Pankrot muutis ärimehe elufilosoofiat
Kolmapäev 11.12.2002
ERA grupi eksjuhil Andres Bergmannil (43) algas grupi pankrotistumisega sootuks teine elu, mis tõmbas kriipsu peale kogu senisele elufilosoofiale, jahilkäikudest rääkimata.
Mis hobid olid teil enne moratooriumi algust?
Vaba aeg jagunes jahilkäimise ja jahiga sõitmise vahel, hobiks oli ka lendamine.
Nüüd on kõigel kriips peal?
Seda jahti minu valduses enam pole. Hobid ei ole muutunud, aga elu on muutunud, praegu on eesmärk probleemide lahendamine.
Suur osa teie ajast kulub kohtuskäimisele.
Põhiliselt tegelengi kohtuasjadega, meil (kaheksal ERA grupi protsessi kohtualusel – N.N.) on kaheksa advokaati ja viis pankrotti, ERA panga pankrotist Andres Bergmanni pankrotini.
Kas teete kusagil ka palgatööd?
Töötan ERA gruppi kuulunud kinnisvarafirmas, sealt jookseb väike palk, tegelen kinnisvaraküsimustega.
Advokaadikulud on teil ju tohutud.
Selge see. Nimesid ei taha nimetada, aga igal inimesel on oma sugulaskond ja minu kümneaastase tegevuse ajast on suhteliselt palju inimesi, keda ma olen aidanud või spondeerinud. Nemad on võtnud kohustuseks mind praeguses olukorras toetada.
Olete vähemalt väliselt jätnud endast kogu selle protsessi vältel tugeva inimese mulje. Kuivõrd on see ikkagi teie isiksusele mõjunud – kohtus on märgitud, et olete protsessi vältel vajanud ka psühhiaatrilist abi.
Ma arvan, et kui protsess läbi saab, siis on üks kogemus juures. Siis on sooritatud jälle üks test: sa tead, et talud teatud asju teatud piirini.
Öeldakse, et mis ei murra, see teeb tugevamaks. Ma ei pea seda päris õigeks, sest kui need asjad on suures osas alusetud, siis on tegu ebavajaliku loomapiinamisega.
Vaevalt loom sealt tugevamana välja tuleb. Loomale jäävad peksmisest mingid jäljed ja ta hakkab kas kõike kartma või muutub tigedaks.
Mis siis teiega juhtus?
Tigedaks ma muutunud ei ole, ehk ei lähe kartlikuks ka.
Teid on pankrotiprotsessi jooksul korduvalt piirsituatsioonidesse viidud.
Jah. Aga kui vaadata Riigikogu või ärimeeste seltskonda, siis on siin nende inimeste osa, kes kasutavad psühhiaatrilist abi, kindlasti suurem kui Euroopa Liidu riikides. Olukordades, kus kuhjuvad negatiivsed probleemid, on loomulik, et need keerlevad lakkamatult inimese peas.
On teil oma isiklik elufilosoofia, et mõtestada lahti olukordi, milles viibite?
Raskete olukordade jaoks on üks filosoofia, kui elu kulgeb enam-vähem plaanipäraselt, on filosoofia teine. Siis saab seada lühi- ja pikaajalisi eesmärke.
Siis võib filosoofia olla lihtne: kõik on minu kontrolli all.
Jah, ehkki alati see nii ei ole. Märksa kergem on elada, kui on eesmärgid ja mingi plaan.
Kas enne moratooriumi oli kõik teie kontrolli all?
Mitte kõik, aga väga palju sõltus iseenda otsustest. Tänasel päeval on olukord minu jaoks muutunud ja motoks saab olla vaid see, et elada üks päev või üks probleem korraga.
Pikk ettekavandamine tuleks teile pigem kahjuks?
Loomulikult, sest tulemusi saad prognoosida siis, kui olulised tulemuse saavutamist mõjutavad asjaolud on sinu kontrolli all. Kui sinu käes ei ole piisaval hulgal tööriistu, millega samme seada, siis ei ole tulevik mõjutatav ega prognoositav.
