Kas Eesti transiidikoridor säilib? 29.04.2004 00:01Mihhail Bronštein, akadeemik
See küsimus tekkis seoses rahandusministeeriumi välja käidud ideega maksustada transiit käibemaksuga. Ametnikke võib mõista – eelarvelised kulud suurenevad, aga kust leida tulusid.
Eesti transiidifirmade käibed ulatuvad sadadesse miljonitesse, kogusummas mõne miljardi kroonini. Mõjus osa sissetulekutest läheb maksetena riigile (Tallinna Sadama kaudu).
Aga miks mitte võtta veel rohkem? Tallinna Sadam tõstab sadamamaksu, rahandusministeerium aga mõtiskleb, kas viia sisse käibemaks. Lihtne loogika. Kui ei süüvita probleemi olemusse.
Eesti ja Venemaa
Mispärast on just transiit Eesti majanduse kõige dünaamilisemalt arenenud haru? Viimase viie aasta jooksul on välja kujunenud Vene naftatoodete sujuv transport Eesti sadamate kaudu. Kasvutempod on kaks korda kõrgemad kui teistes Balti riikides. Milles on põhjus?
1992. aastal oli mul võimalus osaleda Venemaaga sõlmitud transpordikokkuleppe ettevalmistamises ja selle allkirjastamise juures. Tollal pakkusime esimese Balti riigina Venemaale tolli- ja maksuvaba reþiimi kaupade transpordil läbi Eesti sadamate. Tulemus – kaubavoogude järsk suurenemine ja välismaiste investorite tulek.
Nende abiga kerkisid Muuga sadamas tühjale kohale kõige tänapäevasemad tehnoloogilised liinid Vene naftatoodete tarvis. Muude võrdsete tingimuste juures võitsid Vene eksportöörid Eesti kaudu naftatooteid vedades kolm kuni viis dollarit tonnilt.
Ent ajad muutuvad. Tolli- ja maksuvaba reþiimi on Venemaale pakkunud ka teised Balti riigid. Ja mis peamine – Venemaal on alustatud mastaapset oma sadamate ehitamist. Ainuüksi Soome lahe piirkonda kavatsetakse ehitada üheksa naftasadamat koguvõimsusega 100 miljonit tonni.
See on rohkem kui Venemaa ja Balti riikide praeguste naftaterminalide koguvõimsus. Ja need pole pelgalt plaanid, vaid reaalsus. Muide, 2004. aastal kujuneb piirkonna suurima veostekäibega (42 miljonit tonni aastas) naftasadamaks Primorsk.
Kas venelaste plaanid välistavad meie sadamate kasutamise? Vaevalt küll. Venemaal suurendatakse nafta ja naftaproduktide tootmist ja eksporti. Ühtaegu kasvab Baltikumi-sisene konkurents. Lisandub Venemaa üliprotektsionistlik poliitika, mis puudutab eeskätt raudteeveoste tariife. Kui näiteks raudteevedude eest Jaroslavlist Maardusse tuleb maksta üle 50 dollari, siis Peterburi 13, Murmanskisse 23, Novorossiiskisse 24 dollarit.
Karm reaalsus
Raudteetariifide sedavõrd kõrge diferentseeritus «omade» ja «võõraste» jaoks on vastuolus rahvusvaheliste normidega. See küsimus tuleb kindlasti tõstatada Euroopa Liidu läbirääkimistel Venemaaga. See pole sugugi vähem oluline küsimus kui topelttollide kaotamine.
Seda enam, et diskrimineerivad raudteetariifid puudutavad kõiki Balti riike, vähendades meie transiidialast konkurentsivõimet. Selline on reaalsus, mis kõigutab meie positsioone transiiditurul.
Nendes tingimustes annaks täiendava käibemaksu sisseviimine Eesti transiidikoridori konkurentsivõimele uue hoobi. Veosed ei liiguks enam Eesti kaudu, tühjadest kaidest saaksid aga mälestusmärgid heaolurumalusele.
Majandusteoorias on selline mõiste nagu «primitiivne merkantilism»: täna võita sada, aga homme kaotada tuhat. Praegusel juhul on aga küsimus miljardites kroonides ja tuhandetes töökohtades.
Aga, jumal tänatud, pärast probleemi laiapõhjalist arutelu ajakirjanduses (vt PM 19.04.) on rahandusministeeriumis tehtud tõsine analüüs. Rahandusminister Taavi Veskimägi ütles Riigikogus esinedes: «Me peame vaatama meie transiidikoridori konkurentsivõimet Lätiga, Soomega, Peterburi regiooniga.» Nõustun sellega täielikult.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Bronštein, Mihhail – akadeemik
Kas Eesti transiidikoridor säilib? 29.04.2004 00:01Mihhail Bronštein, akadeemik
See küsimus tekkis seoses rahandusministeeriumi välja käidud ideega maksustada transiit käibemaksuga. Ametnikke võib mõista – eelarvelised kulud suurenevad, aga kust leida tulusid.
