 Ametliku versiooni järgi tulenes Kohtla-Järve kultuurihoone, Sompa ja Kukruse klubi ühendamine vajadusest majandusliku kokkuhoiu järele, mitteametliku versiooni järgi võeti see samm ette selleks, et teist lahti saada. Inimene, kelle pärast nii suured ümberkorraldused muidu staatilise elukorraldusega linnas ette võetakse, peab ikka suur isiksus olema… Mida teil kui selle reformi väidetaval põhjustajal enda õigustuseks öelda on?
Juhi töö ei ole kuigi magus ja ta tool kõigub kogu aeg. Vahel tundsin ennast kindlamalt, vahel ebakindlamalt. Viimane aasta oli päris raske, aga selleks ajaks oli mul väga tugev meeskond nii majasiseselt kui -väliselt ning ma ei pööranud sellele tähelepanu. Ma võtsin seda kui ametiga kaasas käivaid negatiivseid emotsioone. Maja töötas ja kõik läks minu meelest mitte just lausa graafiku järgi otse üles, aga siiski tõusuteed. Kollektiiv oli tugev ja omaks võtnud ühise eesmärgi. Ma võrdlesin ennast bussijuhiga – buss oli korras, bensiiniraha jätkus ning sõitjaid samuti.
Kuigi ühelt poolt on see täitsa loogiline samm, et iga uus juht linnas paneb kokku oma meeskonna, ei saa ma teisalt siiani aru, miks oli tarvis minu sobimatuse pärast nii tohutuid jõupingutusi ette võtta.
Te rääkisite tihti rahvakultuuri väärtustamisest ja arendamisest. Võib-olla oli teie ja linnavalitsuse arusaam rahvakultuurist lihtsalt erisugune? Kas te ei leia, et kui te oleksite kultuurihoones võimaldanud korraldada venelaste hulgas KVNi nime all populaarseid üritusi, oleksite te jätkuvalt direktor?
Arengukavas oli kirjutatud, milliseid sotsiaalseid tellimusi me linnavalitsuselt ootame. Ma ei saanud vastavaid suuniseid ja juhiseid, eks ma siis töötasin, nagu ma oskasin oma kollektiiviga, võttes aluseks kultuurihoone põhimääruse ja arengukava. Vaadata lakke ja teha, mis parajasti pähe tuleb, ei oleks käinud kokku ei minu ega ka minu töötajate põhimõtetega. Meil oli küllaltki suur kollektiiv ja mul oleks olnud sel juhul piinlik oma töötajatele silma vaadata. Mul on väikese printsi kompleks – sa vastutad kõigi eest, kelle sa oled taltsutanud.
Võib-olla oleksin ma pidanud linnavalitsusest kogu aeg küsima, mida me valesti teeme või mida nad näha soovivad. Võib-olla on see viga, et ma seda ei teinud, aga ma leidsin, et ülemus võiks – ja ülemusi mul seal jätkus – alluvale otse öelda. Ega ma siis vahest ikka nii häbematu oleks olnud, et oleksin nende soovid realiseerimata jätnud, kuna kultuurihoone põhimääruses oli niisugune säte, et kultuurihoone tööd koordineerivad ja kontrolli teostavad linnakantselei spetsialistid kultuuri alal. See oli nende õigus ja võimalus. Kultuurikeskuse põhimääruses seda punkti enam pole.
Kohtla-Järve kultuurikeskuseks ümber sündinud majas jätkatakse ka teie poolt ellu kutsutud üritusi, millest on saanud traditsioon – lillepidu ja solistide konkurss “Viru laul”. Te peaksite rõõmus olema, see on ju parim tunnustus teie tööle…
Mina leian vastupidi – traditsioone loovad konkreetsed inimesed ja need traditsioonid olid minu kui kultuuritöötaja algatatud. Võib-olla ei jätku neil esialgu ideid. Aga võib-olla tõesti tuleks suhtuda asjasse nii, et see on tunnustus minu ja minu meeskonna tööle.
Urmas Ott võrdles hiljuti Tallinna ülikooli moodustamist kavatsusega ühendada külapoed ja nimetada need Stockmaniks. Kohtla-Järve kultuurikeskus sündis umbes samamoodi. Kas teie – nüüd siis juba kõrvaltvaatajana – olete sellest uuest süsteemist aru saanud? Mina mitte. Kui ma lähen näiteks Sompa klubisse, siis kas ma lähen Kohtla-Järve kultuurikeskusesse?
Minule meenutab selle keskuse moodustamine kahe korteri kokkupanemist, kus kööki ei nimetata enam köögiks ja magamistuba magamistoaks, vaid kõiki ruume nimetatakse nüüd korteriks. Kohtla-Järve vanas arengukavas, mis Internetis üleval, on Kohtla-Järve kultuurihoone aga igatahes alles ja Maiu Brück selle direktor! Alles hiljuti Põhjamaade ministrite nõukogust helistati mulle. Aga mina ei puutu enam asjasse. Minu isiklik arvamus on, et ma olin ilmselt kellelgi ees.