Teiseks motoks on praegu: mitte olla oma eilsete otsuste ori. Kui on ka vigu tehtud, peab suhtuma iseendasse ja teistesse vaba inimesena.
Mis sai võimalusest lahendada protsess aastatepikkuse kohtupingi nühkimise asemel lihtmenetluse teel?
Lihtmenetluse võimalusest ei ole midagi saanud, sest protsess lükkus edasi ja läbirääkimised jätkuvad 20. jaanuarini.
Kui ma ei eksi, siis prokurör väljendus konkreetselt: lihtmenetlust ei tule?
Kui ma viimati prokuröriga rääkisin, siis leppisime kokku, et järgmine kohtumine on enne jõule. Aga loomulikult on süüdistatavate arusaam neile kohaldatava karistuse määrast ikka prokuröri omast erinev.
Millest see tõrge tuli? Juba varem oli juttu, et lahendusi on lihtmenetluse korras raske leida, sest kohtualuseid on selles protsessis tervelt kaheksa.
Lihtmenetluses on teatud eeldused, mida peab täitma enne lõplikku läbirääkimist prokuröriga, ja need on võimalikud tsiviilhagid (pankrotipesade rahalised nõuded ERA grupi eksjuhtide vastu – N.N.).
Seaduse järgi peame ennast lihtmenetluse käigus kõigis episoodides süüdi tunnistama. See tähendaks, et süüdimõistvale otsusele järgnevad tsiviilhagid Polaris Elu, Polaris Vara, ERA panga ja kelle iganes poolt.
Praegu käivad läbirääkimised tsiviilhagide osas ja kui need on positiivsed, siis jätkuvad läbirääkimised prokuröriga enne jõule. See tähendab, et tsiviilhagejad peavad andma nõusoleku lihtmenetluseks.
Kas ma saan õigesti aru, et lõppkokkuvõttes olete valmis ennast teatud asjades süüdi tunnistama?
Loomulikult, sest kedagi ei huvita, et ma ise ei tunne ennast süüdlasena. Lõppkokkuvõttes huvitab kõiki see, mida ütleb kohus, ja siis on selge, kas keegi on süüdi või mitte. Minu arvates on karistus kergem alternatiiv kui aastaid kohut käia.
Südametunnistus on väga isiklik asi, aga kas te tunnete ennast milleski süüdlasena seoses nende ettevõtete pankrottide ja kõige kaasnenuga?
Kindlasti mitte. Täiesti süüdi tunnistan ennast olukorra vales hindamises ja läbirääkimispartnerite, Eesti valitsuse, keskpanga, riigikassa ja kindlustusinspektsiooni usaldamises.
Te peate silmas ERA panga moratooriumi aega?
Jah. Hindasin neid asutusi nende põhimõtete järgi, mis on kirjas seaduses, mitte selle järgi, mismoodi nad tegelikult toonases rahanduskriisis tegutsesid. See on mu põhiline süü. Kui lahing on kaotatud, siis ei küsi pärast keegi, kes oli tegelikult süüdi. Kaotas ikkagi vägede ülemjuhataja, kes vanasti poodi üles või kaotas pea.
Kui valeotsus oli tehtud, siis üritasite päästa, mis andis.
Loomulikult püüdsin päästa mis võimalik. Kahe lausega on seda raske selgitada.
1999. aasta kevade hakul oli ERA pank moratooriumi all, Polaris Elu ja Polaris Vara veel tegutsesid, samuti ERA Liising ja Barclay Kinnisvara. Kõik tegutsesid selle nimel, et grupi ettevõtted kriisist välja tuua.
Tahtsime kaasata lisavahendeid ja müüa selle eest kas mõni ettevõte või kaasata panka mõni investor ja anda grupiväliseid garantiisid. Nendeks garantiideks oli ka minu isiklik vara, mis sai grupile panditud.
