Kiviõli kunstide kooli muusikaosakonna tšelloklass on tegutsenud vähem kui aasta. Seda pilli õpivad eri vanuses huvilised: mõni alustas pärast põhikooli lõpetamist, mõni juba lasteaias – nagu ka Andrei Babkin, keda õpetaja nimetab tulevaseks Rostropovitšiks.
Õpetaja Lilia Karpova tšelloklassi nurgas on kaks pilli. Väiksem on mudilastele, kuid isegi see tundub põnnide kõrval hiiglasuurena. Lapsi ennast ei näi see aga häirivat.
Tundide vaheajal räägib õpetaja Lilia Karpova, kui suurepärane pill on tšello – selle imepärast heli on lausa võimatu mitte armastada. Kahju, kuid millegipärast ei kuulu tðello veel muusikakoolide pillide esikolmikusse. See on ka mõistetav, jätkab Karpova oma mõtet. Klaverit ja viiulit teavad paljud lapsed. Tšello on aga tõeline tundmatu, millega kohtutakse küllaltki harva. Kuid huvitav on see, et tšellomängu õppivad lapsed ei jäta tavaliselt muusikakooli pooleli. “Tean seda oma aastatepikkuse õpetajatöö kogemusest. Kiviõlis alles hakatakse tšelloga tutvust tegema, Jõhvi muusikakoolis, kus ma varem töötasin, on see klass juba ammu avatud.”
Kunagi oli Lilia Karpova südamesooviks minna pärast muusikakooli lõpetamist Moskva konservatooriumi Rostropovitši juurde õppima. Soov ei täitunud – 1970. aastate keskpaigas saadeti Rostropovitš NSV Liidust välja.
“Nüüd sirgub meil oma Rostropovitš. Tulge ja vaadake,” kutsub õpetaja Karpova meid Andrei Babkiniga kohtuma.
Andrei, kes osutub meeldivaks poisijõnglaseks, valmistub parasjagu kontserdiks. Ema Larissa tõi Andrei muusikakooli, kui poiss käis alles lasteaias.
“Mul on klassis üheksa õpilast. Nende hulgas on andekaid lapsi, kuid Andreis on midagi erilist. Tal on kerge käsi, ta haarab kõike otsekui lennult. Pealegi on ta vasakukäeline, tšellomängija jaoks on see aga tähtis,” kiidab õpetaja õpilast.
Andrei harjutab vaikse tunni ajal
Kuni lasteaia vanem rühm pärast lõunat vaikselt unenurru laseb, harjutab Andrei koolis kaks tundi pilli: algul klaverit, seejärel tšellot. Kui ta on ühes klassiruumis lõpetanud, läheb ta teise.
Tulevane Rostropovitš istub toolile, võtab tšello, kõverdab käe, nagu tehnika seda ette näeb, ning mängib ja laulab lastelaulu, ise jalgadega takti vibutades. Seitsmeaastane muusik lihtsalt ei küündi veel jalgadega põrandani. Kõik on loomulik – tippu jõudmiseks tuleb kõigepealt trepi esimesele astmele astuda. Just sellega Andrei praegu tegelebki.
Andrei mängib peale lihtsate lastelaulude ka muud, nii et ta teab, mis asi on tõsine muusika. Kõrvarõngas tema vasakus kõrvas pole mitte lihtsalt ehe. See tähendab seda, et ta on rock’n’roll’i poiss, selgitab Andrei tõsimeelselt.
Andrei isegi ei aima, milline anne tal on. Talle meeldib pilli mängida ja ta teeb seda naudinguga. Tema unistus pole üldse mitte muusikaga seotud. Poiss tunnistab, et talle meeldivad väga loomad ja oleks tore, kui tal elaks kodus tõeline krokodill.
Andrei ei tea praegu isegi seda, millist pilli ta eelistab. Kuid see, et ta tšellot kindlasti edasi mängib, on päris kindel, teab ema Larissa, kes kannatlikult ootab, millal andeka poja tunnid lõpevad.