TIIA LINNARD
Teisipäev, 30.11.2004
|
Uudised
VE: Brück, Maiu – tagant-tark?
Juhi töö ei ole kuigi magus ja ta tool kõigub kogu aeg. Vahel tundsin ennast kindlamalt, vahel ebakindlamalt. Viimane aasta oli päris raske, aga selleks ajaks oli mul väga tugev meeskond nii majasiseselt kui -väliselt ning ma ei pööranud sellele tähelepanu. Ma võtsin seda kui ametiga kaasas käivaid negatiivseid emotsioone. Maja töötas ja kõik läks minu meelest mitte just lausa graafiku järgi otse üles, aga siiski tõusuteed. Kollektiiv oli tugev ja omaks võtnud ühise eesmärgi. Ma võrdlesin ennast bussijuhiga – buss oli korras, bensiiniraha jätkus ning sõitjaid samuti.
Kuigi ühelt poolt on see täitsa loogiline samm, et iga uus juht linnas paneb kokku oma meeskonna, ei saa ma teisalt siiani aru, miks oli tarvis minu sobimatuse pärast nii tohutuid jõupingutusi ette võtta.
Te rääkisite tihti rahvakultuuri väärtustamisest ja arendamisest. Võib-olla oli teie ja linnavalitsuse arusaam rahvakultuurist lihtsalt erisugune? Kas te ei leia, et kui te oleksite kultuurihoones võimaldanud korraldada venelaste hulgas KVNi nime all populaarseid üritusi, oleksite te jätkuvalt direktor?
Arengukavas oli kirjutatud, milliseid sotsiaalseid tellimusi me linnavalitsuselt ootame. Ma ei saanud vastavaid suuniseid ja juhiseid, eks ma siis töötasin, nagu ma oskasin oma kollektiiviga, võttes aluseks kultuurihoone põhimääruse ja arengukava. Vaadata lakke ja teha, mis parajasti pähe tuleb, ei oleks käinud kokku ei minu ega ka minu töötajate põhimõtetega. Meil oli küllaltki suur kollektiiv ja mul oleks olnud sel juhul piinlik oma töötajatele silma vaadata. Mul on väikese printsi kompleks – sa vastutad kõigi eest, kelle sa oled taltsutanud.
Võib-olla oleksin ma pidanud linnavalitsusest kogu aeg küsima, mida me valesti teeme või mida nad näha soovivad. Võib-olla on see viga, et ma seda ei teinud, aga ma leidsin, et ülemus võiks – ja ülemusi mul seal jätkus – alluvale otse öelda. Ega ma siis vahest ikka nii häbematu oleks olnud, et oleksin nende soovid realiseerimata jätnud, kuna kultuurihoone põhimääruses oli niisugune säte, et kultuurihoone tööd koordineerivad ja kontrolli teostavad linnakantselei spetsialistid kultuuri alal. See oli nende õigus ja võimalus. Kultuurikeskuse põhimääruses seda punkti enam pole.
Kohtla-Järve kultuurikeskuseks ümber sündinud majas jätkatakse ka teie poolt ellu kutsutud üritusi, millest on saanud traditsioon – lillepidu ja solistide konkurss “Viru laul”. Te peaksite rõõmus olema, see on ju parim tunnustus teie tööle…
Mina leian vastupidi – traditsioone loovad konkreetsed inimesed ja need traditsioonid olid minu kui kultuuritöötaja algatatud. Võib-olla ei jätku neil esialgu ideid. Aga võib-olla tõesti tuleks suhtuda asjasse nii, et see on tunnustus minu ja minu meeskonna tööle.
Urmas Ott võrdles hiljuti Tallinna ülikooli moodustamist kavatsusega ühendada külapoed ja nimetada need Stockmaniks. Kohtla-Järve kultuurikeskus sündis umbes samamoodi. Kas teie – nüüd siis juba kõrvaltvaatajana – olete sellest uuest süsteemist aru saanud? Mina mitte. Kui ma lähen näiteks Sompa klubisse, siis kas ma lähen Kohtla-Järve kultuurikeskusesse?
Minule meenutab selle keskuse moodustamine kahe korteri kokkupanemist, kus kööki ei nimetata enam köögiks ja magamistuba magamistoaks, vaid kõiki ruume nimetatakse nüüd korteriks. Kohtla-Järve vanas arengukavas, mis Internetis üleval, on Kohtla-Järve kultuurihoone aga igatahes alles ja Maiu Brück selle direktor! Alles hiljuti Põhjamaade ministrite nõukogust helistati mulle. Aga mina ei puutu enam asjasse. Minu isiklik arvamus on, et ma olin ilmselt kellelgi ees.
TIIA LINNARD
Teisipäev, 30.11.2004