Kui see niinimetatud vaenlane lipulaeva põhja lasi, jäi järele ainus võimalus päästa teised ettevõtted. Ei saa rääkida ühe või teise inimese päästmisest, eesmärk oli päästa üks või teine ettevõte ja sellega kaasnes täiesti loomulikult ka minu egoistlik soov päästa oma senisest elutegevusest nii suur osa kui võimalik.
Kas need maksuvabas piirkonnas registreeritud firmad, millega te enne ERA grupi pankroti väljakuulutamist grupi juhina tehinguid sõlmisite, on teiega seotud?
Siin ei maksa kontekstist välja rebida Norton Corporationit või mõnda teist tehingutes osalenud firmat. Kui süüvida nendesse te
hingutesse, millele ma olen alla kirjutanud, siis tuleb esitada küsimusi pigem nende tehingute iseloomu ja selle kohta, miks üks või teine tehing tehti.
Seotus on üks hästi imelik mõiste …
Ma küsin siis lihtsamalt – kas nendesse sageli offshore-taustaga ettevõtetesse viidi ERA grupi vara?
Ei. ERA grupi ettevõtetel olid optsioonitehingud Norton Corporationi ja Hesford Ltd-ga. Toon ühe näite – kui ma soovin teha mõnda keerulisemat tehingut, mis vajab tulevikus korrektuuri, siis ma soovin seda tehingut teha võibolla ka majanduslikult halvematel tingimustel ettevõttega, mille tuleviku otsuste suhtes on mul teatav mõju.
Ma tahan välistada selle, et teatud korrigeerimist vajavad tehingud võidaks pöörata minu enda vastu, kasutades ära tehingu iseloomu. Seetõttu soovin sõlmida tehingut ettevõttega, mille esindaja on usaldusväärne. Ja kui see esindaja on normaalse reputatsiooniga Eesti advokaat, siis ma ei muretse eriti.
Selliste tehingute eesmärk oli, et grupisisesed ettevõtted ei kannataks ühe või teise likvideerimise puhul kahju. Ka Norton Corporationi puhul oli põhjuseks see, et ERA grupis olid kõik ettevõtted seotud panga ja kindlustusega, millel kehtivad lähikondsete suhtes rangemad nõuded. Sellepärast oli teatud tehinguteks vaja teisi ettevõtteid väljastpoolt gruppi.
Kas võlausaldajatel on lootus tagasi saada mingi osa sadadest miljonitest kroonidest, mida pankrotihaldurid teilt nõuavad?
Selle kohta on hea näide ERA panga pankrotihaldurid, kes nõudsid algul panga eksjuhtidelt 214 miljonit krooni meie tekitatud kahju katmiseks. Nüüd on möödunud kolm aastat – 214 miljonist sai mäletamist mööda 105 miljonit.
Sellest nõudest omakorda sai natukese aja pärast 50 miljonit krooni ja ma ei tea, kas praeguseks on sellest saanud juba 10-12 miljonit krooni.
Kui pankrotihaldurid ja audiitorid võivad eksida 150 miljoni krooniga, siis on see päris jõhker.
Midagi oleks ikkagi võimalik pankrotipesadele maksta?
Loomulikult. On võimalik maksta 5000 krooni või 1000 krooni kuus. Kui mingi summa välja mõistetakse, siis saab sellise kokkuleppe teha.
Kas olete valmis võimaluseks, et see protsess lõpeb vabadusekaotusega?
Ma pean ääretult ebaõiglaseks, kui ükski süüdistatavaist peaks kohtuotsuse tulemusena minema vanglasse selle eest, mis ta tegi või tegemata jättis.
Andres Bergmanni tegevus Eestis
• Eesti ja Saksa kodanik, isa saksa päritolu, ema eestlane.
• 1989 tuli Saksamaalt Eestisse ja asutas ärikonsultatsioonidega tegelenud informatsiooni- ja kaubanduskeskuse ITC.
• 1990. aastate algul asutas erastamisagentuuri, varem töötas majandusministeeriumis asekantslerina välissuhete ja erastamise alal.
• Oktoobris 1991 asutas ERA panga.
• 1992-98 oli suusaliidu president ja kaubandus-tööstuskoja juhatuse liige.
