Tee võiduni oli Budõlinil kuni 81 kilo kaaluvate meeste seas samavõrd sile kui mullugi. Esimeses matðis maadles ta end sisse, teises noppis muretu võidu ja finaalis tulistas puusalt.
Matð oli vaevalt alanud, kui Budõlin näilise kergusega aser Elhan Rajabli õhku kergitas ning seejärel matsuga matile paiskas. Stopperi järgi lõppes matð 25. sekundil ning seega kuulus kiirema finaalivõidu auhind 2000 dollarit Eesti esindajale. Nagu mullugi. Moskva Juri Nikulini nimeline tsirkus, kus turniir toimus, rõkkas vaimustusest.
Liigne kaal kadus hotelli koridoris
Moskvasse jõudes oli Budõlinil kilo ülekaalu. Ta tõmbas mitu dressi üksteise peale, venitas kapuutsi silmile ja sörkis müdinaga mööda hotell Rossija saja meetri pikkusi koridore. Poole tunniga oli kaks kilo kehast kadunud. “See oli planeeritud sündmus, mitte probleem,” selgitas Budõlin. “Arvasin, et olen veelgi raskem.”
Laupäeva hommikul kupatati judomaadlejad varakult tsirkusesse. Sedavõrd varakult, et valvur polnud jõudnud uksigi avada. Seega pidid maailma ässad tagavarakäigu kaudu ükshaaval hoonesse valguma. Soojenduseks oli ette nähtud ümmargune hobuste järgi lõhnav treeninguareen, mille nurgas þonglöör jalgpallidega trikke tegi. Vastasruumi paluti judokail igaks juhuks mitte minna. Vaevalt keegi soovinukski, sest uksel seisis silt: “Ettevaatust! Kiskjad!”
Kolme tunni pärast pääses Budõlin poolaka Robert Krawczyki vastu matile. Krawczyk on abitu ega jõua kordagi tõsise ürituseni. Budõlinil jäeti lugemata wasa-ari vääriline heide ning ta võitis yukoga. “Elasin maadlusse sisse, tegi niiöelda soojendust,” selgitas Budõlin.
Matðide vahel esinenud tsirkuseartistid pakkusid samavõrd närvikõdi – kloun pildus rahvast munadega, mis olid õnneks plastmassist ning õhuakrobaatidest abielupaar demonstreeris abielusidemete tugevust.
“Kahe minuti maadluse järel sureb ta ära”
Poolfinaalis tuuseldas Budõlin venelast Lacha Pipiat. Too tormas aega viitmata rünnakule, kuid Budõlin pareeris kõik üritused naerulsui. Minut enne lõppu tüdines Budõlin tammumisest ning sooritas efektse võtte. Puhas võit.
“Nagu mullu EMi finaalis,” kehitas Eesti Judoliidu president Tõnu Lume õlgu, et ei midagi erilist. “Ka tollal lendas Pipia kõrge kaarega. Mul on sellest piltki – meeste jalad, kõik neli, on korraga õhus. Kaunis.”
Rajabli, finaalivastane, pole poisike, rääkisid asjatundjad. Tänavu ainsa kaotuse sai Budõlin just temalt. Ent aseri vorm polevat see, mis tavaliselt. “Eesmärk on kaks minutit maadelda, siis sureb ta ära,” tutvustas Budõlin taktikat. Paraku kestis matð vähem kui veerand plaanitust.
Seks ajaks kui Budõlinile tuli kohev ümbrik ja kuldne vöö pihku suruda, oli autasustamistseremoonia enam-vähem sujuma hakanud.
Kergeima kaalu võitja jaapanlase Tatsuaki Egusa pärjamine käis ehtvenelikus stiilis. Esmalt ei leitud pronksimehi, siis Euroopa Judoliidu presidenti ja lõpuks tõlki. Kui tõlk üles leiti, tuli välja, et teda polnud vajagi. Judokad ei teadnud, kuhu seista ja kuidas seista ning neid talutati mööda lava kui tsirkusekarusid.
Auhinnad käes, sammus seltskond minema. Kui viimane lahkuja oli lavalt kadunud, hakkasid kõlama hümnihelid. Kõik tormasid tagasi. Kui nad proþektorite valgusse jõudsid, sai hümn otsa.
Kas just rikas, aga õnnelik kindlasti
“Kas ma nüüd just rikas olen, aga õnnelik kahtlemata,” rääkis üle 120 000 Eesti krooni teeninud Budõlin. “Ning minu tituleerimine maailma parimaks judokaks… Samas faktide vastu ei saa. Olen pärast Sudney olümpiat kaotanud kaks matði, ühe mullu, ühe tänavu. Meister, korealane Cho In Chul, kellele Sydney poolfinaalis ja MMi finaalis kaotasin, on ilmselt spordist loobunud. Seega… Ei tea, ei tea…See valik on suhteline.”
