| Olen erialalt inimene, kelle ülesandeks on pildi kaudu Teiega suhelda, kasutades selleks oma teadmisi ja väljendusvahendeid. Tänavune sügis ja talv on isepärased selle poolest, et need, kes tavaliselt ei klammerdu nurgas seisva kommunikatsioonikasti televiisori poole, teevad seda nüüd märksa sagedamini.
Ehk kõigest natuke üle sajandi on möödunud ajast, kui vennad Lumiere´d patenteerisid oma avastuse — liikuva pildi. Esimene liikuv pilt „Reisirongi saabumine” hämmastas vaatajaid sedavõrd, et nad kabuhirmus saalist välja jooksid. Midagi taolist tehakse Teiega, vaatajad, täna. Paljude arvates on imelihtne olla operaator-kaameramees: pane kaamera õlale, vajuta nuppu ja pilt tuleb. Sest viimase aja videotehnika on andnud tegijale suured võimalused, automaatika teeb peaaegu kõik inimese eest ära, kuid…?
Vanasti, kui video oli algtasemel ja suurem osa pilti tehti filmile, oli kindel vahe profitehnika ja amatöörtehnika vahel. Keegi ei tulnud pakkuma telejaamale liikuvat pilti, mis oli jäädvustatud 8mm lindile. Kaameramees oli ikka see, kes oli seda ametit õppinud ja filmiti profitehnikaga. Nüüd on aga asi muutunud, vähe räägitakse operaatorist-kaameramehest, rohkem on juttu reþissöörist, toimetajast, saatejuhist. Tundub nagu kaameramehed oleks tehniline lisand kaamera küljes.
Oli aeg kui sellised nimed nagu Jüri Garðnek, Andres Sööt, Semjon Ðkolinkov, Anton Mutt, Harri Rehe, Arvo Iho, Rein Maran, Jüri Sillart, Enn Valk, Mihkel Kärner ütlesid juba ise, milline pilt jõudis kinolinalt või teleekraanilt teieni. Vähestel on meeles, et Mihkel Kärner oli üks vähestest TV-operaatoritest, kes ise osales siis veel haruldase käsivideokaamera leiutamisel ETV-s. Kui see oleks toimunud iseseisvas Eestis, oleks praegu mõni videokaamera kandnud tema nime.
Suurem osa minu elust on seotud Eesti Televisiooniga ja kuigi täna ei ole ma tema hingekirjas, tekitab mulle suurt muret kõik see mis toimub täna ETV ümber. Olen veendunud, et Eestis peab olema üks mittekommertslik kanal, avalik-õiguslik informatsiooniallikas kõigile meile. Üks selle kanali ülesannetest on meie elu ajalooline jäädvustamine liikuva pildi abil, seda tulevastele Eesti elanikele. Aeg lendab kiiresti ja juba kolmekümne aasta pärast tahavad ka nemad näha eilset kodumaad nii nagu meie vaatame täna kinoarhiive. Võiks meenutada varalahkunud kolleegi Peeter Toominga fotoalbumeid, kus on kaks pilti kõrvuti täna ja 30-40 aastat tagasi.
Olid ajad, kui ETV oli suurel telemaastikul selline telejaam, kellel oli maine. ETV konkureeris tookord nii NSV Liidu 15 osaga, kui ka kõigi tollaste sotsialismimaade hulka liidetud riikide telekanalitega. Kõigile olid teada Valdo Pandi, Rein Karemäe ,Toomas Uba, Moidela Tõnissoni, Ela Tomsoni saated ja paljudes kõrgkoolides õpetati nende saadete põhjal ka tulevasi TV tegijaid. Tollane ETV oli ka üks vähestest NSV Liidu telekanalitest, kus oli kõige kaasaegsem tehnika. Kahjuks omab tehnika omadust vananeda ja kuluda, tänases ETV puudub kindel programm lähimaks 10-20 aastaks ja puudub kindel tehniliste teadmistega juht, nagu oli kunagi ETV tehniline juht Leiger Põldma
Eestlased on ka kõige raskemal okupatsiooniajal olnud uhked oma kultuuri üle ja suutnud seda kõige kiuste säilitada. Nüüdsel internetiajastul määratleb ka rahvustelevisioon ennast kanalina, mis teeb ja vahendab, ja — mis veelgi olulisem — jäädvustab ja talletab kultuurisündmusi. Rahvuskultuur, maailmakultuur, kõrge kunstiline tase, kultuurharidus — neid mõisteid nimetab ringhäälinguseadus selles paragrahvis, kus räägitakse ETV ülesannetest. Seadus ei nimeta massikultuuri, popkultuuri, rahvakultuuri jms ehk siis seda, mida rahvas tegelikult kõige rohkem tarbib.