• Oktoobris 1998 kuulutati välja ERA panga moratoorium.
• 1999. aasta jooksul pankrotistusid ka Bergmanni ülejäänud ettevõtted Polaris Elu, Polaris Vara ja Barclay Kinnisvara.
• Bergmannile on välja kuulutatud ka eraisiku pankrot, talle kehtib ärikeeld ja ta on vabaduses kautsjoni vastu.
–>Nils Niitra
nils.niitra@postimees.ee
Uudised
VE: Bergmann, Andres – ekspankur
Pankrot muutis ärimehe elufilosoofiat
Kolmapäev 11.12.2002
ERA grupi eksjuhil Andres Bergmannil (43) algas grupi pankrotistumisega sootuks teine elu, mis tõmbas kriipsu peale kogu senisele elufilosoofiale, jahilkäikudest rääkimata.
Mis hobid olid teil enne moratooriumi algust?
Vaba aeg jagunes jahilkäimise ja jahiga sõitmise vahel, hobiks oli ka lendamine.
Nüüd on kõigel kriips peal?
Seda jahti minu valduses enam pole. Hobid ei ole muutunud, aga elu on muutunud, praegu on eesmärk probleemide lahendamine.
Suur osa teie ajast kulub kohtuskäimisele.
Põhiliselt tegelengi kohtuasjadega, meil (kaheksal ERA grupi protsessi kohtualusel – N.N.) on kaheksa advokaati ja viis pankrotti, ERA panga pankrotist Andres Bergmanni pankrotini.
Kas teete kusagil ka palgatööd?
Töötan ERA gruppi kuulunud kinnisvarafirmas, sealt jookseb väike palk, tegelen kinnisvaraküsimustega.
Advokaadikulud on teil ju tohutud.
Selge see. Nimesid ei taha nimetada, aga igal inimesel on oma sugulaskond ja minu kümneaastase tegevuse ajast on suhteliselt palju inimesi, keda ma olen aidanud või spondeerinud. Nemad on võtnud kohustuseks mind praeguses olukorras toetada.
Olete vähemalt väliselt jätnud endast kogu selle protsessi vältel tugeva inimese mulje. Kuivõrd on see ikkagi teie isiksusele mõjunud – kohtus on märgitud, et olete protsessi vältel vajanud ka psühhiaatrilist abi.
Ma arvan, et kui protsess läbi saab, siis on üks kogemus juures. Siis on sooritatud jälle üks test: sa tead, et talud teatud asju teatud piirini.
Öeldakse, et mis ei murra, see teeb tugevamaks. Ma ei pea seda päris õigeks, sest kui need asjad on suures osas alusetud, siis on tegu ebavajaliku loomapiinamisega.
Vaevalt loom sealt tugevamana välja tuleb. Loomale jäävad peksmisest mingid jäljed ja ta hakkab kas kõike kartma või muutub tigedaks.
Mis siis teiega juhtus?
Tigedaks ma muutunud ei ole, ehk ei lähe kartlikuks ka.
Teid on pankrotiprotsessi jooksul korduvalt piirsituatsioonidesse viidud.
Jah. Aga kui vaadata Riigikogu või ärimeeste seltskonda, siis on siin nende inimeste osa, kes kasutavad psühhiaatrilist abi, kindlasti suurem kui Euroopa Liidu riikides. Olukordades, kus kuhjuvad negatiivsed probleemid, on loomulik, et need keerlevad lakkamatult inimese peas.
On teil oma isiklik elufilosoofia, et mõtestada lahti olukordi, milles viibite?
Raskete olukordade jaoks on üks filosoofia, kui elu kulgeb enam-vähem plaanipäraselt, on filosoofia teine. Siis saab seada lühi- ja pikaajalisi eesmärke.
Siis võib filosoofia olla lihtne: kõik on minu kontrolli all.
Jah, ehkki alati see nii ei ole. Märksa kergem on elada, kui on eesmärgid ja mingi plaan.
Kas enne moratooriumi oli kõik teie kontrolli all?