Parim või mitte parim, täiuslikkusest on Budõlin, nagu ta ise väidab, veel kaugel: “Probleeme on mul palju. Nii tehnika kui füüsis on keskpärasel tasemel. Aga kõigil on, sest põhivõistlused on alles aasta pärast. Seega sõltub kõik suuresti sellest, kes suudab pooliku vormiga paremini matðiks keskenduda. Täna suutsin mina, homme suudab ehk keegi teine.”
“Praegu on mul üks siht — puhata.”
Novembri lõpus ootab Aleksei Budõlinit Rumeenias läbi aegade suurim rahaturniir – Masters -, kus igas kehakaalus jagatakse nelja võistleja vahel välja ligi 550 000 Eesti krooni suurune summa. “Ei mingit erilist ettevalmistust,” raius Budõlin kui rauda. “Treenin vaikselt, tasakaalukalt. Mastersi võit pole omaette eesmärk. Selle sügistalve siht on üks – hästi puhata.”
Kohe pärast Mastersit sõidab Budõlin abikaasa ja pisitütrega Dominikaani puhkama. “Meid koguneb sinna suurem seltskond, veerandsada inimest. Judokatest tulevad Indrek Pertelson perega ja meie suur semu lätlane Vsevolods Zeljonis.”
Miks just Dominikaani?
“Loomulikult oleks vahva suusatama sõita, aga vajan päikest. Ja Dominikaani sellepärast, et see paik on turvaline: “Ma ei pea muretsema, et minu, abikaasa või lapsega midagi juhtuks. Toit on puhas, kiskjad puuduvad ja terroriste pole karta.”
Puhkuseks on viimane aeg, lausus Budõlin, sest järgmised kolm aastat tulevad ääretult pingelised: “Vaevalt me puhkuse ajal trenni või isegi sörgile kipume. Rannajalgpall ja võrkpall kuuluvad vaba aja veetmise juurde ega kanna harjutamise pitserit.”
Puhkus pole judokale lihtsalt aja maha võtmine, vaid osa tööst, leidis Budõlin: “Lõõgastuda saab koduski, kuid selleks, et kõik pinged turjalt heita, tuleb sõita kaugele, kus miski sind ei sega. Treener Feliks Saakjan ütles: “Inimest tuleb vaadata kui südant, mis lööb ja lõdvestub, lööb ja lõdvestub. Kui oleksime kogu aeg pinges, plahvataksime varsti. Seega tuleb hästi töötada ja hästi puhata.”
SL Õhtuleht, 4. november 2002
Uudised
VE: Budõlin, Aleksei – maailma parim judoka
“Müstika, milline maadlus!” hõikas Aleksei Budõlini Saksamaa judoklubi boss, kui ta hoolealune oli Moskva GP finaalis vastase 25 sekundiga matile paisanud. “Aleksei on maailma parim judoka. Kahtluseta!”Jaan Martinson, Moskva-Tallinn
Matð oli vaevalt alanud, kui Budõlin näilise kergusega aser Elhan Rajabli õhku kergitas ning seejärel matsuga matile paiskas. Stopperi järgi lõppes matð 25. sekundil ning seega kuulus kiirema finaalivõidu auhind 2000 dollarit Eesti esindajale. Nagu mullugi. Moskva Juri Nikulini nimeline tsirkus, kus turniir toimus, rõkkas vaimustusest.
Liigne kaal kadus hotelli koridoris
Moskvasse jõudes oli Budõlinil kilo ülekaalu. Ta tõmbas mitu dressi üksteise peale, venitas kapuutsi silmile ja sörkis müdinaga mööda hotell Rossija saja meetri pikkusi koridore. Poole tunniga oli kaks kilo kehast kadunud. “See oli planeeritud sündmus, mitte probleem,” selgitas Budõlin. “Arvasin, et olen veelgi raskem.”
Laupäeva hommikul kupatati judomaadlejad varakult tsirkusesse. Sedavõrd varakult, et valvur polnud jõudnud uksigi avada. Seega pidid maailma ässad tagavarakäigu kaudu ükshaaval hoonesse valguma. Soojenduseks oli ette nähtud ümmargune hobuste järgi lõhnav treeninguareen, mille nurgas þonglöör jalgpallidega trikke tegi. Vastasruumi paluti judokail igaks juhuks mitte minna. Vaevalt keegi soovinukski, sest uksel seisis silt: “Ettevaatust! Kiskjad!”
Kolme tunni pärast pääses Budõlin poolaka Robert Krawczyki vastu matile. Krawczyk on abitu ega jõua kordagi tõsise ürituseni. Budõlinil jäeti lugemata wasa-ari vääriline heide ning ta võitis yukoga. “Elasin maadlusse sisse, tegi niiöelda soojendust,” selgitas Budõlin.
Matðide vahel esinenud tsirkuseartistid pakkusid samavõrd närvikõdi – kloun pildus rahvast munadega, mis olid õnneks plastmassist ning õhuakrobaatidest abielupaar demonstreeris abielusidemete tugevust.