Eesti transiidifirmade käibed ulatuvad sadadesse miljonitesse, kogusummas mõne miljardi kroonini. Mõjus osa sissetulekutest läheb maksetena riigile (Tallinna Sadama kaudu).
Aga miks mitte võtta veel rohkem? Tallinna Sadam tõstab sadamamaksu, rahandusministeerium aga mõtiskleb, kas viia sisse käibemaks. Lihtne loogika. Kui ei süüvita probleemi olemusse.
Eesti ja Venemaa
Mispärast on just transiit Eesti majanduse kõige dünaamilisemalt arenenud haru? Viimase viie aasta jooksul on välja kujunenud Vene naftatoodete sujuv transport Eesti sadamate kaudu. Kasvutempod on kaks korda kõrgemad kui teistes Balti riikides. Milles on põhjus?
1992. aastal oli mul võimalus osaleda Venemaaga sõlmitud transpordikokkuleppe ettevalmistamises ja selle allkirjastamise juures. Tollal pakkusime esimese Balti riigina Venemaale tolli- ja maksuvaba reþiimi kaupade transpordil läbi Eesti sadamate. Tulemus – kaubavoogude järsk suurenemine ja välismaiste investorite tulek.
Nende abiga kerkisid Muuga sadamas tühjale kohale kõige tänapäevasemad tehnoloogilised liinid Vene naftatoodete tarvis. Muude võrdsete tingimuste juures võitsid Vene eksportöörid Eesti kaudu naftatooteid vedades kolm kuni viis dollarit tonnilt.
Ent ajad muutuvad. Tolli- ja maksuvaba reþiimi on Venemaale pakkunud ka teised Balti riigid. Ja mis peamine – Venemaal on alustatud mastaapset oma sadamate ehitamist. Ainuüksi Soome lahe piirkonda kavatsetakse ehitada üheksa naftasadamat koguvõimsusega 100 miljonit tonni.
See on rohkem kui Venemaa ja Balti riikide praeguste naftaterminalide koguvõimsus. Ja need pole pelgalt plaanid, vaid reaalsus. Muide, 2004. aastal kujuneb piirkonna suurima veostekäibega (42 miljonit tonni aastas) naftasadamaks Primorsk.
Kas venelaste plaanid välistavad meie sadamate kasutamise? Vaevalt küll. Venemaal suurendatakse nafta ja naftaproduktide tootmist ja eksporti. Ühtaegu kasvab Baltikumi-sisene konkurents. Lisandub Venemaa üliprotektsionistlik poliitika, mis puudutab eeskätt raudteeveoste tariife. Kui näiteks raudteevedude eest Jaroslavlist Maardusse tuleb maksta üle 50 dollari, siis Peterburi 13, Murmanskisse 23, Novorossiiskisse 24 dollarit.
Karm reaalsus
Raudteetariifide sedavõrd kõrge diferentseeritus «omade» ja «võõraste» jaoks on vastuolus rahvusvaheliste normidega. See küsimus tuleb kindlasti tõstatada Euroopa Liidu läbirääkimistel Venemaaga. See pole sugugi vähem oluline küsimus kui topelttollide kaotamine.
Seda enam, et diskrimineerivad raudteetariifid puudutavad kõiki Balti riike, vähendades meie transiidialast konkurentsivõimet. Selline on reaalsus, mis kõigutab meie positsioone transiiditurul.
Nendes tingimustes annaks täiendava käibemaksu sisseviimine Eesti transiidikoridori konkurentsivõimele uue hoobi. Veosed ei liiguks enam Eesti kaudu, tühjadest kaidest saaksid aga mälestusmärgid heaolurumalusele.
Majandusteoorias on selline mõiste nagu «primitiivne merkantilism»: täna võita sada, aga homme kaotada tuhat. Praegusel juhul on aga küsimus miljardites kroonides ja tuhandetes töökohtades.
Aga, jumal tänatud, pärast probleemi laiapõhjalist arutelu ajakirjanduses (vt PM 19.04.) on rahandusministeeriumis tehtud tõsine analüüs. Rahandusminister Taavi Veskimägi ütles Riigikogus esinedes: «Me peame vaatama meie transiidikoridori konkurentsivõimet Lätiga, Soomega, Peterburi regiooniga.» Nõustun sellega täielikult.