Mitte kõik, aga väga palju sõltus iseenda otsustest. Tänasel päeval on olukord minu jaoks muutunud ja motoks saab olla vaid see, et elada üks päev või üks probleem korraga.
Pikk ettekavandamine tuleks teile pigem kahjuks?
Loomulikult, sest tulemusi saad prognoosida siis, kui olulised tulemuse saavutamist mõjutavad asjaolud on sinu kontrolli all. Kui sinu käes ei ole piisaval hulgal tööriistu, millega samme seada, siis ei ole tulevik mõjutatav ega prognoositav.
Teiseks motoks on praegu: mitte olla oma eilsete otsuste ori. Kui on ka vigu tehtud, peab suhtuma iseendasse ja teistesse vaba inimesena.
Mis sai võimalusest lahendada protsess aastatepikkuse kohtupingi nühkimise asemel lihtmenetluse teel?
Lihtmenetluse võimalusest ei ole midagi saanud, sest protsess lükkus edasi ja läbirääkimised jätkuvad 20. jaanuarini.
Kui ma ei eksi, siis prokurör väljendus konkreetselt: lihtmenetlust ei tule?
Kui ma viimati prokuröriga rääkisin, siis leppisime kokku, et järgmine kohtumine on enne jõule. Aga loomulikult on süüdistatavate arusaam neile kohaldatava karistuse määrast ikka prokuröri omast erinev.
Millest see tõrge tuli? Juba varem oli juttu, et lahendusi on lihtmenetluse korras raske leida, sest kohtualuseid on selles protsessis tervelt kaheksa.
Lihtmenetluses on teatud eeldused, mida peab täitma enne lõplikku läbirääkimist prokuröriga, ja need on võimalikud tsiviilhagid (pankrotipesade rahalised nõuded ERA grupi eksjuhtide vastu – N.N.).
Seaduse järgi peame ennast lihtmenetluse käigus kõigis episoodides süüdi tunnistama. See tähendaks, et süüdimõistvale otsusele järgnevad tsiviilhagid Polaris Elu, Polaris Vara, ERA panga ja kelle iganes poolt.
Praegu käivad läbirääkimised tsiviilhagide osas ja kui need on positiivsed, siis jätkuvad läbirääkimised prokuröriga enne jõule. See tähendab, et tsiviilhagejad peavad andma nõusoleku lihtmenetluseks.
Kas ma saan õigesti aru, et lõppkokkuvõttes olete valmis ennast teatud asjades süüdi tunnistama?
Loomulikult, sest kedagi ei huvita, et ma ise ei tunne ennast süüdlasena. Lõppkokkuvõttes huvitab kõiki see, mida ütleb kohus, ja siis on selge, kas keegi on süüdi või mitte. Minu arvates on karistus kergem alternatiiv kui aastaid kohut käia.
Südametunnistus on väga isiklik asi, aga kas te tunnete ennast milleski süüdlasena seoses nende ettevõtete pankrottide ja kõige kaasnenuga?
Kindlasti mitte. Täiesti süüdi tunnistan ennast olukorra vales hindamises ja läbirääkimispartnerite, Eesti valitsuse, keskpanga, riigikassa ja kindlustusinspektsiooni usaldamises.
Te peate silmas ERA panga moratooriumi aega?
Jah. Hindasin neid asutusi nende põhimõtete järgi, mis on kirjas seaduses, mitte selle järgi, mismoodi nad tegelikult toonases rahanduskriisis tegutsesid. See on mu põhiline süü. Kui lahing on kaotatud, siis ei küsi pärast keegi, kes oli tegelikult süüdi. Kaotas ikkagi vägede ülemjuhataja, kes vanasti poodi üles või kaotas pea.
Kui valeotsus oli tehtud, siis üritasite päästa, mis andis.
Loomulikult püüdsin päästa mis võimalik. Kahe lausega on seda raske selgitada.
1999. aasta kevade hakul oli ERA pank moratooriumi all, Polaris Elu ja Polaris Vara veel tegutsesid, samuti ERA Liising ja Barclay Kinnisvara. Kõik tegutsesid selle nimel, et grupi ettevõtted kriisist välja tuua.