“Kahe minuti maadluse järel sureb ta ära”
Poolfinaalis tuuseldas Budõlin venelast Lacha Pipiat. Too tormas aega viitmata rünnakule, kuid Budõlin pareeris kõik üritused naerulsui. Minut enne lõppu tüdines Budõlin tammumisest ning sooritas efektse võtte. Puhas võit.
“Nagu mullu EMi finaalis,” kehitas Eesti Judoliidu president Tõnu Lume õlgu, et ei midagi erilist. “Ka tollal lendas Pipia kõrge kaarega. Mul on sellest piltki – meeste jalad, kõik neli, on korraga õhus. Kaunis.”
Rajabli, finaalivastane, pole poisike, rääkisid asjatundjad. Tänavu ainsa kaotuse sai Budõlin just temalt. Ent aseri vorm polevat see, mis tavaliselt. “Eesmärk on kaks minutit maadelda, siis sureb ta ära,” tutvustas Budõlin taktikat. Paraku kestis matð vähem kui veerand plaanitust.
Seks ajaks kui Budõlinile tuli kohev ümbrik ja kuldne vöö pihku suruda, oli autasustamistseremoonia enam-vähem sujuma hakanud.
Kergeima kaalu võitja jaapanlase Tatsuaki Egusa pärjamine käis ehtvenelikus stiilis. Esmalt ei leitud pronksimehi, siis Euroopa Judoliidu presidenti ja lõpuks tõlki. Kui tõlk üles leiti, tuli välja, et teda polnud vajagi. Judokad ei teadnud, kuhu seista ja kuidas seista ning neid talutati mööda lava kui tsirkusekarusid.
Auhinnad käes, sammus seltskond minema. Kui viimane lahkuja oli lavalt kadunud, hakkasid kõlama hümnihelid. Kõik tormasid tagasi. Kui nad proþektorite valgusse jõudsid, sai hümn otsa.
Kas just rikas, aga õnnelik kindlasti
“Kas ma nüüd just rikas olen, aga õnnelik kahtlemata,” rääkis üle 120 000 Eesti krooni teeninud Budõlin. “Ning minu tituleerimine maailma parimaks judokaks… Samas faktide vastu ei saa. Olen pärast Sudney olümpiat kaotanud kaks matði, ühe mullu, ühe tänavu. Meister, korealane Cho In Chul, kellele Sydney poolfinaalis ja MMi finaalis kaotasin, on ilmselt spordist loobunud. Seega… Ei tea, ei tea…See valik on suhteline.”
Parim või mitte parim, täiuslikkusest on Budõlin, nagu ta ise väidab, veel kaugel: “Probleeme on mul palju. Nii tehnika kui füüsis on keskpärasel tasemel. Aga kõigil on, sest põhivõistlused on alles aasta pärast. Seega sõltub kõik suuresti sellest, kes suudab pooliku vormiga paremini matðiks keskenduda. Täna suutsin mina, homme suudab ehk keegi teine.”
“Praegu on mul üks siht — puhata.”
Novembri lõpus ootab Aleksei Budõlinit Rumeenias läbi aegade suurim rahaturniir – Masters -, kus igas kehakaalus jagatakse nelja võistleja vahel välja ligi 550 000 Eesti krooni suurune summa. “Ei mingit erilist ettevalmistust,” raius Budõlin kui rauda. “Treenin vaikselt, tasakaalukalt. Mastersi võit pole omaette eesmärk. Selle sügistalve siht on üks – hästi puhata.”
Kohe pärast Mastersit sõidab Budõlin abikaasa ja pisitütrega Dominikaani puhkama. “Meid koguneb sinna suurem seltskond, veerandsada inimest. Judokatest tulevad Indrek Pertelson perega ja meie suur semu lätlane Vsevolods Zeljonis.”
Miks just Dominikaani?
“Loomulikult oleks vahva suusatama sõita, aga vajan päikest. Ja Dominikaani sellepärast, et see paik on turvaline: “Ma ei pea muretsema, et minu, abikaasa või lapsega midagi juhtuks. Toit on puhas, kiskjad puuduvad ja terroriste pole karta.”
Puhkuseks on viimane aeg, lausus Budõlin, sest järgmised kolm aastat tulevad ääretult pingelised: “Vaevalt me puhkuse ajal trenni või isegi sörgile kipume. Rannajalgpall ja võrkpall kuuluvad vaba aja veetmise juurde ega kanna harjutamise pitserit.”
Puhkus pole judokale lihtsalt aja maha võtmine, vaid osa tööst, leidis Budõlin: “Lõõgastuda saab koduski, kuid selleks, et kõik pinged turjalt heita, tuleb sõita kaugele, kus miski sind ei sega. Treener Feliks Saakjan ütles: “Inimest tuleb vaadata kui südant, mis lööb ja lõdvestub, lööb ja lõdvestub. Kui oleksime kogu aeg pinges, plahvataksime varsti. Seega tuleb hästi töötada ja hästi puhata.”
SL Õhtuleht, 4. november 2002