Musikaalne pere
Kuni Andrei harjutab, räägime Larissaga pojast. Selgub, et Andrei on pere pesamuna ja kasvanud muusika saatel. Tema isa mängis nooruses ansamblis kitarri, vanem vend Jevgeni lõpetas omal ajal muusikakoolis klaveriklassi. Nüüd õpib ta Tallinnas Georg Otsa nimelises muusikakoolis teisel kursusel ning jälgib juba professionaalina noorema venna edusamme. Õde Antonina, Kiviõli vene gümnaasiumi abiturient, on palju aastaid tegelenud võistlustantsuga. “Pärast seda, kui Andrei oli mitmes tema trennis käinud, tahtis temagi võistlustantsuga tegelema hakata. Me isegi ei tea, mida teha,” tunnistab Larissa. “Teda ootab ju veel ees üldhariduskool, hiljem aga keelte lisatunnid.”
Ilmselt jääb Andrei põhihuviks siiski muusika. “Kui ta tõepoolest nii andekas on, siis teeme kõik, et teda sellel teel aidata,” sõnab ema. “Kõiges muus on ta täiesti tavaline poiss. Sellest aga, et tal on teistest rohkem tegemist, pole midagi – jõudu tal jätkub. Me ei sunni talle ju midagi peale. Ta tegeleb kõigega omal soovil, talle meeldib see. Tegelikult ei väsita ju mitte tegevusest, vaid tegevusetusest. Kes teab, milliseks tema elu kujuneb. Kuid muusika jääb alatiseks.”
Nagu tema klassikaaslasedki, valmistub ka Andrei juba oma elu kolmandaks kontserdiks. Lavale tuleb väike poiss suure tšelloga. Kas ta pabistab kontserdi eel? Ei. “Mulle lihtsalt meeldib mängida ja siis vaadata, kuidas plaksutatakse,” ütleb Andrei.
SOFJA BAUER
Laupäev, 3.05.2003
Uudised
VE: Babkin, Andrei – tšellist lasteaiast
Kiviõli kunstide kooli muusikaosakonna tšelloklass on tegutsenud vähem kui aasta. Seda pilli õpivad eri vanuses huvilised: mõni alustas pärast põhikooli lõpetamist, mõni juba lasteaias – nagu ka Andrei Babkin, keda õpetaja nimetab tulevaseks Rostropovitšiks.
Õpetaja Lilia Karpova tšelloklassi nurgas on kaks pilli. Väiksem on mudilastele, kuid isegi see tundub põnnide kõrval hiiglasuurena. Lapsi ennast ei näi see aga häirivat.
Tundide vaheajal räägib õpetaja Lilia Karpova, kui suurepärane pill on tšello – selle imepärast heli on lausa võimatu mitte armastada. Kahju, kuid millegipärast ei kuulu tðello veel muusikakoolide pillide esikolmikusse. See on ka mõistetav, jätkab Karpova oma mõtet. Klaverit ja viiulit teavad paljud lapsed. Tšello on aga tõeline tundmatu, millega kohtutakse küllaltki harva. Kuid huvitav on see, et tšellomängu õppivad lapsed ei jäta tavaliselt muusikakooli pooleli. “Tean seda oma aastatepikkuse õpetajatöö kogemusest. Kiviõlis alles hakatakse tšelloga tutvust tegema, Jõhvi muusikakoolis, kus ma varem töötasin, on see klass juba ammu avatud.”
Kunagi oli Lilia Karpova südamesooviks minna pärast muusikakooli lõpetamist Moskva konservatooriumi Rostropovitši juurde õppima. Soov ei täitunud – 1970. aastate keskpaigas saadeti Rostropovitš NSV Liidust välja.
“Nüüd sirgub meil oma Rostropovitš. Tulge ja vaadake,” kutsub õpetaja Karpova meid Andrei Babkiniga kohtuma.
Andrei, kes osutub meeldivaks poisijõnglaseks, valmistub parasjagu kontserdiks. Ema Larissa tõi Andrei muusikakooli, kui poiss käis alles lasteaias.