Tahtsime kaasata lisavahendeid ja müüa selle eest kas mõni ettevõte või kaasata panka mõni investor ja anda grupiväliseid garantiisid. Nendeks garantiideks oli ka minu isiklik vara, mis sai grupile panditud.
Kui see niinimetatud vaenlane lipulaeva põhja lasi, jäi järele ainus võimalus päästa teised ettevõtted. Ei saa rääkida ühe või teise inimese päästmisest, eesmärk oli päästa üks või teine ettevõte ja sellega kaasnes täiesti loomulikult ka minu egoistlik soov päästa oma senisest elutegevusest nii suur osa kui võimalik.
Kas need maksuvabas piirkonnas registreeritud firmad, millega te enne ERA grupi pankroti väljakuulutamist grupi juhina tehinguid sõlmisite, on teiega seotud?
Siin ei maksa kontekstist välja rebida Norton Corporationit või mõnda teist tehingutes osalenud firmat. Kui süüvida nendesse te
hingutesse, millele ma olen alla kirjutanud, siis tuleb esitada küsimusi pigem nende tehingute iseloomu ja selle kohta, miks üks või teine tehing tehti.
Seotus on üks hästi imelik mõiste …
Ma küsin siis lihtsamalt – kas nendesse sageli offshore-taustaga ettevõtetesse viidi ERA grupi vara?
Ei. ERA grupi ettevõtetel olid optsioonitehingud Norton Corporationi ja Hesford Ltd-ga. Toon ühe näite – kui ma soovin teha mõnda keerulisemat tehingut, mis vajab tulevikus korrektuuri, siis ma soovin seda tehingut teha võibolla ka majanduslikult halvematel tingimustel ettevõttega, mille tuleviku otsuste suhtes on mul teatav mõju.
Ma tahan välistada selle, et teatud korrigeerimist vajavad tehingud võidaks pöörata minu enda vastu, kasutades ära tehingu iseloomu. Seetõttu soovin sõlmida tehingut ettevõttega, mille esindaja on usaldusväärne. Ja kui see esindaja on normaalse reputatsiooniga Eesti advokaat, siis ma ei muretse eriti.
Selliste tehingute eesmärk oli, et grupisisesed ettevõtted ei kannataks ühe või teise likvideerimise puhul kahju. Ka Norton Corporationi puhul oli põhjuseks see, et ERA grupis olid kõik ettevõtted seotud panga ja kindlustusega, millel kehtivad lähikondsete suhtes rangemad nõuded. Sellepärast oli teatud tehinguteks vaja teisi ettevõtteid väljastpoolt gruppi.
Kas võlausaldajatel on lootus tagasi saada mingi osa sadadest miljonitest kroonidest, mida pankrotihaldurid teilt nõuavad?
Selle kohta on hea näide ERA panga pankrotihaldurid, kes nõudsid algul panga eksjuhtidelt 214 miljonit krooni meie tekitatud kahju katmiseks. Nüüd on möödunud kolm aastat – 214 miljonist sai mäletamist mööda 105 miljonit.
Sellest nõudest omakorda sai natukese aja pärast 50 miljonit krooni ja ma ei tea, kas praeguseks on sellest saanud juba 10-12 miljonit krooni.
Kui pankrotihaldurid ja audiitorid võivad eksida 150 miljoni krooniga, siis on see päris jõhker.
Midagi oleks ikkagi võimalik pankrotipesadele maksta?
Loomulikult. On võimalik maksta 5000 krooni või 1000 krooni kuus. Kui mingi summa välja mõistetakse, siis saab sellise kokkuleppe teha.
Kas olete valmis võimaluseks, et see protsess lõpeb vabadusekaotusega?
Ma pean ääretult ebaõiglaseks, kui ükski süüdistatavaist peaks kohtuotsuse tulemusena minema vanglasse selle eest, mis ta tegi või tegemata jättis.
–>Nils Niitra
nils.niitra@postimees.ee