Oleme ennast hääletanud Euroopa Liitu, tahame käituda ja olla eurooplased, kinnitades samal ajal enestele, et me jääme alati eestlasteks. Samas on riik teinud otsuse piirata kultuuri kättesaadavust oma rahvale. Kino on paljudest Eestimaa paikadest kadunud ja unustatud ja teater jõuab maale harva. Paljud ei jõua enam tellida koju ajalehtegi, rääkimata raamatute ostmisest või võõrkeelsete erialaajakirjade hankimisest. Just rahvustelevisioon on olnud paljude jaoks ainus kättesaadav kultuurikanal, kuna eratelekanalite huvi kultuuri vastu on mõistetavalt väike. Nüüd on parlament otsustamas järgmise aasta eelarve üle ja on oht, et tulevaste põlvedeni ei jõua enam kõik Eesti teatrite uuslavastused. Aga meie lapsed esitavad kunagi selle valusa küsimuse ja neid ei huvita see, et 2004. aastal ei pidanud riik vajalikuks tollaseid väärtusi talletada.
Samal põhjusel on vähenenud dokumentaalfilmide tootmine. Rahvustelevisioon hindab kodumaise meelelahutuse talletamise oma eelarvet ja ringhäälinguseadusest tulenevaid teisi ülesandeid arvestades kalliks. Seda ajal, mil massidesse tungib üha rohkem „Ämmad-äiad-oi-oi-oi!“ kultuur.
Ringhäälinguseadus käsib ETV-l rahuldada kõigi rahvastikurühmade, sealhulgas vähemuste vajadusi. Võib olla tuleks kogu ETV vaatajaskond, kelle hulgas pärast reklaami väljaviimist domineerivad järjest enam kõrgharidusega vaatajad, kuulutada ringhäälinguseaduse mõttes vähemuseks, teatades avalikult ja kõval häälel, et üksnes neile ETV saateid teebki. Sest selle raha eest, mida riik rahvustelevisioonile annab, saab täita üksnes mõnda seaduses seisvat kohustust. Jah, Euroopas nii ei ole, aga me pole ju Euroopa — vähemalt mitte avalik-õigusliku televisiooni olemuse mõistmises.
Seoses kõige eelpool tooduga tahan väga pöörduda sinna, Pika Hermanni ja Eesti lipu all istuvate endiste kolleegide poole ETV-st, pöörduda Stenbocki maja asukate ja endise riigi plaanikomitee maja praeguste asukate poole palvega, ärge hävitage ETV-d, ta on meile kõigile väga vajalik. Jah, ta nõuab oma olemasoluks raha ja raha, täna aga see pole võrreldav selle rahahulgaga, mis läheb vaja tulevikus uue ETV taolise jaama loomiseks.
Kui kaob tänane ETV, kaob ka Eesti kultuuriajalugu pildilisel kujul, (Tallinnfilm seda juba ammu ei tee) pole seda, kes seda jäädvustab ja ma olen kindel järeltulevad põlved meile, tänastele tegijatele seda ei andesta!
|
Uudised
VE: Bogatkin, Vladimir – kaameramees
8. detsember 2003 6:00
Ehk kõigest natuke üle sajandi on möödunud ajast, kui vennad Lumiere´d patenteerisid oma avastuse — liikuva pildi. Esimene liikuv pilt „Reisirongi saabumine” hämmastas vaatajaid sedavõrd, et nad kabuhirmus saalist välja jooksid. Midagi taolist tehakse Teiega, vaatajad, täna. Paljude arvates on imelihtne olla operaator-kaameramees: pane kaamera õlale, vajuta nuppu ja pilt tuleb. Sest viimase aja videotehnika on andnud tegijale suured võimalused, automaatika teeb peaaegu kõik inimese eest ära, kuid…?
Vanasti, kui video oli algtasemel ja suurem osa pilti tehti filmile, oli kindel vahe profitehnika ja amatöörtehnika vahel. Keegi ei tulnud pakkuma telejaamale liikuvat pilti, mis oli jäädvustatud 8mm lindile. Kaameramees oli ikka see, kes oli seda ametit õppinud ja filmiti profitehnikaga. Nüüd on aga asi muutunud, vähe räägitakse operaatorist-kaameramehest, rohkem on juttu reþissöörist, toimetajast, saatejuhist. Tundub nagu kaameramehed oleks tehniline lisand kaamera küljes.
Oli aeg kui sellised nimed nagu Jüri Garðnek, Andres Sööt, Semjon Ðkolinkov, Anton Mutt, Harri Rehe, Arvo Iho, Rein Maran, Jüri Sillart, Enn Valk, Mihkel Kärner ütlesid juba ise, milline pilt jõudis kinolinalt või teleekraanilt teieni. Vähestel on meeles, et Mihkel Kärner oli üks vähestest TV-operaatoritest, kes ise osales siis veel haruldase käsivideokaamera leiutamisel ETV-s. Kui see oleks toimunud iseseisvas Eestis, oleks praegu mõni videokaamera kandnud tema nime.
