nelja tuule poole minna? Esimene võimalik tulemus: aasta hiljem saab loa maalt lahkuda Bulgakovi sõber, tuntud kirjanik Jevgeni Zamjatin.
Saatuse iroonia tahtel ta sureb Pariisis 1937. aastal, samal aastal, kui ta kõigi loogika reeglite kohaselt oleks hukkunud kodumaal. Teine võimalik tulemus: Bulgakov elab rahulikult Prantsusmaal sealsamas, kus elavad mõlemad ta vennad.
Sel juhul me ei loeks teiega seda raamatut: kirjanik oleks kodumaalt lahkunud koos oma teise naisega, kellega ta ei leidnud sellist hingelist sugulust, kui see oli Jelena Sergejevnaga. Poleks olnud ka teist päevikut, poleks olnud «Meistrit ja Margaritat».
Bulgakovi vead
Kaks aastat pärast kurikuulsat Stalini telefonikõnet saatis Bulgakov kirja oma sõbrale Pavel Popovile, kus ta kirjutas: «… minevikus olen ma teinud viis saatuslikku viga. … Ma nean ainult noid kahte mind ootamatult, otsekui minestusena tabanud argusehoogu, mille pärast ma tegin kaks neist viiest veast. Õigustus on mul olemas: see argus oli juhuslik – kurnatuse vili. Ma olen oma kirjandusliku tegevuse aastatest väsinud. Õigustus on, aga lohutust ei ole.»
Raamatu kommentaator nimetab vaid üht Bulgakovi argusehoogu: suhte katkestamine Jelena Shilovskajaga, mida nõudis viimase abikaasa kirjanikku revolvriga ähvardades.
Üsnagi selge on veel üks parandamatu viga Bulgakovi elus, milleks ta ise pidas oma vastust Stalini küsimusele: «Te palute luba sõita välismaale? Milles siis asi, kas me oleme teid väga ära tüüdanud?» Bulgakov vastas, tõsi küll, pärast mõningast mõttepausi, et ta on selle peale mõelnud ning jõudnud arusaamisele, et vene kirjanik saab elada ainult oma kodumaal. Sellega keeldus Bulgakov juba teist korda emigreerumast (esimene jäi Batumi, 1921. aastasse).
Pole mõtet ümber jutustada raamatut, mis on täis pinget, ahastust ning ennastsalgavat armastuslugu. Ent samas ei saa mööda minna ühest otseselt Eestiga seotud süþeeliinist.
Pean silmas Leningradi Suure Teatri keeldumist 1932. aasta märtsis lavastada tsensuuri poolt lubatud Bulgakovi näidendit «Molière», mida siinne teatripublik teab kui «Vagameeste vandenõu». Bulgakov viis läbi nii-öelda sisemise uurimise ning avastas, et teater pelgas dramaturg Vsevolod Vishnevski survet, kes iga nurga peal rääkis «Molière’i» nõukogudevastasest iseloomust.
Palju aastaid hiljem, 1987. aastal soovis üks Eesti ajakirjanikke jäädvustada II maailmasõja algusaastail siin viibinud V. Vishnevski mälestust. Selle üleskutse peale reageeris järsult Rein Kruus, kes koostas arvamusliidrite pöördumise ajalehe toimetusele, mille võib lühidalt kokku võtta järgmiselt – Tallinnas ei saa olema Bulgakovi ajujahi korraldanud inimese memoriaaltahvlit!
Varakult ja piinarikkalt surnud suure kirjaniku Bulgakovi kuju omandab raamatu lõpuks teatavaid märtri jooni. Bulgakov teadis oma saatust: enne abielu registreerimist palus ta oma tulevasel naisel Jelena Sergejevnal vanduda. «Ma suren pikalt ja väga raskelt. Vannu, et sa ei lase mul surra haiglas.»
Kas pole imelik palve ja seda veel pulmapäeval? Tema aga vandus ja pidas oma sõna. See on tõeavaldus. Ent Bulgakov oli alati rõõmsameelselt andekas, nupumeister, kirjanik, kes ületas hirmu naeruga.