“Mul on klassis üheksa õpilast. Nende hulgas on andekaid lapsi, kuid Andreis on midagi erilist. Tal on kerge käsi, ta haarab kõike otsekui lennult. Pealegi on ta vasakukäeline, tšellomängija jaoks on see aga tähtis,” kiidab õpetaja õpilast.
Andrei harjutab vaikse tunni ajal
Kuni lasteaia vanem rühm pärast lõunat vaikselt unenurru laseb, harjutab Andrei koolis kaks tundi pilli: algul klaverit, seejärel tšellot. Kui ta on ühes klassiruumis lõpetanud, läheb ta teise.
Tulevane Rostropovitš istub toolile, võtab tšello, kõverdab käe, nagu tehnika seda ette näeb, ning mängib ja laulab lastelaulu, ise jalgadega takti vibutades. Seitsmeaastane muusik lihtsalt ei küündi veel jalgadega põrandani. Kõik on loomulik – tippu jõudmiseks tuleb kõigepealt trepi esimesele astmele astuda. Just sellega Andrei praegu tegelebki.
Andrei mängib peale lihtsate lastelaulude ka muud, nii et ta teab, mis asi on tõsine muusika. Kõrvarõngas tema vasakus kõrvas pole mitte lihtsalt ehe. See tähendab seda, et ta on rock’n’roll’i poiss, selgitab Andrei tõsimeelselt.
Andrei isegi ei aima, milline anne tal on. Talle meeldib pilli mängida ja ta teeb seda naudinguga. Tema unistus pole üldse mitte muusikaga seotud. Poiss tunnistab, et talle meeldivad väga loomad ja oleks tore, kui tal elaks kodus tõeline krokodill.
Andrei ei tea praegu isegi seda, millist pilli ta eelistab. Kuid see, et ta tšellot kindlasti edasi mängib, on päris kindel, teab ema Larissa, kes kannatlikult ootab, millal andeka poja tunnid lõpevad.
Musikaalne pere
Kuni Andrei harjutab, räägime Larissaga pojast. Selgub, et Andrei on pere pesamuna ja kasvanud muusika saatel. Tema isa mängis nooruses ansamblis kitarri, vanem vend Jevgeni lõpetas omal ajal muusikakoolis klaveriklassi. Nüüd õpib ta Tallinnas Georg Otsa nimelises muusikakoolis teisel kursusel ning jälgib juba professionaalina noorema venna edusamme. Õde Antonina, Kiviõli vene gümnaasiumi abiturient, on palju aastaid tegelenud võistlustantsuga. “Pärast seda, kui Andrei oli mitmes tema trennis käinud, tahtis temagi võistlustantsuga tegelema hakata. Me isegi ei tea, mida teha,” tunnistab Larissa. “Teda ootab ju veel ees üldhariduskool, hiljem aga keelte lisatunnid.”
Ilmselt jääb Andrei põhihuviks siiski muusika. “Kui ta tõepoolest nii andekas on, siis teeme kõik, et teda sellel teel aidata,” sõnab ema. “Kõiges muus on ta täiesti tavaline poiss. Sellest aga, et tal on teistest rohkem tegemist, pole midagi – jõudu tal jätkub. Me ei sunni talle ju midagi peale. Ta tegeleb kõigega omal soovil, talle meeldib see. Tegelikult ei väsita ju mitte tegevusest, vaid tegevusetusest. Kes teab, milliseks tema elu kujuneb. Kuid muusika jääb alatiseks.”
Nagu tema klassikaaslasedki, valmistub ka Andrei juba oma elu kolmandaks kontserdiks. Lavale tuleb väike poiss suure tšelloga. Kas ta pabistab kontserdi eel? Ei. “Mulle lihtsalt meeldib mängida ja siis vaadata, kuidas plaksutatakse,” ütleb Andrei.
SOFJA BAUER
Laupäev, 3.05.2003