Suurem osa minu elust on seotud Eesti Televisiooniga ja kuigi täna ei ole ma tema hingekirjas, tekitab mulle suurt muret kõik see mis toimub täna ETV ümber. Olen veendunud, et Eestis peab olema üks mittekommertslik kanal, avalik-õiguslik informatsiooniallikas kõigile meile. Üks selle kanali ülesannetest on meie elu ajalooline jäädvustamine liikuva pildi abil, seda tulevastele Eesti elanikele. Aeg lendab kiiresti ja juba kolmekümne aasta pärast tahavad ka nemad näha eilset kodumaad nii nagu meie vaatame täna kinoarhiive. Võiks meenutada varalahkunud kolleegi Peeter Toominga fotoalbumeid, kus on kaks pilti kõrvuti täna ja 30-40 aastat tagasi.
Olid ajad, kui ETV oli suurel telemaastikul selline telejaam, kellel oli maine. ETV konkureeris tookord nii NSV Liidu 15 osaga, kui ka kõigi tollaste sotsialismimaade hulka liidetud riikide telekanalitega. Kõigile olid teada Valdo Pandi, Rein Karemäe ,Toomas Uba, Moidela Tõnissoni, Ela Tomsoni saated ja paljudes kõrgkoolides õpetati nende saadete põhjal ka tulevasi TV tegijaid. Tollane ETV oli ka üks vähestest NSV Liidu telekanalitest, kus oli kõige kaasaegsem tehnika. Kahjuks omab tehnika omadust vananeda ja kuluda, tänases ETV puudub kindel programm lähimaks 10-20 aastaks ja puudub kindel tehniliste teadmistega juht, nagu oli kunagi ETV tehniline juht Leiger Põldma
Eestlased on ka kõige raskemal okupatsiooniajal olnud uhked oma kultuuri üle ja suutnud seda kõige kiuste säilitada. Nüüdsel internetiajastul määratleb ka rahvustelevisioon ennast kanalina, mis teeb ja vahendab, ja — mis veelgi olulisem — jäädvustab ja talletab kultuurisündmusi. Rahvuskultuur, maailmakultuur, kõrge kunstiline tase, kultuurharidus — neid mõisteid nimetab ringhäälinguseadus selles paragrahvis, kus räägitakse ETV ülesannetest. Seadus ei nimeta massikultuuri, popkultuuri, rahvakultuuri jms ehk siis seda, mida rahvas tegelikult kõige rohkem tarbib.
Oleme ennast hääletanud Euroopa Liitu, tahame käituda ja olla eurooplased, kinnitades samal ajal enestele, et me jääme alati eestlasteks. Samas on riik teinud otsuse piirata kultuuri kättesaadavust oma rahvale. Kino on paljudest Eestimaa paikadest kadunud ja unustatud ja teater jõuab maale harva. Paljud ei jõua enam tellida koju ajalehtegi, rääkimata raamatute ostmisest või võõrkeelsete erialaajakirjade hankimisest. Just rahvustelevisioon on olnud paljude jaoks ainus kättesaadav kultuurikanal, kuna eratelekanalite huvi kultuuri vastu on mõistetavalt väike. Nüüd on parlament otsustamas järgmise aasta eelarve üle ja on oht, et tulevaste põlvedeni ei jõua enam kõik Eesti teatrite uuslavastused. Aga meie lapsed esitavad kunagi selle valusa küsimuse ja neid ei huvita see, et 2004. aastal ei pidanud riik vajalikuks tollaseid väärtusi talletada.
Samal põhjusel on vähenenud dokumentaalfilmide tootmine. Rahvustelevisioon hindab kodumaise meelelahutuse talletamise oma eelarvet ja ringhäälinguseadusest tulenevaid teisi ülesandeid arvestades kalliks. Seda ajal, mil massidesse tungib üha rohkem „Ämmad-äiad-oi-oi-oi!“ kultuur.
Ringhäälinguseadus käsib ETV-l rahuldada kõigi rahvastikurühmade, sealhulgas vähemuste vajadusi. Võib olla tuleks kogu ETV vaatajaskond, kelle hulgas pärast reklaami väljaviimist domineerivad järjest enam kõrgharidusega vaatajad, kuulutada ringhäälinguseaduse mõttes vähemuseks, teatades avalikult ja kõval häälel, et üksnes neile ETV saateid teebki. Sest selle raha eest, mida riik rahvustelevisioonile annab, saab täita üksnes mõnda seaduses seisvat kohustust. Jah, Euroopas nii ei ole, aga me pole ju Euroopa — vähemalt mitte avalik-õigusliku televisiooni olemuse mõistmises.
Seoses kõige eelpool tooduga tahan väga pöörduda sinna, Pika Hermanni ja Eesti lipu all istuvate endiste kolleegide poole ETV-st, pöörduda Stenbocki maja asukate ja endise riigi plaanikomitee maja praeguste asukate poole palvega, ärge hävitage ETV-d, ta on meile kõigile väga vajalik. Jah, ta nõuab oma olemasoluks raha ja raha, täna aga see pole võrreldav selle rahahulgaga, mis läheb vaja tulevikus uue ETV taolise jaama loomiseks.
Kui kaob tänane ETV, kaob ka Eesti kultuuriajalugu pildilisel kujul, (Tallinnfilm seda juba ammu ei tee) pole seda, kes seda jäädvustab ja ma olen kindel järeltulevad põlved meile, tänastele tegijatele seda ei andesta!